November redan??

Ongi jälle kaks nädalat mööda läinud eelmisest postitusest. Peamiselt on mu siinne kulgemine möödunud tantsuvaimus - tunnen ennast natukene süüdigi, et ei keskendu piisavalt koolile ja mõtetes pigem lendlen kui õpin. Nii see paraku on, et ilma tantsuta elada ei oska. Aga alusan siiski algusest, või vähemasti sealt, kus eelmine kord pooleli jäin.

Mikrolaineahjud kuluks TLÜ-sse ka ära

Humanitaaride maja remont on lõppenud ja see trepp ei vii kuhugi

Uuest kohvikust esimene kohv ja muffin

 

Två veckor senare

Veidi vähem kui kaks nädalat tagsi oli kohutav ilm. Kolmapäeval rassisin hambad ristis kesklinna tantsutundi, mis oli selle poolest eriline, et kohal olid muusikud, kes kostitasid tantsijaid folgirütmidega. Iga paari loo tagant toimus partnerite vahetus ja mina igastahes südamest nautisin toimuvat. Kokku tantsisime nii 3 tundi, vahepealse pausiga muidugi. Viimaseks looks oli 70+-aastase ülienergilise mehe palvel Humpa. Naljakas tants, algus meenutab natuke tangot, aga mina nimetasin seda tagurpidi suusatamiseks, kuna naine liigub selg ees. Pärast Umeå Folkets Husi uksest väljumist tuli mul kahjuks taas rinda pista vastiku tormi ja vihmaga, loomulikult kõike seda äärmiselt ebasobivates riietes. Ma ei tea, miks ma arvasin, et Umeas mul vihmajopet vaja ei lähe ja teiseks uskusin naiivselt, et leian siit endale kiiresti mõnusa talvemantli... Ja talvesaapad jätsin ka koju. Õnneks on mul kummikud kaasas.

Ükspäev jõlkusin maha ligi seitse kilomeetrit lootuses leida talvemantel. Tulemus oli see, et leidsin teelt hoopis haned ja pardid, kes tahtsid mulle kallale tulla.

Leidsin hruštšovka Rootsist!

Kampen om vädret

Neljapäeval ei paranenud ilm sugugi. Hommikul käisin kiiresti koolis rootsi keele loengus, õhtuks aga olin lubanud end buddy-grupiga lauamänge mängima. Vaatasin aknast välja ja kaalusin tõsiselt võimalust lihtsalt mitte minna. Viimaks jõudsin siiski järeldusele, et mida ma ikka targemat teeks ja läksin. Jonnakas nagu ma olen, siis otsustasin sinna kõndida vaatamata sellele, et mul tuli kohale jõudmiseks läbida nii umbes kolm kilomeetrit, osa sellest läbi metsatuka. Kui ma kohale jõudes kella vaatasin, mõistsin, et olen saabunud umbes 15 minutit liiga vara. Noh, okei... Üks päev muide läksin kogemata loengusse ka tund aega varem. Lauamänguõhtu toimus ühe rootslase korteris, olin loomulikult esimene, kes kohale jõudis. Pärast mõningast ootamist selgus aga, et maksimumarv inimesi tol õhtul jääbki nelja peale. Kohal olid peale minu kaks rootslast ja üks türklane, kes ka pidevalt oma telefoni näppis (ma ei hakka üldse rääkima, kui närvi mind selline käitmine seltskonnas ajab...) otsustas poole ludo mängu pealt äkki lahkuda. Lõpuks olimegi mina ja kaks rootslast ja mängisime pokkerit... Koju tulin koos ühega neist ja andsin viimaks alla ja sõitsin bussiga, kuna väljas oli ilm arenenud algava talve esimeseks lumetormiks. Vaatamata sellele olid mu jalad koju jõudes läbimärjad.

 

