Viimaks tuligi see oodatud ja kardetud kiri Cambridgest! Süda peksab sees! Ja mida ma loen - "Thank you for your application to Peterhouse. Unfortunately, we have not been able to make you an offer at the College at this stage. The strong competition for places this year has resulted in many good applicants being squeezed out." (mats ja maaühendus) "However, we have sufficient confidence in your abilities and potential to recommend you to the Inter-Collegiate Winter Pool, where your file will be available for consideration by other Colleges."
Selle peale ma isegi ei tea enam kas rõõmustada või kurvastada... mingi osa minust millegipärast arvas seda ette. Mulle meeldis Peterhouse, aga samas ma olen kindel, et Camis on kõik kolledžid väga normaalsed. Aga see ei ole põhiline. Lihtsalt ma olen jälle samas seisus tagasi - nokk kinni, saba lahti. Ühest küljest ma ei saanud kohapakkumist, teisest küljest küllap nad midagi ikka minus nägid, et ei otsustanud kohe lahti öelda. Veel kuu aega närvamist. Ma ei tea enam. Varsti lähen pitsarallile ja lihtsalt mugin.
Showing posts with label cambridge. Show all posts
Showing posts with label cambridge. Show all posts
Thursday, January 5, 2012
Wednesday, December 21, 2011
Sinna ja tagasi - reisipäevik IV
07.12.11 - Lennujaama põrandal, väga varased hommikutunnid ja pärast seda igal pool mujal 
Tagasivaade möödunud sisukale päevale, mis minu jaoks veel sugugi lõppenud pole:
Ärkasin hommikul seitsme paiku - tuba oli nii külm! Panin kiirelt riidesse ja käisin pesemas ning mõtlesin, et kordan veits, aga äkki oligi juba kell saanud peaaegu kaheksa ja tuli minna sööma. Lisaks oli käsk oma kott välja kolida toast - selle sai hiljem jätta hoiuruumi. Korraga oli mul väga kiire - kõik asjad suvalt kotti, viimane pilk toale, uksest välja ja 2 min kõndimist Porter's Lodge'i. Sain võtme antud, vastu hoiuruumi võtmekese ja läksin siis seda otsima. Juhatati samasse majaosasse, kus asus ka söögisaal. Trepist üles, paremale, vasakule... uu, mis lahe lift! (check the picture :D). Seisatan korraliku sildiga "luggage room" kaunistatud ukse ees ja proovin võtit. Ei keera. Logistan lingiga. Proovin võtit uuesti. Ikka ei midagi. Katsetan igaks juhuks veel kõrvalolevat ust, aga sinna ei sobi võti hoopiski. Seisan veidi, mõtlen, siis märkan trepimademel askeldavat koristajat ja küsin, et ta juhataks mind hoiuruumi - äkki ma lihtsalt feilisin uksega? Ei, uks oli õige. Jaman siis selle võtmega veel, kuni viimaks õnnestub sisse murda. Kott ja mantel maha ja sööma juba tuttavasse uhkesse ja veidi süngesse saali (mõtle "Harry Potter"). Toitu valides näen sama tüdrukut, kellega eile koridoris juttu ajasin, istusime koos temaga teiste kandideerijate juurde keset saali olevasse lauda. Seal selgus ka, et peale minu oli siiski veel üks lingvistikakandidaat - minust u 15 cm lühem poiss (kujutle... :D) kusagilt pärapõrgust... vist Bangladeshist.
Pärast hommikusööki oli mul aega kaheteistkümneni, mil oli plaanitud järgmine söömaaeg. Otsustasin vahepealse aja veeta Cambridges ringi vaadates, aga enne käisin läbi ka Junior Common Roomist, kuhu lahke porter mind suunas. Seal istus ja õppis üks hiina poiss, keda olin hommikusöögil näinud. Vestlesime veidi aga minul õppimisest midagi välja ei tulnud, seega tulin sealt küllaltki kiiresti tulema
. Liigun mööda Peterhouse'i sisehoovi kaunistavat jalgrada, vastu tuleb jaapani poiss võimuka isaga, seljas tõenäoliselt Armani või Boss või midagi taolist. Mõtlen: kuhu pekki ma end pressinud olen? Aga seda vaid hetkeks. Kõmpisin Peterhouse'i väravast välja, imetlesin veidi üle tänava õitsevaid kirsipuid ja suundusin omameelest südalinna poole. Peagi jõudsin välja turuplatsile, kus müüdi kõikvõimalikku nodi, veidi maad eemal oli suur kaubanduskeskus igasuguste poodidega. Tatsasin seal niisama ringi, vaatasin ühe silmaga valgeid kleite, teisega trenniretukaid. Rahuldatud sai vaid viimane.
Kaheteistkümneks olin nagu kord ja kohus uuesti nomnomimas - seekord valisin siis söögiks mingid kummalised kartulikrussid ning kõrvale salatit (!!!YAYYY!!!) ja kana. Magustoit oli jällegi laitmatu!
Ja ikka jäi mul mingi ebamäärane aeg poole ühest kella kaheni - minu intervjuu pidi algama poole kolmest. Olin varem uhkelt plaaninud selle tühimiku kõige kordamiseks, aga kui ma JCRi läksin, oli seal hulk inimesi, kes istusid ringis ja paistsid midagi tähtsat omavahel arutavat. Või oli neil tund?? Igastahes, ära ma sealt kannapöördega tulin ja tagasi minna ei julgenud. Nüüd jäin ripakile. Kuhu minna? Nägin enne linnapeal paari kena kohvikut ja otsustasin sammud seada ühte neist. Tassitäiest kuumast šokolaadist ära ei ütleks!
Leidsingi omale sobiva koha, kus tagumine pool maha toetada ja šoksi nautida, aga seda rõõmu ei jätkunud kauaks. Kümne minutiga oli kohvik nii täis, et minu tühi tass lihtsalt koristati mul eest ja anti vaikides mõista, et aeg koht uutele tulijatele vabastada. Njah. Mis mul muud üle jäi, tuiasin Cambridges veel veidi tühjalt ringi ja läksin siis enam kui 15 min ettenähtud ajast varem Porter's Lodge'i tagasi. Sinna olid kogunenud 6-7 praegust Pet'i tudengit, kelle kohuseks oli meid saamatuid juhatada intervjuu toimumispaikadesse. Õnneks oli ka see tüdruk seal, kes mind eile kantseldas ning ta kutsus mind lahkesti enda kõrvale pingiäärele istuma. Üritasin seal veel oma hukkaläinud kordamisest viimast võtta, aga ega sellest enam asja saanudki.
Märkamatult oli kell saanud 14.15 ja minul oli aeg ennast intevjuuruumi ukse taha asutada. Hästi pikk tee oli sinna küll - jalutuskäik üle siseõue. Pidin ootama õueukse taga, et ma ei kuuleks, mida eelmise kandidaadi (Bangladeshi poisi) käest küsitakse. Seisin seal ja keerutasin näppe - jahe oli ka... Ühel hetkel ilmus kusagilt jälle sama tüdruk, kellega olin eile koridoris juttu puhunud ja kelle nime, nagu ma korraga mõistsin, ma teada ei saanudki. Ta soovis mulle intervjuuks edu ja kui ma mainisin, et tunnen, kuidas mu inglise keele tase iga mööduva sekunduga langeb, tegi ta suured silmad ja küsis, kas see ei olegi mu emakeel. Hakkasin naerma. Seda ma poleks küll eluski uskunud, et inglasele mu koperdused ja aktsent tuntav ei ole.
