Aeg sellele blogile taas hääled sisse puhuda.
Eluke on veerenud sinnamaani, et jõudsin täna keskpäevaks Rootsi ja jään siia nii umbes jaanuari keskpaigani. Miks nüüd äkki nii, eriti pärast kogu seda Inglismaa-jama? Aus vastus on, et ma täpselt ei teagi. Mõtleisn, et aeg oleks oma kodukohta veidi paremini tundma õppida ja alustada seda Rootsist, kunagiselt Dagö emamaalt. Eks mul oli kahtlusi ja hirme piisavalt, teisalt teadsin kogu aeg, et teist korda nii hulluks asi minna ei saa. Olen lihtsalt nüüd veidi vanem, kogenum, küpsem ja tean paremini, millist elu elada soovin. Isegi, kui ma ei saa siit seda, mida ma otsima tulin, siis mööda külge ei jookse ükski kogemus maha.
Niisiis, nagu öeldud, reis algas täna hommikul üsna mõistlikul ajal Tallinna lennujaamast. Jõudsin sinna veidi enne üheksat, andsin oma piraka lehmamao ära ja jätsin Aloga hüvasti. Ei, parandan, jätsin temaga jällenägemiseni, kuna hüvasti on justkui midagi lõplikku, kuid seekord olen ma päris kindlasti üsna varsti tagasi Eestisse tulemas. Väike kokkulepe sai ka sõlmitud: kui see käimine on käidud, siis aitab kah nendest pooleaastastest käimistest. Igati nõus, praegu tunnen, et kolmandat korda enam kultuurivahetust ja sulandumisprotsessi lihtsalt ei viitsiks läbi teha.
Lendama pidin kahe lennukiga: kõigepealt start 10.25 Tallinnast Stockholmi Estonian Airiga, Stockholmist edasi SAS-iga Umeåsse. Mõlemad lennud kestsid ümmarguselt tund aega, lisaks tund aega Stockholmis Arlanda lennujaama ühest otsast teise jalutamist, et terminali vahetada. Veidi oli hirm algul hinges, kuna nii palju viimasel ajal on lennukitega õnnetusi või jamasid olnud, aga õnneks sujus kõik hästi. Lahendasin rahulikult viimasel hetkel muretsetud ristsõna ja reis läks ruttu. Arlanda lennujaam tundus hiiglaslik ja üsna kõle, kuid olgem ausad, suurem osa lennujaamu on Tallinna lennujaama kõrval kõledad. Vaieldamatult minu lemmik, seal võiks niisamagi istumas käia. Umeå lennujaam meenutas mulle parimal juhul Kärdla lennujaama. Tegelikult oli ta muidugi suurem kui Kärdla oma, aga siiski üsna pisike ja keset metsi ja põlde. Umeås kohal ja viimaks oma pagasi kättesaanud hakkasin otsima bankomati, et veidi raha välja võtta. Teadsin, et lennujaamast peaks minema mingi buss, millega ma saan ülikooli peahoone ette, kust saan ühika võtme, kuid kuna hiinlased ja muud huvitavad tegelased troppisid ukse ees, siis bussipeatust ma seal esialgu tähele ei pannudki. Äkki leidsin tabloo ja mõistsin, et mul on aega alla minuti. Kiirelt ostsin kuidagi suvalt automaadist pileti ja kimasin bussile - üsna mõttetult. Buss oli puupüsti täis, sest ega hiinlased ei saa tulla ühe väikese kohvriga... Läbi häda pressiti mind ja üks ameeriklane bussi ja sõit võis alata. Bussijuht oli muidugi hästi sõbralik ja abivalmis, kannatas ilusasti ära selle, kui hiinlased millestki midagi aru ei saanud ja kui keegi ei teadnud, millal õige peatus tuleb. Peatuses "Universum" kobistasime kõik oma saja kohvriga maha. Tegelt ma ei saanud ise ka päris aru, mida ma tegema pean, läksin lihtsalt vooluga kaasa. Andisme järjest oma nimed mingitele lehtedele, mille järgi meid jaotati 5-liikmelisteks gruppideks. Siis kutsuti järjest need grupid eraldi ruumikestesse, kus räägiti veidi lähemalt üliõpilaselamu kasutuseeskirjadest ja allkirjastasti lepingud. Kõige suurem üllatus mulle oli, et WiFit polegi... Tegelt ma ei tea, kuidas ma selle peale ei tulnud, et loomulikult oleks pidanud kodust Alolt ühe LAN kaabli kaasa võtma aga no ei mõtle selliste asjade peale ju IT-riigis nagu seda on Eesti. Siit algas minu LAN-kaabli saaga, aga sellest veidi hiljem.
