Ongi jälle kaks nädalat mööda läinud eelmisest postitusest. Peamiselt on mu siinne kulgemine möödunud tantsuvaimus - tunnen ennast natukene süüdigi, et ei keskendu piisavalt koolile ja mõtetes pigem lendlen kui õpin. Nii see paraku on, et ilma tantsuta elada ei oska. Aga alusan siiski algusest, või vähemasti sealt, kus eelmine kord pooleli jäin.
Mikrolaineahjud kuluks TLÜ-sse ka ära
Humanitaaride maja remont on lõppenud ja see trepp ei vii kuhugi
Uuest kohvikust esimene kohv ja muffin
Två veckor senare
Veidi vähem kui kaks nädalat tagsi oli kohutav ilm. Kolmapäeval rassisin hambad ristis kesklinna tantsutundi, mis oli selle poolest eriline, et kohal olid muusikud, kes kostitasid tantsijaid folgirütmidega. Iga paari loo tagant toimus partnerite vahetus ja mina igastahes südamest nautisin toimuvat. Kokku tantsisime nii 3 tundi, vahepealse pausiga muidugi. Viimaseks looks oli 70+-aastase ülienergilise mehe palvel Humpa. Naljakas tants, algus meenutab natuke tangot, aga mina nimetasin seda tagurpidi suusatamiseks, kuna naine liigub selg ees. Pärast Umeå Folkets Husi uksest väljumist tuli mul kahjuks taas rinda pista vastiku tormi ja vihmaga, loomulikult kõike seda äärmiselt ebasobivates riietes. Ma ei tea, miks ma arvasin, et Umeas mul vihmajopet vaja ei lähe ja teiseks uskusin naiivselt, et leian siit endale kiiresti mõnusa talvemantli... Ja talvesaapad jätsin ka koju. Õnneks on mul kummikud kaasas.
Ükspäev jõlkusin maha ligi seitse kilomeetrit lootuses leida talvemantel. Tulemus oli see, et leidsin teelt hoopis haned ja pardid, kes tahtsid mulle kallale tulla.
Leidsin hruštšovka Rootsist!
Kampen om vädret
Neljapäeval ei paranenud ilm sugugi. Hommikul käisin kiiresti koolis rootsi keele loengus, õhtuks aga olin lubanud end buddy-grupiga lauamänge mängima. Vaatasin aknast välja ja kaalusin tõsiselt võimalust lihtsalt mitte minna. Viimaks jõudsin siiski järeldusele, et mida ma ikka targemat teeks ja läksin. Jonnakas nagu ma olen, siis otsustasin sinna kõndida vaatamata sellele, et mul tuli kohale jõudmiseks läbida nii umbes kolm kilomeetrit, osa sellest läbi metsatuka. Kui ma kohale jõudes kella vaatasin, mõistsin, et olen saabunud umbes 15 minutit liiga vara. Noh, okei... Üks päev muide läksin kogemata loengusse ka tund aega varem. Lauamänguõhtu toimus ühe rootslase korteris, olin loomulikult esimene, kes kohale jõudis. Pärast mõningast ootamist selgus aga, et maksimumarv inimesi tol õhtul jääbki nelja peale. Kohal olid peale minu kaks rootslast ja üks türklane, kes ka pidevalt oma telefoni näppis (ma ei hakka üldse rääkima, kui närvi mind selline käitmine seltskonnas ajab...) otsustas poole ludo mängu pealt äkki lahkuda. Lõpuks olimegi mina ja kaks rootslast ja mängisime pokkerit... Koju tulin koos ühega neist ja andsin viimaks alla ja sõitsin bussiga, kuna väljas oli ilm arenenud algava talve esimeseks lumetormiks. Vaatamata sellele olid mu jalad koju jõudes läbimärjad.
Kafe Station
Reede ei olnud ilma poolest sugugi erinev. Kuna mul ühtegi loengut polnud, siis otsustasin üldse mitte oma nina enne õhtut uksest välja pista. Õhtul aga tuli taaskord ette võtta teekond kesklinna, seekord folkmuusika kontserti ja tantsu nautima. Saime sakslasest sõbraga bussipeatuses kokku ja sõitsime linna, kuna mul oli ausalt juba selleks hetkeks igasugusest taevast langevast plägast ja lägast nii kopp ees. Kafe Stationis oli meil piletite ostmisel keelebarjääri tõttu väike segadus, kuid lõpuks saime hoopis oodatust odavamalt sisse. Seal kohtusime juba teiste sõpradega tantstundidest. Esimesed tund aega nautisime kahe andeka viiuldaja folgi- ja barokisegust muusikat. Järgmised paar tundi möödusid tantsides. Esialgu õpetas üks nii umbes minuvanune tüdruk meile samme ja siis läks erinevate muusikute saatel tantsuks. Kõige kummalisem hetk tol õhtul oli, kui lavaäärele istus üks mees ja hakkas ilma sõnadeta ja ilma ühegi muusikainstrumendita laulma, lihtsalt silpidega mängides. Mõne hetke pärast olid tema "joodeldamise" taktis põrandale asunud keerlema esimesed paarid. Vaatasime toimuvad koos sakslase ja prantslasega suu ammuli - kes oleks uskunud, et inimesed veel tänapäevalgi on nõus tantsima lihtsalt laulmise järgi. See oli tõeline elamus.
