/ˈmæntʃɛstər/

Pea ees tundmatusse

Veetsin viimased päevad Tallinnas, hüvastijätud kõigiga... kiskus kurvaks. Reede hommikul 11.35 lennuki peale - vana sõber Ryanair kõlbab ikka. Mitte just kuigi rõõmustav uudis oli muidugi see, et Ryanair sulgeb talveks Tallinn-Manchester lennud. Egas midagi, tuleb läbi Londoni (või Riia) liikuda.
Lennujaamas möödus kõik nagu unes. Fakt, et lahkun pikaks ajaks Eestist jõudis kohale alles siis, kui lennuki rattad jõnksatusega maast lahti kerkisid ja vaatasin nukumajakesteks kaugenevat vanalinna. Pisara võttis silma küll. Kõik, mis tuttav, kõik, keda armastan ja kellest hoolin jäävad ju maha. Põrutan pea ees tundmatusse... Õnneks on käsil 21. sajand, mitte 19., seega kaob lihtsalt võimalus näost näkku suhelda. Keegi teleportimist ei tahaks leiutada?

Welcome to Manchester!

Kott kohvri asemel - hea idee kuni...

... kuni sa pead seda 2 km tassima. Mõtlesin, et olen hästi kaval, pakin oma asjad hiiglasuurde punasesse reisikotti, kuna riidest kott kaalub märgatavalt vähem kui kohver ja seega maksan ka pagasi eest vähem. Kõik oli tore ja ilus kuni Manchesteris maandudes ja lennujaama vastu tulnud lillades pusades ülikoolitegelastega kohtudes selgus, et bussini jõudmiseks tuleb kõigepealt 20min kõndida kogu kraamiga. Üritasin oma reisikotti käsipagasiga balansseerida, aga 14,4 kg-l ja 7,8 kg-l on ikka vahe. Kohale jõudes olid käed ikka korralikult läbi. Bussiga campuse poole sõites selgus muidugi veel, et vaatamata sellele, et mina esimesena maha sain minna, kuna minu ühikas oli kõige lähemal, tuli ikka 10 min kõndida. Vaene vabatahtlik, kes vastu oli tulnud, sai ka kurja punast kotti tassida. Hetkeks oli isegi kahju poisist, temal paistis sellega veelgi rohkem raskusi olevat kui mul.
Aga positiivse poole pealt see, et lennujaamas kohtusin juba ühe eestlasega :) Seni on tema ka ainuke eestlane olnud, keda ma näinud olen, kuigi tean, et neid peaks siin päris palju olema. Huvitav, kus kivi all nad peidavad ennast?
Ja veel - kohaliku aja järgi kell 12.35 lennukist maha astudes tervitas esimesena muidugi kurikuulus Suurbritannia ilm: kerge vihm, tuul ja pilvine taevas.

Manchesteri muuseum

Krabi muuseumis

Monday - party, tuesday - party, wednesday - party....

Receptionist läbi, sain oma toavõtme ja valmistusin pagasiga veel viimast rasket teekonda läbima. Jõudsin uksest välja astuda, kui lähimast majast astus välja kamp teise või kolmana aasta õpilasi ja kes pakkusid Freshers' Packi, mis kujutas endast siis kilekotitäit lendlehti, pileteid kõigile pidudele tutvumisnädalal ja Facehall t-särki. Normaalne, kõigest £30. Jamh, ostsin ära, mõtlesin, et mis seal ikka, üks kord elus olen rebane ülikoolis. Veidi hiljem hakkas rahast kahju - näidake mulle inimest, kes jaksab 7 päeva järjest möllata? But what's done is done.

Facehall pidu

If you're not asian, you're black. If you ain't black, you're ginger.