Tegelikult ma ei teagi, kas ma intervjuu eel ja ajal närvis olin. Väga vist mitte, nii palju sehkendamist oli enne seda, et ei saanudki mahti närveerima hakata. Kartsin vaid, et suudan inglise keelega haledalt feilida.
Ühel hetkel astus Bangladeshi poiss uksest välja, hoidis mulle seda lahkelt lahti, naeratasin ja tänasin teda ebamugavalt ülevalt alla vaadates ning suundusin vabatahtlikult kadalipu teise ja enim otsustavasse ossa.
Intervjuu oli üldjoontes lihtsam, kui arvasin. Oma rõõmuks märkasin, et ei olnud kohal kurja Admissions Tutorit, kellest olin foorumites õuduslugusid lugenud (ta olevat suutnud isegi poisid pärast oma ristküsitlusi pisaraid poetama panna). Olid hoopis üks malbe olemisega mehike ja äärmiselt sõbralik ja tore naine, keda olin enne pildi pealt näinud ja kelle kohaloluga olin arvestanud - tema on Peterhouse'i lingvistikaosakonna juht.
Mind suunati istuma mugavasse tugitooli nende kahe tugitooli vastas - minu eelistuste jaoks veidi liiga kaugel neist: tekitas hetkeks inkvisitsioonikohtu tunde. Esimene küsimus tuli ootamatult Sõrmuste Isanda kohta - kas ma mäletan, mis oli teine sõna Orkide kohta? Sattusin küsimusest veidi segadusse... Orkid... nende kohta ei olnud ju teist sõna? Olid Uruk-Haid, aga nemad olid hoopis teine liik, haldjate ja orkide ristandud... Naine lohtuas, et pole midagi, kui sa ei mäleta, ta lihtsalt uurib. Vastasin, et lugesin Sõrmuste Isandat 12-aastasena ja praegu tõesti ei tule ette. Siis ütles ta vastuseks Uruk. Deem. Oleks siiski pidanud kohe ütlema Uruk-Hai, ma teadsin seda ju... Aga see selleks. Siis pinniti mind veel Tartu Ülikoolist võetud lingvistikakursuse kohta, millele ma ka ei vastanud just kõige paremini. Katsetasin nendega isegi Kärdla koolis sageli toimivat taktikat juhtida jutt märkamatult ja sujuvalt endale sobivale teemale, aga nemad juba nii lihtsa nõksuga alt ei läinud. Tulid ikka oma küsimusega uuesti tagasi ja ei jäänud mul muud üle, kui üritada vastata. Järgmine feil saabus inglise ja saksa keelte ERINEVUSTE välja toomisega. Mu pea oli korraga täiesti tühi. Mäletasin vaid, et Pinker kirjutas oma raamatus midagi saksa keelte tegusõnade minekust lause lõppu. Vastasin seda ja kui siis täpsustavalt küsiti, et kas alati lähevad tegusõnad lause lõppu olingi tumba valmis. Praegu ma oskas vastata küll, aga
see ei aita. Õnneks oli ka positiivset. Pool intervjuust kulus ülesannete suulisele lahendamisele, mis mul paberiga kohapeal näppu pisteti. Nendega sain ma omameelest üsna hästi hakkama, aga ega nad kuigi rasked ei olnud ka (a la: what would a linguist find interesting in the sentence "Toby drew a gun"?). Ohh, seda kirjutades tekib tunne, et intervjuu mul ikka üldse ei läinud kohe, kuigi ausaltöeldes ma nautisin seda vestlusvõimalust ja ma arvan, et just selline õppevorm sobiks mulle kõige paremini. Loodame vaid, et nemad ka minus midagi nägid... Aga see selgub alles 5. jaanuaril.
Pärast intervjuud oli hea kerge olla - viimaks on see tehtud. Teisest küljest tekkis ärevus - nüüd on minu osa täidetud. Võtsin oma koti ja suundusin taas linnapeale - vaja teha väike suveniirishoping. Kahjuks olin ma nende kolme päevaga äärmiselt vaeseks jäänud ja kott oli ka puupüsti täis, nii et midagi suurt ma lubada ei saanud.
Üsna pea helises telefon - helistajaks Valentina, kes ei suutnud mind küündlahämarast saalist kuidagi üles leida. Nägin teda uksel seismas ja viipasin enda juurde. Jonne ja Valetina tutvustasid end samuti Rogerile (see šveitslane) ja järgnev tund aega kulges mõnusas vestlusringis. Rogerist oli korraks isegi kahju, kui kolm lingvisti teda šveitsi saksa keele teemaliste küsimustega ründasid :D (Jonne: "How do you say "Morgen" [moogen]?" - Roger: "MoRgen...[moRgen]??" Nalja sai :D Siis avastasin, et kell hakkab saama kaheksa ja peaks end vaikselt bussi peale asutama, et lennujaama saada. Kõik kolm olid kohe saatmas. Läksimegi siis kõik koos, Valentinast sai kaardilugeja, kuna ta oli ainuke, kel Cambridge'i kaarti oli välja prinditud. Mina ja poisid põhimõtteliselt lihtsalt tolknesime tal sabas ja lollitasime. Võrdlesime Jonnega oma aktsente ja leidsime, et sügava soome/eesti aktsendiga rääkida ja seda kuulata on väga kodune tunne. Siis helises Jonnel telefon ja peaaegu kogu ülejäänud tee rippus ta vaheldumisi soome ja inglise keeles mobla otsas ja mina rääkisin Rogeriga hirmus tarkadest maailma asjadest. Nüüd hakkas mul Valentinast kahju, et ta pidi seal nagu lasteaia kasvataja meile teed näitama. Ise me midagi tähele ei pannud :D Huvitav tähelepanek: oli tunda, et ümberringi on ikkagi keskmisest kõrgema IQ-ga inimesed. Millest seda järeldan? Naljadest näiteks. Nende tase jäi kusagile sinnakanti: "This is like Berlusconi's English!... Oh, wait, I've never heard him speak English! :D"
Bussipeatusese jõudes tuli välja, et viimane buss oli juba kell seitse ära sõitnud. Valentina oli jällegi hakkamas kohe ühe seisva bussi juhi käest infot üle pärima. Mu elu on ikka nii mugav! :D Jah, tuli välja, et ainuke võimalus on minna rongiga. Suund rongijaamale - ega see meid ei morjendanud, hoopis vastupidi! Saimegi kauem koos olla. Rongijaamas oli mul aega üle ja otsustasime koos minna poodi. Jamasime ja lollitasime ka seal, Roger soovitas osta šokolaadi peale hanerasva võiet :D Järgnes arutelu erinevate šokside üle - järeldus, et šveitsi šokolaad, täpsemalt Milka, on ülihea, oli kiire tulema. Tagasi jaamas vaatsin, et mul on veel mõned minutid aega, aga kuna meil oli just parajasti nii tore, siis otsustasin minna hilisema rongiga. Kahjuks sai kell liigagi kiiresti 20.45 ning saabus ikkagi viimaks see kurb hetk, et tuli lahkuda. Kallistasime, jätsime dramaatiliselt hüvasti ja lubasime kindlasti Facebookis edasi suhelda (kui modernne :D).
Rongisõit möödus veidi kurvalt - uued sõbrad tuli liiga kiiresti maha jätta. Loksusin umbes kolmveerand kümneks King's Crossi ja venisin sealt edasi üle tee St Pancras Internationali, et šokolaadi nosides oodata järgmist rongi Luton Airport Parkwaysse - väljuma pidi see 22.25. Millegipärast tuli selle rongi peale haigelt palju inimesi - kõik kohad vist olid täis. Suurem osa neist olid erinevad mehed - ärikad, räpparid, muidu kahtlased isikud... Kusagilt imbus mu ninna alkoholilõhna... väljas on pime, pime...
