Det är ganska trevligt här

Hej!

Pole nüüd tükk aega midagi kirjutanud - ei ole nagu olnud seda tuju. Viimaks üritan ennast käsile võtta. Minu ümberasumisest Rootsi on nüüd möödas täpselt üheksa päeva. See voodi, mida ma alguses nii kirusin, on tegelikult üsna mugav ja ka tuba hakkab vaikselt ilmet võtma. Laualamp on veel puudu. Öeldakse ju, et kui raha pole, peab nupp nokkima. Tegingi näiteks pliiatsite hoidmiseks topsi tühjaks saanud WC paberi rullist. Pastakaid on mul palju, oleks teist hoidjat veel vaja. Hakka või paberit raiskama, et see toruke kätte saada. Õnneks on mulle alati nokitsemine ja käsitöö meeldinud, seega mind see üldse ei häiri, kui elamine on täis n-ö loovaid lahendusi.

Jõudsin viimaks järveni ka

 

Vandring runt

Õues on ligi 20 kraadi sooja, mina aga istun oma toas ja mugin ohjeldamatult präänikuid. Tänaseks erilisi plaane pole peale õhtuse Buddy-programmi avatseremoonia, seega lõõgastun ja puhkan eilsest ligi 20-kilomeetrisest matkast. Tegelikult on kõik päevad kaunikesti hõredad olnud tegevuste poolest, seega olengi peamiselt ringi hulkunud ja linna avastanud.

Kolmapäeval trampisin kesklinna osalema linnaorienteerumise mängus. Grupp oli sama, mis eelmises campuse-orienteerumiseski. Oli päris tore, linna väga palju paremini tundma ei õppinud, aga grupikaaslasi küll. Ajasime mõnusasti juttu ja see slovakkia/sloveenia tüdruk oli meeletu aktivist. Sain ka üsna kiiresti aru, et prantsuse poisist on targem eemale hoida - veidi kummaline inimene. Kui orienteerumine tehtud sai, otsustasin, et nüüd on aeg omale Rootsi kõnekaart soetada. Kepsutasin rõõmsalt Teliasse (meil Elisa/EMT siis) ja küsisin, mida neil pakkuda on. Noormees lõi kohe kenasti letti kõnekaarti, mille eest tuli maksta 499 SEK (umbes 50 eurot) ja siis kuni jaanuarini enam midagi maksma ei pea. Nojah, kahtlesin küll, aga võtsin vastu, kuna teadisn, et ilma mobiilse internetita, mis aitaks mu Google mapsi kasutada, eksin jälle varsti ära kusagile. Sealt seadsin sammud Swedbanki, et küsida, kas Rootsis kaardiga tasudes võetakse mu kaardilt mingit lisaraha ka. Vastust ma ei saanudki, kuna keegi ei teadnud. Teller helistas isegi kellelegi, aga see ka ei teadnud. Soovitati Eestist küsida. Naljakas, see on Rootsi pank ju... Õhtul sain veel kokku ühe tüdrukuga, kellelt ostsin odavalt kaks kaustikut ja hunniku küünlaid koos küünlahodija ja tikkudega.

Neljapäeval ilmusin kella 11-ks raamatukokku, et osa saada seda tutvustavast tuurist. Sain aru, et olin teinud ühe strateegilise vea. Nimelt käisin raamatukoguga eelmisel päeval iseseisvalt tutvumas ja nüüd ei olnud mul seal väga midagi uut õppida. Siiski, üks asi oli - avastasin laest hiiglasliku peegelpaneelidest digitaalkella. Tõeliselt äge, seda võiks vaatama jäädagi. Muidu oli raamatukogu nagu raamatukogu ikka koos oma keldrišahtide ja avarate lugemissaalidega. Täitsin ka on-line registreerumise oma esimesele kursusele - on-line kursus "Tähtsamad punktid Rootsi ajaloos I".

Reedeks jällegi erilisi plaane polnud, seega otsustasin jooksma minna, kuna ilm oli ilus. Ilmaga on üldse nii olnud, et täpselt vaheldumisi - üks päev pilves, teine päev päike. Täna on esimene erand, kuna eile paistis samuti päike. Hakkasin siis jooksma minema, kui märkasin kõrvalmaja hoovis askeldamas kahte tüüpi jalgratastega. Teadsin, et nad müüvad neid, kuid polnud varem iseseisvalt lähemalt vaatamas käinud. Otsustasin seekord minna ja kui midagi normaalset leian, siis ka ära osta. Pakutigi ühte nukralt halli tooni ja hirmus raske raamiga maastikuratast - vedrud ja särgid-värgid ja puha. Sõita mul sellega väga ei meeldinud, kuna tuli hirmus kummargil olla lenksude kohal. Hinnaks öeldi 750 SEK. Olin juba peaegu valmis seda ära ostma, kui sain teise pakkumise teiselt rattamüüjalt - naisteratas 600 SEK. Läksin vaatama ja tegelikult oli tegemist pigem suure lasterattaga, roosa ja pakiraamiga. Odav hind, sõites kõik töötas, midagi hullu polnud ja mulle liiga väike ka mitte. Otsin siis ära, teades, et 600 SEK on väga hea hind praegusel turul. Sõitsin sellega rõõmsalt siis koju.