Esimene õhtu kujunes selliseks, et suundusin kella seitsmeks Students' Union Club Academysse, kus algasid karaoke ja ceilidh-tants. Tantsida ju võiks? Tantsurahvas liikus alla keldriruumidesse, kus pärast esimest poolt tundi oli korralik saun sees. Vaatasin ringi ja... tundsin ennast nagu majakas kesk metsa. Esiteks, esimest korda elus tuli mul 50%-le inimestest ülevalt alla vaadata. Teiseks, saali kogunenud umbes sajast tegelinskist oli minust heledama juuksevärviga vaid kaks tüdrukut. Kolmandaks, kas ma olen Kagu-Aasiasse sattunud? Tantsust endast ka veidike. Ceilidh on iiri/šoti rahvatants, mis põhimõtteliselt on nagu vanad rahvatantsud ikka. Moodustatakse paarid või kolmikud - olenevalt tantsust -, liigutakse ringis, kordused, kõik ülimalt lihtne. Eesmärk on (oli) ju omavahel tuttavaks saamine. Asiaatidel nalja kui palju - kõik on ju nii uus ja keeruline. Mul ei ole mingit probleemi teisest rahvusest/teistsuguse nahavärviga inimestega, aga tuleb tõdeda, et vahepeal mõtlesin küll, et kuidas te saate olla nii rumalad? Kui öeldakse, et liikuge ringis paremale, siis võiks liikuda PAREMALE, mitte vasakule, eks? Ja sellised probleemid kõige lihtsamatest asadest arusaamisel paistsid esinevat üle saali, sõltumata rassist. Võib-olla olen elu aeg rahvatantsuga tegelenuna liiga kriitiline siinkohal. Mingil hetkel sattusin tantsima Indiast pärit poisiga, kes kangesti esineda armastas ("Tantsime põranda keskel! Paluuun!"). Rääkis mulle, et on salsaõpetaja ning hakkas kohe põhisamme näitama. Siis jõudis 'ilusate silmade' jutuni... Siinkohal suunan tagasi majakateemale. Esimest korda saan aru, et pruun silmavärv on maailmas tõesti kõige levinum.
Koju kõndides mõtlesin, et kuhu ma küll sattunud olen? See ei saa lihtsalt võimalik olla, et maailma paremuselt 40. ülikooli on sisse saanud sellised tegelased. Otsustasin, et las olla, ehk olukord paraneb järgmisel nädalal, mil saabuvad UK õpilased. Ja nii läkski :) Tegelikult kohtusin juba järgmisel päeval väga toredate ja viimaks ometi intelligentsete inimestega igast maailma nurgast, seega ei tasu meelt heita, kõik ei ole õnneks ühe vitsaga löödud.



Dalton-Ellis Hall

Dalton-Ellis

Ühikarott

Elan Dalton-Ellis Hallis, Victoria Parki campuses. Dalton-Ellis koos Oak House'ga Farrowfieldis on üks suurima väljastpoolt UK-d tulnud õpilaste protsendiga ühikaid. Tegelikult on mu tuba päris heas kohas. Fiddes on üks vaiksemaid majasid ja kohe söögisaali kõrval. Minu aken on sisuliselt sissekäigu kohal, seega kui see lahti on, kuuleb igat sõna, mida all liikujad poetavad. Vaade iseenesest on ka päris kena, eriti kui võrrelda mõndade tubadega Graham'i majas, mis meenutavad pigem taastuskuuri läbiud keldrikonge.

Tuba enne ja pärast

Esialgu tundus tuba veidi külm ja kõle, aga niipea, kui ma oma asjade hunniku siin lahti lõin said kõik kohad värviliseks. Sahtliruumi ja riiuleid jagub - kõik vajalik on olemas. Kuigi mul ei ole en-suite tuba ('single with washbasin' on - toas sees ainult kraanikauss), pole sellest ka midagi. Koridori peale on jagamisel väike kööginurk ja wc-vannituba (3 potti, 2 dušši ja vann).
Nagu iga alugs ikka, ei läinud ka toaga kõik plaanipäraselt. Tahtsin juba samal päeval muretseda endale teki, padja ja tekikoti, aga kõnni mööda Oxford Roadi ülikooli poole ja tagasi palju tahad, just neid asju kusagilt kauplusest ei leia... ometi jäävad tee peale nii Morrisons', Tesco, Salisbury, Lidl kui veel mõnigi väike poeke. Are you kidding me??? Tulemus oligi see, et elasin esimese öö ilma teki ja padjata üle... Järgmisel päeva oli Orientation Weeki raames võimalus bussiga Aldi keskusesse sõita. Ladusime koos Karliga (eestlane, kellega lennujaamas tuttavaks sain) käru kahepeale ääreni täis ja tulime tulema. Sain peaaegu kõik, mis mul pisikeses nimekirjas ülestähendatud oli, välja arvatud lambipirn. Jamh. Tegelikult ma sain lambi ja lambipirni, aga ega need omavahel ei klappinud muidugi. Jälle üks tarkus juures - enne pirni ostmist kontrolli teksti lambikuplil. Nüüd ongi lugu selline, et iga päev olen jahtinud oma E27 40W pirni (mida mitte kusagil ei müüda) ning pidanud elama nõmeda kontorivalgustust meenutava laelambiga.

Fiddes - uus kodu

Vaade aknast

Eilsel vihmasel hommikul oli keegi otsustanud laelambi prügikasti visata - arusaadav!

