Jag är inte svenska

Tundub, et mul peaks olema väga lihtne rootsi keelt õppida, kuna kohalikuld järjepidevalt üritavad minuga selles keeles vestlust alustada. Selgus, et ma "näen väga rootslane välja". Nojah, kui nüüd võrrelda kõigi nende asiaatide või värvilistega, siis tõesti. Täna hommikul putru keetes kohtasin majahoidjat, kes oli selles eriti järjepidev: hakkas minuga kaks korda lausa rootsi keeles rääkima, kuigi ma tema esimesele küsimusele vastasin inglise keeles.

Pettumusueks ütlen, et midagi väga dramaatilist vahepeal juhtunud ei ole, seega täidan täna lehte peamiselt elu-olu kirjelduse ja mõtetega. Eilse ja tänase päeva olen peamiselt veetnud ülikooli Universumi hoone Aula Nordicas, kus tutvustati kõikvõimalikke ülikooli ja Umeåga seotud asju alates raamatukogukorraldusest kuni spordini.

Aula Nordica

 

Mitt nya hem

Pärast paaripäevast harjumist, ei tundugi see tuba enam vastiku valge palatina. Veidi kõle on ta endiselt, kuid olen vist ära harjunud. Igatsen vaid laualampi ja kardinaid. Tegelikult üks armas kaltsuvaip kuluks ka ära, aga selle peale ma küll raha ei raatsi ilmselt raisata. Kardinad lubas ema saata, seega sellega peaks korras olema. Küsimus on muidugi, et kuidas need üles saada, kuna kardinapuud pole, aga selleks tudengielu ongi, et igale olukorrale odav ja nutikas lahendus leida. Teine probleem on see, et ma olen veits külmavares vist, sest kui pikemalt toas paigal istun, siis hakkab jahe ja topin endale järjest kampsuneid selga. Öösel seevastu hakkab väga palav, kuna ostsin odava teki ja padja, mis kumbki väga õhku läbi ei lase.

Rõdu koridoris

koridor

Minu uks, tulge külla

dušširuumid

pisem dušširuum

köök

söögiruum

söögiruum 2

Esimesel hommikul köögis putru valmistama hakates ei saanud kuidagi pliiti tööle. Näppisin omameelest kõik nupud läbi - ei midagi. Leppisin seekord müsliga. Hiljem sain tuttavaks ühe vene neiuga, kes paljastas saladuse, et keerata tuleb ka taimeri nuppu. Miks ma kohe selle peale ei tulnud... Täna hommikul nautisin juba oma hiiglaslikku laari kaerahelbeputru õunamoosiga. Miks küll on nii raske ühe inimese koguseid arvestada???

Jee, hommikusöök!

Neljast koridorikaaslasest olen endiselt lähemalt tuvunud vaid ühega, teist olen põgusalt kohanud ja kahest ei tea väga midagi. Üldiselt on olemine suht vaikne, vahepeal tekib lausa tunne, nagu oleks üksi siin. Koridor ja köök on ilus ja puhas, mis on väga positiivne.

Ahjaa, ja 0,5% piima ei tasu osta - sama hästi võib kraanist vett juua.

Pengar, pengar, pengar...

Jep, mul sai raha otsa juba paari päevaga. Lugu on nimelt nii, et augusti palka pole veel üle tulnud ja Erasmuse stipendium venib samuti, millega ma polnud arvestanud. Õnneks varusin kaks pakki kiirnuudleid ja praegu veel süüa on. Siiski, vahepeal vaatan neid asiaate siin ja mõtlen, et kust pagana kohast nad nii palju raha võtavad, et veel veini ja jumal teab mida endale osta.

Välkommen till Umeå - Europas kulturhuvudstad

Ma olin vahepeal täitsa ära unustanud, et Umeå on koos Riiaga 2014. aasta kultuuripealinn. Loomulikult kohalikud seda enam unustada ei lase. Umeå on üldse üks huvitav paik minu meelest. Tahaks kangesti nimetada seda suureks linnaks - elab siin ju üle 100 000 inimese. Aga kuidas sa nimetad suureks linnaks kohta, kus on tõenäolisem ära eksida metsa kui rahvamassidesse? Umeå on millegipärast eriliselt keeruline koht orienteerumiseks. Eksin siin pidevalt ära - ja kuuldavasti pole ma ainuke, isegi rootslased satuvad siin segadusse. Mis siin täpselt nii keeruline on, seda pole ma veel välja mõelnud, kuna kaarti pealt vaadates tundub kõik üsna loogiline. Aiman, et asi võib olla kuidagi seotud majade vahel haigutavate võsade ja metsatukakestega.

