Du gamla, du fria

Hur mår du?

Alanud on neljas nädal Rootsimaa pinnal. Uskumatu, kui kiiresti ikka aeg lendab. Hiljuti ostsin ka lennukipiletid ära ja veidi vähem kui kahe kuu pärast tulen vaatan korra kodumaa üle - natuke ikka asja pärast ka. Viimase nädala jooksul on jällegi omajagu sündmusi olnud, kõige kehvem neist see, et jäin kolmapäeval haigeks. Nüüd on õnneks peaaegu möödas, aga praegugi veel peab igaks juhuks taskurätik käeulatuses olema. Ei ole just meeldiv haige olla kui ümberringi toimub nii palju, ilmad on nii ilusad ja puud hakkavad tasapisi kullakarva minema.

Rootsi ukselukusüsteem

Eelmisel nädala sai veel buddy-grupiga koos võisteldud. Meid oli 24, võistlesime teiste buddy-gruppidega. Tuli lahendada erinevaid ülesandeid või võita võistlusi. Näiteks üks võistlus oli muna loopimine - kes suudab kõige kaugemale muna visata nii, et muna jääb püüdja käes terveks. Meie grupi poisid loopisid seda nii kaugele, et jamh, ma ei suuda palli ka nii kaugele visata. Loomulikult saime teha ka klassikalist pea segi keerutamist. Kokkuvõttes läks meil üsna hästi, jõudsime 18 rühma seast poolfinaali, kus tuli aja peale ära süüa pikki nöörikomme ilma käsi kasutamata. Loomulikult mina kui magusakunn võistlesin. Läks suisa nii hästi, et jõudsime finaali. Mõlemad tiimid pidid valima endi seast 6 inimest, kes siis hakakvad "kotijooksu" tegema ümber tähise. Kotiks oli hiiglaslik prügikott. Paraku läks meil kott katki ja uus kott anti kinniselt, seega kaotasime oma 20 sekundit selle koti avamisele ja jäime seega napilt teiseks. Auhinnast olime kahjuks ilma ja veidi ebavõrdne oli ka, kuna teisel võistkonnal kott katki ei läinud, aga meie grupi sisekliima oli küll väga suurepärane. Ajhaa, üks naljakamaid ülesandeid oli see, kus tuli teha grupist pikk rivi ja üksteisele apeslini edasi anda ilma käsi kasutamata. Kaks poissi pidid ikka tükk aega üksteise küljes nühkima enne, kui tülika puuvilja edasiantud said.

fotojaht

Apelsinimäng

Kolmapäeval oli meil grupiga fotojaht, mis tähendas, et tuli üles leida etteantud objektid ja teha nendega koos pilti. Saime väga loominguliselt hakkama. Sama päeva õhtul raamatukogust koju jalutades märkasin raamatukogu ees naljakaid diskopepusid, üks neist üleni lillas kombekas. Lasid aga kõlarist mussi ja tantsisid. Üldse siin on väga tavaline nt jalgrattaga nii ringi sõita, et kõlar plärtsub pakiraamil.

Neljapäeval oli ülikoolis omamoodi laat, kus jagati infot kõikvõimalike tudengiorganisatsioonide kohta. Leidsin sealt üht-teist ka tantsu kohta ja tutvusin ühe neiuga, kes organiseerib rootsi-soome-norra rahvatantsurühma. Kõige ägedam oli siiski  kell 12.00 lavale tulnud bänd - Ye Banished Privateers. Kostüümid, lavaenergia, muusika, kogu krempel - suva, et ma väga midagi aru ei saanud, mis nad laulsid, nii äge oli see lihtsalt, et võttis kaasa hüppama.

Ye Banished Privateers

Laupäeval oli buddy-grupiga väike istumine, mis lõppes klubi Rex külastamisega. Rex asub vanas raekojahoones läbi kolme korruse, tõeliselt uhke ja tõeliselt suur. Ja konkreetsel õhtul ka tõeliselt kitsas, kuna oli tasuta sissepääs.

Rex

Ööelu

Svenska folkdans

Esmaspäeval võtsin ette käigu spetsiaalselt rahvusvahelistele tudengitele korraldatavasse rahvatantsuringi. Hämmastav, aga inimesi oli kohal 25-ringis. Ja isegi poisse oli. Õppisime kokku vist kolme erinevat tantsu ja ühte reilenderit meenutavat (aga vääääga aeglast) sammu paarilisega. Sain jälle tunda seda, kui raske on tantsida, kui noormees ei saa pöörlemise põhimõttest aru. Andsin endast parima, et selgitada: "Ära karda mind, ära astu minust nii kaugele, tee täpselt pool pööret korraga, hoia minust kinni....". Jep, raske oli, aga tegelikult oli päris tore. Õpetaja oli üks vanem meesterahvas, kes mitukümmend aastat tagasi USA-st Rootsi elama kolis. Pärast trenni käisid paljud ekstra tema juures teda tänamas ja oma tantsuvaimustust väljendamas. Ahjaa, üks hea tantsija oli ka tegelt: noormees Itaaliast. Ütles, et tegeleb tango ja salsaga. Juhtus nii, et saingi esimesena temaga tantsida. Väike märge endale edaspidiseks - tantsi temaga, mitte karudega.