Kafe Station

Reede ei olnud ilma poolest sugugi erinev. Kuna mul ühtegi loengut polnud, siis otsustasin üldse mitte oma nina enne õhtut uksest välja pista. Õhtul aga tuli taaskord ette võtta teekond kesklinna, seekord folkmuusika kontserti ja tantsu nautima. Saime sakslasest sõbraga bussipeatuses kokku ja sõitsime linna, kuna mul oli ausalt juba selleks hetkeks igasugusest taevast langevast plägast ja lägast nii kopp ees. Kafe Stationis oli meil piletite ostmisel keelebarjääri tõttu väike segadus, kuid lõpuks saime hoopis oodatust odavamalt sisse. Seal kohtusime juba teiste sõpradega tantstundidest. Esimesed tund aega nautisime kahe andeka viiuldaja folgi- ja barokisegust muusikat. Järgmised paar tundi möödusid tantsides. Esialgu õpetas üks nii umbes minuvanune tüdruk meile samme ja siis läks erinevate muusikute saatel tantsuks. Kõige kummalisem hetk tol õhtul oli, kui lavaäärele istus üks mees ja hakkas ilma sõnadeta ja ilma ühegi muusikainstrumendita laulma, lihtsalt silpidega mängides. Mõne hetke pärast olid tema "joodeldamise" taktis põrandale asunud keerlema esimesed paarid. Vaatasime toimuvad koos sakslase ja prantslasega suu ammuli - kes oleks uskunud, et inimesed veel tänapäevalgi on nõus tantsima lihtsalt laulmise järgi. See oli tõeline elamus.

Min första tenta

Algav nädal möödus eksamivaimus, kuna rootsi ajaloo (täpsemalt viikingiaja) kohta tuli esitada esimene eksam. Pidin kahe küsimuse vastuseks kirjutama umbes 4000 sõna, minu tekst tuli ligikaudu 4700 sõna ja 11 lehekülge. Kärpisin küll siit ja sealt, aga lõpuks lõin käega ja saatsin ära. Loodan lihtsalt selle peale, et rootslased on endiselt vahetusõpilaste suhtes armulised. Neljapäeval pärast eksami ära saatmist oli lausa tühi tunne, kuna ei pidanud enam otseselt midagi kiirelt valmis saama. Nautisin vabadust, käisin jooksmas ja niisama linna avastamas.

Tegelikult oli mul teisipäeval ühe osana rootsi meedia ja kultuuri loengust muusikaloeng. Muidu ma sellest ei kirjutaks, kui poleks olnud ühte laulu. Õppejõud näitas meile ekraanil erinevate artistide muusikavideoid ja kui enamus neist olid sellised minu jaoks mittemidagiütlevad, siis see laul kriipis mu hinge. Algusest peale oli selles midagi teisiti (kui mitte arvestada seda, et lauljatar laulab ühes saami keeltest). Kui tulid pildid saami protestijatest, keda jõuga oma kodu kaitselt laiali aeti, tikkusid mulle vägisi pisarad silma. Emotsioon oli niivõrd tugev, et ülejäänud 1,5-2 minutit laulust vahtisin pingsalt mujale, võitlesin pisaratega ja üritasin millelegi muule mõelda. Loengust lahkudes tahtsin esimese asjana joosta Umeå saamide juurde ja vanduda neile oma igavest truudust ja abi. Tegelikkuses aga kõmpisin lihtsalt vapustatult tagasi oma ühikasse ja üritasin selgelt mõelda. Sain aru, kuidas meil on vedanud tegelikult, et me ei ole lihtsalt üks rahvakild teise riigi territooriumil.

Dansa igen

Reede õhtuks olin end lubanud tantsima Ersbodasse, kus pidi esinema üks dansband (siin on lausa eraldi muusikaliik - ansamblid, mis mänivad spetsiaalselt tantsuks. Neid on tohutult palju muide!). Dansbande on samuti erinevaid: need, mis on orienteeritud vanemale publikule meenutavad natuke meie Apelsini või Karavani. Nooremate muusikale ei oskagi head võrdlust tuua, kuna nad üldiselt mängivad lihtsalt samu lugusid, mida igapäevaselt raadiostki kuuleme. Tegin veidi eeltööd kodus ja otsisin välja youtubest õhtul esineva bändi esinemise video... ja olin pärast vaatamist parajalt šokeeritud. Videot saate kaeda siit:

