Viimaks tegin siis selle mõtte teoks.
Lugu selline: ootamatult on kätte jõudnud abituriendielu ja tuleb vaikselt hakata mõtlema, mis saab edasi. Minul oli see raske küsimus õnneks juba põhikooli lõpus lahendatud. Peaaegu. Suund oli selge - humanitaar ja keeled. Selles suhtes on mul vedanud. Ei ole just vähe neid, kes lõpueksameidki tehes veel ei suuda ennast kusagil ette kujutada. Ma ütlen ausalt, ma oleks paanikas, kui ma sellises seisus oleks. Kuid siiski - igaühele oma.
Aga milleks ikkagi seda blogi vaja on? Idee juured on jällegi sügavamal. 2009. aasta augustis käisin teist korda Inglismaal nädalaajases keelelaagris. Selle aja jooksul sai nähtud-tehtud palju, kuid pöördeliseks sai minu jaoks Oxfordi külastamine. Olime seal kõigest umbes kolm-neli tundi ja jõudsime külastada ainult ühte kolledžit, aga kuidagimoodi juhtus nii, et Eestisse tagasi jõudes oli minu peas küpsenud plaan, et tahaks väga tulevikus just seal õppida. Hinded ei tohiks takistuseks saada, kuigi põhikooli lõpu matemaatikaeksam oli küll feil. Tuli ennast kokku võtta ja vähem või rohkem eesmärgi nimel tööd tehes tänasesse päeva välja vedada. 11. klassis, ehk siis eelmine aasta, võtsin Tartu Ülikoolist pooljuhuslikult kursuse keeleteaduse alused. Niisama lihtsalt olingi leidnud nime oma armastusele - lingvistika. Käisin ära isegi vabariiklikul olümpiaadil ja tunne oli hea, kuna viimaks ometi oli siht selge - seda ma õppida tahangi.
Kiire selgitus siia juurde, kuna nii sageli kuuleb küsimust, et mis imeloom see lingvistika on.
Põhimõtteliselt on tegu teadusharuga, mis uurib inimkeeli ühekaupa ja inimkeelt üldiselt: keelte vahelised seosed ja seaduspärad, keele omandamine ja selle mehhanismid, keele sisu, keel ja mõte... aga sinna juurde kuulub ka näiteks keelealaste programmide väljatöötamine ja arendamine.
Tagasi teemasse. Ülikoolidest alustasingi kohe välismaa omade uurimisega, kuna Eestis õppimine minu uudishimu (või pigem seiklusjanu, põnevuseotsinguid) ei rahuldaks. Kevadel tellisin (tasuta) järgmise aasta õppimisvõimalusi tutvustavad raamatud nii Oxfordist kui Cambridge'st. Oxford reklaamis aasta aega uut ja põnevat kombineeritud kursust: lingvistika, psühholoogia, filosoofia, kuid jõudis kätte augusti algus ja korraga kõmm! - kursust ei avata sel aastal. Fine! Päris mõnus tunne oli pärast aastaajast panustamist sellele. Mis siis ikka, paar päeva olin nagu peata kana, siis hakkasin otsima alternatiive. Silmapiiril kõrgus Cambridge ja hõljus järjest lähemale. Jõudis kätte UCAS'e paberimajanduse sahmerdamise aeg ning siit hakkas arenema ka blogi idee, kuna abi ja eelnevaid kogemusi oli üllatavalt raske leida - ja, oi, seda segadust UCAS'ega jagus! Kõik, kes on proovinud, teavad! Muidugi, ma oleks võinud ka kandideerida mõne abikeskuse vahendusel, aga tänan, ei. Lugesin lugsid: küll oli märgitud vale kursusenumber, küll muud jamad. Kui ma tahan paska kokku keerata, siis laske mul seda vähemalt ise teha, vabandage väljenduse pärast! Tegelikult loodan, et jamasid ei teki.
Niisiis... üritan siin võimalikult palju ja täpselt kajastada enda kogemust Suurbritanniasse õppima minekuga, et tulevikus võib-olla mõni ei peaks end hulluks ajama täites A-Leveleid tegevatele õppuritele suunatud küsimustikke. Lisaks tulevad ka, kui aeg ükskord kätte jõuab, kogemused tegelikust eluolust kohapeal. Kui kellelgi on vaja abi, siis üritan ka mõistuse ja võimaluste piires seda pakkuda.
Seniks, olge mõnusad :)