Running around in circles 

Väike kirik, millest iga päev mööda jalutan

Orientation Weeki lõpp ja Freshers' Weeki algus olid hullumeelsed. Selgituseks: Orientation Week kestis 13.-16. september ja oli suunatud väljastpoolt Suurbritanniat tulnud õpilastele. Toimusid kõikvõimalikud loengud, istumised, tantsuõhtud, küsimuste-vastuste sessioonid jne. Freshers's Week on ametlik tutvumisnädal kõigile uutele õpilastele - ja nagu juba enne mainitud sai, siis põhirõhk on pidudel. If you want to party hard, come to Manchester. Eilsel kohustuslikul turva- ja tuleohutusloengul mainis Dalton-Ellis'i turvaülem, et viimaste päevade jooksul on ta pidanud tunnistama kolme oksendamist, üks nendest tema peale. Vahemärkus - täna on 20. september ja neljapäev. Tekib küsimus, et kuidas need inimesed üldse plaanivad ülikooli lõpetada? Aga see selleks, igaühele oma. Minul näiteks on hetkel kerge külmetus ning kuna täna pole enne nelja vaja kusagil olla, siis istun toas ja ravin ennast. Muide, mulle öeldi, et seda haigust nimetatakse freshers' fever ja kõik rebased põevad seda esimesel nädalal. Tegelikult ma ei tahtnud selle jutuga kedagi ära hirmutada - siin on piisavalt palju ka selliseid, kes ei joo ega viitsi iga päev pidutseda.


Isegi nuudlipakk sõimab luuseriks...

Milleni ma tegelikult jõuda tahtsin, oli see, et uude linna, uuele maale, uude kultuuri pea ees sissehüppamine ja elu ülesseadmine on alguses vähemalt täielik pudru ja kapsad. Õnn veel, et ma ei pea endale elamispinna otsimisega enne jaanuarit tegelema. Kuidas ja kus, millises pangas avada kontot? Millist telefonikaarti kasutada ja kuidas seda kasutada? Kust saab kätte õpilaskaarti? Kuidas registreeruda perearstile? Kust osta mida ja kus on kõige soodsam? Mida üldse osta? Kus on mis on kus? jne. Ehk siis esimesed päevad jooksingi ringi ja üritasin kõike seda korda ajada. Näiteks pangakonto avamiseks on lisaks dokumendile ja õpilaskaartile vaja saatekirja koolist, mis tunnistab, et veedad siin nii ja nii kaua tudengina ja elad seal ja seal ühikas. Siis, selleks et saada seda kõnekaarti, mida tahtsin (giffgaff), tuli kõndida sisuliselt teise Oxford Roadi otsa (ja see tänav on väga pikk), kuna igal pool olid need lihtsalt otsas. Veel asi, millega eestlasena sugugi harjunud pole, on väikesed erapoekesed, mis on spetsialiseerunud kõikvõimalikele vidinatele elektroonikast kuni maiustusteni - selliseid on siin kõik kohad täis. Enamasti on poepidajateks keskealised immigrandid Indiast või araabiamaadest, kelle aktsendist arusaamine võib kohati üsnagi keerukaks ülesandeks osutuda.
Pangakontoga oli lugu selline, et isegi kui ma ei plaaniks varsti tööd otsida, siis konto oleks pidanud avama ikka UK valitsuse õppelaenu tõttu, mis katab minu õpemaksu siin. Panga valisin küllaltki suvaliselt, kuna jõud kõike uurida ja kõigega põhjalikult tutvuda hakkas raugema. Läks Lloyds - loodan, et on normaalne.

I have no idea what I am doing

Mõned ülikoolihooned

Jah, nii võib iseloomustada küll suuremat osa ajast siin. Esiteks on Manchesteri ülikoolilinnak kujutlematult suur. Võtkem Tallinna ülikooli peahoone - mis on paras labürint - ja nüüd kujutlegem umbes 30 sellist. Vot tak.
Esmaspäeval otsustasin sõita kesklinna, kus linnaekskursioonil käies näidati suuremaid kaubanduskeskuseid. Polnud mul ikka veel ju ei mantlit ega kummikuid ega vihmavarju ning ühe korra olin juba selle tõttu läbimärjaks saanud. Aitab! Pärast 4 tundi vaevarikkaid otsinguid sain siiski mantli endale, aga kummikud ja vihmavari jäid ikka puudu. Tuleb teine päev tagasi minna, milleks osutub suure tõenäosusega homme ehk siis reede, kuna see on vaba päev ülikooli mõttes. Positiivne on see, et otse Picadilly Gardensi kõrval, kus buss peatub, on hiiglaslik Primark - kõik, kes on vähemalt korra Inglismaal teavad, mida see tähendab. Teistele selgituseks: Primark on pood kus müüakse kõike riietest aksessuaarideni ülimalt odava hinna eest.
Esmaspäevane poodlemistrip lõppes minu jaoks vist parima näitega Manchesteri ühistranspordist. Ausalt, kallid eestlased, tulge proovige järgi ja te ei ütle enam ühtegi halba sõna Tallinna ühissõidukikorralduse kohta. Kui Tallinnas peatuvad bussid-trammid max 10 sekundit, siis siin on 5 minutit täiesti tavaline, isegi 10 võib ära tulla. Ma kõnnin ka kiiremini kui see buss! On siis vaja ajada bussid kahekorruseliseks, teha neile ainult üks uks ning tagatipuks lasta kõigil inimestel osta pileteid bussijuhilt? Kallikesed, hüpake pommi! Õhtusöögist jäingi sel päeval ilma, kuna buss lihtsalt ei liikunud.