Loppis!

Teisipäeva hommikul oli mul esimene rootsi keele tund. Alguses tundus veidi hirmutav, kuna õpetaja rääkis tõesti kogu aeg rootsi keeles, aga peagi avastasin, et ma saan tegelikult aru, mis ta räägib. Või vähemalt suuremast osast. Tuju läks kohe paremaks. Pärast tundi võtsin ette retke kesklinna, kus toimus rahvusvahelise toidu laat. Jalutasin boksidest mööda, proovisin üht-teist ja jälgisin lippe: Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Prantsusmaa, Kreeka, Saksamaa, Holland, Suurbritannia.... Austraalia - misasja? Austraalia boks tõepoolest oli ja seal pakuti erinevaid burgereid - krokodillilihast, kängurulihast või traditsioonilisest austraalia sealihast. Vaatasin tükk aega seda imedekaravani. Ma tean, et nüüd te ohkate ja ütlete, et oled ikka rumal küll, aga... ma ei proovinud ei känguruliha ega krokodilli. Ma ei ostnud sealt üldse midagi. Tegelikult sellel oli mitu põhjust: esiteks, mul ei olnud midagi otseselt vaja ja Erasmuse stipp on rootsi mõistes üsna pisike, teiseks, känguru ja krokoburksid olid kallid, kolmandaks, krokodilli ei suutnud ma osta pärast mõtet sellest, et ta on toiduahela lõpus ja mis jama ta organismi võib olla kuhjunud. Känguruburksi oleks peaaegu isegi ostnud, aga siis ma nägin ühte nii armsat kängurupilti, et kohe kadus selle loomakese isu ära. No ei suutnud lihtsalt. Samamoodi nagu ma ei suuda süüa hobuseliha. Muidu ma taimetoitlane ei ole tegelikult... omaarust. Noh, ja viimane eneseõigustus oli see, et tahaks kunagi Austraalias ja Uus-Meremaal ära käia, äkki on ilma neid burgereid proovimata motivatsioon suurem.

Muide, ma sain proovida maailma kangeimat juustu. See oli ilmselt jalopenoga vürtsitatud, sest mu nägu kiskus küll pärast väikest ampsu kripsu.

Suurbritannia müügilett

Öeldakse, et eestlane on laadarahvas. Ma arvan, et eestlaste laadaarmastus kahvatub rootslaste kõrval. Tõepoolest, iga kord, kui ringi jalutan, näen jälle igalpool silte loppis, loppis, loppis.... Loppis on rootsi keeles laat või kirbuturg. Pigem vist viimane, nagu ma aru olen saanud. Aga neid on siin tõesti palju, vähemalt igal nädalavahetusel. Käisin eelmisel nädalavahetusel ühte kirbukat uudistamas ja sealt võib ikka igasugu pärleid leida: riided, vanakraam, raamatud, antiik jne. Ja laadast rääkides, siis kesklinnas nn raekoja platsil on samuti pidev kauplemine, seal enamasti toiduga või siis kahtlase välimusega inimeste kokku tassitud hiina kaubaga. Püsivat turgu kui sellist ma veel leidnud ei ole. Aga vanakraami rootslased armastavad ja see on siin üsna huivitav ja kvaliteetne ja MITTE ülehinnatud (khm...Humana...khmm). Isegi riided on normaalsed, mitte mingid topilised kampsunid.

Üks äge kiiktool, mida tahaks endalegi

Rootsi kõuts

 Farthinder

Nüüd pärast kolmenädalast siinviibimist olen hakanud veel ühest asjast aru saama. Nimelt sellest, miks Rootsit tuuakse pidevalt näiteks väga tugeva sotsiaalhoolekandesüsteemiga riigist. Iga kord, kui välja lähen, on sisuliselt garanteeritud see, et näen mõnd vigast inimest. Kas siis vaimselt või füüsiliselt vigast. Küll lonkavad nad mööda tänavat, küll sõidavad ratastoolidega - või neid sõidutatakse. Ma ei taha sellega öelda, et minumeelest peaks kõik puudega inimesed kusagil metsas peidus olema, üldsegi mitte. Lihtsalt veidi harjumatu on, kuna Eestis neid nii sageli avalikult liikumas ei näe. Lisaks on absoluutselt kõikidesse hoonetesse võimaldatud sissepääs ka ratastooliga - eraldi nupud ukse avamiseks, liftid ja kaldteed on igapäevane nähtus. Kuuldavasti on Eestis pooled kaldteed kasutuskõlbmatud... Paistab, et siin riigis ei häbeneta puuet. Olen näinud ka palju noori inimesi lükkamas enda ees ratastoolis teist, autistliku väljanägemisega noort. Ühest küljest on see ääretult tore, et kõigile inimestele on püütud luua võrdsed võimalused ja ühiskond tolereerib seda. Teisalt teeb mind kurvaks see, et üldse nii palju väärarengutega lapsi ilmale tuleb. Lugesin hiljuti selle kohta artiklit (http://tervis.postimees.ee/2914113/autistlikke-lapsi-on-eestis-uha-rohkem), et prognoosi järgi tuleb 2020. aastal iga 30. laps ilmale autistina.... Hirmutav, väga hirmutav. Ühest küljest on selle põhjuseks keskkonnasaaste, teisalt arenev meditsiin, mis võimaldab igasuguseid lapsi päästa. Hingamisaparaadid jms. Minu isiklik seisukoht on karm: kui on teada, et sünnib autistlik või tugeva väärarenguga laps, siis mina seda last ei sünnitaks. Leian, et maailma ei ole vaja rohkem kurbust ja hingevalu - autistlik või muu tugeva puudega laps seda oma vanematele kahjuks on. Teiseks likvideerib see sisuliselt võimaluse vanematel edaspidi terveid ja tugevaid järeltulijaid kasvatada, kuna kogu aur läheb ühe haige lapsega tegelemisele. Pahatihti elavad need lapsed vaid 20-30-aastaseks ja siis on nagunii lõpp. Saan aru inimestest, kes teisiti arvavad ja austan neid, kes jaksavad ennastohverdavalt aastaid tasustamata põetajatööd teha - mina seda ei suudaks.