Hakkasin sügavalt kahtlema, kas ikka peaksin minema. See, kuidas inimesed selles ja üldiselt kõigis videotes tantsisid dansbandi jägi, oli minu jaoks ikka üle mõistuse võõras. Kuidas on see võimalik, et muidu nii vaoshoitud ja rahulikud rootslased muutuvad tantsides justkui mingiteks kiimakottideks, oli minu esimene mõte. Põdesin ja kahtlesin, põdesin ja kahtlesin... aga lõpuks võtsin vastu otsuse siiski minna ja kui ei meeldi, siis varem lahkuda lihtsalt. Uudishimu ja armastus tantsu vastu said minust võitu. Kella poole üheksa paiku sõitsimegi Fredrikuga kohale. Jätsime asjad tema autosse, et hoida raha garderoobi pealt kokku ja sain ka lõpuks teada, miks parkates on iga parkimiskoha juures mingi imelik kapike posti otsas. Sinna saab ühendada autost mingi juhtme ja siis see hoiab su auto soenduse sees, et pärast ei peaks muretsema selle pärast, et autos on miinuskraadid või mootor ei lähe käima. Läksime siis sisse, mina muidugi veidi pabinas selle pärast, et mis mind nüüd ees võib oodata, aga samas ka põnevil. Pilet ei olnud ka just kõige odavam. Jõudsime saali veidi enne bändi alustamist ja Fredrik näitas mulle kiirest foxtroti ja bugi põhisammud ära. Niipea kui bänd lavale astus, oli saal korraga tantsivaid inimesi täis. Esimesest laulust! Eestis midagi sellist ei kohta... kahjuks. Alustasime foxtrotiga, mis oligi see tants, mis mind kõike seda pelgama pani. Vaadake videot, siis saate aru, kuidas rootslased tantsivad seda. Parnerid on tihedalt teineteise vastu surutud ja naisel ei olegi väga muud varianti, kui lihtsalt järgneda mehe juhtimisele. Pead on kas põseti koos või toetatakse otsaesised vastamisi (gnuss) ja tantsida võib ka põhimõtteliselt kohapeal. Sain oma krambist õnneks kiiresti üle, kui sain aru, et rootslaste jaoks ei tähenda sedasi tantsimine mitte midagi. Tegelt ka! Kui keegi Eestis nii tantsima hakkaks, siis palutaks neil ilmselt eraldi tuba otsida... Aga Rootsis teed lihtsalt paarilisega oma kaks tantsu ära, ütled viisakalt aitäh ja liigud kellegi järgmise juurde. See on lihtsalt kaks inimest nautimas tantsu, mitte teineteise seksuaalsust. Ma tean, et seda on ilmselt raske uskuda ja võimalik, et mu jutt ei jõua üldse kohale, aga saan ka sellest aru, kuna olin ju minagi alguses eelarvamuste ja oma kultuuri kommete küüsis. Poleks kunagi uskunud, et võin Rootsis kogeda kultuurišokki, aga tõesti nii see oli. Sel õhtul õppisin (jälle) ka seda, et need, kes istuvad, istuvad tavaliselt põhjusega (loe: ei oska tantsida). Õnneks mul vedas ja sain üldiselt tantsida heade ja väga heade partneritega. Õhtu lõpuks juba täiega kaifisin kogu seda olustikku ja olemist. Ahjaa, alkoholi seal ei tarbitud. Ei läinud ma mitte varem bussiga koju - ja mul on tõsiselt hea meel, et otsustasin oma eelarvamustest üle olla ja siiski proovida uut asja. You only live once.

Ska vi bada bastu?

Esmaspäeva õhtul jäi traditsiooniline rahvusvaheliste õpilaste rahvatantsu tund ära, kuid see-eest organiseerisime midagi sama head: saunaõhtu. Saun ise asus minu kõrvalmajas kõige kõrgemal korrusel ja sealt avanes hea vaade linnale ja jõele. Kokku tuli meid vist nii 20 ringis ja kuna saun oli disainitud poolringikujuliselt, siis mahutas see ka päris palju rahvast korraga sisse. Tegemist oli küll elektrikerisega, aga see mu rõõmu ei vähendanud. Ikkagi uhkuse asi, eestlane ja saun! Kuna olime kokku tulnud mitmest eri riigist ja mõni inimene sai esimest korda elus sauna kogeda, siis viisakusest ajasime läbi ujumisriietes, kuigi rootslased on rääkinud, et ka siin Põhja-Rootsis on kombeks pigem paljalt saunas käia ja pärast näiteks järve hüpata. Kaseokstega vihtlemist nad siiski väga ei harrasta.

Saun

 

Vaade sauna aknast

Snö!