Üks väga andekas noor tänavamuusik kesklinnas

Oooo, nii palju vaba aega! Või ka mitte...

Eile oli väike Welcome to the Discipline talk LEL (Linguistics and English Language) osakonnal. Tuli välja, et nii inglise keele kui lingvistika tudengitel on tegelikult täpselt sama kursusemoodulite valik, lihtsalt kohustuslikud ained erinevad. Mõned, mis meil on kohustuslikud, on neil valikus ja vastupidi. Saime kätte ka tunniplaanid nii esimesele kui teisele semestrile. Esimene reaktsioon oli, et oh mul on nii palju vaba aega! Näiteks esmaspäev on täiesti vaba, 2. semestril teisipäev ja reede. Aga siis meenus fakt, et nad eeldavad, et igale koolis veedetud tunnile vastab 2-3 tundi iseseisvat õppimist. Eks see tunda annab, kui keeruline kõik tegelikkuses on.
Astusin eile läbi veel Societies Fairilt ja tutvusin erinevate klubide ja ühingutega. Leidus nii mõndagi huvitavat ja omamoodi kummalist - näiteks langevarjuhüpete klubi. Palju oli ka igasuguseid poliitilise suunitlusega klubisid alustades fashismivastastest ja sotsialistidest ja lõpetades samasooliste abielusid toetava ühinguga. Muidugi oli oma ühing olemas ka mõnel riigil - isegi Eestil, mis on küllaltki üllatav! Tore oli kohtuda kaasmaalastega ja vestelda eesti keeles. Sain Eesti kaarti, mille oma seinale riputasin - feels like home. Juba järgmisel reedel on eesti toidu ja joogi õhtu - ootan!

Avastasin ootamatult Eesti vapi Manchesteri muuseumist!

Nii, viimaks sain mingi osa esimese nädala kogemustest siin kirja. Nüüd tagasi külmetuse ravimisega tegelema.
 


Peace!

Sinna ja tagasi - reisipäevik IV

07.12.11 - Lennujaama põrandal, väga varased hommikutunnid ja pärast seda igal pool mujal

Lift

Tagasivaade möödunud sisukale päevale, mis minu jaoks veel sugugi lõppenud pole:

Ärkasin hommikul seitsme paiku - tuba oli nii külm! Panin kiirelt riidesse ja käisin pesemas ning mõtlesin, et kordan veits, aga äkki oligi juba kell saanud peaaegu kaheksa ja tuli minna sööma. Lisaks oli käsk oma kott välja kolida toast - selle sai hiljem jätta hoiuruumi. Korraga oli mul väga kiire - kõik asjad suvalt kotti, viimane pilk toale, uksest välja ja 2 min kõndimist Porter's Lodge'i. Sain võtme antud, vastu hoiuruumi võtmekese ja läksin siis seda otsima. Juhatati samasse majaosasse, kus asus ka söögisaal. Trepist üles, paremale, vasakule... uu, mis lahe lift! (check the picture :D). Seisatan korraliku sildiga "luggage room" kaunistatud ukse ees ja proovin võtit. Ei keera. Logistan lingiga. Proovin võtit uuesti. Ikka ei midagi. Katsetan igaks juhuks veel kõrvalolevat ust, aga sinna ei sobi võti hoopiski. Seisan veidi, mõtlen, siis märkan trepimademel askeldavat koristajat ja küsin, et ta juhataks mind hoiuruumi - äkki ma lihtsalt feilisin uksega? Ei, uks oli õige. Jaman siis selle võtmega veel, kuni viimaks õnnestub sisse murda. Kott ja mantel maha ja sööma juba tuttavasse uhkesse ja veidi süngesse saali (mõtle "Harry Potter"). Toitu valides näen sama tüdrukut, kellega eile koridoris juttu ajasin, istusime koos temaga teiste kandideerijate juurde keset saali olevasse lauda. Seal selgus ka, et peale minu oli siiski veel üks lingvistikakandidaat - minust u 15 cm lühem poiss (kujutle... :D) kusagilt pärapõrgust... vist Bangladeshist.