Min första tenta
Algav nädal möödus eksamivaimus, kuna rootsi ajaloo (täpsemalt viikingiaja) kohta tuli esitada esimene eksam. Pidin kahe küsimuse vastuseks kirjutama umbes 4000 sõna, minu tekst tuli ligikaudu 4700 sõna ja 11 lehekülge. Kärpisin küll siit ja sealt, aga lõpuks lõin käega ja saatsin ära. Loodan lihtsalt selle peale, et rootslased on endiselt vahetusõpilaste suhtes armulised. Neljapäeval pärast eksami ära saatmist oli lausa tühi tunne, kuna ei pidanud enam otseselt midagi kiirelt valmis saama. Nautisin vabadust, käisin jooksmas ja niisama linna avastamas.
Tegelikult oli mul teisipäeval ühe osana rootsi meedia ja kultuuri loengust muusikaloeng. Muidu ma sellest ei kirjutaks, kui poleks olnud ühte laulu. Õppejõud näitas meile ekraanil erinevate artistide muusikavideoid ja kui enamus neist olid sellised minu jaoks mittemidagiütlevad, siis see laul kriipis mu hinge. Algusest peale oli selles midagi teisiti (kui mitte arvestada seda, et lauljatar laulab ühes saami keeltest). Kui tulid pildid saami protestijatest, keda jõuga oma kodu kaitselt laiali aeti, tikkusid mulle vägisi pisarad silma. Emotsioon oli niivõrd tugev, et ülejäänud 1,5-2 minutit laulust vahtisin pingsalt mujale, võitlesin pisaratega ja üritasin millelegi muule mõelda. Loengust lahkudes tahtsin esimese asjana joosta Umeå saamide juurde ja vanduda neile oma igavest truudust ja abi. Tegelikkuses aga kõmpisin lihtsalt vapustatult tagasi oma ühikasse ja üritasin selgelt mõelda. Sain aru, kuidas meil on vedanud tegelikult, et me ei ole lihtsalt üks rahvakild teise riigi territooriumil.
Dansa igen
Reede õhtuks olin end lubanud tantsima Ersbodasse, kus pidi esinema üks dansband (siin on lausa eraldi muusikaliik - ansamblid, mis mänivad spetsiaalselt tantsuks. Neid on tohutult palju muide!). Dansbande on samuti erinevaid: need, mis on orienteeritud vanemale publikule meenutavad natuke meie Apelsini või Karavani. Nooremate muusikale ei oskagi head võrdlust tuua, kuna nad üldiselt mängivad lihtsalt samu lugusid, mida igapäevaselt raadiostki kuuleme. Tegin veidi eeltööd kodus ja otsisin välja youtubest õhtul esineva bändi esinemise video... ja olin pärast vaatamist parajalt šokeeritud. Videot saate kaeda siit:
Hakkasin sügavalt kahtlema, kas ikka peaksin minema. See, kuidas inimesed selles ja üldiselt kõigis videotes tantsisid dansbandi jägi, oli minu jaoks ikka üle mõistuse võõras. Kuidas on see võimalik, et muidu nii vaoshoitud ja rahulikud rootslased muutuvad tantsides justkui mingiteks kiimakottideks, oli minu esimene mõte. Põdesin ja kahtlesin, põdesin ja kahtlesin... aga lõpuks võtsin vastu otsuse siiski minna ja kui ei meeldi, siis varem lahkuda lihtsalt. Uudishimu ja armastus tantsu vastu said minust võitu. Kella poole üheksa paiku sõitsimegi Fredrikuga kohale. Jätsime asjad tema autosse, et hoida raha garderoobi pealt kokku ja sain ka lõpuks teada, miks parkates on iga parkimiskoha juures mingi imelik kapike posti otsas. Sinna saab ühendada autost mingi juhtme ja siis see hoiab su auto soenduse sees, et pärast ei peaks muretsema selle pärast, et autos on miinuskraadid või mootor ei lähe käima. Läksime siis sisse, mina muidugi veidi pabinas selle pärast, et mis mind nüüd ees võib oodata, aga samas ka põnevil. Pilet ei olnud ka just kõige odavam. Jõudsime saali veidi enne bändi alustamist ja Fredrik näitas mulle kiirest foxtroti ja bugi põhisammud ära. Niipea kui bänd lavale astus, oli saal korraga tantsivaid inimesi täis. Esimesest laulust! Eestis midagi