Teisipäeval hommikusest rootsi keele tunnist koju tulema hakates avastasin, et taevaluugid on taaskord valla päästetud. Sadas lörtsi ja õhtuks, mil pidin (suhteliselt igavasse) kultuuriloengusse minema, oli terve maapind paksult plägaga koos. Terve päev oli selline ebameeldiv ja hämar, justkui poleks päike korralikult tõusnudki. Täna ärgates ootas mind aga märksa meeldivam üllatus: päike säras päris mõnusal lumevaibal ja puud olid kaetud härmatisega. Ideaalne talveilm! Läksin õue ja üritasin kohe lumememme teha, aga sellest asja ei saanud, kuna lumi ei pakkinud. Kuidas see võimalik on, et iga suvi ma unustan ära, kui ilus võib talv olla ja siis iga talv olen jälle nagu väike laps, kes esimest korda lund näeb? Paraku oli õues ka üsna libe ja kuna ma täna õhtul pean veel tantsima minema, siis nüüd ongi dilemma, et mida jalga panna, kas kummikud või saapad. Mõlemad tunduvad ühtmoodi halvad variandid ja tõotavad tagumikule peatseid sinikaid.

Siis kui teisipäeval lund sadama hakkas

Tänahommikune vaade

Hakkasin viimaks ka kohustuslikku krimkat lugema. Tegelikult on päris põnev ja läheb kiirelt.

Jag förstår!

... lite

Olen nimelt hetkel äärmiselt uhke oma saavutuse üle - saan rootsi keelest juba enam-vähem aru. Eks see oleneb muidugi väga palju inimesest, tema kõnepruugist, teemast jne, aga üldiselt ma saan aru! Jess! Rääkimine tahab veel natuke harjutamist, aga küll see ka tuleb. Raske töö tegijaks selle tulemuse saavutamiseks on olnud muidugi sõber Fredrik, kes on minuga lõpmata kannatlik olnud. Alljärgnevalt mõned Rootsimaa asjad piltides.

Lagritsajäätis (ja mina ebatervislikult toitumas)

 

Jõulud on kohal! Piparkoogid ja glögi

 

Uunikum-auto

Mõeldes ronitaimedele

Rootslased armastavad ringteid. Väga.

See päev, kui kergliiklussillale paigutatakse lampi istumisputka

grillplats

 

Isegi metsas on inva-WC

 

Ja viimaks suvilast ümberehitatud elumaja Nydala järve ääres

  

Estland?

Naljakas küll, aga minu kogemused erineva taustaga inimestega suhtlemisel on näidanud, et sakslased ei tea, kuidas eesti keelt inglise keeles nimetatakse. Paljud ei tea tegelikult Eestist ja eesti keelest suurt midagi; jätame rootslased siinkohal välja, nende poolt pole ma sellekohast harimatust kohanud. Aga ikkagi tuli mulle ootamatult see, et sakslased küsivad mu käest ettevaatlikult, mis keel see on, mida te Eestis räägite. Kas see on Rootsi keele moodi? Või vene keele moodi? - Ei, see on Soome keele moodi ja sootuks teisest keelkonnast... Siinkohal meenuvad laulusõnad: "Tabad kord sa sinu turba oaas pole loodudki maailma nabana". Eestlaslikult tahaks ennast siiski vahepeal maailma nabaks mõelda. Kasvõi hästi natukene.

Samasse rubriiki kuulub ka üks humoorikas internetilehekülg, mille hiljuti avastasin: www.12küsimust.ee. Sealt leiab nii mõnegi vastuse Eestlasi puudutavate põletavate küsimuste kohta. Ja ehk ka vastuse sellele, miks me oleme kõige-kõige-kõige-ja natuke vähem kõige.

Leidsin Rootsist ka tükikese Eestimaad

Jag måste studera?

Kooliga on lood üsna igavad - üks kursus on lõpusirgel, seega tuleb veel ära teha vaid eksam. Rootsi keele tunde sel nädalal üldse ei toimunud ja rootsi kultuuri ja meedia aine toimub nagunii ainult üks kord nädalas. Vasik osa sellest on see, et pean kohustuslikus korras lugema läbi ühe rootsi autori krimka. No ei ole kunagi see krimi mulle istunud miskipärast. Läksin siis lähimasse raamatukokku (kus pidin lugejakaardi tegema - ausalt, mu rahakott läheb varsti lõhki neist kaarditest) ja võtsin esimese ettejuhtuva (loe: ainukese) inglisekeelse eksemplari ühest rootsi kirjaniku teosest. Kätte sattus raamat pealkirjaga "Echoes from the dead" ("Surnute kaja" või midagi sellist...). Nojah, sain lisaks teada, et tegemist on õuduskrimkaga, mis omakorda liidab kaks asja, millest üks mulle lihtsalt ei meeldi ja teist ma üldse ei kannata. "Sündmused rulluvad lahti ühel väikesel Rootsi saarel...". Kardan selle raamatu lugemist isegi alustada, pärast näen veel iga puu taga kolli - see võib väga halvasti mõjuda minu harjumusele siin igalpool üksi palju jalgsi ringi liikuda.