See õnnetu ratas

Järgmine päev otsustasin minna vaatama saamide aastavahetust ja kontserti kesklinnas. Samuti pidi seal olema taluturg - mitte, et mul midagi väga vaja oleks olnud, aga ikka. Väntasin kesklinna ja juba poole tee peal hakkasid tekkima kahtlused selle superodava superhea ratta osas. Nimelt edasi ta väga ei liikunud - sibasin nagu väike sipelgas teiste vahel, kes oma suurte linnalanduudega lihtsalt mööda kruiisisid. Jõudsin keskusesse ja rahvamass oli meeletu. Kuna ma täpselt ei teadnud, mis kell saamide kuuenda aastaaja pidustused algavad, siis otsisin kõigepealt peopaiga üles. Lavad-asjad olid püsti, kuid midagi ei paistnud toimuvat. Leidsin siis ühe internetiaadressi kusagilt kõlari äärel olevalt reklaamilt ja sain teada, et nn aastavahetus algab alles kell kolm. Aega oli mul seega paar tundi. Mida teha? Teadsin, et kusagil linna ääres peaks olema väga äge skulptuuride park ja otsustasin seda vaatama sõita. Mul polnud aimugi, kui kaugel see täpselt asub või kus, aga hea abimees Google maps aitas jälle. Ja ka inimesed tänavalt loomulikult. Kui olin suure vaevaga tegelikult väga kaugel asuva "pargi" üles leidnud, sain täieliku pettumuse osaliseks. Mis park... Mis skulptuurid. Need olid lihtsalt mingid vanad kummalise planeeriguga hooned metsa vahel, mille vahel omakorda oli paar metallsõrestikku. Jamh... vähemalt ei raisanud ma raha selle peale, et bussiga sinna sõita. Tagasiteel hakkas aga kohale jõudma hoopis halvem teadmine - minu tagumik armastab seda ideaalratast umbes sama palju kui uisutades jääd. Poolel teel tagasi olin juba üpris kindel, et tänase päeva jooksul ei ole ma enam võimeline kusagil istuma. Lisaks hakkas mingi asi rattal kummaliselt ragisema ja saigi tehtud viimane kiire otsus - aeg ratas maha müüa. Vaatasin saamide aastavahetuse ära, mis oleks mulle võib-olla veidi huvitavam olnnud, kui ma oleks rootsi keelest rohkem aru saanud ja armastakas mustkunstnikke ja trikimehi rohkem. Õhtul koju jõudes paningi kohe rattamüügikuulutuse üles. Üllatus-üllatus, tund aega hiljem olin rattast vaba ja 100 SEK võrra rikkam, kui enne ratta ostmist. See tähendab, ratta ostsin 600 krooniga, müüsin aga 700 krooniga. Tundsin ennast tõelise ärihaina.

mõni skulptuur ikka oli

Saami uue aastaaja algus

tänavatorupillimees

Niisiis, pühapäevaks olin taaskord jalamees ja kuna midagi targemat teha polnud, siis otsustasin külastada Västerbotteni muuseumi, hinges lootus, et see ei ole samasugune pettumus nagu skulptuuripark. Jalutasin umbes poole tunniga muuseumisse, mis asub linna sees oleva metsa ääres. Huvitav, aga enne ratta ostmist tundusid kõik vahemaad niiiiiiiii pikad. Nüüd tunduvad vahemaad täitsa parajad. Võib-olla on asi selles, et mu keha on viimaks taas harjunud ennast liigutama ja tõesti kannab mind punktist A punkti B. Västerbotteni näol on tegemist talumuuseumiga või koduloomuuseumiga - ja õnneks ei olnud see selline pettumus nagu skulptuurid. Hiiglaslikus peahoones oli väljas mitu huvitavat ekspositsiooni: kanganäitus, arhidektuurinäitus, suusanäitus ja saamide kivikunsti näitus. Eriti tore oli see, et tekstiilinäituse juures sai ise punuda lõngadest paela või kududa või heegeldada. Vaatasin kõik mõnusas rahulikus tempos ära. See on üks põhjus, miks mulle sageli meeldib käia muuseumides või ka poes üksi, kuna siis ma saan asju ajada omas tempos. Teisest küljest ei saa üksi käies kellegagi mõtteid vahetada.... Nokk kinni, saba lahti. Õues oli mitu hoonete kompleksi alustades erinevas stiilis aitadest ja lõpetades päris uhke ja kõrge elamumajaga. Jäi mulje, et ajastu, millest need ehitised pärit on, on veidi hilisem, kui eesti talumuuseumide kajastatav. Ja loomulikult elas (ja elab) keskmine rootslane hulka paremini kui keskmine eestlane. Üks huvitavamaid kohti minu jaoks oli mereajaloo maja, kuhu oli paigutatud erinevaid aluseid ja kus oli üleval isegi hiiglaslik hailõugu meenutav hülgepüünis. Õue peal jalutades ootasin väga, et ehk näen ka mingei loomi, aga laudast vaatasid mulle vastu vaid vahtplastist lehm ja vasikas. Teistest hoonetest veidi eraldi oli üles seatud väike saamide peatuspaik. Mäletate muinasjuttu kanajalgadel majast? Jep, need on päriselt olemas ja neid kasutatakse toidu hoiustamiseks nii, et metsloomad seda kätte ei saaks.

