Pea ees tundmatusse
Veetsin viimased päevad Tallinnas, hüvastijätud kõigiga... kiskus kurvaks. Reede hommikul 11.35 lennuki peale - vana sõber Ryanair kõlbab ikka. Mitte just kuigi rõõmustav uudis oli muidugi see, et Ryanair sulgeb talveks Tallinn-Manchester lennud. Egas midagi, tuleb läbi Londoni (või Riia) liikuda.
Lennujaamas möödus kõik nagu unes. Fakt, et lahkun pikaks ajaks Eestist jõudis kohale alles siis, kui lennuki rattad jõnksatusega maast lahti kerkisid ja vaatasin nukumajakesteks kaugenevat vanalinna. Pisara võttis silma küll. Kõik, mis tuttav, kõik, keda armastan ja kellest hoolin jäävad ju maha. Põrutan pea ees tundmatusse... Õnneks on käsil 21. sajand, mitte 19., seega kaob lihtsalt võimalus näost näkku suhelda. Keegi teleportimist ei tahaks leiutada?
 |
| Welcome to Manchester! |
Kott kohvri asemel - hea idee kuni...
... kuni sa pead seda 2 km tassima. Mõtlesin, et olen hästi kaval, pakin oma asjad hiiglasuurde punasesse reisikotti, kuna riidest kott kaalub märgatavalt vähem kui kohver ja seega maksan ka pagasi eest vähem. Kõik oli tore ja ilus kuni Manchesteris maandudes ja lennujaama vastu tulnud lillades pusades ülikoolitegelastega kohtudes selgus, et bussini jõudmiseks tuleb kõigepealt 20min kõndida kogu kraamiga. Üritasin oma reisikotti käsipagasiga balansseerida, aga 14,4 kg-l ja 7,8 kg-l on ikka vahe. Kohale jõudes olid käed ikka korralikult läbi. Bussiga campuse poole sõites selgus muidugi veel, et vaatamata sellele, et mina esimesena maha sain minna, kuna minu ühikas oli kõige lähemal, tuli ikka 10 min kõndida. Vaene vabatahtlik, kes vastu oli tulnud, sai ka kurja punast kotti tassida. Hetkeks oli isegi kahju poisist, temal paistis sellega veelgi rohkem raskusi olevat kui mul.
Aga positiivse poole pealt see, et lennujaamas kohtusin juba ühe eestlasega :) Seni on tema ka ainuke eestlane olnud, keda ma näinud olen, kuigi tean, et neid peaks siin päris palju olema. Huvitav, kus kivi all nad peidavad ennast?
Ja veel - kohaliku aja järgi kell 12.35 lennukist maha astudes tervitas esimesena muidugi kurikuulus Suurbritannia ilm: kerge vihm, tuul ja pilvine taevas.
 |
| Manchesteri muuseum |
 |
| Krabi muuseumis |
Monday - party, tuesday - party, wednesday - party....
Receptionist läbi, sain oma toavõtme ja valmistusin pagasiga veel viimast rasket teekonda läbima. Jõudsin uksest välja astuda, kui lähimast majast astus välja kamp teise või kolmana aasta õpilasi ja kes pakkusid Freshers' Packi, mis kujutas endast siis kilekotitäit lendlehti, pileteid kõigile pidudele tutvumisnädalal ja Facehall t-särki. Normaalne, kõigest £30. Jamh, ostsin ära, mõtlesin, et mis seal ikka, üks kord elus olen rebane ülikoolis. Veidi hiljem hakkas rahast kahju - näidake mulle inimest, kes jaksab 7 päeva järjest möllata? But what's done is done.
 |
| Facehall pidu |
If you're not asian, you're black. If you ain't black, you're ginger.