And I suddenly feel very sad... It's a bittersweet sadness.
Lutonisse jõudes kulges edasi kõik äärmiselt igavalt. Mõtlesin algul säästa raha ja kõndida lennujaama, aga kuna ma täpset teed ei teadnud ja kott oli ka hirmus raske, siis valisin ikkagi bussi. Poole tee peal sain aru, et ma oleks oma rongipiletiga ka bussile saanud ja säästnud poolteist naela. Ah, savi see.
Lennuk väljus 7.45, kuid sellele eelnes veel kenake tühja molutamine ootealal. Lennureis ise kulges väga sujuvalt. Ühte asja tuleks veel mainida: paratamatult ajab naerma, kui ajal, mil inimesed kobivad pardale, sätivad oma asju, suterdavad - ning ka ajal, mil kõik vagusi istuvad ja lennuk aeglaselt õhkutõusuraja poole põristab, mängib lennuki raadiosti Mozart :D Ütleme nii, et minul isiklikult küll Ryanairi vastu mingeid pretentsioone ei ole. Mõnda võib häirida stjuardesside pidev söögikäruga sagimine ja kõlaritest iga 10min tagant kostvad reklaamid, aga istu akna alla, pane klapid pähe ja pole viga midagi. Lennuk oli ka igati normaalne, isegi tühje kohti oli.
Tallinnas oli mul vastas tädi, kes viis mind enda poole ja söötis kõhu täis. Omal soovil läksin veel oma vaba 2 h sisustama linnapeale, et püüda siiski leida valget kleiti. Ega see ei õnnestunud ikka.
Hiiumaa buss oli fullis. Olin sunnitud pressima end istuma kõige viimasesse pinki. Tukastasin seal mõnusalt, kui äkki minu kõrval istunud tüdruk mind õrnalt tonksas ja küsis, kas ma maha ei taha minna - oleme praamis. Ajasin end siis unise peaga üles salongi ja lugesin veel veidi raamatut. Feilisin joogivee ostmisega - miks pagana päralt peavad mulliga ja mullita veede pudelid nii ühesugused olema?!
Viimaks koju tagsi jõuda oli ühest küljest nii hea tunne - kodu on koht, mille sarnast kusagil mujal ei leidu. Seda soojust ja vabadusetunnet ei saa kunstlikult luua.
Nüüd hakkas väsimus tunda andma. Vedasin end ohkega magama - minu voodi! - ning panin vaimu valmis, et järgmisel hommikul kell seitse nagu kellavärk koolis olla ja pärast seda jõulukarnevali proovid, proovid, proovid ööni.
Lift
Tagasivaade möödunud sisukale päevale, mis minu jaoks veel sugugi lõppenud pole:
Ärkasin hommikul seitsme paiku - tuba oli nii külm! Panin kiirelt riidesse ja käisin pesemas ning mõtlesin, et kordan veits, aga äkki oligi juba kell saanud peaaegu kaheksa ja tuli minna sööma. Lisaks oli käsk oma kott välja kolida toast - selle sai hiljem jätta hoiuruumi. Korraga oli mul väga kiire - kõik asjad suvalt kotti, viimane pilk toale, uksest välja ja 2 min kõndimist Porter's Lodge'i. Sain võtme antud, vastu hoiuruumi võtmekese ja läksin siis seda otsima. Juhatati samasse majaosasse, kus asus ka söögisaal. Trepist üles, paremale, vasakule... uu, mis lahe lift! (check the picture :D). Seisatan korraliku sildiga "luggage room" kaunistatud ukse ees ja proovin võtit. Ei keera. Logistan lingiga. Proovin võtit uuesti. Ikka ei midagi. Katsetan igaks juhuks veel kõrvalolevat ust, aga sinna ei sobi võti hoopiski. Seisan veidi, mõtlen, siis märkan trepimademel askeldavat koristajat ja küsin, et ta juhataks mind hoiuruumi - äkki ma lihtsalt feilisin uksega? Ei, uks oli õige. Jaman siis selle võtmega veel, kuni viimaks õnnestub sisse murda. Kott ja mantel maha ja sööma juba tuttavasse uhkesse ja veidi süngesse saali (mõtle "Harry Potter"). Toitu valides näen sama tüdrukut, kellega eile koridoris juttu ajasin, istusime koos temaga teiste kandideerijate juurde keset saali olevasse lauda. Seal selgus ka, et peale minu oli siiski veel üks lingvistikakandidaat - minust u 15 cm lühem poiss (kujutle... :D) kusagilt pärapõrgust... vist Bangladeshist.
Pärast hommikusööki oli mul aega kaheteistkümneni, mil oli plaanitud järgmine söömaaeg. Otsustasin vahepealse aja veeta Cambridges ringi vaadates, aga enne käisin läbi ka Junior Common Roomist, kuhu lahke porter mind suunas. Seal istus ja õppis üks hiina poiss, keda olin hommikusöögil näinud. Vestlesime veidi aga minul õppimisest midagi välja ei tulnud, seega tulin sealt küllaltki kiiresti tulema
. Liigun mööda Peterhouse'i sisehoovi kaunistavat jalgrada, vastu tuleb jaapani poiss võimuka isaga, seljas tõenäoliselt Armani või Boss või midagi taolist. Mõtlen: kuhu pekki ma end pressinud olen? Aga seda vaid hetkeks. Kõmpisin Peterhouse'i väravast välja, imetlesin veidi üle tänava õitsevaid kirsipuid ja suundusin omameelest südalinna poole. Peagi jõudsin välja turuplatsile, kus müüdi kõikvõimalikku nodi, veidi maad eemal oli suur kaubanduskeskus igasuguste poodidega. Tatsasin seal niisama ringi, vaatasin ühe silmaga valgeid kleite, teisega trenniretukaid. Rahuldatud sai vaid viimane.
Kaheteistkümneks olin nagu kord ja kohus uuesti nomnomimas - seekord valisin siis söögiks mingid kummalised kartulikrussid ning kõrvale salatit (!!!YAYYY!!!) ja kana. Magustoit oli jällegi laitmatu!
Ja ikka jäi mul mingi ebamäärane aeg poole ühest kella kaheni - minu intervjuu pidi algama poole kolmest. Olin varem uhkelt plaaninud selle tühimiku kõige kordamiseks, aga kui ma JCRi läksin, oli seal hulk inimesi, kes istusid ringis ja paistsid midagi tähtsat omavahel arutavat. Või oli neil tund?? Igastahes, ära ma sealt kannapöördega tulin ja tagasi minna ei julgenud. Nüüd jäin ripakile. Kuhu minna? Nägin enne linnapeal paari kena kohvikut ja otsustasin sammud seada ühte neist. Tassitäiest kuumast šokolaadist ära ei ütleks!
Leidsingi omale sobiva koha, kus tagumine pool maha toetada ja šoksi nautida, aga seda rõõmu ei jätkunud kauaks. Kümne minutiga oli kohvik nii täis, et minu tühi tass lihtsalt koristati mul eest ja anti vaikides mõista, et aeg koht uutele tulijatele vabastada. Njah. Mis mul muud üle jäi, tuiasin Cambridges veel veidi tühjalt ringi ja läksin siis enam kui 15 min ettenähtud ajast varem Porter's Lodge'i tagasi. Sinna olid kogunenud 6-7 praegust Pet'i tudengit, kelle kohuseks oli meid saamatuid juhatada intervjuu toimumispaikadesse. Õnneks oli ka see tüdruk seal, kes mind eile kantseldas ning ta kutsus mind lahkesti enda kõrvale pingiäärele istuma. Üritasin seal veel oma hukkaläinud kordamisest viimast võtta, aga ega sellest enam asja saanudki.