sellist ei kohta... kahjuks. Alustasime foxtrotiga, mis oligi see tants, mis mind kõike seda pelgama pani. Vaadake videot, siis saate aru, kuidas rootslased tantsivad seda. Parnerid on tihedalt teineteise vastu surutud ja naisel ei olegi väga muud varianti, kui lihtsalt järgneda mehe juhtimisele. Pead on kas põseti koos või toetatakse otsaesised vastamisi (gnuss) ja tantsida võib ka põhimõtteliselt kohapeal. Sain oma krambist õnneks kiiresti üle, kui sain aru, et rootslaste jaoks ei tähenda sedasi tantsimine mitte midagi. Tegelt ka! Kui keegi Eestis nii tantsima hakkaks, siis palutaks neil ilmselt eraldi tuba otsida... Aga Rootsis teed lihtsalt paarilisega oma kaks tantsu ära, ütled viisakalt aitäh ja liigud kellegi järgmise juurde. See on lihtsalt kaks inimest nautimas tantsu, mitte teineteise seksuaalsust. Ma tean, et seda on ilmselt raske uskuda ja võimalik, et mu jutt ei jõua üldse kohale, aga saan ka sellest aru, kuna olin ju minagi alguses eelarvamuste ja oma kultuuri kommete küüsis. Poleks kunagi uskunud, et võin Rootsis kogeda kultuurišokki, aga tõesti nii see oli. Sel õhtul õppisin (jälle) ka seda, et need, kes istuvad, istuvad tavaliselt põhjusega (loe: ei oska tantsida). Õnneks mul vedas ja sain üldiselt tantsida heade ja väga heade partneritega. Õhtu lõpuks juba täiega kaifisin kogu seda olustikku ja olemist. Ahjaa, alkoholi seal ei tarbitud. Ei läinud ma mitte varem bussiga koju - ja mul on tõsiselt hea meel, et otsustasin oma eelarvamustest üle olla ja siiski proovida uut asja. You only live once.
Ska vi bada bastu?
Esmaspäeva õhtul jäi traditsiooniline rahvusvaheliste õpilaste rahvatantsu tund ära, kuid see-eest organiseerisime midagi sama head: saunaõhtu. Saun ise asus minu kõrvalmajas kõige kõrgemal korrusel ja sealt avanes hea vaade linnale ja jõele. Kokku tuli meid vist nii 20 ringis ja kuna saun oli disainitud poolringikujuliselt, siis mahutas see ka päris palju rahvast korraga sisse. Tegemist oli küll elektrikerisega, aga see mu rõõmu ei vähendanud. Ikkagi uhkuse asi, eestlane ja saun! Kuna olime kokku tulnud mitmest eri riigist ja mõni inimene sai esimest korda elus sauna kogeda, siis viisakusest ajasime läbi ujumisriietes, kuigi rootslased on rääkinud, et ka siin Põhja-Rootsis on kombeks pigem paljalt saunas käia ja pärast näiteks järve hüpata. Kaseokstega vihtlemist nad siiski väga ei harrasta.
Saun
Vaade sauna aknast
Snö!
Teisipäeval hommikusest rootsi keele tunnist koju tulema hakates avastasin, et taevaluugid on taaskord valla päästetud. Sadas lörtsi ja õhtuks, mil pidin (suhteliselt igavasse) kultuuriloengusse minema, oli terve maapind paksult plägaga koos. Terve päev oli selline ebameeldiv ja hämar, justkui poleks päike korralikult tõusnudki. Täna ärgates ootas mind aga märksa meeldivam üllatus: päike säras päris mõnusal lumevaibal ja puud olid kaetud härmatisega. Ideaalne talveilm! Läksin õue ja üritasin kohe lumememme teha, aga sellest asja ei saanud, kuna lumi ei pakkinud. Kuidas see võimalik on, et iga suvi ma unustan ära, kui ilus võib talv olla ja siis iga talv olen jälle nagu väike laps, kes esimest korda lund näeb? Paraku oli õues ka üsna libe ja kuna ma täna õhtul pean veel tantsima minema, siis nüüd ongi dilemma, et mida jalga panna, kas kummikud või saapad. Mõlemad tunduvad ühtmoodi halvad variandid ja tõotavad tagumikule peatseid sinikaid.
Siis kui teisipäeval lund sadama hakkas
Tänahommikune vaade
Hakkasin viimaks ka kohustuslikku krimkat lugema. Tegelikult on päris põnev ja läheb kiirelt.