Üks väga kummaline skulptuur... igast nurgast erinev

De saker som de inte talar om

Teine asi, mis turvatundele kena põntsu pani, oli üleeilne juhtum. Istusin siis rahulikult oma toas ja lugesin mingit artiklit viikingitest, kui järsku kuulen, kuidas ukselinki liigutatakse ettevaatlikult üles-alla. Tardusin. Peast käis läbi mitu mõtet: "Naabrid? Ei, nad koputaks. Külaline? Ei, mul on uksekell ka. Keegi eksis koridoriga? Ei, koridori uks on lukus." Kui viimaks pea selgines ja püsti tõusma hakkasin, kuulsin vaid koridori ukse paugatust - ja läinud ta oligi. Valisin peas versiooni, et ilmselt ikka keegi ajas ukse unistustes hõljudes segamini ja ei tegelenud teemaga järgnevad paar tundi. Õhtupoole läksin kööki süüa valmistama ja kohtusin koridoris ühe naabriga ning rääkisin talle muuseas toimunust. Tema ütles seepeale, et tead sa, et koridori uks oli lukust lahti (keegi oli snepperlukul seda väikest jubinat liigutanud) ja ma just praegu panin alles selle kinni. Jäin mõttesse. Kuna parajasti remonditi ühte tuba meie koridoris, siis minu versioon oli, et ukse unustsas lahti töömees, kellel nähtavasti meeldib õues suitsu tegemas käia. Ja uksest tuli sisse keegi pahatahtlike kavatsustega ja kuna minu uks on koridori uksest suhteliselt esimene, siis seda ta ka esmajärekorras proovis. Kaugemale ta ilmselt minna ei julenud kartes, et keegi on köögis ja satub talle peale. Õnneks oli mu uks lukus ja ma ise toas. Oleks ka võinud palju hullemini minna: varem jätsin alati köögis süüa tehes toaukse mugavusest lukustamata. Ega mult palju varastada pole peale läpaka. Kuid kui see oleks läinud, siis ma tõesti ei tea, mida ma oleks teinud.... Õnneks läks praegu nii. Õnneks.... Edaspidi olen targem ja ei jäta kaheks sekundiks ka toaust lahti.

Kuna jutt juba varguste ja probleemide lainele läks, siis  kahjuks pean veel ühele asjale tähelepanu juhtima. Jäime ükspäev ühe sõbraga vestlema kerjuste ja kerjamise üle Rootsis. Umeås olen näinud vaid romasid, selle isendiga tutvusin kohe üsna esimestel päevadel. Ja see video seletab ka, miks neile ei ole mõtet midagi anda. Parakui toimub maailmas endiselt inimkaubandus ja suure tõenäosusega on ka need inimesed selle ohvrid, kuid tõesti, mis mõtet on neile midagi anda, kui neil 1) on tegelikult kõik hädavajalik olemas 2) puudub soov normaalset elu elada ja 3) ei jää annetatud raha tegelikult nagunii nende kätte vaid rändab "bosside" taskutesse. Mõnikord tahaks neile lihtsalt karjuda, et palun minge minust eemale ja jätke mind rahule. Poodigi on Ålidhemi keskuses väga raske minna, kui mõlema ukse ees varitsevad sind soiguvad hädalised. Tallinnaski tehtud ju piisavalt katseid nende pettuste paljastamiseks...

Viimane kurb teema: minu talvemantli-jaht on täiesti lootusetu. Palun, kui keegi leiab sooja, ilusa, naiseliku, villase ja kapuutsiga talvemantli, siis andke mulle teada!

Kui tunned end üksikuna

 