Esimene õhtu kujunes selliseks, et suundusin kella seitsmeks Students' Union Club Academysse, kus algasid karaoke ja ceilidh-tants. Tantsida ju võiks? Tantsurahvas liikus alla keldriruumidesse, kus pärast esimest poolt tundi oli korralik saun sees. Vaatasin ringi ja... tundsin ennast nagu majakas kesk metsa. Esiteks, esimest korda elus tuli mul 50%-le inimestest ülevalt alla vaadata. Teiseks, saali kogunenud umbes sajast tegelinskist oli minust heledama juuksevärviga vaid kaks tüdrukut. Kolmandaks, kas ma olen Kagu-Aasiasse sattunud? Tantsust endast ka veidike. Ceilidh on iiri/šoti rahvatants, mis põhimõtteliselt on nagu vanad rahvatantsud ikka. Moodustatakse paarid või kolmikud - olenevalt tantsust -, liigutakse ringis, kordused, kõik ülimalt lihtne. Eesmärk on (oli) ju omavahel tuttavaks saamine. Asiaatidel nalja kui palju - kõik on ju nii uus ja keeruline. Mul ei ole mingit probleemi teisest rahvusest/teistsuguse nahavärviga inimestega, aga tuleb tõdeda, et vahepeal mõtlesin küll, et kuidas te saate olla nii rumalad? Kui öeldakse, et liikuge ringis paremale, siis võiks liikuda PAREMALE, mitte vasakule, eks? Ja sellised probleemid kõige lihtsamatest asadest arusaamisel paistsid esinevat üle saali, sõltumata rassist. Võib-olla olen elu aeg rahvatantsuga tegelenuna liiga kriitiline siinkohal. Mingil hetkel sattusin tantsima Indiast pärit poisiga, kes kangesti esineda armastas ("Tantsime põranda keskel! Paluuun!"). Rääkis mulle, et on salsaõpetaja ning hakkas kohe põhisamme näitama. Siis jõudis 'ilusate silmade' jutuni... Siinkohal suunan tagasi majakateemale. Esimest korda saan aru, et pruun silmavärv on maailmas tõesti kõige levinum.
Koju kõndides mõtlesin, et kuhu ma küll sattunud olen? See ei saa lihtsalt võimalik olla, et maailma paremuselt 40. ülikooli on sisse saanud sellised tegelased. Otsustasin, et las olla, ehk olukord paraneb järgmisel nädalal, mil saabuvad UK õpilased. Ja nii läkski :) Tegelikult kohtusin juba järgmisel päeval väga toredate ja viimaks ometi intelligentsete inimestega igast maailma nurgast, seega ei tasu meelt heita, kõik ei ole õnneks ühe vitsaga löödud.
 |
Dalton-Ellis Hall
 |
| Dalton-Ellis |
|
Ühikarott
Elan Dalton-Ellis Hallis, Victoria Parki campuses. Dalton-Ellis koos Oak House'ga Farrowfieldis on üks suurima väljastpoolt UK-d tulnud õpilaste protsendiga ühikaid. Tegelikult on mu tuba päris heas kohas. Fiddes on üks vaiksemaid majasid ja kohe söögisaali kõrval. Minu aken on sisuliselt sissekäigu kohal, seega kui see lahti on, kuuleb igat sõna, mida all liikujad poetavad. Vaade iseenesest on ka päris kena, eriti kui võrrelda mõndade tubadega Graham'i majas, mis meenutavad pigem taastuskuuri läbiud keldrikonge.
 |
| Tuba enne ja pärast |
Esialgu tundus tuba veidi külm ja kõle, aga niipea, kui ma oma asjade hunniku siin lahti lõin said kõik kohad värviliseks. Sahtliruumi ja riiuleid jagub - kõik vajalik on olemas. Kuigi mul ei ole en-suite tuba ('single with washbasin' on - toas sees ainult kraanikauss), pole sellest ka midagi. Koridori peale on jagamisel väike kööginurk ja wc-vannituba (3 potti, 2 dušši ja vann).
Nagu iga alugs ikka, ei läinud ka toaga kõik plaanipäraselt. Tahtsin juba samal päeval muretseda endale teki, padja ja tekikoti, aga kõnni mööda Oxford Roadi ülikooli poole ja tagasi palju tahad, just neid asju kusagilt kauplusest ei leia... ometi jäävad tee peale nii Morrisons', Tesco, Salisbury, Lidl kui veel mõnigi väike poeke. Are you kidding me??? Tulemus oligi see, et elasin esimese öö ilma teki ja padjata üle... Järgmisel päeva oli Orientation Weeki raames võimalus bussiga Aldi keskusesse sõita. Ladusime koos Karliga (eestlane, kellega lennujaamas tuttavaks sain) käru kahepeale ääreni täis ja tulime tulema. Sain peaaegu kõik, mis mul pisikeses nimekirjas ülestähendatud oli, välja arvatud lambipirn. Jamh. Tegelikult ma sain lambi ja lambipirni, aga ega need omavahel ei klappinud muidugi. Jälle üks tarkus juures - enne pirni ostmist kontrolli teksti lambikuplil. Nüüd ongi lugu selline, et iga päev olen jahtinud oma E27 40W pirni (mida mitte kusagil ei müüda) ning pidanud elama nõmeda kontorivalgustust meenutava laelambiga.