Märkamatult oli kell saanud 14.15 ja minul oli aeg ennast intevjuuruumi ukse taha asutada. Hästi pikk tee oli sinna küll - jalutuskäik üle siseõue. Pidin ootama õueukse taga, et ma ei kuuleks, mida eelmise kandidaadi (Bangladeshi poisi) käest küsitakse. Seisin seal ja keerutasin näppe - jahe oli ka... Ühel hetkel ilmus kusagilt jälle sama tüdruk, kellega olin eile koridoris juttu puhunud ja kelle nime, nagu ma korraga mõistsin, ma teada ei saanudki. Ta soovis mulle intervjuuks edu ja kui ma mainisin, et tunnen, kuidas mu inglise keele tase iga mööduva sekunduga langeb, tegi ta suured silmad ja küsis, kas see ei olegi mu emakeel. Hakkasin naerma. Seda ma poleks küll eluski uskunud, et inglasele mu koperdused ja aktsent tuntav ei ole.Tegelikult ma ei teagi, kas ma intervjuu eel ja ajal närvis olin. Väga vist mitte, nii palju sehkendamist oli enne seda, et ei saanudki mahti närveerima hakata. Kartsin vaid, et suudan inglise keelega haledalt feilida.
Ühel hetkel astus Bangladeshi poiss uksest välja, hoidis mulle seda lahkelt lahti, naeratasin ja tänasin teda ebamugavalt ülevalt alla vaadates ning suundusin vabatahtlikult kadalipu teise ja enim otsustavasse ossa.
Intervjuu oli üldjoontes lihtsam, kui arvasin. Oma rõõmuks märkasin, et ei olnud kohal kurja Admissions Tutorit, kellest olin foorumites õuduslugusid lugenud (ta olevat suutnud isegi poisid pärast oma ristküsitlusi pisaraid poetama panna). Olid hoopis üks malbe olemisega mehike ja äärmiselt sõbralik ja tore naine, keda olin enne pildi pealt näinud ja kelle kohaloluga olin arvestanud - tema on Peterhouse'i lingvistikaosakonna juht.
Mind suunati istuma mugavasse tugitooli nende kahe tugitooli vastas - minu eelistuste jaoks veidi liiga kaugel neist: tekitas hetkeks inkvisitsioonikohtu tunde. Esimene küsimus tuli ootamatult Sõrmuste Isanda kohta - kas ma mäletan, mis oli teine sõna Orkide kohta? Sattusin küsimusest veidi segadusse... Orkid... nende kohta ei olnud ju teist sõna? Olid Uruk-Haid, aga nemad olid hoopis teine liik, haldjate ja orkide ristandud... Naine lohtuas, et pole midagi, kui sa ei mäleta, ta lihtsalt uurib. Vastasin, et lugesin Sõrmuste Isandat 12-aastasena ja praegu tõesti ei tule ette. Siis ütles ta vastuseks Uruk. Deem. Oleks siiski pidanud kohe ütlema Uruk-Hai, ma teadsin seda ju... Aga see selleks. Siis pinniti mind veel Tartu Ülikoolist võetud lingvistikakursuse kohta, millele ma ka ei vastanud just kõige paremini. Katsetasin nendega isegi Kärdla koolis sageli toimivat taktikat juhtida jutt märkamatult ja sujuvalt endale sobivale teemale, aga nemad juba nii lihtsa nõksuga alt ei läinud. Tulid ikka oma küsimusega uuesti tagasi ja ei jäänud mul muud üle, kui üritada vastata. Järgmine feil saabus inglise ja saksa keelte ERINEVUSTE välja toomisega. Mu pea oli korraga täiesti tühi. Mäletasin vaid, et Pinker kirjutas oma raamatus midagi saksa keelte tegusõnade minekust lause lõppu. Vastasin seda ja kui siis täpsustavalt küsiti, et kas alati lähevad tegusõnad lause lõppu olingi tumba valmis. Praegu ma oskas vastata küll, aga
see ei aita. Õnneks oli ka positiivset. Pool intervjuust kulus ülesannete suulisele lahendamisele, mis mul paberiga kohapeal näppu pisteti. Nendega sain ma omameelest üsna hästi hakkama, aga ega nad kuigi rasked ei olnud ka (a la: what would a linguist find interesting in the sentence "Toby drew a gun"?). Ohh, seda kirjutades tekib tunne, et intervjuu mul ikka üldse ei läinud kohe, kuigi ausaltöeldes ma nautisin seda vestlusvõimalust ja ma arvan, et just selline õppevorm sobiks mulle kõige paremini. Loodame vaid, et nemad ka minus midagi nägid... Aga see selgub alles 5. jaanuaril.Pärast intervjuud oli hea kerge olla - viimaks on see tehtud. Teisest küljest tekkis ärevus - nüüd on minu osa täidetud. Võtsin oma koti ja suundusin taas linnapeale - vaja teha väike suveniirishoping. Kahjuks olin ma nende kolme päevaga äärmiselt vaeseks jäänud ja kott oli ka puupüsti täis, nii et midagi suurt ma lubada ei saanud.
Kõige lahedam kell!!
King's College
Üsna pea helises telefon - helistajaks Valentina, kes ei suutnud mind küündlahämarast saalist kuidagi üles leida. Nägin teda uksel seismas ja viipasin enda juurde. Jonne ja Valetina tutvustasid end samuti Rogerile (see šveitslane) ja järgnev tund aega kulges mõnusas vestlusringis. Rogerist oli korraks isegi kahju, kui kolm lingvisti teda šveitsi saksa keele teemaliste küsimustega ründasid :D (Jonne: "How do you say "Morgen" [moogen]?" - Roger: "MoRgen...[moRgen]??" Nalja sai :D Siis avastasin, et kell hakkab saama kaheksa ja peaks end vaikselt bussi peale asutama, et lennujaama saada. Kõik kolm olid kohe saatmas. Läksimegi siis kõik koos, Valentinast sai kaardilugeja, kuna ta oli ainuke, kel Cambridge'i kaarti oli välja prinditud. Mina ja poisid põhimõtteliselt lihtsalt tolknesime tal sabas ja lollitasime. Võrdlesime Jonnega oma aktsente ja leidsime, et sügava soome/eesti aktsendiga rääkida ja seda kuulata on väga kodune tunne. Siis helises Jonnel telefon ja peaaegu kogu ülejäänud tee rippus ta vaheldumisi soome ja inglise keeles mobla otsas ja mina rääkisin Rogeriga hirmus tarkadest maailma asjadest. Nüüd hakkas mul Valentinast kahju, et ta pidi seal nagu lasteaia kasvataja meile teed näitama. Ise me midagi tähele ei pannud :D Huvitav tähelepanek: oli tunda, et ümberringi on ikkagi keskmisest kõrgema IQ-ga inimesed. Millest seda järeldan? Naljadest näiteks. Nende tase jäi kusagile sinnakanti: "This is like Berlusconi's English!... Oh, wait, I've never heard him speak English! :D"
Bussipeatusese jõudes tuli välja, et viimane buss oli juba kell seitse ära sõitnud. Valentina oli jällegi hakkamas kohe ühe seisva bussi juhi käest infot üle pärima. Mu elu on ikka nii mugav! :D Jah, tuli välja, et ainuke võimalus on minna rongiga. Suund rongijaamale - ega see meid ei morjendanud, hoopis vastupidi! Saimegi kauem koos olla. Rongijaamas oli mul aega üle ja otsustasime koos minna poodi. Jamasime ja lollitasime ka seal, Roger soovitas osta šokolaadi peale hanerasva võiet :D Järgnes arutelu erinevate šokside üle - järeldus, et šveitsi šokolaad, täpsemalt Milka, on ülihea, oli kiire tulema. Tagasi jaamas vaatsin, et mul on veel mõned minutid aega, aga kuna meil oli just parajasti nii tore, siis otsustasin minna hilisema rongiga. Kahjuks sai kell liigagi kiiresti 20.45 ning saabus ikkagi viimaks see kurb hetk, et tuli lahkuda. Kallistasime, jätsime dramaatiliselt hüvasti ja lubasime kindlasti Facebookis edasi suhelda (kui modernne :D).