Üks tavaline sisehoov

Rootsi on ka omamoodi vastuolude maa. Pealtnäha on tegemist äärmiselt tolerantse ja kõrgeltarenenud riigiga. Siin elab väga palju erinevast rahvusest, erineva nahavärviga inimesi. Seesmiselt tulevad aga äärmused väga teravalt esile. Näiteks on Rootsis olemas ja väga aktiivsed natsiliikumine ja kommunistlik partei. Ei, need ei ole lihtsalt mingid põrandaalused asjad, nende reklaame võib leida kõikjalt. Tõmban mõttes paralleele praeguse Eesti kooseluseaduse ümber käiva tantsuga ja leian end mõttelt: "Kas arenenud ühiskonna tunnus ongi diplomaatiline tolerantsus ja seesmine äärmuslikkus?". Ilmselt küll. Enamik inimesi vist ei usu tegelikult enam seda, mis nad ütlevad.

Ka Umeås on kerjused. Väidetavalt olid nad ühtäkki siia tekkinud paar-kolm aastat tagasi. Tegemist on meilegi tuttavate romadega, kes ka Tallinna tänavail üsna pealetükkivalt või haledates poosides raha nuruvad. Mind paneb imestama, mis võis küll neid siia, Põhja-Rootsi, külma ja tuule kätte tuua? Kuuldavasti on tegemist organiseeritud kerjamisega - kõigil kerjustel on tegelikult taskus telefonid, millega siis aeg-ajalt midagi susitakse. Kui tööpäev läbi, kogunetakse ilmselt kusagile kohta kokku ja jagatakse noosi. Üks sõber rääkis mulle lausa mingist agentuurist, kes lubab romadele head elu ja palka, kui nad tulevad väljapakutud linna kerjama.... Väga imelik süsteem. Ja raha nemad minu käest ei saa, kuna olen teatud intsidentide valguses ammu igasuguse haletsuse nende suhtes maha matnud.

 

Det är min bil

Okei, olen nüüd küll rääkinud negatiivsetest teemadest, üks positiivne ka vahelduseks. Nimelt liigub Umeås sees väga vähe autosid. Võiksin vabalt kesklinnas päevasel ajal keset tänavat jalutada ilma, et keegi mulle otsa sõidaks. Autosid lihtsalt pole! Pigem tuleb karta jalgrattureid, kuna neid on tõsiselt palju ja mõned neist sõidavad väga kiiresti. Autosid näeb küll, kui minna mõne suurema ostukeskuse parklasse (kus võib näha väga kihvte vanu autosid) või jalutada linna ääres maanteel, aga siis ka pigem Kärdla stiilis "palju autosid", kui Tallinna hullumaja. Hämmastav ja veidi harjumatu, aga minumeelest väga tore! Kergliiklusteid on tohutult paju ja jooksmas käia on lausa lust, kuna ei pea pidevalt vaatama, et kas nüüd keegi kusagilt ei tule ja sulle otsa ei sõida. Tallinnas võiks ka inimesed rohkem rattaga ja vähem autoga liikuda, oleks teed ka korras ja õnnetusi vähem, aga seda on vist palju palutud.

 



Täna valitakse viimaks Rootsis parlament ära. Suht tüütuks hakkas muutuma see pidev propaganda koolis, linnas, tänaval, igalpool... Ja kuna ma näen piisavalt rootslane välja, siis minule ikka kangesti üritati pakkuda neid voldikuid ja värke. Tasuta kohvi oli ainuke pluss.