kanavarvastel ait

Saamide onn

Palkide kuivatamiseks tehtud ehitis

Vesiveski - kus on vesi?

Västerbotteni muuseum

Plastist lehm.... pettumus

Elumaja sisustus

Mõned kostüümid

ja mõned rahvariided

Umeå esimene automobiil

meremaja

Hülgelõks

Saamide kivijoonistused



Seal muuseumis võiks täitsa magamas käia

Tagasiteel jalutasin läbi ühest ühiselamust, kus keegi reklaamis, et annab tasuta ära toataimi. Saingi endale kolm pisikest potikest rohelise sibula ja paprikaga, et tuba veidigi rõõmsamaks muuta. Õhtupoole istusime kahe koridorinaabriga köögis ja ajasime juttu - sakslanna ja tüdruk Rwandast. Nimedemälu pole mul kunagi olnud kahjuks... Sakslane oli küpsetanud kringlit (nämma!) ja rääkis, et tema ema peab kodulinnas pagariäri. Pole siis ime, et tal see nii hästi välja tuli. Rääkisime niisama elust ja olust, mis oli tegelikult väga informatiivne, kuna see sakslane on siin n-ö päris õpilane, mitte Erasmuse tudeng.

 

Loppmarknader

Esmaspäeval kehastusin juhuse tahtel jälle matkaselliks. Kuna esimesed päevad siin õpetasid, et pikemaid reise ei tasu ilusates saapakestes ette võtta, siis seekord panin selga täitsa jooksuriided ja läksin otsima ühte teise ringi kauplust linna serval. Aega läks, aga asja sai ja üles ma ta leidsin. Huvitav, kas keegi on tõesti teid vahepeal lühemaks teinud või olen mina tugevam? Astusin poodi sisse (sissepääsu üles leidmine oli omaette katsumus) ja nii suurt teise ringi kauplust pole ma veel Eestis kohanud. Terve hiiglaslik angaar oli üle kahe korruse täidetud kõikvõimalike asjade ja riietega, kusjuures liikumiseks oli ruumi sealjuures piisavalt. Väljas oli veel teine, väiksem angaar, mis oli mööblit täis. Purjetasin mööda seda suurt hoonet sihitult ringi lootes leida endale kas laualampi või väga odav jalgratas (mida ma isegi väga enam ei tahtnud). Teisele korrusele jõudes kukkus aga mu lõug põrandani, kui nägin tervet nurgatäit tõelist vanavara - vokke, kangastelgi, kraasid + kraasimispink.... Mida kõike ühe käsitöölise hing võib ihata! Ja siis, muidugi, pisikesed kangasteljed, ideaalsed vööde kudumiseks. Vaatsin hinda ja tahtsin rõõmust niuksuda. 50 krooni (umbes 5 eurot)! See ei ole võimalik! Proovisin lausa emale helistada, et talle oma suurt rõõmu jagada, kuid kahjuks mu Rootsi kõnekaart seda ei võimaldanud. Haarasin pisikesed teljekesed kaenlasse ja keeldusin neid enam kuhugi maha panemast. Minu beebi!!! Tahtsin veel veidi asju vaadata, aga mõtted olid liiga hajevil. Suundusin kassasse ja jagasin oma suurt rõõmu ka kassapidajaga, kes oleks mulle hea meelega ka suured kangasteljed maha müünud (200 krooni oli hinnaks kõigest!). Oleks kohe ostnud, kui oleks vaid transport... Poest lahkudes oli kange kihk terve tee kolupetsidega läbida, jooksutossudes ja kangasteljed näpus. Sundisin siiski end viisakalt üleval pidama, kuna nägin ilmselt juba piisavalt imelik välja.

Minu kangasteljed!