Pärast hommikusööki oli mul aega kaheteistkümneni, mil oli plaanitud järgmine söömaaeg. Otsustasin vahepealse aja veeta Cambridges ringi vaadates, aga enne käisin läbi ka Junior Common Roomist, kuhu lahke porter mind suunas. Seal istus ja õppis üks hiina poiss, keda olin hommikusöögil näinud. Vestlesime veidi aga minul õppimisest midagi välja ei tulnud, seega tulin sealt küllaltki kiiresti tulema. Liigun mööda Peterhouse'i sisehoovi kaunistavat jalgrada, vastu tuleb jaapani poiss võimuka isaga, seljas tõenäoliselt Armani või Boss või midagi taolist. Mõtlen: kuhu pekki ma end pressinud olen? Aga seda vaid hetkeks. Kõmpisin Peterhouse'i väravast välja, imetlesin veidi üle tänava õitsevaid kirsipuid ja suundusin omameelest südalinna poole. Peagi jõudsin välja turuplatsile, kus müüdi kõikvõimalikku nodi, veidi maad eemal oli suur kaubanduskeskus igasuguste poodidega. Tatsasin seal niisama ringi, vaatasin ühe silmaga valgeid kleite, teisega trenniretukaid. Rahuldatud sai vaid viimane.

Kaheteistkümneks olin nagu kord ja kohus uuesti nomnomimas - seekord valisin siis söögiks mingid kummalised kartulikrussid ning kõrvale salatit (!!!YAYYY!!!) ja kana. Magustoit oli jällegi laitmatu!

Ja ikka jäi mul mingi ebamäärane aeg poole ühest kella kaheni - minu intervjuu pidi algama poole kolmest. Olin varem uhkelt plaaninud selle tühimiku kõige kordamiseks, aga kui ma JCRi läksin, oli seal hulk inimesi, kes istusid ringis ja paistsid midagi tähtsat omavahel arutavat. Või oli neil tund?? Igastahes, ära ma sealt kannapöördega tulin ja tagasi minna ei julgenud. Nüüd jäin ripakile. Kuhu minna? Nägin enne linnapeal paari kena kohvikut ja otsustasin sammud seada ühte neist. Tassitäiest kuumast šokolaadist ära ei ütleks!

Leidsingi omale sobiva koha, kus tagumine pool maha toetada ja šoksi nautida, aga seda rõõmu ei jätkunud kauaks. Kümne minutiga oli kohvik nii täis, et minu tühi tass lihtsalt koristati mul eest ja anti vaikides mõista, et aeg koht uutele tulijatele vabastada. Njah. Mis mul muud üle jäi, tuiasin Cambridges veel veidi tühjalt ringi ja läksin siis enam kui 15 min ettenähtud ajast varem Porter's Lodge'i tagasi. Sinna olid kogunenud 6-7 praegust Pet'i tudengit, kelle kohuseks oli meid saamatuid juhatada intervjuu toimumispaikadesse. Õnneks oli ka see tüdruk seal, kes mind eile kantseldas ning ta kutsus mind lahkesti enda kõrvale pingiäärele istuma. Üritasin seal veel oma hukkaläinud kordamisest viimast võtta, aga ega sellest enam asja saanudki.

Märkamatult oli kell saanud 14.15 ja minul oli aeg ennast intevjuuruumi ukse taha asutada. Hästi pikk tee oli sinna küll - jalutuskäik üle siseõue. Pidin ootama õueukse taga, et ma ei kuuleks, mida eelmise kandidaadi (Bangladeshi poisi) käest küsitakse. Seisin seal ja keerutasin näppe - jahe oli ka... Ühel hetkel ilmus kusagilt jälle sama tüdruk, kellega olin eile koridoris juttu puhunud ja kelle nime, nagu ma korraga mõistsin, ma teada ei saanudki. Ta soovis mulle intervjuuks edu ja kui ma mainisin, et tunnen, kuidas mu inglise keele tase iga mööduva sekunduga langeb, tegi ta suured silmad ja küsis, kas see ei olegi mu emakeel. Hakkasin naerma. Seda ma poleks küll eluski uskunud, et inglasele mu koperdused ja aktsent tuntav ei ole.

Tegelikult ma ei teagi, kas ma intervjuu eel ja ajal närvis olin. Väga vist mitte, nii palju sehkendamist oli enne seda, et ei saanudki mahti närveerima hakata. Kartsin vaid, et suudan inglise keelega haledalt feilida.

Ühel hetkel astus Bangladeshi poiss uksest välja, hoidis mulle seda lahkelt lahti, naeratasin ja tänasin teda ebamugavalt ülevalt alla vaadates ning suundusin vabatahtlikult kadalipu teise ja enim otsustavasse ossa.

