Pärituul

Tänane päev ei olnud kohe kindlasti tavaline neljapäev.

Alustuseks ärkasin harjumuspärase kella seitsme asemel kell kaheksa, seda põhjusel, et ees seisis töövarjutamine Kärdla Linnaraamatukogus. Olin, nagu kord ja kohus, platsis kell üheksa ning järgnevad tunnid möödusid kuulates-vaadates-uurides. Kella ühe paiku oli väike kokkusaamine-muljetevahetus kõigi lennukaaslastega, kes veel töövarjuks käisid.
Tegelikult kuulus sinna vahele veel kiire koduskäik, mille jooksul tormasin oma e-posti uurima... aga still nada. Uuring nr 2 leidis aset kohe pärast koosolekut. Ikka mitte midagi.
Otsustasin, et küllap siis täna ei tulegi ja asusin viimaks oma aeganõudva ja üleüldiselt mõttetu inglise keele presentatsiooni jaoks tehtava video kallale. (Mis video? See video http://www.youtube.com/watch?v=AkfYUxrPK54)
Ja märkamatult oligi kell veerenud poole kümnele... või kusagile sinnakanti.
Teen poolharjumuslikult lahti postkasti... arvuti venib... vaja vetsu minna...
.... ikka veel kannatan....
Ja siis....
"Invitation to Interview at Peterhouse"

O_O

Jõllan veel umbes minut aega oma postkasti. Ei ole võimalik.
Ja s i i s.... plahvatus!
Mööda maja tormab ringi hull: lõugab, tantsib, teeb imelikke hääli, loomastub... Murelik ema on sunnitud kõike abitult kõrvalt jälgima, aegajalt küsides: "Mis toimub?" või "Mis juhtus?". Leevendan viimaks ta piinu ja avaldan saladuse. Nüüd on majas kaks hullu, kes hüppavad, tantsivad ja teevad imelikke hääli.
Kas ma pidin midagi tegema veel õhtu jooksul? Ah, savi! MA SAIN CAMBRIDGE'I INTEVJUULE!!!!
Ma ei suuda seda uskuda. Ma isegi ei suuda kirjeldada, mida ma hetkel tunnen. Võib-olla ma ei tunnegi midagi? Võib-olla tunnen hoopiski kõike korraga? Ma ei tea. Ma kardan, et see võimas uudis ei ole mulle üldsegi veel kohale jõudnud ja hullem on alles ees.
Ühte ma tean: MA OLEN ÜLIÕNNELIK! MA OLEN JOOVASTUSTAEVAS RÕÕMUMURU NÄKSIV ÕNNELEHM!!! Just!

AGA nüüd... aga nüüd, aga nüüd... tagasi maale: vaja on saada lennukipiletid. Intervjuu ise toimub nimelt 6. detsembril, kell 14.30. Kohalemineku peaks orgunnima vähemalt kahepäevase varuga - juhuks, kui lennuk ei lenda või esineb muid tõrkeid. Lisaks, kui juba nagunii Inglismaale minek, siis võiks ju ka veidi ringi vaadata :D Väike Camden marketi trip, veidike Stonehenge'i... pole paha, või mis? Aga aja surnuks löömisest kõrvale: on vaja lugeda, lugeda, LUGEDA. Lingvistikast saab järgnevateks nädalateks minu elu - kui aus olla, siis on see nagunii peaaegu minu elu. Lihtsalt vahe on selles, et tavapärase 100% asemel saab nüüd olema 300%.

PS: 17 on nii tore number ja veelgi toredam kuupäev!