 |
Fiddes - uus kodu
 |
| Vaade aknast |
 |
| Eilsel vihmasel hommikul oli keegi otsustanud laelambi prügikasti visata - arusaadav! |
|
Running around in circles
 |
| Väike kirik, millest iga päev mööda jalutan |
Orientation Weeki lõpp ja Freshers' Weeki algus olid hullumeelsed. Selgituseks: Orientation Week kestis 13.-16. september ja oli suunatud väljastpoolt Suurbritanniat tulnud õpilastele. Toimusid kõikvõimalikud loengud, istumised, tantsuõhtud, küsimuste-vastuste sessioonid jne. Freshers's Week on ametlik tutvumisnädal kõigile uutele õpilastele - ja nagu juba enne mainitud sai, siis põhirõhk on pidudel. If you want to party hard, come to Manchester. Eilsel kohustuslikul turva- ja tuleohutusloengul mainis Dalton-Ellis'i turvaülem, et viimaste päevade jooksul on ta pidanud tunnistama kolme oksendamist, üks nendest tema peale. Vahemärkus - täna on 20. september ja neljapäev. Tekib küsimus, et kuidas need inimesed üldse plaanivad ülikooli lõpetada? Aga see selleks, igaühele oma. Minul näiteks on hetkel kerge külmetus ning kuna täna pole enne nelja vaja kusagil olla, siis istun toas ja ravin ennast. Muide, mulle öeldi, et seda haigust nimetatakse
freshers' fever ja kõik rebased põevad seda esimesel nädalal. Tegelikult ma ei tahtnud selle jutuga kedagi ära hirmutada - siin on piisavalt palju ka selliseid, kes ei joo ega viitsi iga päev pidutseda.
 |
| Isegi nuudlipakk sõimab luuseriks... |
Milleni ma tegelikult jõuda tahtsin, oli see, et uude linna, uuele maale, uude kultuuri pea ees sissehüppamine ja elu ülesseadmine on alguses vähemalt täielik pudru ja kapsad. Õnn veel, et ma ei pea endale elamispinna otsimisega enne jaanuarit tegelema. Kuidas ja kus, millises pangas avada kontot? Millist telefonikaarti kasutada ja kuidas seda kasutada? Kust saab kätte õpilaskaarti? Kuidas registreeruda perearstile? Kust osta mida ja kus on kõige soodsam? Mida üldse osta? Kus on mis on kus? jne. Ehk siis esimesed päevad jooksingi ringi ja üritasin kõike seda korda ajada. Näiteks pangakonto avamiseks on lisaks dokumendile ja õpilaskaartile vaja saatekirja koolist, mis tunnistab, et veedad siin nii ja nii kaua tudengina ja elad seal ja seal ühikas. Siis, selleks et saada seda kõnekaarti, mida tahtsin (giffgaff), tuli kõndida sisuliselt teise Oxford Roadi otsa (ja see tänav on väga pikk), kuna igal pool olid need lihtsalt otsas. Veel asi, millega eestlasena sugugi harjunud pole, on väikesed erapoekesed, mis on spetsialiseerunud kõikvõimalikele vidinatele elektroonikast kuni maiustusteni - selliseid on siin kõik kohad täis. Enamasti on poepidajateks keskealised immigrandid Indiast või araabiamaadest, kelle aktsendist arusaamine võib kohati üsnagi keerukaks ülesandeks osutuda.
Pangakontoga oli lugu selline, et isegi kui ma ei plaaniks varsti tööd otsida, siis konto oleks pidanud avama ikka UK valitsuse õppelaenu tõttu, mis katab minu õpemaksu siin. Panga valisin küllaltki suvaliselt, kuna jõud kõike uurida ja kõigega põhjalikult tutvuda hakkas raugema. Läks Lloyds - loodan, et on normaalne.