Rongisõit möödus veidi kurvalt - uued sõbrad tuli liiga kiiresti maha jätta. Loksusin umbes kolmveerand kümneks King's Crossi ja venisin sealt edasi üle tee St Pancras Internationali, et šokolaadi nosides oodata järgmist rongi Luton Airport Parkwaysse - väljuma pidi see 22.25. Millegipärast tuli selle rongi peale haigelt palju inimesi - kõik kohad vist olid täis. Suurem osa neist olid erinevad mehed - ärikad, räpparid, muidu kahtlased isikud... Kusagilt imbus mu ninna alkoholilõhna... väljas on pime, pime...
And I suddenly feel very sad... It's a bittersweet sadness.
Lutonisse jõudes kulges edasi kõik äärmiselt igavalt. Mõtlesin algul säästa raha ja kõndida lennujaama, aga kuna ma täpset teed ei teadnud ja kott oli ka hirmus raske, siis valisin ikkagi bussi. Poole tee peal sain aru, et ma oleks oma rongipiletiga ka bussile saanud ja säästnud poolteist naela. Ah, savi see.
Minu pesa lennujaamas
Lennuk väljus 7.45, kuid sellele eelnes veel kenake tühja molutamine ootealal. Lennureis ise kulges väga sujuvalt. Ühte asja tuleks veel mainida: paratamatult ajab naerma, kui ajal, mil inimesed kobivad pardale, sätivad oma asju, suterdavad - ning ka ajal, mil kõik vagusi istuvad ja lennuk aeglaselt õhkutõusuraja poole põristab, mängib lennuki raadiosti Mozart :D Ütleme nii, et minul isiklikult küll Ryanairi vastu mingeid pretentsioone ei ole. Mõnda võib häirida stjuardesside pidev söögikäruga sagimine ja kõlaritest iga 10min tagant kostvad reklaamid, aga istu akna alla, pane klapid pähe ja pole viga midagi. Lennuk oli ka igati normaalne, isegi tühje kohti oli.
Tallinnas oli mul vastas tädi, kes viis mind enda poole ja söötis kõhu täis. Omal soovil läksin veel oma vaba 2 h sisustama linnapeale, et püüda siiski leida valget kleiti. Ega see ei õnnestunud ikka.
Hiiumaa buss oli fullis. Olin sunnitud pressima end istuma kõige viimasesse pinki. Tukastasin seal mõnusalt, kui äkki minu kõrval istunud tüdruk mind õrnalt tonksas ja küsis, kas ma maha ei taha minna - oleme praamis. Ajasin end siis unise peaga üles salongi ja lugesin veel veidi raamatut. Feilisin joogivee ostmisega - miks pagana päralt peavad mulliga ja mullita veede pudelid nii ühesugused olema?!
Viimaks koju tagsi jõuda oli ühest küljest nii hea tunne - kodu on koht, mille sarnast kusagil mujal ei leidu. Seda soojust ja vabadusetunnet ei saa kunstlikult luua.
Nüüd hakkas väsimus tunda andma. Vedasin end ohkega magama - minu voodi! - ning panin vaimu valmis, et järgmisel hommikul kell seitse nagu kellavärk koolis olla ja pärast seda jõulukarnevali proovid, proovid, proovid ööni.
Saturday, December 17, 2011
Sinna ja tagasi - reisipäevik III
05.12.11 - Peterhouse'i ühikatuba, Cambridge, ~19.00
Jõudsingi viimaks läbi vaeva ja raskuste kohale!
Aga ei tasu nüüd ette rutata, päev möödus nii:
Ärkasin hommikul poole kaheksa paiku. Vaatasin - kõik magavad. Naisss. Väherdasin veidi aega niisama hiigelpaksu vatiteki all külmetades, kuna keegi oli akna lahti teinud ja toas oli vist miinus sees juba. Kui kümne minuti pärast ikka veel kõik õndsas unes norskasid, tõusin vaikselt üles ja kobisin sööma.
Kohvik-sööklas oli juba elusaid inimesi näha. Koht ise oli keldrikorrusel, aga üllatavalt hubane. Üks naine tegi seal kõigile röstsaiu ja lisaks oli võimalus enesele kuhjata veel hommikuhelbeid ja teed või piima või kohvi. Tee üle oli mul eriti hea meel - viimati jõin seda kaks päeva tagasi ikkagi!
Pärast tagasi tuppa jõudes olid teised juba üleval. Plaan oli pesta pead, kuid reisides käsipagasiga oli šhampooni kaasa võtmine veidi komplitseeritud. Ja osta kaheks õhtuks ma ka seda ei raatsinud. Seega jäi vaid üks võimalus - olla rott :). Küsisingi siis ühelt hollandlaselt šhampooni (duššigeeli sain veel pealekauba :D) ja sai pesus käidud. Tegelikult ega ma kindel ole, et ma ikka pead šhampooniga pesin. Nimelt olid tal nii duššigeel kui šhampoon täpselt ühesugustes valgetes pudelikestes. Ta küll ütles mulle, kumb on kumb, aga kas sa tõesti arvad, et mul see dušširuumi jõudes enam meeles oli? Tegin lotot.
Pärast kiiret pesu kraamisin toas oma seitse asja kokku ja alla receptionisse, lina ja võti ära, kott hoiuruumi ja suund Camden Marketisse. Yay! Poolel teel meenus, et peaks nagu raha ka veidi välja võtma, kuna Camdeni araablased ju kaardilugejat ei tunne. Siin tekkiski järgmine probleem: automaadid ei andud mulle raha! Proovisin vähemalt kolmest erinevast kohast ja käisin isegi rongijaama valuutavahetuspunktis (kust abi ei saanud :S). Lõppkokkuvõttes raiskasin selle jama peale oma poolteist tundi. Tõin isegi hostelist oma teise pangakaarti ära, et äkki see töötab. Nope. Viimaks proovisin lihtsalt savilt, et võtan siis mingi £ 10 välja ja ülla-ülla - seda ma sain! Njah. Mantli jaoks oleks vaja olnud kõvasti suuremat summat. Mis mul muud üle jäi - nagu näha, siis üle £ 20 mulle korraga kätte ei antud, seega tuli Inglise pankasid üle kullata teenustasuga ja võtta vajalik summa välja jupphaaval.
Camdenis seiklesin head mitu tundi - vaatamist seal jagub! Üldse on Camdeni turg ja selle piirkond riiete ja muu nodi valiku koha pealt ülilahe koht. Eks ta ole maitse asi ka, aga mina igastahes armastan "stiilivääratusi". Kokkuvõttes sain omale lisaks mantlile veel ühe musta pitskleidikese ja halli kampsuni (millel on kusagilt külge jäänud eriti vastik lõngalõhn, mida, nagu ma enda kurvastuseks avastasin, on täiesti võimatu ära saada), valge kleit jäi aga saamata.