Paddling på Tavelsjö

Ma olen alati salaja unistanud kanuumatkast. Eelmisel nädalavahetusel sai see ootamatult teoks. Fredrik pakkus mulle ja kahele sõbrale võimalust koos temaga sõita ta maakoju Tavelsjö järve äärde ning veeta üks tore päev looduses, või täpsemalt, järvel aerutades. Toppisin selga oma kõige soojemad riided, jalga kummisaapad, mille sisse kahjuks ei mahtunud villased sokid (viga!!!) ja seljakotti väikese lõuna. Ma olin valmis. Hommikul kell 9 startisime mugavalt Gluntents väg 5 parklast, mis on 20 meetrit minu uksest. Sõit Tavelsjö järve äärde kestis umbes pool tundi. Fredriku maakodus saime selga päästevestid ja kätte mõlad ning suundusime innukalt vee äärde. Kanuusid oli kaks, mõlemasse mahtus kaks inimest. Üks kanuudest oli raskem ja vanem, aga see-eest kindlamini kurssi hoidev, teine nobe ja uus, aga alumiiniumist kere tõttu väga kerge ja mõjutatav. Mina kui selles vallas täielikult kogenematu alustasin sõitu ühes kanuus Fredrikuga. Minu küsimuse peale, et kas ma tõesti pean olema eespool, vastas ta, et tegelikult juhib kanuud see, kes istub taga. Sain targemaks. Loomulikult oli temaga ühes kanuus sõitmine lust ja lillepidu. Teised kaks leedu tüdrukut jagasid raskemat kanuud. Hakkasime vaikselt mööda järveserva liikuma. Pidev aerutamine hoidis ülakehas mõnusasti sooja sees, kuid varbad hakkasid kõigil peagi külmetama - väljas oli vaid kaks kraadi üle nulli. Tegime ühe silla peal vahepeatuse, kus jalgade soojendamiseks tantsu lõime ja sõidupaarilisi vahetasime. Sain nüüd kogeda ka, mida tähendab olla juhtija rollis - see oli märksa raskem ja pidevalt kippus minu jõupingutustele vaatamata kanuu ühele poole ära vajuma.

  

Sõitsime silla alt läbi ja teisele järvele, millelt omakorda kuivenduskraavile lootuses näha mõnd kobrast. Koprad olid kahjuks kõik meie eest peitu pugenud, aga nende elutegevuse jälgi haaras silm igal nurgal. Seal saabus ka aeg teha lõunapaus. Koukisin kotist oma ebatervisliku pitsa välja ja mugisin mõnuga tasakesi koha peal tatsates, et jalad sooja saaks. Terve tee oli Fredrik suurepäraseks giidiks ja jutustas pidevalt ümbritseva kohta, nii inglise kui rootsi keeles. Tegelikult see 8 tundi mis me kokkuvõttes järveveel veetsime ikka arendas minu keeleoskust kohe tuntavalt.

Söök lõpetatud ja mööda teist järvekallast tagasi aerutades tuli Fredrikule kõne - ta isa ja vend hakkavad lambaid saarelt paati laadima, et viia need talveks kodule lähemale lauta ning kas Fredrik saaks appi minna. Loomulikult panime kondimootori tööle, laulud suule ja hetkeks kutsusime nii ka päikese piiluma. Tavelsjö näitas end oma nime väärilisena. Aerutasime saarele, kus lambad meid "ootasid". Mina ja Greta jäime sinna ja aitasime teistel lambaid kokku ajada. Ei ole see sugugi nii lihtne. Ja ma jõudsin siinkohal ka järeldusele, et lambad ei ole sugugi rumalad - kui nad oleks, siis oleks neid ju väga lihtne kinni püüda. Nimelt ajasime 6-pealist karja, sest suurem osa oli juba maismaale transporditud, seal tulutult taga pea kaks tundi, enne kui viimaks õnnestus nad lauta meelitada ja seal kinni nabida. Varvastel enam külm ei olnud igastahes.

 

Päike hakkas õhtusse veerema ja keha ja vaim väsima. Võtsime pisikese ringiga suuna tagasi kodu poole. Õnnetuseks oli pool teed nüüd meile laine vastu ja tõusnud oli ka pisike tuuleke. Viimaks tagasi maismaale jõudes tundsin suurt kergendust. Ootasin väga juba hetke, mil saan sooja autosse istuda ja kodu poole veereda ja siis vedeleda sooja dušši all... veel parem oleks olnud muidugi soe saun, aga see jäi paraku ära.

Õhtul olin kutsutud veel bowlingut mängima, aga pärast dušši alt tulemist mõistsin, et ilmselt lendaks ma lihtsalt koos selle kuuliga kurikatesse. Nii valus oli lihtsalt. Isegi arvutis trükkida ei olnud võimalik, rääkimata siis millestki raskemast. Hambaid pesin muide sel õhtul vasaku käega. Veel järgmine päevgi andis käsi endast tunda ja ajul esines kergeid hallutsinatsioone lainetes loksumisest. Aga unustamatu elamus oli see kindlasti ja igati vaeva ja valu väärt! Suur aitäh sulle, Fredrik!