Intervjuu oli üldjoontes lihtsam, kui arvasin. Oma rõõmuks märkasin, et ei olnud kohal kurja Admissions Tutorit, kellest olin foorumites õuduslugusid lugenud (ta olevat suutnud isegi poisid pärast oma ristküsitlusi pisaraid poetama panna). Olid hoopis üks malbe olemisega mehike ja äärmiselt sõbralik ja tore naine, keda olin enne pildi pealt näinud ja kelle kohaloluga olin arvestanud - tema on Peterhouse'i lingvistikaosakonna juht.

Mind suunati istuma mugavasse tugitooli nende kahe tugitooli vastas - minu eelistuste jaoks veidi liiga kaugel neist: tekitas hetkeks inkvisitsioonikohtu tunde. Esimene küsimus tuli ootamatult Sõrmuste Isanda kohta - kas ma mäletan, mis oli teine sõna Orkide kohta? Sattusin küsimusest veidi segadusse... Orkid... nende kohta ei olnud ju teist sõna? Olid Uruk-Haid, aga nemad olid hoopis teine liik, haldjate ja orkide ristandud... Naine lohtuas, et pole midagi, kui sa ei mäleta, ta lihtsalt uurib. Vastasin, et lugesin Sõrmuste Isandat 12-aastasena ja praegu tõesti ei tule ette. Siis ütles ta vastuseks Uruk. Deem. Oleks siiski pidanud kohe ütlema Uruk-Hai, ma teadsin seda ju... Aga see selleks. Siis pinniti mind veel Tartu Ülikoolist võetud lingvistikakursuse kohta, millele ma ka ei vastanud just kõige paremini. Katsetasin nendega isegi Kärdla koolis sageli toimivat taktikat juhtida jutt märkamatult ja sujuvalt endale sobivale teemale, aga nemad juba nii lihtsa nõksuga alt ei läinud. Tulid ikka oma küsimusega uuesti tagasi ja ei jäänud mul muud üle, kui üritada vastata. Järgmine feil saabus inglise ja saksa keelte ERINEVUSTE välja toomisega. Mu pea oli korraga täiesti tühi. Mäletasin vaid, et Pinker kirjutas oma raamatus midagi saksa keelte tegusõnade minekust lause lõppu. Vastasin seda ja kui siis täpsustavalt küsiti, et kas alati lähevad tegusõnad lause lõppu olingi tumba valmis. Praegu ma oskas vastata küll, aga see ei aita. Õnneks oli ka positiivset. Pool intervjuust kulus ülesannete suulisele lahendamisele, mis mul paberiga kohapeal näppu pisteti. Nendega sain ma omameelest üsna hästi hakkama, aga ega nad kuigi rasked ei olnud ka (a la: what would a linguist find interesting in the sentence "Toby drew a gun"?). Ohh, seda kirjutades tekib tunne, et intervjuu mul ikka üldse ei läinud kohe, kuigi ausaltöeldes ma nautisin seda vestlusvõimalust ja ma arvan, et just selline õppevorm sobiks mulle kõige paremini. Loodame vaid, et nemad ka minus midagi nägid... Aga see selgub alles 5. jaanuaril.

Pärast intervjuud oli hea kerge olla - viimaks on see tehtud. Teisest küljest tekkis ärevus - nüüd on minu osa täidetud. Võtsin oma koti ja suundusin taas linnapeale - vaja teha väike suveniirishoping. Kahjuks olin ma nende kolme päevaga äärmiselt vaeseks jäänud ja kott oli ka puupüsti täis, nii et midagi suurt ma lubada ei saanud.

Kõige lahedam kell!!