Tagasi ühikasse jõudes meenus, et eile oli mulle sakslasest naaber rääkinud veel ühest tema sõnul väga heast teise ringi poest, mis omakorda asus teises linna otsas. Google mapsi andmetel oli sinna 5,5 km. Otsustasin, et mis seal ikka, kuna mul aega on ja ilm on ilus, siis lähen käin ära. Tee viis mind läbi metsast keset linna, olin väga üllatunud. Mets on tõesti suur, seda läbivad risti-rästi kenasti hooldatud valgustatud rajad, mis talvel ilmselt muudetakse suusaradadeks, kuid suvel rõõmustavad jooksjaid ja tervisesportlasi. Pind oli tihe mulla ja millegi segu, mõnusalt vetruv. Ma ei tea, kas mul on midagi viga, aga niipea, kui ma näen mustikapõõsaid, pean kohe hakkama marju korjama ja sööma. Või üldse, kohe kui ma näen mingeid marju, tekib vastupandamatu isu need ära süüa. Üks päev sõin niiviisi kogemata arooniaid. Alles marju suhu toppides meenus, et tegelikult need mulle ei maitse. Tegin nägusid. Aga tulles tagasi metsa juurde. Imekombel jõudsin sellest hiiglaslikust metsast üsna õigesti välja ja liikusin kiirelt oma sihtmärgi poole: Myrona keskus. Peagi ilmnesid uued probleemid - majad ja tootmishooned on selles linna osas ehitatud nii, et selleks, et ümber kvartali kõndida või teisele poole maju saada, tuleb teha suur-suur ring. Kuidagi ma siiski kohale jõudsin, aga ära tulin ikka tühjade kätega. Jalgrattaid siin polnud ja laualampi samuti mitte. Isegi mitte seebikarpi, mida ma ka pidevalt otsinud olen. Jah, päris seebi jaoks karpi, mitte digikat. Majade vahelt nägim paistmas Jyski lippe - no seal peaks ikka olema odavalt laualampi. Esiteks läks mul oma 20 minutit aega, et leida üles Jyski sissepääs, teiseks, see kauplus oli täiesti mõttetu ja poole väiksem, kui väljast vaadates. Pettumus. Tundsin, et jalad hakkavad juba väsima ja suundusin koju tagasi. Öeldakse, et tagasitee on alati kiirem ja lihtsam. Minu puhul see ei kehtinud. Tagasi tulles suutsin sinna metsakesse ära eksida ja kokkuvõttes teha päris korraliku ringi. Viimaks koju jõudes arvutasin, et sel päeval kõndisin nii umbes 20 kilomeetrit. Ime kombel jalad ei valutanudki - võib-olla on asi selles, et mul olid jalas mu megasupertossud mitte linnasaaapad?



Endiselt linnas

"Tahan näha su ilu ja tunda su rõõmu"



Ja olengi otsaga jõudnud tänase päeva juurde. Ärkan iga hommik umbes poole üheksa paiku - lihtsalt läheb uni ära. Mõnikord nagu tahaks edasi magada, aga und enam ei tule. Ilmselt on suvest nii tugev rütm sisse jäänud töö juurest, mis on iseenesest hea. Lõin läpaka lahti ja hakkasin vaatama tantsutrennide aegu kohalikes tantsukoolides. Ma ei tea mis asi see on, et Rootsis koosneks nädal nagu ainult kahest päevast: esmaspäev ja teisipäev! Paraku on mul neil päevadel mõlemal loengud ja just õhtusel ajal, mil toimuvad ka balletitrennid, mida ma nii kangesti võtta tahtsin. Tundub, et seekord jääb vist ära. Võimalusi on muidugi teisigi - rahvatants, salsa jne. Neid kahte olen mõelnud ka proovida, rahvatantsu jaoks on lausa kaks pakkumist hetkel, aga jälle, üks esmaspäeval ja teine kolmapäeval, mis on samuti halb valik. Leidsin siiski ühe salsakursuse, mis toimub pühapäeviti - ilmselt hakkan siis seal käima, kui rahakott kannatab. Võib-olla peaksin lihtsalt veidi ootama ja laskma tunniplaanil enne paika loksuda, kuna näiteks keelekursuse täpset kellaaega ma praegu ei tea veel... Kokkuvõttes tekitas kogu see jama mul jubeda magusaisu ja seadsin sammud Lidlisse, et mõnusaid präänikuid osta. Muide, sain alles üleeile teada, et Lidl on tegelikult saksa päritolu. Ja täna avastasin, et pagan küll, Lidl on logo, värvide ja kõige poolest väga sarnane meie Säästukale.

