Wednesday, January 11, 2012

Decisions, decisions...

Täna tuligi Cambridgest see kardetud e-mail: "sorry, but we are unable to offer you a place." Üllatunud polnud ma enam ammugi mitte - olin juba leppinud selle mõttega, et ma sinna siiski ei pääse. Kas ma kahetsen, et üldse proovisin? Ei, kohe kindlasi mitte! Lõppude lõpuks võitsin ma nii palju - unustamatu ja haruldase kogemuse, ülilahedaid uusi sõpru ja, mis peamine, teadmise, et ma olen potentsiaalselt Cambridge'i sobilik.

Nüüd aga tuleb hakata mõtlema plaan b-de ja c-de peale. Mis mulle veel praegu meenus, Sheffield saatis mulle juba teist korda kirja, et pakume sulle kohta :D. Paratamatult paneb veidi muigama, aga niipea, kui meenub, et see ülikool on minu nimekirjas viimane, muutub muie virilaks gimassiks... Kõigepealt aga vahekokkuvõte kandideerimisolukorrast:
Cambridge - pooled, rejected
Edinburgh - no decision yet
Manchester - offer
York - offer
Sheffield - offer (linguistics and philosophy)

Peas liigub praegu mitu erinevat mõtet, mida oma tulevikuga teha. Üks, üsna ahvatlev aga mõneti ebaratsionaalne võimalus on üldse mitte minna veel ülilooli, vaid veeta aasta millegi muuga tegeledes (mida saaks lingvistikaga siduda) ja proovida tuleval aastal Cambridge'i uuesti. Tuleb tunnistada, et kui oled korra juba selle ülikooi maitse suhu saanud, siis muud enam naljalt ei taha... Valik number kaks on minna ülikooli ja samas proovida Cambridge'i ikka uuesti järgmisel aastal. Kõik tundub lilleline, välja arvatud see, et sel juhul tuleks mul hakata Cami õppemaksu oma taskust maksma - Suurbritannia valitsus õppelaenu sellisel juhul ei annaks enam. Kolmas võimalus on minna ülikooli, saada oma baka kätte ja minna Cambridge'i magistrisse. Õnneks on mul aega veel pool aastat neid mõtteid kaaluda, vaadata, kuidas eksamid välja kukuvad... Ausalt, katsugu Edinburgh mulle mitte pakkuda kohta, ainult tema pärast ma mate eksami valisin! (õppetund: ära kunagi ütle pärast põhikooli lõpus kohustuslikku mateeksami sooritamist: "jess, ma ei pea seda enam KUNAGI tegema!" Ma pidin kaks korda: kümnendas ja nüüd...). Praegu tean ma kindlalt ainult ühte asja: Cambride'i lähen ma järgmisel aastal ikkagi - küllakutsed olemas :)

Thursday, January 5, 2012

Vastus... ja olukord ikka sama!

Viimaks tuligi see oodatud ja kardetud kiri Cambridgest! Süda peksab sees! Ja mida ma loen - "Thank you for your application to Peterhouse. Unfortunately, we have not been able to make you an offer at the College at this stage. The strong competition for places this year has resulted in many good applicants being squeezed out." (mats ja maaühendus) "However, we have sufficient confidence in your abilities and potential to recommend you to the Inter-Collegiate Winter Pool, where your file will be available for consideration by other Colleges."

Selle peale ma isegi ei tea enam kas rõõmustada või kurvastada... mingi osa minust millegipärast arvas seda ette. Mulle meeldis Peterhouse, aga samas ma olen kindel, et Camis on kõik kolledžid väga normaalsed. Aga see ei ole põhiline. Lihtsalt ma olen jälle samas seisus tagasi - nokk kinni, saba lahti. Ühest küljest ma ei saanud kohapakkumist, teisest küljest küllap nad midagi ikka minus nägid, et ei otsustanud kohe lahti öelda. Veel kuu aega närvamist. Ma ei tea enam. Varsti lähen pitsarallile ja lihtsalt mugin.

Wednesday, January 4, 2012

Homme saabub tõehetk...

...ja pärast seda ma ei tea mis juhtub.

Aga homme (no tegelikult kuupäevaliselt täna, aga kuna ma olen öökull, siis minu jaoks homme) on tõesti see päev, kui Cambridge teeb teatavaks oma otsuse. Määrab meie tuleviku... ühe lihtsa sõnaga. Lõpptulemusest olenemata on minul igastahes planeeritud väike pitsaõgimisreis sõpradega. Ju paistab, kas sellest saab lohutussöömine või tähistussöömine.

Iga päevaga on minu enesekindlus kahanenud ja kahanenud. Ma isegi ei julge enam midagi oodata. Loota tuleb alati parimat, aga seda, mis tegelikult saab, näitab vaid aeg.

Kui teistest ülikoolidest rääkida, siis praegu on mul olemas jah-sõnad (täpsemalt küll tingimustega pakkumised) Manchesterist, Yorkist ja Sheffieldist. Kõik kolm on agaralt uputanud mu postkasti nii elektroonilisel kui füüsilisel kujul.