 |
| Head aega, Eesti! |
 |
| Tere, Rootsi! |
 |
| Umeå lennujaam |
Mugisin veidi puuvilja, mida lahkesti meile laudadele jäetud oli (mu kõht sõi juba mõnda aega iseennast seestpoolt). Õues ootasid meid järjest taksod, kes meid tasuta oma uude "koju" vedasid. Mina sattusin ühte taksosse kanadast pärit (asiaadi välimusega) poisi, mehhikost pärit poisi ja saksamaalt pärit tüdrukuga. Kenasti ülemaailmne seltskond. Minu peatus tuli esimesena ja ootamatult kiiresti. Hops ja kohal - elan ülikoolist umbes 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Silmitsesin kõrgustesse pürgivat kortermaja. Polnudki nii hull. Paratamatult pean tunnistama, et olin (ja veidi olen) kogu selle ettevõtmise suhtes eelarvamustega. Astusin sisse, välisuks ei olnud lukus. Arvasin esialgu, et mu tuba peaks olema teisel korrusel, aga võta näpust, on meiemõistes hoopis kolmandal! Tarisin oma kotid mööda teona keerduvat treppi üles, kuna lift tundus väga kahtlane. Avasin järjest uksed ja... vastu vaatas üsna haiglapalatile sarnanev valge ja väga tuima olemisega veidi väsinud tuba. "Selle hubaseks muutmiseks peab küll tagurpidi tireleid viskama hakkama" mõtlesin omaette. Viskasin oma kohvri laiali, riided mööda põrandat ja juba oli olukord veidi parem. Veidigi värvi siia halli (ee, valgesse) maailma.
 |
| Olen sinu palat |
Tegelikult oli mul endiselt kõht väga tühi. Ja mul ei olnud LAN kaablit. Ja mul ei olnud tekki ega patja, oli vaid närune 5 cm paks poroloonmadrats, millega hakkan siin ilmselt veel verd ja pisaraid nägema. Ära on hellitanud see 200x180 voodi 20 cm paksu kvaliteetmadratsiga. Otsustasin ka köögi üle uudistada - oli teine päris asjalik ja hubane võrreldes toaga. Köögis kohtasin ka esimest koridorikaaslast, kelleks oli tüdruk Eritreast. Tegelikult on ta juba viimased 25 aastat Rootsis elanud, räägib rootsi keelt ja värki. Väga sõbralik, väga avarud ja üldse tegi mul tuju ja olemise kohe mitu korda paremaks. Seletas, kustkaudu poodi peaks jõudma, millest ma kahjuks väga hästi aru ei saanud, aga minema ma hakkasin sellegipoolest. Kõndisin suvalisse suunda nii paarsada meetrit, kui mulle meenus, et mul on ju kaart (mobiili google maps ei töötanud miskipärast ja andmeside kah mitte). Tulin siis tuppa tagasi selle järele just siis, kui õues kohutavat padukat sadama hakkas. Mõne aja pärast läksin uuesti teele, mitte kuigi palju targemana, aga seekord vähemalt kaartiga varustatuna. Võtsin ette teise suuna. Teel küsisin inimestelt suunda ja muudkui põrutasin edasi. Kõht lõi koledal kombel pilli ja vihma hakkas uuesti sadama. Tundsin, kuidas mu saabas laseb iga sammuga üha enam vett läbi. Ei mingitki märki poest. Statoil! Mu kõht ei kannatanud enam kauem oodata, ja sinna see üks kabanoss-hotdog läkski. Makskis teine 26 SEKi. Jälle küsisin teed, siis veel... Viimaks sain üsna kindla peale mineku suuna mööda jõekallast linna äärde suure silla poole, kus pidi olema väga suur kaubanduskeskus. Niisiis, kaugel see ikka olla saab? Tegelikult sai ikka väga kaugel olla, oma tund aega vist kõmpisin kallavas vihmas läbimärja saapaga.
 |
| Tere tulemast |
 |
| Vaade aknast |
 |
| Üks tore nõukogude liidust inspireeritud kapp |
 |
| Minu isiklik WC |
 |
| Proovisin madratsit - lühike! |
 |
| Ukse kõrval on elanike nimesildid |
 |
| Postkastid |
 |
| Sellises majas elangi |
Kohale jõudes astusin sisse esimesse tehnikapoodi meenutavasse poodi ja küsisin LAN kaablit. 5 meetrit, kuna toas on pesad veidi imeliku paigutusega. Sain oma kaabli ja kopsaka arve, mille peale ei osanud kohe ööd ega mütsi öelda. 199 SEKi. Tulin tulema, otsustasin mitte enam väiksematesse poodidesse vaadata ja marssisin otse suurt kaubanduskeskust meenutavasse poodi. Suur oli ta tõepoolest, tiirutasin seal umbes kaks tundi, et kõik vajalik kätte leida ja tegelikult ei saanud ikka kõike. Näiteks laualampi ei saanud (mida toas ei ole, nagu ma kahtlustasin ka, kuna Manchesteris oli sama teema). Piimaleti ees olin aga täiesti nõutu. Liiga palju erinevaid valikuid, liiga teistsugune! Kõik tetrapakkides, ostsin viimaks pimesi kõige odavama. Jogurtileti ees tahtsin lihtsalt nutta, kuna ühtegi minule harjumuspärasel kujul jogurtit seal polnud. Ostsin siis mingid pisikesed juntsud, aga see pole ju seeeeeee..... Selleks ajaks kui kuivaineid otsima hakkasin, olin juba täiesti tüdinud. Väga raske oli midagi üldse üles leida. Pika pusimise peale sain saagiks paki makarone, paki kaerahelbeid (vist), topsi soola ja paar maitseainet. Lisaks otsin kaks ühes soodukaga marabou šokolaadi (väga nämm) ja hirmkallist juustu (ütleme nii, et eestis oleks see pakk maksnud 2 euro kanti, veidi alla isegi, siin maksin nii umbes 6 eurot). Singi- ja vorstilett oli nii kaootiline, et võtsin viimaks suvalise soodushinnaga viilutatud singi. Ainuke kindla peale minek oli puuviljad - banaane, pirne ja viinamarju ostsin.