"tänav"

Käisin eile ja täna jalutamas veidi maad Umeå äärelinna poole ja kohe tuli selline kodutunne, kui nägin ja kuulsin ühe eramaja hoovis kedagi muru niitmas. Natuke naljakas, et ühest küljest on neil ka eramajad väga lähestikku ehitatud, teisalt aga aiad on suured ja mõnusad ja meenutavad üldse väga Kärdlat. Kõige popim eihitusmaterjal on vaieldamatult punane tellis. Ja "rootsipunane" väärib ka oma nime. Tegelikult käisin ma täna otsimas üldse ühte järve (Nydalasjön), aga jõudsin hoopis kusagile võpsikusse. Tükk aega trampisin mööda metsateid, kuni jõudsin tagasi tuttavasse paika - vedas, et ära ei eksinud. Suund oli enam-vähem õige, aga kaldusin liiga "alla", kuna kaarti ega midagi mul polnud ja küsida ka ei viitsinud, kuna tegelikult ma täitsa nautisin seda ringi seiklemist. Poole tee pealt avastasin äkki, et pisikese kergliiklustee ja eramajade vahelisel alal kasvavad mustikad. Loomulikult ei saanud ma oma lemmikmarjadele vastu panna ja kükitasin mõnuga võsas ja pugisin suuri siniseid marju kahe suupoolega. Viimaks koju tagasi jõudes sain aru, et tegelikult mulle päris meeldib see linnake. Ideaalne koht neile (eestlastele), kes unistavad elust "linna lähedal maal", sest siin tuleb "maa" sisuliselt linna kätte koos kõigi linnahüvedega. Umeås saab näiteks nautida ooperit või külastada kunstimuuseumi või shopata H&M-s.... Või tutvuda kohaliku saami kultuuripärandiga. Nimelt on see ala tegelikult saamide talvekarjamaa. Umeå on üks Euroopa kiiremini kasvavaid linnu, selle spurdile pandi alus nii 50 aastat tagasi, mil siia asutati ülikool. Nüüd on see üks "kõige-kõigemaid" nii kaugel põhjas (vähemalt ise nad väidavad nii). Vahemärkuseks - rassimisest ja seiklemisest on mul juba teist päeva kõik võimalikud lihased valusad ja põlve kõrval suur sinikas lollaka toitu täis ämbri tassimisest.

Umeås on veel üks asi, millest Tallinnal ja teistel eesti linnadel oleks palju õppida. Nimelt on siin peamiseks liiklusvahendiks jalgratas. Aastaringselt. Kergliiklusteed ja jalakäijateed on autoteedest kõikjal üsna rangelt eraldatud ja põhimõtteliselt on need olemas iga autotee lähedal. Majade vahel on paljud väikesed tänavad, mis eestis oleks vabalt (sund)kahesuunalised, kinni pandud ainult jalgratastega või jalgsi liikumiseks. Jalgrattaparklaid on kõik kohad täis, aga üllatav on see, et paljud rattad pole isegi mitte lukustatud. Töökorras kasutatud jalgratta võib siin soetada nii alates 450 kroonist (umbes 45 eurot). Ka mulle soovitati väga tungivalt endale ratas muretseda. Pole veel teinud seda, äkki peaks? Aus vastus on see, et bussiga ma ka ei sõida, kuna ei raatsi raha kulutada. Tahan seda hoida pigem tõelistele elamustele, nagu näiteks matkad kusagile mäetippu või nii....

vaikne koht

veel veidi eramaju

kortermajade elanikud kompostivad üle tee

Tegelikult olen linnas veel täitsa

veel üks "tänav"

võss, kuhu peaaegu ära eksisin

leidsin grillkoha kah

takistusrada

Meenutab Kärdlat?

See ratas oli oma õnnetu otsa nii leidnud

Veel üks pluss Umeåle (ja Rootsile üldiselt): inimesed on väga sõbralikud ja vastutulelikud ja kannatlikud. Ja avatumad, kui näiteks eestlased, aga sealjuures muutumata imalaks, nagu seda mõnes riigis näha võib, kus au sees on võltsviisakus. Väga soojad põhjamaised inimesed minumeelest. Isegi see, kuidas rahvusvaheliste õpilaste koordinaatorid heitsid nalja selle üle, kuidas hispaanlased alati igal pool 40-ste gruppidena che-chereretetavad mööda linna üheskoos. Või et prantslased samamoodi kipuvad suhtlema alati ainult omavahel. Üldse on see paljude suuremate rahvusgruppide probleem siin. Mina olen vahetusõpilasena Eestist siin ainuke, seega mul seda võimalust pole. Pole ka veel leidnud üles Umeå-eestlasi (kui neid on).

hiiglaslikud karikakraid meenutavad lilled

palju jalgrattaid

raamatukogu

Täna oli meil kampuse-orienteerumine. Olin ühes grupis hulga inimestega: poisid: prantslane, tansaanlane ja kaks hiinlast; tüdrukud: kaks sakslast, kaks kanadalast, poolakas ja sloveenlane. Ma ei tea, kas asi on minus, aga inimesed näevad üha enam stereotüüpsed välja siin. Nii näiteks oli venelannaga, kellega eile tutvusin. Niipea, kui kaugelt nägin tema rohelist lainerijoont, teadsin, et tegemist ei saa olla kellegi muu kui venelasega. Tegelikult oli ta tore tüdruk, käisime talle koos jalgratast vaatamas ja mulle vetsupaberit ostmas.


Tänaseks küll, homme jälle (või ülehomme siis).

looduskaitsealune liik?