Glöm inte dina nycklar

Veel meenus üks huvitav vahejuhtum minu Rwandast pärit naabriga. Pühapäeva hommikul lähen siis rahulikult omale hommikusööki valmistama, kui ta mulle koridoris vastu tuleb ja ütleb, et suutis ennast kogemata toast välja lukustada. Nimelt on ukselukud siin sellised, et kui uks lihtsalt kinni lükata, siis läheb ta ka lukku. Seega, kui sa ukse kinni lükkad ja võtmed tuppa jätad, on kuri karjas. Nii just temaga juhtuski. Hakkasime koos arutama, et mida nüüd teha. Esimesel päeval meile jagatud paberil oli kirjas üks telefoninumber, kuhu helistada, kui leiad end sellises olukorras. Otsisin selle paberi välja ja hakkasin ise helistama, kuna ta ise seda soovis põhjendades, et ta inglise keel pole väga hea. Vastuseks tuli mingi rootsikeelne automaatvastajatekst, seega ajasime siis pool üheksa pühapäeva hommikul veel ühe naabri üles, kes rootsi keelt valdab. Õnneks on ta väga heasüdamlik inimene ja ei pannud seda meile pahaks. Viimaks saime lukuabi kohale ja ühe imevõtme keeru eest tuli vaesel tüdrukul tasuda 500 krooni (maksis õhtul tagasi), mille ma talle laenasin, kuna tal sularaha ei olnud. Õnneks olin just oma ratta maha müünud ja seetõttu mul see raha oli. Loo ebaõnn seisnes selles, et kui suudad end välja lukustada tööpäevadel kella 8 ja 18.00 vahel, siis saaks tasuta abi ülikooli infopunktist, kuna neil on varuvõtmed olemas või siis meie majahoidjalt Tommylt. Paraku oli pühapäev... Kogu see jant muutis mind aga väga ettevaatlikuks oma võtmete osas. Kardan nüüd kogu aeg, et lukustan end kogemata samamoodi välja.



Mis avamisajad? 7.46-23.46????

Kaunis aed linna sees - väga tavaline

Vähe vanem automobiil

veel üks mõnus aiake

Idee...

Klaustrofoobikutele keelatud!

Kultuurkihti ka

See lihtsalt seisis ühika ees

P.S Tegelikult mulle täitsa meeldib see linn :)

Been there, done that

Pole jälle tükk aega kirjutanud, kuid enda kaitseks võin öelda, et elu on vahepeal olnud tõeline keeristorm. Sellest ka kohe lähemalt...

We're going home, buddy!

14. detsembril lendasin viimaks pärast ligi 40-päevast ootamist taas kodumaale, seekord veidi pikemaks. Manchesteri ülikoolis kestab jõuluvaheaeg punktipealt 14. jaanuarist 14. detsembrini. Otsustasin aega maksimaalselt kasutada ning selle kodus kõige kallimate seltsis veeta. Tegelikult oli 14. jaanuaril, reedel, veel üks tund, kuid sellest oli mul juba kergelt ükskõik. Hüppasin neljapäeva õhtul rongile Londonisse, mille pileti olin paar päeva varem vaid 19 naela eest soetanud ning siirdusin sealt edasi Lutonisse, sattudes muidugi vahepeal metroos veidi segadusse, kuid kohale ma jõudsin. Suurema osa ööst veetsin lennujaamas magamist teeseldes. Hommikul vara läks lennuk. Eestimaa pinnal maandudes käis kõhust läbi mõnus jõnksatus. Kuigi ei ole just suur pealinna fänn, on Tallinna lennujaama alati kuidagi väga kodune ja meeldiv minna. See on kindlasti kõige "soojem" lennujaam kus kunagi peatunud olen.

Christmas, Christmas time is near

Jõulud veetsingi kodus, mõnusasti pere seltsis. Vaatasin üle, mida järglased Kärda Ühisgümnaasiumis jõulukarnevaliks teevad, käisin uisutamas ja bowlingus, nautisin taaskohtumisi sõpradega ja veetsin üleüldiselt äärmiselt toredalt aega. Eksamid küll vilkusid kusagil silmapiiril, kuid see selleks. Leppisin endaga kokku, et hakkan nendega tegelema veidi enne aastavahetust - nii ka läks. Suur pluss on muidugi ka see, et Eestis on see talv eriliselt ilus ja lumerohke. Suusatama kahjuks ei jõudnud, kuid vanadusest nõdraks jäänud koera lumehanges kiusata sai ikka, kes selle peale ainult saba liputas ja rõõmustas nagu kogu ülejäänud peregi. Aastavahetus sai plaanitult Tallinnas veedetud koos õe ja teistega.