Ühel hetkel tuli mulle sõnum Valentinalt (Itaallane, tutvusime temaga thestudentroom.co.uk-is ja lubasime Cambridges kokku saada), kes teatas, et tema on nüüd kohale jõudnud. Kirjutasin kähku vastu ja lubasin temaga King's Colledge'i väravas kokku saada. Samal ajal saatsin sõnumi ka Jonnele (Soomlane, samuti studentroomist ja kandideeris, nagu Valentinagi, King's Colledgisse). Väheke segadust ja sõnumitega jamamist ja ühel hetkel seisiski mu ees pisike hiinlanna välimusega itaallane. Ta rääkis, et tema vanemad on immigrandid, aga tema on sündinud Itaalias. Ootasime Jonnet, kes ei suutnud meid vist kuidagi üles leida. Käis kibekiire sõnumite vahetamine. Läksime Valentinaga King's Collegi kohvihusse ja kutsusime Jonne ka sinna. Ühel hetkel ütles ta, et on ka seal, kuid kuna keegi meist polnud teisi varem näost näkku näinud, siis oli väike probleem üksteise ära tundmisega. Küsisin isegi mingilt lambikalt poisilt, et kas ta on Jonne :D. Lõpuks õige Jonne leidis meid ikkagi üles ja istusime seal laua taga umbes 10 minutit elavalt lingvistikast, Cambridgest ja millest iganes vesteldes. Siis pidi Jonne korraks ära käima - tal algas intervjuu. Vähem kui veerand tunni pärast oli ta aga tagasi ja jätkasime sealt, kust pooleli jäi. Ma ei tea, kaua me seal niiviisi lobisesime, aga ühel hetkel hakati kohvikut sulgema ning Jonne ja Valentina avastasid, et neil oleks aeg sööma minna. Kutsusid siis mind ka kaasa. Algul ma ei tahtnud väga minna - imelik ju lihtsalt võõra kolledži söögisaali rottima minna. Aga nemad kohe agaralt küsisid mulle luba ja nii ma siis sinna läksingi. Suu kergerlt ammuli kõndisin saali, mis oli vähemalt 2x nii suur kui Peterhouse'i oma ja kogu ulatuses küündlavalguse ja kuldse läikega üle külvatud. Istusin seal ja imetlesin võlumaailma, kuhu olin sattunud. Mõtisklustest ehmatas mind välja kellegi hääl, kes küsis, et kas ta võib siia istuda. Vastasin jaatavalt ja arutlesin endamisi, miks minu vastu istunud lambikas poiss ei valinud mõnda täiesti tühja lauda - neid oli seal hulgi - vaid tuli just siia. Mõne aja pärast hakkasime vestlema ja tuli välja, et ta on Šveitsist ja kandideerib inseerinduse erialale. Ausalt, ma ei oleks arvanud, et ta pole inglane, kui ta poleks ise seda öelnud. Keelekasutus ei reetnud minu kõrvadele midagi.

King's College

Üsna pea helises telefon - helistajaks Valentina, kes ei suutnud mind küündlahämarast saalist kuidagi üles leida. Nägin teda uksel seismas ja viipasin enda juurde. Jonne ja Valetina tutvustasid end samuti Rogerile (see šveitslane) ja järgnev tund aega kulges mõnusas vestlusringis. Rogerist oli korraks isegi kahju, kui kolm lingvisti teda šveitsi saksa keele teemaliste küsimustega ründasid :D (Jonne: "How do you say "Morgen" [moogen]?" - Roger: "MoRgen...[moRgen]??" Nalja sai :D Siis avastasin, et kell hakkab saama kaheksa ja peaks end vaikselt bussi peale asutama, et lennujaama saada. Kõik kolm olid kohe saatmas. Läksimegi siis kõik koos, Valentinast sai kaardilugeja, kuna ta oli ainuke, kel Cambridge'i kaarti oli välja prinditud. Mina ja poisid põhimõtteliselt lihtsalt tolknesime tal sabas ja lollitasime. Võrdlesime Jonnega oma aktsente ja leidsime, et sügava soome/eesti aktsendiga rääkida ja seda kuulata on väga kodune tunne. Siis helises Jonnel telefon ja peaaegu kogu ülejäänud tee rippus ta vaheldumisi soome ja inglise keeles mobla otsas ja mina rääkisin Rogeriga hirmus tarkadest maailma asjadest. Nüüd hakkas mul Valentinast kahju, et ta pidi seal nagu lasteaia kasvataja meile teed näitama. Ise me midagi tähele ei pannud :D Huvitav tähelepanek: oli tunda, et ümberringi on ikkagi keskmisest kõrgema IQ-ga inimesed. Millest seda järeldan? Naljadest näiteks. Nende tase jäi kusagile sinnakanti: "This is like Berlusconi's English!... Oh, wait, I've never heard him speak English! :D"

Bussipeatusese jõudes tuli välja, et viimane buss oli juba kell seitse ära sõitnud. Valentina oli jällegi hakkamas kohe ühe seisva bussi juhi käest infot üle pärima. Mu elu on ikka nii mugav! :D Jah, tuli välja, et ainuke võimalus on minna rongiga. Suund rongijaamale - ega see meid ei morjendanud, hoopis vastupidi! Saimegi kauem koos olla. Rongijaamas oli mul aega üle ja otsustasime koos minna poodi. Jamasime ja lollitasime ka seal, Roger soovitas osta šokolaadi peale hanerasva võiet :D Järgnes arutelu erinevate šokside üle - järeldus, et šveitsi šokolaad, täpsemalt Milka, on ülihea, oli kiire tulema. Tagasi jaamas vaatsin, et mul on veel mõned minutid aega, aga kuna meil oli just parajasti nii tore, siis otsustasin minna hilisema rongiga. Kahjuks sai kell liigagi kiiresti 20.45 ning saabus ikkagi viimaks see kurb hetk, et tuli lahkuda. Kallistasime, jätsime dramaatiliselt hüvasti ja lubasime kindlasti Facebookis edasi suhelda (kui modernne :D).