 |
| mingi sadamaasjandus |
 |
| See sama sadamaasjandus |
 |
| Tore sild, mis mul orientiiriks oli |
 |
| Väiksem kaubanduskeskus |
Aa... ja LAN kaabliga sain haledalt tünga. Suures poes oleksin selle raha eest saanud 15 meetrit kaablit.
Kuna lisaks toidukraamile sai soetatud ka kõike muud vajalikku alustades tekist ja padjast, siis kassas üllatas mind äärmiselt ebameeldiv 800-SEKine arve. Jälle tahtsin nutta, aga mis teha, ega elu pole odav siis siin. Mõru maik suus tasusin selle ära ja toppisin oma tavaari kottidesse. Ämbri ostsin ka, prügikastiks siis.... Inglismaal oli küll prügikast "hinna sees".
Hakkasin poest välja vaaruma nagu kaamel. Väga kaugele ei jõudnudki, kui mul koitis koos algava vihmaga arusaamine, et jala ma siit koju enam ei jõua nende pakkidega. Komberdasin bussipeatusesse ja hakkasin graafikut uurima, kui juba tekkis selja taha mingi buss. Kobisin koos kamba sakslastega peale, minu ees läks poiss, kes ostis kaks piletit. Hakkasin ka ostma, kui bussijuht ütles, et tema juba ostis sulle. Segaduses näoga vahtisin bussijuhti....Võib-olla siis ostiski, kust mina tean... Kobisin bussi ilma piletit ostmata, kui hetke pärast astus peale tüdruk, kes uhkelt juhile teatas, et poiss ostis talle pileti ära juba. Nonii, ega ma ise ei läinud pakkuma ka, et äkki ma nüüd siiski maksan oma reisi eest. Bussijuht oli ka muhe mees ja ei tulnud pinnima mind. Tõde on see, et ilmselt poleks ma saanud omale piletit ostagi, kuna kuulujutud räägivad, et bussis saab maksta vaid krediitkaardiga, mida mul pole.... Sõitsin seekord tasuta tagasi peatusesse "Universum", kust avastasin, et mul on ikkagi vaja jupp maad koduni kõndida. Hakkasin julgelt astuma, kuid üsna pea said rasked kotid mu kätest jagu ja pidin mitu peatust tegema, vahepeal isegi ühes bussiputkas jalga puhkama. Vahetult enne kodu sai aga vihm minu strateegiliselt äärmiselt halvasti valitud paberkotist jagu - õnneks mitte küll täielikult. Kuidagi ma nende asjade ja valutavate ihuliikmetega läbivettinult tuppa jõudsin ja ei tahtnud end siis tükk aega liigutada. Ei mäletagi, millal viimati nii palju nii raskeid asju tassisin. Lisaks on mul nüüd põlve kõrval hiiglaslik sinikas kohas, kus toitu täis ämber mulle kõndimisel vastu jalga tonksis.
Tunne oli selline, et tänane päev on minujaoks otsakorral. Mugisin viinamarju ja muljetasin Alole kogetust. Hiljem kohtasin koridoris sama tüdrukut ja jäime tükiks ajaks lobisema. Meie lobisemise lõpetasid uksest sisse astunud uued elanikud ja minu ootamatu iiveldushoog. Ilmselt läks vererõhk lihtsalt korraks vähesest söömisest, lennureisidest, pingutusest ja muust liiga madalaks. Kobisin kähku oma tuppa ja voodile pikali. Mõne aja pärast läks mure üle, tõin endale pudeliga vett juurde, mugisin šokolaadi ja panin söögiasjad kööki kappi ära. Siis tegin veel kiire duššikäigu (muide, dušširuum on liiga suur ja ventilatsioon ei lase seal olemist mõnusalt soojaks minna... kahju, tahaks just vedeleda). Dušše on meil viie inimese peale kokku kaks, WC on igaühel enda oma ja köök samuti viie inimese peale jagamisel, seega üsna normaalne.
Kell on juba palju ja mind ootab homme tegus päev - väsimus on kah kallal. Panen selle postituse üles ja vabandan kirjavigade pärast, ei jaksa täna kontrollida.
Head ööd!