There's a big, a big hard sun

Jätkuvalt kõige koledam hoone Manis

Kuid siis ühel päeval muutus kõik. Nimelt tuli noormees minu juurde sellise jutuga, et tema ütleb nüüd oma töökoha üles, pakib oma seljakoti ning tuleb Manchesteri. Ei teadnudki esialgu, mida arvata. Manchester ei ole lihtne koht elamiseks. Võtsin kogu teemat poole tõsidusega, kuid kui poiss hakkas CV-sid liigutama ja kehtivat töölepingut uurima, sain aru, et tal on tõsi taga. Mis seal ikka, mina olin õnnelik, kuigi veidi hirmul, kui tervele portsule saadetud CV-dele ei olnud ei mina ega tema juba mitme nädala jooksul ühtegi vastust saanud. Sisendasin siiski endale, et kõik läheb hästi ja me saame hakkama. Plaan oli selline: mina muudan oma lennu ära 9. jaanuariks, ostame temale ka pileti, vahepeal uuendan mina oma ID-kaardi ära, et me hiljem Suurbritanniasse lõksu ei jääks, kuna arvestatud sai, et tagasi vist enne jaanipäeva ei jõua. Lennuajaks planeerisime 9. jaanuari, kolmapäeva, just sellepärast, et oleks veidi aega ringi vaadata enne minu esimest eksamit, mis pidi olema 15ndal. Nende vahepealsete päevade jooksul otsime endale korteri ja soovitavalt ka töökohad. Finantsi oli meil nii 1100 euro ringis. Kõik korras?

Palju majad pärinevad 50-60ndatest

Let me tell you a story...

Jõudsime siis ilusti-kenasti Lutoni lennujaama, teadsime, et peame seal kiirustama, et rongi peale jõuda. Selle rongi, mille kohta me arvasime, et peaks olema odav. Aga võta näpust! Kassas makstes, kus meil oli vaevalt viis minutit aega, saime teada, et kahepeale kokku läks 128 naela. Tuli teha kiire otsus: võtta või jätta. Mis seal ikka, võtsime ja tundsime rongis rahamaitset suus. Nottinghamis oli ümberistumine, selleks ajaks olid kõhud juba päris tühjad. Otsisime esimese ettejuhtuva kohviku perroonilt ning saime endale soolase 15 naela eest paar võikut, muffinid ja veepudeli. Masendus tikkus peale.

Sodi..

Õhtul kuue paiku jõudsime Manchesteri. Viisime asjad ühe sõbra tuppa, kes oli lahkesti lubanud meil seal pühapäevani pesitseda, ning suudusime minu endisesse ühikasse voodiriiete ja muu vajaliku järgi. Olgu öeldud, et Manchester ei ole väike ega soe linn. Tundsin, kuidas saapad jalgu tapavad. Asjad käes, hüppasime läbi Lidlist, et omale veidi võikueinet osta õhtuks, vaesed rotid nagu me olime.

And the hunt begins

Järgmisel päeval alustasime oma korteriotsinguid. Jalutasime ühest kinnisvarabüroost teisse, helistasin sinna ja kolmandasse kohta ning tulemus oli kokkuvõttes suhteliselt nullilähedane. Lõpuks siiski suutsime kokku leppida ühe korteri vaatamise. Ütleme nii, et palju inimlikku seal ei olnud, ei hinna ega tingimuste poolest. Külmetasime. Läksime tuppa magama. Järgmine päev möödus suht samas vaimus. Üks korter, mida otsides veetsime pool hommikut, sai välja renditud vaid hetked enne seda, kui saabus meie kord vaatama minna. Järgmine korter oli küll ilus ja kena, kuid üüri nõuti nii: töötate täiskohaga? ei. Õpilased? jah. Siis sissemaks + kuus kuud. Sinna see mõte jäi. 3500 eurot ei ole meil küll mitte kusagilt sedasi paugupealt võtta. Lonkisime nukralt oma võimalusi kaaludes tagasi tuppa. Tööd ega ühtegi vastust ei olnud meist kumbki ikka veel saanud vaatamata sellele, et CV-sid hakkasime saatma detsembri keskpaigast. Ja neid sai saadetud ikka sadades.

All you have to decide is what to do with the time given to you

Lõpuks jäid sõelale kaks valikut:
1) Jääda Manchesteri, mina rendin endale labürintühikas ühe 3x4 toa ja poiss elab seal illegaalselt. Kuid see oleks tähendanud siiski ligi 400-eurost väljaminekut iga kuu. Esimese kuu me elaks üle, kuid mis saab edasi? Kust tuleb see raha? Pealegi need elamistingimused ei oleks enam inimlikud.
2) Minna tagasi Eestisse, jätta ülikool pooleli, järgnevad kuus kuud töötada ning sügisest minna Tartu Ülikooli. Kahtlemata rahaliselt vägagi võimalik variant.

Istusime ja mõtlesime ja olime masenduses... kaua. Kuid mida sa ära teed, raha ei kasva puu otsas? Teiseks, hakkasin mõistma, et minu pideva kurbuse põhjuseks Manchesteris ei olnud mitte kallitest inimestest eemalolek, vaid linna enda masendus. Varem või hiljem oleks see saanud saatuslikuks. Siinkohal ma ei väida, et Manchester on tingimata kole koht - igaühel on siiski erinev maitse ning tean inimesi, kellele see tõepoolest meeldib. Minule mitte.