I have no idea what I am doing
 |
| Mõned ülikoolihooned |
Jah, nii võib iseloomustada küll suuremat osa ajast siin. Esiteks on Manchesteri ülikoolilinnak kujutlematult suur. Võtkem Tallinna ülikooli peahoone - mis on paras labürint - ja nüüd kujutlegem umbes 30 sellist. Vot tak.
Esmaspäeval otsustasin sõita kesklinna, kus linnaekskursioonil käies näidati suuremaid kaubanduskeskuseid. Polnud mul ikka veel ju ei mantlit ega kummikuid ega vihmavarju ning ühe korra olin juba selle tõttu läbimärjaks saanud. Aitab! Pärast 4 tundi vaevarikkaid otsinguid sain siiski mantli endale, aga kummikud ja vihmavari jäid ikka puudu. Tuleb teine päev tagasi minna, milleks osutub suure tõenäosusega homme ehk siis reede, kuna see on vaba päev ülikooli mõttes. Positiivne on see, et otse Picadilly Gardensi kõrval, kus buss peatub, on hiiglaslik Primark - kõik, kes on vähemalt korra Inglismaal teavad, mida see tähendab. Teistele selgituseks: Primark on pood kus müüakse kõike riietest aksessuaarideni ülimalt odava hinna eest.
Esmaspäevane poodlemistrip lõppes minu jaoks vist parima näitega Manchesteri ühistranspordist. Ausalt, kallid eestlased, tulge proovige järgi ja te ei ütle enam ühtegi halba sõna Tallinna ühissõidukikorralduse kohta. Kui Tallinnas peatuvad bussid-trammid max 10 sekundit, siis siin on 5 minutit täiesti tavaline, isegi 10 võib ära tulla. Ma kõnnin ka kiiremini kui see buss! On siis vaja ajada bussid kahekorruseliseks, teha neile ainult üks uks ning tagatipuks lasta kõigil inimestel osta pileteid bussijuhilt? Kallikesed, hüpake pommi! Õhtusöögist jäingi sel päeval ilma, kuna buss lihtsalt ei liikunud.
 |
| Üks väga andekas noor tänavamuusik kesklinnas |
Oooo, nii palju vaba aega! Või ka mitte...
Eile oli väike Welcome to the Discipline talk LEL (Linguistics and English Language) osakonnal. Tuli välja, et nii inglise keele kui lingvistika tudengitel on tegelikult täpselt sama kursusemoodulite valik, lihtsalt kohustuslikud ained erinevad. Mõned, mis meil on kohustuslikud, on neil valikus ja vastupidi. Saime kätte ka tunniplaanid nii esimesele kui teisele semestrile. Esimene reaktsioon oli, et oh mul on nii palju vaba aega! Näiteks esmaspäev on täiesti vaba, 2. semestril teisipäev ja reede. Aga siis meenus fakt, et nad eeldavad, et igale koolis veedetud tunnile vastab 2-3 tundi iseseisvat õppimist. Eks see tunda annab, kui keeruline kõik tegelikkuses on.
Astusin eile läbi veel Societies Fairilt ja tutvusin erinevate klubide ja ühingutega. Leidus nii mõndagi huvitavat ja omamoodi kummalist - näiteks langevarjuhüpete klubi. Palju oli ka igasuguseid poliitilise suunitlusega klubisid alustades fashismivastastest ja sotsialistidest ja lõpetades samasooliste abielusid toetava ühinguga. Muidugi oli oma ühing olemas ka mõnel riigil - isegi Eestil, mis on küllaltki üllatav! Tore oli kohtuda kaasmaalastega ja vestelda eesti keeles. Sain Eesti kaarti, mille oma seinale riputasin - feels like home. Juba järgmisel reedel on eesti toidu ja joogi õhtu - ootan!
 |
| Avastasin ootamatult Eesti vapi Manchesteri muuseumist! |
Nii, viimaks sain mingi osa esimese nädala kogemustest siin kirja. Nüüd tagasi külmetuse ravimisega tegelema.
 |
| Peace! |