Jep, ma näen naljakas välja, aga nii kaugel põhjas ei huvita see kedagi

 

Älgen har ett hus i skogen

Täna oli üks põnev laupäev, kuna kell 11 alustasime kahe bussiga (2x49 inimest) minireisi põdrafarmi. Pakkisin ennast taaskord võimalikult soojalt, aga veidi vähem sportlikult kui kanuutades, sisse ja asusin elevusega bussiaknast välja vahtima. Sõit kestis umbes tund aega ja viimaks, ligi 70 kilomeetrit sisemaa pool, olime kohal tõelises "põdra majas metsa sees" (tegelikult oli see keset lagendikku). Looduses oleks keegi nagu värve vähemaks keeranud. Kõik oli kaetud ühtlase härmatisekirmega. Kuna pikk sõit oli selja taga, siis loomulikult tuli alustada söömisest: menüüs oli põdraliha kartuli ja salatiga ning loomulikult kohustuslikud näkileivad ja kohv. Lõbusat seltskonda ja nalja nabani pakkus teine vahetusõpilane, itaallasest "habemega laps" Bruno. Millegipärast  mulle tohutult meeldib itaallaste seltskond.

 

Pärast sööki oli loomulikult aega endale suveniiripoest midagi meelepärast soetada. Leidsin toreda pehme magnetpõdra, kellel Rootsi lipp kõhu peal. Tema rändab novembris minuga tagasi Eestimaale.
Kui ka suveniirid valitud ja kõht täis, jagati meid kolmeks grupiks ja iga grupp alustas eri punktist. Meie esimene peatuskoht oli muuseum, kus oli välja pandud mitu põdratopist, jutustatud terve põdrajahi ajalugu ja seinal mitu paari uhkeid sarvi. Farmiomaniku poeg oli meile giidiks ja rääkis samuti väga põnevaid lugusid, näiteks seda, miks on segadus terminite moose  ja elk vahel. Nimelt olla Skandinaavia kütid selle segaduse ise tekitanud, kui nad Kanadasse emigreerusid, sest teadmised põdra väljanägemisest olid kesised ja nii omistatigi see sõna (elk) Kanadas hoopiski ekslikult hirvele.

Tegelikult tahaks veel mainida, et giid juhtis meie tähelepanu ühele olulisele asjale jahindusega seoses. Kui looduslikud kiskjad murravad nõrgemaid ja vanemaid, siis inimkiskja tapab kõige tugevama ja uhkema, et saaks pärast teiste ees sarvepaariga kelkida. Tulemuseks on nõrkade isendite sigimine. Jaht on oluline, kuna põtradel on Rootsis vähe looduslikke ohte. Veel olulisem on aga terve mõistus.

Kusagil seal sees oli põdraliha

 

 

Kõige põnevam hetk saabus muidugi õues, kui meid lubati siseneda kolme põdralapse aedikusse. Enne loomulikult tehti põhjalik ohutuskoolitus: ära jookse, ära rabele, ära karju, hoidke kokku. Tegelikult olid põdravasikad ääretult sõbralikud ja peagi saime tunda ka nende pidurdamatut armastust banaanide vastu. Nad lausa tormasid neid maiuspalasid õgima, kui perenaine puuviljadega lagedale ilmus. Põder on tore loom, rohkem nagu lehm kui hobune, kuna tagujalgadega ei löö, ainult esijalgade või sarvedega võib viga teha, kuid seda vaid siis, kui tal põgenemise varianti ei ole. Või kui tegemist on põdrapulliga paaritumishooajal. Sel põhjusel lõigati selles põdratalus kõigil pullidel sarved maha, et vältida vigastusi nii neile endile, teistele põtradele, taradele kui ka pererahvale. Alguse sai see sellest, kui peremehe reis aastaid tagasi lihtsalt ühe pulli poolt läbi torgati.

Vaade aknast

 

Pärast põdralaste vaatamist-katsumist saime lähedalt kogeda ka suuri täiskasvanud põtru. Aedikus oli neid kokku neli, kuid üks oli teistest märgatavalt suurem. Ta sarved olid samuti ohutuse mõttes maha võetud, kuid peremees soovitas tema suhtes veidi ettevaatlik olla, kuna paaritumishooeg oli just nädal tagasi lõppenud ja mine sa tea, kas tal on hormoonid ikka 100% juba maha rahunenud.

Õgardbeebid

Whazzuppp??

Kõik banaanid te kingite minule! Tahate või mitte!