Fate plays its tricks

Bussis

Meil ei olnud aeega kaotada, sest pühapäeval tuli toast välja kolida. Otsus sai langetatud, kuid nagu saatuse vandenõuna olid salapäraselt kadunud kõik Ryanairi esmaspäevased lennud. Pärast kultuurišokki, räsitust, kodutust, töötust ja vaesust otsustasime, et midagi peab siin ilusat ka olema - London. Pühapäeva õhtul pakkisime oma kotid, ning kella seitsme paiku suundusime bussiterminali poole (seekord olin piisavalt tark, et piletid ette osta ning veenduda, et need oleksid kõige soodsamad). Buss ise pidi väljuma 23.50 ning Londonisse jõudma 5.30. Piletid saime kahepeale vaid 14 naelaga. Kuna meil oli mitu tundi aega, siis algul mõtlesime seda sisustada lihtsalt bussijaamas oodates, kuid sinna jõudes selgus, et see koht on külm kui hauakamber - mitte ühtegi küttekollet! Piinlesime pea kolmveerand tundi, üritades igal viisil sooja saada. Samal ajal oli väljas hakanud sadama lörtsi. Kes on Inglismaal käinud, teab, et sealne külm on Eesti omast väga erinev. See on niiske ja jäine, poeb läbi ka kõige paksemast kasukast ja eriti veel mu katkiste ninadega saabastest.

Ühes sarnases oli ka
meie hotell

Võtsime oma kohvrid näppu ning veeresime esimesse ettejuhtuvasse restorani plaaniga tellida midagi suvalist ning istuda seal ja venitada söömisega, et vähekenegi sooja saada. Suutsime seal oma aja maha visata, kuid mina täielikult sooja ei saanudki - süüdlasteks võib endiselt lugeda läbiligunenud sapaid. Vahepeal kerkis meie teele veel teine takistus. Nimelt Megabus, millega me reisisime, lubas igal reisijal võtta kaasa ühe käsipagasi ja ühe suure koti, meil aga oli kahepeale viis kotti. Imekombel bussijuht seda ei märganud ning pääsesime probleemideta peale. Hakkasime just kergendatult hingama - viimaks saab puhata, istuda, magada - kui selgus, et buss oli täis. Bussijuht suunas meid istuma kõige ette. Rõõmustasin esialgu: nüüd näeme kõike, kust läbi sõidame. Kuid niipea kui ennast istmele maha toeatasin, sain aru, et sellega veel seiklused lõppenud ei ole. Iste oli äärmiselt ebamugavalt 90-kraadise nurga all ilma vähimagi võimaluseta seda reguleerida. Minu turvavöö oli katki ning mitte miski peale minu enda käte, mis istme külge klammerdusid, ei takistanud mul läbi esiklaasi lendamaist, kui bussijuht oma järske pidurdusi ja hullumeelseid kurve ellu viis. Lisaks sellele ei töötanud bussis soojendus ja konditsioneer puhus järjepideva rahuga meile oma jäist hingust. Olukorda ei leevendanud ka bussijuhi otsus igas peatuses meie kõrval olev uks kümneks minutiks pärani lahti jätta. Nii kulges meie reis Londonisse, külmununa, silmatäitki magamata, väsinuna ja ärritatuna.

London - The City of Dreams?

5.30 saabusime Londonisse. Olin kui üks hiiglaslik haavaleht. Kõmpisime kiirelt hotelli juurde, mille check-in teadsime algavat alles kella kahest, lootuses kohvrid sinna jätta. Astusin sisse väikesest tüüpilise Londoni ridaelamu uksest ning vaatasin ringi. Arvuti töötas, kuid majas valitses vaikus ja tühjus. Avasin receptioni juurde viiva ukse, kuid seal oli kõik pime. Hakkasin just käsi laiutades tagasi tulema, kui korraga ilmus sama ukse vahele uniste silmadega nägu küsides, mida soovime. Saime oma kohvrid tasuta jätta haigutava ja endiselt poole silmaga unemaailmas oleva noormehe hoolde ning suundusime taas uksest välja. Muidugi pakkus ta meile ka võimalust kohe tuba võtta, kuid see oleks tähendanud topelthinda. Otsustasime raha kokku hoida. Õue astudes läbistas lõikav külm taas kampsuneid ja mantlit. Kõndisime tagasi bussijaama lootuses seal veidi sooja saada, kuid nagu Manchesteri omagagi, oli see taaskord täiesti kütteta. Lõdisesime kuni hotellitoa eest topelthinna maksmine tundus täiesti mõistlik ning jalutasime sinna tagasi. Kohapeal aga selgus, et kõik kaheinimesetoad olid kinni. Nüüd juba veidi virgema olekuga noormees pakkus meile sama raha eest suurt peretuba, milles aga oleksime saanud olla vaid vaevu neli tundi. Otsustasime, et sellel ei ole siiski mõtet.

Taksoderivi

Sleepwalking

Soe koht!