See nägu on mind surmani ära tüütanud

Dans, dans, dans

Ilus maja kesklinnas

Kuhu ma nüüd jäingi? Kolmapäeval oli "vaba" päev, selles mõttes, et läksin vaid õhtuks kesklinna, et osa saada Björkstalaget'i rahvatantsurühmast. Koosneb see peamiselt 50-60-aastastest. Kogu õpetamine käib rootsi keeles ja kuna nii vanad inimesed ka väga hästi inglise keelt ei oska, siis pidin oma puurootsikeelega hakkama saama. Õpetaja, kes oli nii 40-aastane mees, oli väga tore ja rääkis minuga palju juttu. Vanamehed olid lihtsalt vaimustuses, et saavad noore neiuga tantsida. Üks muutus lausa eriti meelaks, kangesti tõmbas mind enda ligi ja üritas kätt panna madalamale jne. Öäkk. See oli tõeliselt vastik, aga otsustasin, et kannatan ära ja üritan temast eemale hoida selle nimel, et rootsi keel selgeks saada ja rootsi tantsu õppida. Tantsud ise olid sellised seltskonnakad, aga kahe tunni jooksul õppisime neid oma kümmekond kindlasti selgeks. Mõned sammud olid väga sarnased meie omadele, teised üsna erinevad (polska näiteks). Rootsi rahvatants armastab põrandat palju enam, kui eesti oma. Liigutakse üsna väikeste sammudega, rahulikult ja suhteliselt mööda maad.

Neljapäeval käisin hommikupoole jälle rootsi keelt õppimas, ülejäänud päeva ravitsesin end kodus. Nii ka reede hommikupoole. Õhtul võtsin jalad selga ja läksin kesklinna lindy hopi proovima - sain tasuta pileti. Alguses tundsin end veidi ülearusena, kuna kõik kohalviibijad olid rootslased. Kui aga algõpetuse tund algas ja hakati seletama põhisamme, siis palusin, et äkki nad saaks veidi inglise keeles ka seletada. Kujunes nii, et nad seletasidki ainult inglise keeles, kuna kõik rootslased said sellest nagunii aru. Pärast aluste paika panemist algas n-ö tantsuõhtu. Pandi muusika peale, tuled hämaraks ja vaba lava! Esimesed 20 minutit lihtsalt istusin ja vaatasin. Nii äge on vaadata inimesi, kes seda tantsu tõeliselt hästi valdavad. Peagi kutsuti mind ka tantsima, hoiatasin ka, et olen suht algaja. Tegelikult oli päris tore, kuna tantsupartnerid olid kogenud ja nendega jäin üldiselt pärast veel lobisemagi. Ainult üks vanamees jättis halva mulje, ei seletanud mulle midagi, kui ma aru ei saanud, mis ta teeb ja oli üldse selline ebaviisaka olemisega. Aga noored olid kõik see-eest väga sõbralikud ja avatud. Üks noormees ütles mulle pärast küsimus, et kust ma pärit olen, et "ma arvasin jah, et ida poolt, su välimuses on midagi sellist". Ma ei teagi, mida ta silmas pidas, aga panen siis kõrva taha. Aga ma sain piparkoogimaitselist muffinit! (piparkoogid on siin muide praegu ka poes müügil). Tulin koju kella kümne paiku, kuna haigus andis endast veel õrnalt märku.

Här är jag

Ja siin ma nüüd olengi. Eile käisin vaid korra jooksmas ja õhtupoole virmalisi jahtimas, mida ma kahjuks ei näinud. Täna on samuti kavas üsna kodune päev, et saada järjele paljude tegemata asjadega, sealhulgas see blogipostitus. Ka kool on paraja koormusega pihta hakanud. Internetipõhise kursuse esimene seminar sai näiteks üleeile juba läbi. Järgmisest nädalast alustan ka rootsi meedia ja kultuuri ainega, mis samuti nõuab omajagu raamatunärimist. Lisaks on mul paar ainealast kokkulepet TLÜ-s, seega pean ka nende asjadega tegelema. Igav ei hakka, tööd jätkub. Üldiselt väga suurt koduigatsust ei ole, aga vahetevahel ikka. Näiteks siis, kui kõrvaklappidest hakkab kostma "Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu koht...". Vot siis on küll täielik koduigatsus. Selleks, et selle laulu mõttest aru saada, peabki korra kaugemal ära käima.

Mu tuba hakkab ilmet võtma, sest ema saatis kardinad! Jee!

 

 

 Mõned pildid minu eilselt jooksuretkelt

 

Hiina sild

 

Vaade sillalt järvele

Vaade teisele poole

Hiiglaslik kärbseseen

Otsisin mustikaid

Kärbsemikud

Det är ganska trevligt här

Hej!

Pole nüüd tükk aega midagi kirjutanud - ei ole nagu olnud seda tuju. Viimaks üritan ennast käsile võtta. Minu ümberasumisest Rootsi on nüüd möödas täpselt üheksa päeva. See voodi, mida ma alguses nii kirusin, on tegelikult üsna mugav ja ka tuba hakkab vaikselt ilmet võtma. Laualamp on veel puudu. Öeldakse ju, et kui raha pole, peab nupp nokkima. Tegingi näiteks pliiatsite hoidmiseks topsi tühjaks saanud WC paberi rullist. Pastakaid on mul palju, oleks teist hoidjat veel vaja. Hakka või paberit raiskama, et see toruke kätte saada. Õnneks on mulle alati nokitsemine ja käsitöö meeldinud, seega mind see üldse ei häiri, kui elamine on täis n-ö loovaid lahendusi.