Kaks läbi hakkasin Blackfriari poole tormama - vahepeal Pancrase rongijaamas väike vetsupeatus ka. Kõndisin oma vastikult raskeks muutunud õlakotiga tõsised 45 minutit. Kasutult. Bussijaama ei olnudki, oli vaid peatus ja selle ümber ehitusstsoon. Peatuses - mitte mingit infot väljuvate busside kohta, lihtsalt sildike. Damn you National Express Coaches! Lõpuks sõitsin rongiga kolm või neli peatust tühja tagasi ja istusin St Pancrases ümber King's Corssist (platvorm 9 3/4... ok, ok, tegelt oli platvorm 9 lihtsalt) väljuvale rongile Cambridge'i. Sõit kestis nii umbes 1,5 tundi ja möödus ääretult uimaselt.
Cami jõudes ei saanud ma jällegi alguses midagi aru, kus ma olen. Hakkasin siis juba harjumuseks kujunenud viisil kõndima suvalises suunas ja otsima esimest bussipeatust, kus oleks linnakaart. Üllataval kombel jõudsin Peterhouse'i vaid ühe väikese eksimisega.
Pet nägi juba pimedas väga lahe välja - 400 aastat vanad hooned, mahe valgustus - miks mitte?! :D Pool minu ajust oli nähtavasti jäänud pidama kusagile King's Crossi ja Cambridge'i rongijaama vahepeale, sest mul lihtsalt ei jõudnud enam kohale, kuhu ma peaks Peterhouse's edasi minema. Mööda jalgrada kõndis mu poole üks lahke väljanägemisega naine ja küsisin tema käest abi sogades midagi sellest, et mul on homme intervjuu. "Aah, so you need to get to the porter's lodge" - "ehh.. exactly." Aju jõudis ka nüüd järgi.
Porteri juurest, kes oli tore vanemapoolne mehike, sain oma võtmed, söögitalongid ja kauba peale veel lapsehoidja. Tegelikult oli see lihtsalt üks tore viimast aastat Peterhouse's bioloogiat õppiv tüdruk, kes juhatas mind majutuspaika. Nimeks oli tal Camilla ja lisatingimuseks et Mini-ks kutsuda ei tohi. Ta oli minust veel jupp maad lühem ja rääkis, et kõigile meeldib kutsuda teda selle hüüdnimega.
Majutus asus Porter's Lodge'st ja põhikompleksist veidi maad eemal. Vahepeale jäi täpselt üks lõvikujude poolt valvatud hiiglaslik hoone - Fitzwilliam'i muuseum. Tuba ja maja ning kõik selle ümber oli muidugi superluks. Olgem ausad, kui tõenäoline on see, et ülikool pakub sulle esiteks intervjuu ajaks normaalset majutust ühikas ja tuppa sisse astudes leiad voodilt ilusasti kokku volditud ülikooli embleemidega käterätiku, duššigeeli ja seebi? Cambridge rocks! Siin ma nüüd siis olengi. No olgu, ainuke asi, mille kallal ma vinguda saaks on see, et radikad ei tööta ja toa laelamp on oranž. Meil kodus ühes toas on täpselt sama värvi valgus ja mulle pole kunagi oranžid lambikatted meeldinud. Nendes on midagi... häirivat. Aga kõike saab muuta ja timmida :)
Söömas sai samuti käidud. Istuda 700 aastat vanas saalis, ees kandikutäis asju, millest ainuke kindel ja tuttav on riis, on midagi, mida just paljud kogeda ei saa. Toit oli tegelikult väga väga hea, lihtsalt ma pole kindel, mis see oli. Võimalik, et kaste, mille ma oma riisihunniku peale valisin, oli seened kakaomöksis - nii ta igatahes maitses. Magustoidust ma parem ei hakka rääkima! Liiga hea! Ma arvan, et kui ma peaks Cambrige'i sisse saama, siis lähen küll kuu ajaga emavaalaks :D
Söömast tulles kohtusin koridoris ühe toreda tüdrukuga, kes oli vaimus faktist, et ma olen Eestist kohale tulnud. Pidime hiljem üksteise tubadesse külla minema, aga kahjuks ei suutnud kumbki meist teise tuba üles leida :(. Ja nüüd tuleb päeva esimene tõsisem feil: tulen mööda koridori, minu kõrvaltoa uke juures maadlevad võtmekimbuga kaks poissi. Üks pöördub minu poole ja küsib tuntava walesi aktsendiga, kas ma olen ka intervjuude jaoks siin. Vastason jaatavalt. Järgmine küsimus. Ei saanud aru, palun korrata. Nii umbes neli korda. Viimaks sain pihta, et ta tahtis teada, mis ainele ma kandideerin. Piiksatan: "lingvistika..." mis sellest, et ma su jutust üle sõna aru saan :D. Feil oli olla, äärmiselt feil.
Nüüd ma istungi siin ja ootan ei tea mida. Õppimisest suurt midagi välja ei tule ja jahe on ka. Kobisin kahe kampsuniga teki alla ja tassisin laualambi voodi kõrvale, et saaks ometi ära kustutada selle häiriva oranži laevalgustuse.
PS: toas on meestekas :D
Jõudsingi viimaks läbi vaeva ja raskuste kohale!
Aga ei tasu nüüd ette rutata, päev möödus nii:
Ärkasin hommikul poole kaheksa paiku. Vaatasin - kõik magavad. Naisss. Väherdasin veidi aega niisama hiigelpaksu vatiteki all külmetades, kuna keegi oli akna lahti teinud ja toas oli vist miinus sees juba. Kui kümne minuti pärast ikka veel kõik õndsas unes norskasid, tõusin vaikselt üles ja kobisin sööma.
Kohvik-sööklas oli juba elusaid inimesi näha. Koht ise oli keldrikorrusel, aga üllatavalt hubane. Üks naine tegi seal kõigile röstsaiu ja lisaks oli võimalus enesele kuhjata veel hommikuhelbeid ja teed või piima või kohvi. Tee üle oli mul eriti hea meel - viimati jõin seda kaks päeva tagasi ikkagi!
Pärast tagasi tuppa jõudes olid teised juba üleval. Plaan oli pesta pead, kuid reisides käsipagasiga oli šhampooni kaasa võtmine veidi komplitseeritud. Ja osta kaheks õhtuks ma ka seda ei raatsinud. Seega jäi vaid üks võimalus - olla rott :). Küsisingi siis ühelt hollandlaselt šhampooni (duššigeeli sain veel pealekauba :D) ja sai pesus käidud. Tegelikult ega ma kindel ole, et ma ikka pead šhampooniga pesin. Nimelt olid tal nii duššigeel kui šhampoon täpselt ühesugustes valgetes pudelikestes. Ta küll ütles mulle, kumb on kumb, aga kas sa tõesti arvad, et mul see dušširuumi jõudes enam meeles oli? Tegin lotot.