Viimaks oli kell tiksunud seitsme peale ning lähedalasuv kaubanduskeskus avati. Innukalt tormasime läbi ukse lootuses leida üks mõnus soe koht, kus korraks maha istuda. Sooja seal väga ei olnud, küll aga olid lauad ja toolid. Suikusime nendel mõnusasse unne. Umbes pooleteise tunni pärast kuulis poiss kõrva ääres raadiosaatjat ning silmi lahti lüües märkas ähvardava olekuga mustanahalist turvameest, kes käskis meil kui kodututel sealt kiiremas korras uttu tõmmata. Ajasin unise pea laua küljest lahti ning suundusime taaskord jahtima soojust. Probleem number kaks: kell ei olnud veel üheksa ja seega olid kõik kohvikud ja pubid kinni. Vantsisime senikaua, kuni hakkas juba veidi soojem ja lõpuks leidsime ka koha, kus neli tundi teed juua. Kella kaheks taas hotelli jõudes ja viimaks tuppa pääsedes tundus see tõelise õnnistusena. Kõigest 33 naela eest olime saanud oma vannitoa, korraliku teleka, mikroka, veekeetja ja mida kõike veel. Üks probleem oli siiski... voodi madrats oli ilmselt näinud enda peal nõnda palju sooje kehi, et moodustas väikese munamäe. Mõlemal pool ääres olid lohud, mis sujuvalt saatsid sind rullides su enese kohvrisse, kui söandasid pikali heita. Selleks hetkeks olime aga mõlemad juba nii väsinud ja läbi külmunud, et meil oli suhteliselt ükskõik. Sooja dušši alt läbi ja otse magama. Suikusime pea kaheksani õhtul, ärkasime korraks, sõime veidi ja magasime veel kuni järgmise hommiku kella üheksani. 10.30 pidime olema toast kadunud ja taas kodutud.

With cameras and awed faces

Et vähegi leevendada läbielatud raskusi, otsustasime oma Londoni-tripist teha turismireisi. Veetsime kogu teisipäevase päeva mööda linna ringi jalutades ja vaatamisväärsustega tutvudes: Houses of Parliament, Big Ben, St. Paul's Cathedral, The Tower, Tower Bridge... ja muidugi ka hiljuti püstitatud "majakas" The Shard. Toweris käisime ka sees ning giidiks sattus meile küllaltki äärmusliku briti huumoriga Beefeater. Kokkuvõttes kujunes päev väsitavaks, kuid huvitavaks.

Ahjaa, seekord oma kohvreid hotelli jättes pidime iga kohvri pealt maksma kaks naela... kokku kümme. Küllap meil vedas, et öiseid rändajaid vastu võtnud noormees nii unine oli.
Kell 21.00 sättisime end bussi peale Lutoni lennujaama. Selle saime kahepeale veidi alla kaheksa naelaga. Lennujaama, kus pidime öö veetma, jõudes üllatusin, kuna kõik tavaliselt meiesarnaste vaeste inimeste poolt ööks hõivatud tugitoolid olid vabad. Tõmbasime end mugavalt kerra ning magasime. Või minu puhul tähendas see pigem pingsat üritamist. Tundsin vaikselt, kuidas pea lõhub.

Let the fewer strike you down

Lennujaama "söök"

Lennureis kodumaale möödus kusagil uneilma ja peavalu vahel. Tundsin kergendust, et viimaks väntsutused läbi on. Tahtsin vaid puhata ja magada. Sõber tuli lennujaama autoga vastu ning viis koju ära. Leppisime küll omavahel kokku, et ei jää magama, kuna vaja on taas unerütm paika saada, kuid mina tundsin, kuidas üha enam ja enam ära väsin... ja peavalu üha kasvas. Lisaks teadsin, et paberimajandus ülikooliga on endiselt poolik ning vajab tähelepanu. Tegin selle ära ning andsin siis alla. Kraadisin. Palavik. Jess. Jälle kodus, jälle haige... ja seda siiamaani.

The road ends at a crossroad

Siin lõppeb minu Manchesteri-saaga. Kuid iga lõpp on millegi uue algus, kas pole? Sügisel ootavad juba uued tuuled, uued kohad... Tagasi vaadates ei kahetse ma absoluutselt mitte midagi. See on hindamatu kogemus, mis on kahtlemata muutnud mind palju tugevamaks. Kuigi jah, võib-olla mitte tervise poolest. Siinkohal ongi paras aeg soovitada: külastage Inglismaad, nautige seda, kuid ärge elage seal. See riik oskab teid nülgida. Mina näiteks pole viimase kahe aasta sees nii palju ja nii hullusti haige olnud kui viimase viie kuu jooksul. Tunnen, et olen teinud õige otsuse. Ei ole mõtet ohverdada oma tervist, raha (mida ilmselgelt ei olnud ikkagi piisavalt), suhteid ja hingerahu mingi diplomi pärast. Lihtsalt ei ole. Hinnake oma väärtust ja seda, mis teil olemas on!