Üks päris suur põder.. Kõrgust turjast 2 m

Viimane vaatamisväärsus oli pildiesitlus põtradest. See oli omaette tore, kuna esitluseks kasutati kahte igivana masinat. Ma ei teagi, kuidas nende õige nimi on, aga tööpõhimõte oli selline, et ringikujulises anumas oli hunnik pisipilte, mida siis masin vahetas ja seinale projetseeris. Kõlaritest tuli samal ajal veidi kulunud kvaliteediga ingisekeelne tekst.

Tagasiteel olin sunnitud ümber istuma teise bussi, kuna mõned inimesed olid lihtsalt otsustanud, et nemad vahetavad bussi, et saada oma sõpradega koos olla. Okei siis. Sellest omakorda tekkis probleem, kuna üks pink teises bussis oli saladuslikult tühi. Lõpuks õnneks selgus, et seda ühte inimest ei olnudki reisile tulnud, aga lahendust otsides veetsime vähemasti 10-15 minutit kõik bussis passides.

Tegelikult oli väga tore päev, kuigi mul oli jalgadel päris külm. Must do for Sweden!

 

 

Jõudes tagasi ülikooli ette üllatas meid punane vaip. Käimas oli vist mingi tähtsate isikute või heade õppurite vastuvõtt... Pidasime plaani sisse hiilida ja nautida torti, mida meie hinnangul kindlasti pakuti.

 

När jag har för mycket tid

Naljakas, kuidas esimestel nädalatel viitsisin pea iga päev kesklinna jalutada ja seal ringi vaadata. Nüüd on hästi, kui nädalas korra-paar sinna jõuan. Reede oli üks neist päevadest - tegelikult olin lõputul mantliotsingul ja lõngaotsingul ja poode kammimas, kui korraga juhtusin kokku kahe itaallasest sõbraga. Olin just valmis koju minema hakkama, kui nad pakkusid välja, et lähme kohvikusse. Miks mitte? Astusimegi sisse ühte kohvi ja magusate suupistete peale spetsialiseeruvasse väga mõnusa interjöriga poekesse. Üle pika aja sain rüübata chai lattet. Nautisin itaallaste värskendavat, elurõõmsat ja ülevoolavat seltskonda. Seadsin ka uue eesmärgi - proovida enne lahkumist kindlasti ära rootslaste lemmikkook: printsessitort, mis on siinmail tavaliselt kaetud rohelise kihi ja veidikese tuhksuhkruga.

 

Konnad!

Rääkides rohelisest, siis leidsin endale ühest poest toreda mururohelise lõnga, millega hakkan nüüd oma isiklikku käsitööteraapiat edasi viima. Ahjaa, vöö sai mul juba kuu alguses valmis (kahjuks). Eks vaatame, mis sellest kaunist rohelisest lõngast heegelnõela abil sünnib.

Vahepeal sain tegelt veel ühe vägitükiga hakkama: ostsin bussipileteid! Tegelikult oli see seotud sellega, et plaanisin enne kanuutamist ikka õhtul veel bowlingusse ka minna ja kuna bowlingukeskus asus tõeliselt kaugel, siis see mind murdis. Ja teine põhjus oli see, et lennujaama ja sealt tagasi on mul nagunii vaja bussiga sõita. Mõeldud, tehtud. Seadsin ühel hommikul sammud haigla poole, kuna just seal asus lähim bussipiletite müügipunkt. Mida lähemale ma haiglamajale jõudsin, seda suuremaks ja hirmuäratavamaks see valge monstrum kõrgus. Tõesti, ma pole isegi tallinna tornmajade juures tundnud sellist tunnet, et maja justkui sirutub lõpmatusse ja kaardub siis üle minu pea. Haigla on loomulikult tohutult suur, regiooni suurim. Ühe hoone katusel asub ka helikopteri maandumisplats, mille kasutusest saan sageli oma toastki veenduda. Aga bussipiletid ma kätte sain ja rahakotti ühe kaardi lisaks. Piletisüsteem töötab siin sarnaselt Tallinnaga kiipkaardi alusel, mida tuleb siis bussi sisenedes "piiskutada".

 

Lihtsalt mainin veel, et ma olen armunud rootslaste polskasse! Algul see mulle ei meeldinud, aga nüüd, kui mulle anti võimalus sukelduda selle tantsu kirevasse maailma, on see muutunud järjest põnevamaks ja väljakutseid esitavamaks.

Et lõpp oleks rõõsa ja rõõmus, siis mõned pildid sügisesest Umeåst.

 

Vaade minu aknast