Pärast kiiret pesu kraamisin toas oma seitse asja kokku ja alla receptionisse, lina ja võti ära, kott hoiuruumi ja suund Camden Marketisse. Yay! Poolel teel meenus, et peaks nagu raha ka veidi välja võtma, kuna Camdeni araablased ju kaardilugejat ei tunne. Siin tekkiski järgmine probleem: automaadid ei andud mulle raha! Proovisin vähemalt kolmest erinevast kohast ja käisin isegi rongijaama valuutavahetuspunktis (kust abi ei saanud :S). Lõppkokkuvõttes raiskasin selle jama peale oma poolteist tundi. Tõin isegi hostelist oma teise pangakaarti ära, et äkki see töötab. Nope. Viimaks proovisin lihtsalt savilt, et võtan siis mingi £ 10 välja ja ülla-ülla - seda ma sain! Njah. Mantli jaoks oleks vaja olnud kõvasti suuremat summat. Mis mul muud üle jäi - nagu näha, siis üle £ 20 mulle korraga kätte ei antud, seega tuli Inglise pankasid üle kullata teenustasuga ja võtta vajalik summa välja jupphaaval.
Camdenis seiklesin head mitu tundi - vaatamist seal jagub! Üldse on Camdeni turg ja selle piirkond riiete ja muu nodi valiku koha pealt ülilahe koht. Eks ta ole maitse asi ka, aga mina igastahes armastan "stiilivääratusi". Kokkuvõttes sain omale lisaks mantlile veel ühe musta pitskleidikese ja halli kampsuni (millel on kusagilt külge jäänud eriti vastik lõngalõhn, mida, nagu ma enda kurvastuseks avastasin, on täiesti võimatu ära saada), valge kleit jäi aga saamata.
St Pancras International
Kaks läbi hakkasin Blackfriari poole tormama - vahepeal Pancrase rongijaamas väike vetsupeatus ka. Kõndisin oma vastikult raskeks muutunud õlakotiga tõsised 45 minutit. Kasutult. Bussijaama ei olnudki, oli vaid peatus ja selle ümber ehitusstsoon. Peatuses - mitte mingit infot väljuvate busside kohta, lihtsalt sildike. Damn you National Express Coaches! Lõpuks sõitsin rongiga kolm või neli peatust tühja tagasi ja istusin St Pancrases ümber King's Corssist (platvorm 9 3/4... ok, ok, tegelt oli platvorm 9 lihtsalt) väljuvale rongile Cambridge'i. Sõit kestis nii umbes 1,5 tundi ja möödus ääretult uimaselt.
Cami jõudes ei saanud ma jällegi alguses midagi aru, kus ma olen. Hakkasin siis juba harjumuseks kujunenud viisil kõndima suvalises suunas ja otsima esimest bussipeatust, kus oleks linnakaart. Üllataval kombel jõudsin Peterhouse'i vaid ühe väikese eksimisega.
Pet nägi juba pimedas väga lahe välja - 400 aastat vanad hooned, mahe valgustus - miks mitte?! :D Pool minu ajust oli nähtavasti jäänud pidama kusagile King's Crossi ja Cambridge'i rongijaama vahepeale, sest mul lihtsalt ei jõudnud enam kohale, kuhu ma peaks Peterhouse's edasi minema. Mööda jalgrada kõndis mu poole üks lahke väljanägemisega naine ja küsisin tema käest abi sogades midagi sellest, et mul on homme intervjuu. "Aah, so you need to get to the porter's lodge" - "ehh.. exactly." Aju jõudis ka nüüd järgi.
Porteri juurest, kes oli tore vanemapoolne mehike, sain oma võtmed, söögitalongid ja kauba peale veel lapsehoidja. Tegelikult oli see lihtsalt üks tore viimast aastat Peterhouse's bioloogiat õppiv tüdruk, kes juhatas mind majutuspaika. Nimeks oli tal Camilla ja lisatingimuseks et Mini-ks kutsuda ei tohi. Ta oli minust veel jupp maad lühem ja rääkis, et kõigile meeldib kutsuda teda selle hüüdnimega.
Majutus asus Porter's Lodge'st ja põhikompleksist veidi maad eemal. Vahepeale jäi täpselt üks lõvikujude poolt valvatud hiiglaslik hoone - Fitzwilliam'i muuseum. Tuba ja maja ning kõik selle ümber oli muidugi superluks. Olgem ausad, kui tõenäoline on see, et ülikool pakub sulle esiteks intervjuu ajaks normaalset majutust ühikas ja tuppa sisse astudes leiad voodilt ilusasti kokku volditud ülikooli embleemidega käterätiku, duššigeeli ja seebi? Cambridge rocks! Siin ma nüüd siis olengi. No olgu, ainuke asi, mille kallal ma vinguda saaks on see, et radikad ei tööta ja toa laelamp on oranž. Meil kodus ühes toas on täpselt sama värvi valgus ja mulle pole kunagi oranžid lambikatted meeldinud. Nendes on midagi... häirivat. Aga kõike saab muuta ja timmida :)
Peterhouse'i ühikatuba
Söömas sai samuti käidud. Istuda 700 aastat vanas saalis, ees kandikutäis asju, millest ainuke kindel ja tuttav on riis, on midagi, mida just paljud kogeda ei saa. Toit oli tegelikult väga väga hea, lihtsalt ma pole kindel, mis see oli. Võimalik, et kaste, mille ma oma riisihunniku peale valisin, oli seened kakaomöksis - nii ta igatahes maitses. Magustoidust ma parem ei hakka rääkima! Liiga hea! Ma arvan, et kui ma peaks Cambrige'i sisse saama, siis lähen küll kuu ajaga emavaalaks :D
Söömast tulles kohtusin koridoris ühe toreda tüdrukuga, kes oli vaimus faktist, et ma olen Eestist kohale tulnud. Pidime hiljem üksteise tubadesse külla minema, aga kahjuks ei suutnud kumbki meist teise tuba üles leida :(. Ja nüüd tuleb päeva esimene tõsisem feil: tulen mööda koridori, minu kõrvaltoa uke juures maadlevad võtmekimbuga kaks poissi. Üks pöördub minu poole ja küsib tuntava walesi aktsendiga, kas ma olen ka intervjuude jaoks siin. Vastason jaatavalt. Järgmine küsimus. Ei saanud aru, palun korrata. Nii umbes neli korda. Viimaks sain pihta, et ta tahtis teada, mis ainele ma kandideerin. Piiksatan: "lingvistika..." mis sellest, et ma su jutust üle sõna aru saan :D. Feil oli olla, äärmiselt feil.
Nüüd ma istungi siin ja ootan ei tea mida. Õppimisest suurt midagi välja ei tule ja jahe on ka. Kobisin kahe kampsuniga teki alla ja tassisin laualambi voodi kõrvale, et saaks ometi ära kustutada selle häiriva oranži laevalgustuse.
PS: toas on meestekas :D
Vaade toaaknast
Monday, October 3, 2011
Blogi.... millest?
Viimaks tegin siis selle mõtte teoks.
Lugu selline: ootamatult on kätte jõudnud abituriendielu ja tuleb vaikselt hakata mõtlema, mis saab edasi. Minul oli see raske küsimus õnneks juba põhikooli lõpus lahendatud. Peaaegu. Suund oli selge - humanitaar ja keeled. Selles suhtes on mul vedanud. Ei ole just vähe neid, kes lõpueksameidki tehes veel ei suuda ennast kusagil ette kujutada. Ma ütlen ausalt, ma oleks paanikas, kui ma sellises seisus oleks. Kuid siiski - igaühele oma.