Jõudsin viimaks järveni ka

 

Vandring runt

Õues on ligi 20 kraadi sooja, mina aga istun oma toas ja mugin ohjeldamatult präänikuid. Tänaseks erilisi plaane pole peale õhtuse Buddy-programmi avatseremoonia, seega lõõgastun ja puhkan eilsest ligi 20-kilomeetrisest matkast. Tegelikult on kõik päevad kaunikesti hõredad olnud tegevuste poolest, seega olengi peamiselt ringi hulkunud ja linna avastanud.

Kolmapäeval trampisin kesklinna osalema linnaorienteerumise mängus. Grupp oli sama, mis eelmises campuse-orienteerumiseski. Oli päris tore, linna väga palju paremini tundma ei õppinud, aga grupikaaslasi küll. Ajasime mõnusasti juttu ja see slovakkia/sloveenia tüdruk oli meeletu aktivist. Sain ka üsna kiiresti aru, et prantsuse poisist on targem eemale hoida - veidi kummaline inimene. Kui orienteerumine tehtud sai, otsustasin, et nüüd on aeg omale Rootsi kõnekaart soetada. Kepsutasin rõõmsalt Teliasse (meil Elisa/EMT siis) ja küsisin, mida neil pakkuda on. Noormees lõi kohe kenasti letti kõnekaarti, mille eest tuli maksta 499 SEK (umbes 50 eurot) ja siis kuni jaanuarini enam midagi maksma ei pea. Nojah, kahtlesin küll, aga võtsin vastu, kuna teadisn, et ilma mobiilse internetita, mis aitaks mu Google mapsi kasutada, eksin jälle varsti ära kusagile. Sealt seadsin sammud Swedbanki, et küsida, kas Rootsis kaardiga tasudes võetakse mu kaardilt mingit lisaraha ka. Vastust ma ei saanudki, kuna keegi ei teadnud. Teller helistas isegi kellelegi, aga see ka ei teadnud. Soovitati Eestist küsida. Naljakas, see on Rootsi pank ju... Õhtul sain veel kokku ühe tüdrukuga, kellelt ostsin odavalt kaks kaustikut ja hunniku küünlaid koos küünlahodija ja tikkudega.

Neljapäeval ilmusin kella 11-ks raamatukokku, et osa saada seda tutvustavast tuurist. Sain aru, et olin teinud ühe strateegilise vea. Nimelt käisin raamatukoguga eelmisel päeval iseseisvalt tutvumas ja nüüd ei olnud mul seal väga midagi uut õppida. Siiski, üks asi oli - avastasin laest hiiglasliku peegelpaneelidest digitaalkella. Tõeliselt äge, seda võiks vaatama jäädagi. Muidu oli raamatukogu nagu raamatukogu ikka koos oma keldrišahtide ja avarate lugemissaalidega. Täitsin ka on-line registreerumise oma esimesele kursusele - on-line kursus "Tähtsamad punktid Rootsi ajaloos I".

Reedeks jällegi erilisi plaane polnud, seega otsustasin jooksma minna, kuna ilm oli ilus. Ilmaga on üldse nii olnud, et täpselt vaheldumisi - üks päev pilves, teine päev päike. Täna on esimene erand, kuna eile paistis samuti päike. Hakkasin siis jooksma minema, kui märkasin kõrvalmaja hoovis askeldamas kahte tüüpi jalgratastega. Teadsin, et nad müüvad neid, kuid polnud varem iseseisvalt lähemalt vaatamas käinud. Otsustasin seekord minna ja kui midagi normaalset leian, siis ka ära osta. Pakutigi ühte nukralt halli tooni ja hirmus raske raamiga maastikuratast - vedrud ja särgid-värgid ja puha. Sõita mul sellega väga ei meeldinud, kuna tuli hirmus kummargil olla lenksude kohal. Hinnaks öeldi 750 SEK. Olin juba peaegu valmis seda ära ostma, kui sain teise pakkumise teiselt rattamüüjalt - naisteratas 600 SEK. Läksin vaatama ja tegelikult oli tegemist pigem suure lasterattaga, roosa ja pakiraamiga. Odav hind, sõites kõik töötas, midagi hullu polnud ja mulle liiga väike ka mitte. Otsin siis ära, teades, et 600 SEK on väga hea hind praegusel turul. Sõitsin sellega rõõmsalt siis koju.

