Viimaks kindel

Minu karu ja pall, minu sokid ja sall
Minu sammud ja teed, silmist valatud veed
Minu väikesed käed, minu päike ja päev
Minu unistus suur, kõik mis tuleb on uus.

Manchesteri siis. Nüüd on kõik kindel. Jaatav vastus saadud, ühikakoha taotlus saadetud, lennukipilet ostetud. Kohapakkumised tulid lõpuks ka nii Tallinna Ülikoolist kui Tartu Ülikoolist, aga sinnapaika need jäävad. Ei saa ju lasta aasta aega paberimajanduse vaeva lihtsalt torust alla. Kuigi järele mõeldes oleks vabalt võinud baka Eestis teha ja edasi välismaale minna, oleks saanud veel mõned aastad nautida rahvatantsu. Loodan siiski, et tulemas on väga lahedad kolm aastat ja loodan, et ma päris pankrotis ei ole koguaeg. Miks nii? Nimelt, kui saan taodeldud ühikakoha, siis kindlustab see iga kuu umbes 600-eurose väljamineku. Lisa sinna juurde veel toit, huvitegevus ja muud kulud. Ilusasti vähemalt 800 eurot kuus. Mille eest seda maksma hakkan? No idea. Elan õhust ja armastusest. Ja see, mille valisin, oli kõige odavam. Jamh, 4 maja, 1000 õpilast, korralik möll. Esialgu tegin taotluse jaanuarini, edasi prooviks kellegagi korterit üürida. Ehk tuleb odavam? Nõudlik ma pole, peaasi, et on koht, kus magada, koht, kus pesta ja koht, kus midagi natuke süüa teha. Ei, tegelikult on kindel plaan minna tööle, muudmoodi lihtsalt ei tule toime. Palgatase on õnneks Eestiga võrreldes ka ikkagi veidi teine. Muidugi tore oleks mõnest kohast veidi toetust ka saada, saatsin mõned paberid ära, eks aeg näitab, kas kasu ka.

Ärasõit on 14. septembril. Manchesteris tullakse kenasti lennujaama vastu ja transporditakse ühikasse. Algab tutvumisnädal täis igasugu huvitavaid asju. Plaan ise selline. Manchester on lisaks aktiivne e-kirjade saatja. Ikka üle päeva potsatab midagi postkasti, jälle uut infot, jälle newsletter. See on hea, kuigi väga aktiivselt ma neid ei loe :D Ka tavapostkastist leiab enamasti kord nädalas midagi. Just viskasin eile viis tühja ümbrikku minema, mis märkamatult vedelema olid jäänud lauanurgale.

Juba praegu mõeldes kripeldab veidi hinges, sõbrad jäävad ju kõik siia, sukeldun pea ees tundmatusse. Samas on sees kerge põnevus - võõras ja uus kõik. Kas ma saan hakkama? Muidugi saan.