Aga milleks ikkagi seda blogi vaja on? Idee juured on jällegi sügavamal. 2009. aasta augustis käisin teist korda Inglismaal nädalaajases keelelaagris. Selle aja jooksul sai nähtud-tehtud palju, kuid pöördeliseks sai minu jaoks Oxfordi külastamine. Olime seal kõigest umbes kolm-neli tundi ja jõudsime külastada ainult ühte kolledžit, aga kuidagimoodi juhtus nii, et Eestisse tagasi jõudes oli minu peas küpsenud plaan, et tahaks väga tulevikus just seal õppida. Hinded ei tohiks takistuseks saada, kuigi põhikooli lõpu matemaatikaeksam oli küll feil. Tuli ennast kokku võtta ja vähem või rohkem eesmärgi nimel tööd tehes tänasesse päeva välja vedada. 11. klassis, ehk siis eelmine aasta, võtsin Tartu Ülikoolist pooljuhuslikult kursuse keeleteaduse alused. Niisama lihtsalt olingi leidnud nime oma armastusele - lingvistika. Käisin ära isegi vabariiklikul olümpiaadil ja tunne oli hea, kuna viimaks ometi oli siht selge - seda ma õppida tahangi.
Kiire selgitus siia juurde, kuna nii sageli kuuleb küsimust, et mis imeloom see lingvistika on.
Põhimõtteliselt on tegu teadusharuga, mis uurib inimkeeli ühekaupa ja inimkeelt üldiselt: keelte vahelised seosed ja seaduspärad, keele omandamine ja selle mehhanismid, keele sisu, keel ja mõte... aga sinna juurde kuulub ka näiteks keelealaste programmide väljatöötamine ja arendamine.
Tagasi teemasse. Ülikoolidest alustasingi kohe välismaa omade uurimisega, kuna Eestis õppimine minu uudishimu (või pigem seiklusjanu, põnevuseotsinguid) ei rahuldaks. Kevadel tellisin (tasuta) järgmise aasta õppimisvõimalusi tutvustavad raamatud nii Oxfordist kui Cambridge'st. Oxford reklaamis aasta aega uut ja põnevat kombineeritud kursust: lingvistika, psühholoogia, filosoofia, kuid jõudis kätte augusti algus ja korraga kõmm! - kursust ei avata sel aastal. Fine! Päris mõnus tunne oli pärast aastaajast panustamist sellele. Mis siis ikka, paar päeva olin nagu peata kana, siis hakkasin otsima alternatiive. Silmapiiril kõrgus Cambridge ja hõljus järjest lähemale. Jõudis kätte UCAS'e paberimajanduse sahmerdamise aeg ning siit hakkas arenema ka blogi idee, kuna abi ja eelnevaid kogemusi oli üllatavalt raske leida - ja, oi, seda segadust UCAS'ega jagus! Kõik, kes on proovinud, teavad! Muidugi, ma oleks võinud ka kandideerida mõne abikeskuse vahendusel, aga tänan, ei. Lugesin lugsid: küll oli märgitud vale kursusenumber, küll muud jamad. Kui ma tahan paska kokku keerata, siis laske mul seda vähemalt ise teha, vabandage väljenduse pärast! Tegelikult loodan, et jamasid ei teki.
Niisiis... üritan siin võimalikult palju ja täpselt kajastada enda kogemust Suurbritanniasse õppima minekuga, et tulevikus võib-olla mõni ei peaks end hulluks ajama täites A-Leveleid tegevatele õppuritele suunatud küsimustikke. Lisaks tulevad ka, kui aeg ükskord kätte jõuab, kogemused tegelikust eluolust kohapeal. Kui kellelgi on vaja abi, siis üritan ka mõistuse ja võimaluste piires seda pakkuda.
Seniks, olge mõnusad :)
Lugu selline: ootamatult on kätte jõudnud abituriendielu ja tuleb vaikselt hakata mõtlema, mis saab edasi. Minul oli see raske küsimus õnneks juba põhikooli lõpus lahendatud. Peaaegu. Suund oli selge - humanitaar ja keeled. Selles suhtes on mul vedanud. Ei ole just vähe neid, kes lõpueksameidki tehes veel ei suuda ennast kusagil ette kujutada. Ma ütlen ausalt, ma oleks paanikas, kui ma sellises seisus oleks. Kuid siiski - igaühele oma.
Aga milleks ikkagi seda blogi vaja on? Idee juured on jällegi sügavamal. 2009. aasta augustis käisin teist korda Inglismaal nädalaajases keelelaagris. Selle aja jooksul sai nähtud-tehtud palju, kuid pöördeliseks sai minu jaoks Oxfordi külastamine. Olime seal kõigest umbes kolm-neli tundi ja jõudsime külastada ainult ühte kolledžit, aga kuidagimoodi juhtus nii, et Eestisse tagasi jõudes oli minu peas küpsenud plaan, et tahaks väga tulevikus just seal õppida. Hinded ei tohiks takistuseks saada, kuigi põhikooli lõpu matemaatikaeksam oli küll feil. Tuli ennast kokku võtta ja vähem või rohkem eesmärgi nimel tööd tehes tänasesse päeva välja vedada. 11. klassis, ehk siis eelmine aasta, võtsin Tartu Ülikoolist pooljuhuslikult kursuse keeleteaduse alused. Niisama lihtsalt olingi leidnud nime oma armastusele - lingvistika. Käisin ära isegi vabariiklikul olümpiaadil ja tunne oli hea, kuna viimaks ometi oli siht selge - seda ma õppida tahangi.
Kiire selgitus siia juurde, kuna nii sageli kuuleb küsimust, et mis imeloom see lingvistika on.
Põhimõtteliselt on tegu teadusharuga, mis uurib inimkeeli ühekaupa ja inimkeelt üldiselt: keelte vahelised seosed ja seaduspärad, keele omandamine ja selle mehhanismid, keele sisu, keel ja mõte... aga sinna juurde kuulub ka näiteks keelealaste programmide väljatöötamine ja arendamine.
Tagasi teemasse. Ülikoolidest alustasingi kohe välismaa omade uurimisega, kuna Eestis õppimine minu uudishimu (või pigem seiklusjanu, põnevuseotsinguid) ei rahuldaks. Kevadel tellisin (tasuta) järgmise aasta õppimisvõimalusi tutvustavad raamatud nii Oxfordist kui Cambridge'st. Oxford reklaamis aasta aega uut ja põnevat kombineeritud kursust: lingvistika, psühholoogia, filosoofia, kuid jõudis kätte augusti algus ja korraga kõmm! - kursust ei avata sel aastal. Fine! Päris mõnus tunne oli pärast aastaajast panustamist sellele. Mis siis ikka, paar päeva olin nagu peata kana, siis hakkasin otsima alternatiive. Silmapiiril kõrgus Cambridge ja hõljus järjest lähemale. Jõudis kätte UCAS'e paberimajanduse sahmerdamise aeg ning siit hakkas arenema ka blogi idee, kuna abi ja eelnevaid kogemusi oli üllatavalt raske leida - ja, oi, seda segadust UCAS'ega jagus! Kõik, kes on proovinud, teavad! Muidugi, ma oleks võinud ka kandideerida mõne abikeskuse vahendusel, aga tänan, ei. Lugesin lugsid: küll oli märgitud vale kursusenumber, küll muud jamad. Kui ma tahan paska kokku keerata, siis laske mul seda vähemalt ise teha, vabandage väljenduse pärast! Tegelikult loodan, et jamasid ei teki.
Niisiis... üritan siin võimalikult palju ja täpselt kajastada enda kogemust Suurbritanniasse õppima minekuga, et tulevikus võib-olla mõni ei peaks end hulluks ajama täites A-Leveleid tegevatele õppuritele suunatud küsimustikke. Lisaks tulevad ka, kui aeg ükskord kätte jõuab, kogemused tegelikust eluolust kohapeal. Kui kellelgi on vaja abi, siis üritan ka mõistuse ja võimaluste piires seda pakkuda.
Seniks, olge mõnusad :)
Subscribe to:
Posts (Atom)