See õnnetu ratas

Järgmine päev otsustasin minna vaatama saamide aastavahetust ja kontserti kesklinnas. Samuti pidi seal olema taluturg - mitte, et mul midagi väga vaja oleks olnud, aga ikka. Väntasin kesklinna ja juba poole tee peal hakkasid tekkima kahtlused selle superodava superhea ratta osas. Nimelt edasi ta väga ei liikunud - sibasin nagu väike sipelgas teiste vahel, kes oma suurte linnalanduudega lihtsalt mööda kruiisisid. Jõudsin keskusesse ja rahvamass oli meeletu. Kuna ma täpselt ei teadnud, mis kell saamide kuuenda aastaaja pidustused algavad, siis otsisin kõigepealt peopaiga üles. Lavad-asjad olid püsti, kuid midagi ei paistnud toimuvat. Leidsin siis ühe internetiaadressi kusagilt kõlari äärel olevalt reklaamilt ja sain teada, et nn aastavahetus algab alles kell kolm. Aega oli mul seega paar tundi. Mida teha? Teadsin, et kusagil linna ääres peaks olema väga äge skulptuuride park ja otsustasin seda vaatama sõita. Mul polnud aimugi, kui kaugel see täpselt asub või kus, aga hea abimees Google maps aitas jälle. Ja ka inimesed tänavalt loomulikult. Kui olin suure vaevaga tegelikult väga kaugel asuva "pargi" üles leidnud, sain täieliku pettumuse osaliseks. Mis park... Mis skulptuurid. Need olid lihtsalt mingid vanad kummalise planeeriguga hooned metsa vahel, mille vahel omakorda oli paar metallsõrestikku. Jamh... vähemalt ei raisanud ma raha selle peale, et bussiga sinna sõita. Tagasiteel hakkas aga kohale jõudma hoopis halvem teadmine - minu tagumik armastab seda ideaalratast umbes sama palju kui uisutades jääd. Poolel teel tagasi olin juba üpris kindel, et tänase päeva jooksul ei ole ma enam võimeline kusagil istuma. Lisaks hakkas mingi asi rattal kummaliselt ragisema ja saigi tehtud viimane kiire otsus - aeg ratas maha müüa. Vaatasin saamide aastavahetuse ära, mis oleks mulle võib-olla veidi huvitavam olnnud, kui ma oleks rootsi keelest rohkem aru saanud ja armastakas mustkunstnikke ja trikimehi rohkem. Õhtul koju jõudes paningi kohe rattamüügikuulutuse üles. Üllatus-üllatus, tund aega hiljem olin rattast vaba ja 100 SEK võrra rikkam, kui enne ratta ostmist. See tähendab, ratta ostsin 600 krooniga, müüsin aga 700 krooniga. Tundsin ennast tõelise ärihaina.

mõni skulptuur ikka oli

Saami uue aastaaja algus

tänavatorupillimees

Niisiis, pühapäevaks olin taaskord jalamees ja kuna midagi targemat teha polnud, siis otsustasin külastada Västerbotteni muuseumi, hinges lootus, et see ei ole samasugune pettumus nagu skulptuuripark. Jalutasin umbes poole tunniga muuseumisse, mis asub linna sees oleva metsa ääres. Huvitav, aga enne ratta ostmist tundusid kõik vahemaad niiiiiiiii pikad. Nüüd tunduvad vahemaad täitsa parajad. Võib-olla on asi selles, et mu keha on viimaks taas harjunud ennast liigutama ja tõesti kannab mind punktist A punkti B. Västerbotteni näol on tegemist talumuuseumiga või koduloomuuseumiga - ja õnneks ei olnud see selline pettumus nagu skulptuurid. Hiiglaslikus peahoones oli väljas mitu huvitavat ekspositsiooni: kanganäitus, arhidektuurinäitus, suusanäitus ja saamide kivikunsti näitus. Eriti tore oli see, et tekstiilinäituse juures sai ise punuda lõngadest paela või kududa või heegeldada. Vaatasin kõik mõnusas rahulikus tempos ära. See on üks põhjus, miks mulle sageli meeldib käia muuseumides või ka poes üksi, kuna siis ma saan asju ajada omas tempos. Teisest küljest ei saa üksi käies kellegagi mõtteid vahetada.... Nokk kinni, saba lahti. Õues oli mitu hoonete kompleksi alustades erinevas stiilis aitadest ja lõpetades päris uhke ja kõrge elamumajaga. Jäi mulje, et ajastu, millest need ehitised pärit on, on veidi hilisem, kui eesti talumuuseumide kajastatav. Ja loomulikult elas (ja elab) keskmine rootslane hulka paremini kui keskmine eestlane. Üks huvitavamaid kohti minu jaoks oli mereajaloo maja, kuhu oli paigutatud erinevaid aluseid ja kus oli üleval isegi hiiglaslik hailõugu meenutav hülgepüünis. Õue peal jalutades ootasin väga, et ehk näen ka mingei loomi, aga laudast vaatasid mulle vastu vaid vahtplastist lehm ja vasikas. Teistest hoonetest veidi eraldi oli üles seatud väike saamide peatuspaik. Mäletate muinasjuttu kanajalgadel majast? Jep, need on päriselt olemas ja neid kasutatakse toidu hoiustamiseks nii, et metsloomad seda kätte ei saaks.

kanavarvastel ait

Saamide onn

Palkide kuivatamiseks tehtud ehitis

Vesiveski - kus on vesi?

Västerbotteni muuseum

Plastist lehm.... pettumus

Elumaja sisustus

Mõned kostüümid

ja mõned rahvariided

Umeå esimene automobiil

meremaja

Hülgelõks

Saamide kivijoonistused



Seal muuseumis võiks täitsa magamas käia

Tagasiteel jalutasin läbi ühest ühiselamust, kus keegi reklaamis, et annab tasuta ära toataimi. Saingi endale kolm pisikest potikest rohelise sibula ja paprikaga, et tuba veidigi rõõmsamaks muuta. Õhtupoole istusime kahe koridorinaabriga köögis ja ajasime juttu - sakslanna ja tüdruk Rwandast. Nimedemälu pole mul kunagi olnud kahjuks... Sakslane oli küpsetanud kringlit (nämma!) ja rääkis, et tema ema peab kodulinnas pagariäri. Pole siis ime, et tal see nii hästi välja tuli. Rääkisime niisama elust ja olust, mis oli tegelikult väga informatiivne, kuna see sakslane on siin n-ö päris õpilane, mitte Erasmuse tudeng.

 

Loppmarknader

Esmaspäeval kehastusin juhuse tahtel jälle matkaselliks. Kuna esimesed päevad siin õpetasid, et pikemaid reise ei tasu ilusates saapakestes ette võtta, siis seekord panin selga täitsa jooksuriided ja läksin otsima ühte teise ringi kauplust linna serval. Aega läks, aga asja sai ja üles ma ta leidsin. Huvitav, kas keegi on tõesti teid vahepeal lühemaks teinud või olen mina tugevam? Astusin poodi sisse (sissepääsu üles leidmine oli omaette katsumus) ja nii suurt teise ringi kauplust pole ma veel Eestis kohanud. Terve hiiglaslik angaar oli üle kahe korruse täidetud kõikvõimalike asjade ja riietega, kusjuures liikumiseks oli ruumi sealjuures piisavalt. Väljas oli veel teine, väiksem angaar, mis oli mööblit täis. Purjetasin mööda seda suurt hoonet sihitult ringi lootes leida endale kas laualampi või väga odav jalgratas (mida ma isegi väga enam ei tahtnud). Teisele korrusele jõudes kukkus aga mu lõug põrandani, kui nägin tervet nurgatäit tõelist vanavara - vokke, kangastelgi, kraasid + kraasimispink.... Mida kõike ühe käsitöölise hing võib ihata! Ja siis, muidugi, pisikesed kangasteljed, ideaalsed vööde kudumiseks. Vaatsin hinda ja tahtsin rõõmust niuksuda. 50 krooni (umbes 5 eurot)! See ei ole võimalik! Proovisin lausa emale helistada, et talle oma suurt rõõmu jagada, kuid kahjuks mu Rootsi kõnekaart seda ei võimaldanud. Haarasin pisikesed teljekesed kaenlasse ja keeldusin neid enam kuhugi maha panemast. Minu beebi!!! Tahtsin veel veidi asju vaadata, aga mõtted olid liiga hajevil. Suundusin kassasse ja jagasin oma suurt rõõmu ka kassapidajaga, kes oleks mulle hea meelega ka suured kangasteljed maha müünud (200 krooni oli hinnaks kõigest!). Oleks kohe ostnud, kui oleks vaid transport... Poest lahkudes oli kange kihk terve tee kolupetsidega läbida, jooksutossudes ja kangasteljed näpus. Sundisin siiski end viisakalt üleval pidama, kuna nägin ilmselt juba piisavalt imelik välja.

Minu kangasteljed!

Tagasi ühikasse jõudes meenus, et eile oli mulle sakslasest naaber rääkinud veel ühest tema sõnul väga heast teise ringi poest, mis omakorda asus teises linna otsas. Google mapsi andmetel oli sinna 5,5 km. Otsustasin, et mis seal ikka, kuna mul aega on ja ilm on ilus, siis lähen käin ära. Tee viis mind läbi metsast keset linna, olin väga üllatunud. Mets on tõesti suur, seda läbivad risti-rästi kenasti hooldatud valgustatud rajad, mis talvel ilmselt muudetakse suusaradadeks, kuid suvel rõõmustavad jooksjaid ja tervisesportlasi. Pind oli tihe mulla ja millegi segu, mõnusalt vetruv. Ma ei tea, kas mul on midagi viga, aga niipea, kui ma näen mustikapõõsaid, pean kohe hakkama marju korjama ja sööma. Või üldse, kohe kui ma näen mingeid marju, tekib vastupandamatu isu need ära süüa. Üks päev sõin niiviisi kogemata arooniaid. Alles marju suhu toppides meenus, et tegelikult need mulle ei maitse. Tegin nägusid. Aga tulles tagasi metsa juurde. Imekombel jõudsin sellest hiiglaslikust metsast üsna õigesti välja ja liikusin kiirelt oma sihtmärgi poole: Myrona keskus. Peagi ilmnesid uued probleemid - majad ja tootmishooned on selles linna osas ehitatud nii, et selleks, et ümber kvartali kõndida või teisele poole maju saada, tuleb teha suur-suur ring. Kuidagi ma siiski kohale jõudsin, aga ära tulin ikka tühjade kätega. Jalgrattaid siin polnud ja laualampi samuti mitte. Isegi mitte seebikarpi, mida ma ka pidevalt otsinud olen. Jah, päris seebi jaoks karpi, mitte digikat. Majade vahelt nägim paistmas Jyski lippe - no seal peaks ikka olema odavalt laualampi. Esiteks läks mul oma 20 minutit aega, et leida üles Jyski sissepääs, teiseks, see kauplus oli täiesti mõttetu ja poole väiksem, kui väljast vaadates. Pettumus. Tundsin, et jalad hakkavad juba väsima ja suundusin koju tagasi. Öeldakse, et tagasitee on alati kiirem ja lihtsam. Minu puhul see ei kehtinud. Tagasi tulles suutsin sinna metsakesse ära eksida ja kokkuvõttes teha päris korraliku ringi. Viimaks koju jõudes arvutasin, et sel päeval kõndisin nii umbes 20 kilomeetrit. Ime kombel jalad ei valutanudki - võib-olla on asi selles, et mul olid jalas mu megasupertossud mitte linnasaaapad?



Endiselt linnas

"Tahan näha su ilu ja tunda su rõõmu"



Ja olengi otsaga jõudnud tänase päeva juurde. Ärkan iga hommik umbes poole üheksa paiku - lihtsalt läheb uni ära. Mõnikord nagu tahaks edasi magada, aga und enam ei tule. Ilmselt on suvest nii tugev rütm sisse jäänud töö juurest, mis on iseenesest hea. Lõin läpaka lahti ja hakkasin vaatama tantsutrennide aegu kohalikes tantsukoolides. Ma ei tea mis asi see on, et Rootsis koosneks nädal nagu ainult kahest päevast: esmaspäev ja teisipäev! Paraku on mul neil päevadel mõlemal loengud ja just õhtusel ajal, mil toimuvad ka balletitrennid, mida ma nii kangesti võtta tahtsin. Tundub, et seekord jääb vist ära. Võimalusi on muidugi teisigi - rahvatants, salsa jne. Neid kahte olen mõelnud ka proovida, rahvatantsu jaoks on lausa kaks pakkumist hetkel, aga jälle, üks esmaspäeval ja teine kolmapäeval, mis on samuti halb valik. Leidsin siiski ühe salsakursuse, mis toimub pühapäeviti - ilmselt hakkan siis seal käima, kui rahakott kannatab. Võib-olla peaksin lihtsalt veidi ootama ja laskma tunniplaanil enne paika loksuda, kuna näiteks keelekursuse täpset kellaaega ma praegu ei tea veel... Kokkuvõttes tekitas kogu see jama mul jubeda magusaisu ja seadsin sammud Lidlisse, et mõnusaid präänikuid osta. Muide, sain alles üleeile teada, et Lidl on tegelikult saksa päritolu. Ja täna avastasin, et pagan küll, Lidl on logo, värvide ja kõige poolest väga sarnane meie Säästukale.

Glöm inte dina nycklar

Veel meenus üks huvitav vahejuhtum minu Rwandast pärit naabriga. Pühapäeva hommikul lähen siis rahulikult omale hommikusööki valmistama, kui ta mulle koridoris vastu tuleb ja ütleb, et suutis ennast kogemata toast välja lukustada. Nimelt on ukselukud siin sellised, et kui uks lihtsalt kinni lükata, siis läheb ta ka lukku. Seega, kui sa ukse kinni lükkad ja võtmed tuppa jätad, on kuri karjas. Nii just temaga juhtuski. Hakkasime koos arutama, et mida nüüd teha. Esimesel päeval meile jagatud paberil oli kirjas üks telefoninumber, kuhu helistada, kui leiad end sellises olukorras. Otsisin selle paberi välja ja hakkasin ise helistama, kuna ta ise seda soovis põhjendades, et ta inglise keel pole väga hea. Vastuseks tuli mingi rootsikeelne automaatvastajatekst, seega ajasime siis pool üheksa pühapäeva hommikul veel ühe naabri üles, kes rootsi keelt valdab. Õnneks on ta väga heasüdamlik inimene ja ei pannud seda meile pahaks. Viimaks saime lukuabi kohale ja ühe imevõtme keeru eest tuli vaesel tüdrukul tasuda 500 krooni (maksis õhtul tagasi), mille ma talle laenasin, kuna tal sularaha ei olnud. Õnneks olin just oma ratta maha müünud ja seetõttu mul see raha oli. Loo ebaõnn seisnes selles, et kui suudad end välja lukustada tööpäevadel kella 8 ja 18.00 vahel, siis saaks tasuta abi ülikooli infopunktist, kuna neil on varuvõtmed olemas või siis meie majahoidjalt Tommylt. Paraku oli pühapäev... Kogu see jant muutis mind aga väga ettevaatlikuks oma võtmete osas. Kardan nüüd kogu aeg, et lukustan end kogemata samamoodi välja.



Mis avamisajad? 7.46-23.46????

Kaunis aed linna sees - väga tavaline

Vähe vanem automobiil

veel üks mõnus aiake

Idee...

Klaustrofoobikutele keelatud!

Kultuurkihti ka

See lihtsalt seisis ühika ees

P.S Tegelikult mulle täitsa meeldib see linn :)