Rongisõit möödus veidi kurvalt - uued sõbrad tuli liiga kiiresti maha jätta. Loksusin umbes kolmveerand kümneks King's Crossi ja venisin sealt edasi üle tee St Pancras Internationali, et šokolaadi nosides oodata järgmist rongi Luton Airport Parkwaysse - väljuma pidi see 22.25. Millegipärast tuli selle rongi peale haigelt palju inimesi - kõik kohad vist olid täis. Suurem osa neist olid erinevad mehed - ärikad, räpparid, muidu kahtlased isikud... Kusagilt imbus mu ninna alkoholilõhna... väljas on pime, pime...

And I suddenly feel very sad... It's a bittersweet sadness.

Lutonisse jõudes kulges edasi kõik äärmiselt igavalt. Mõtlesin algul säästa raha ja kõndida lennujaama, aga kuna ma täpset teed ei teadnud ja kott oli ka hirmus raske, siis valisin ikkagi bussi. Poole tee peal sain aru, et ma oleks oma rongipiletiga ka bussile saanud ja säästnud poolteist naela. Ah, savi see.

Minu pesa lennujaamas

Lennujaamas tatsasin ringi ja otsisin kohta, kuhu end külili vedada. Kuhu kadusid kõik pingid?!? Nägin ainult ühte ja isegi selle mõlemas otsas istusid mingid mehed, nii et pikali sinna ikka panna ei saanud. Valik langes viimaks põranda kasuks. Tegin omale vähe varjulisemasse nurka äärmiselt ebamugava pesa ja üritasin silma looja lasta. No such luck. Loobusin pärast pooleteisetunnist vähkremist ja võtsin oma kohustusliku kirjanduse välja. Hea asi oli see, et sain raamatu peaaegu läbi selle nelja ja poole tunniga, mis mul veel rottida oli jäänud.
Lennuk väljus 7.45, kuid sellele eelnes veel kenake tühja molutamine ootealal. Lennureis ise kulges väga sujuvalt. Ühte asja tuleks veel mainida: paratamatult ajab naerma, kui ajal, mil inimesed kobivad pardale, sätivad oma asju, suterdavad - ning ka ajal, mil kõik vagusi istuvad ja lennuk aeglaselt õhkutõusuraja poole põristab, mängib lennuki raadiosti Mozart :D Ütleme nii, et minul isiklikult küll Ryanairi vastu mingeid pretentsioone ei ole. Mõnda võib häirida stjuardesside pidev söögikäruga sagimine ja kõlaritest iga 10min tagant kostvad reklaamid, aga istu akna alla, pane klapid pähe ja pole viga midagi. Lennuk oli ka igati normaalne, isegi tühje kohti oli.

Tallinnas oli mul vastas tädi, kes viis mind enda poole ja söötis kõhu täis. Omal soovil läksin veel oma vaba 2 h sisustama linnapeale, et püüda siiski leida valget kleiti. Ega see ei õnnestunud ikka.

Hiiumaa buss oli fullis. Olin sunnitud pressima end istuma kõige viimasesse pinki. Tukastasin seal mõnusalt, kui äkki minu kõrval istunud tüdruk mind õrnalt tonksas ja küsis, kas ma maha ei taha minna - oleme praamis. Ajasin end siis unise peaga üles salongi ja lugesin veel veidi raamatut. Feilisin joogivee ostmisega - miks pagana päralt peavad mulliga ja mullita veede pudelid nii ühesugused olema?!

Viimaks koju tagsi jõuda oli ühest küljest nii hea tunne - kodu on koht, mille sarnast kusagil mujal ei leidu. Seda soojust ja vabadusetunnet ei saa kunstlikult luua.

Nüüd hakkas väsimus tunda andma. Vedasin end ohkega magama - minu voodi! - ning panin vaimu valmis, et järgmisel hommikul kell seitse nagu kellavärk koolis olla ja pärast seda jõulukarnevali proovid, proovid, proovid ööni.

Sinna ja tagasi - reisipäevik II

Legotükkidest kuusk St Pancras International rongijaamas

Endiselt 04.12.11 - Clink261 hostelis, ~20.05

Lennujaama jõudes oli esimene asi - vetsu! Kannatasin lennukil ära - mine tea, äkki küsivad veel raha kilomeetrite kõrgusel enese kergendamise eest? Edasi hakkasin mõtlema, kuidas saada rongile ja King's Corssi. Küsisin ja sain targemaks - esmalt tuleb sõita bussiga! Aga mis bussiga? Kuhu?! Jalutasin küllaltki sihitult mööda lennujaama ringi, 6 kilo õlal. Rottisin viimaks lennujaama ette (vähemalt ma arvan, et see oli ikka esikülg) ja üritasin seal ringi sebivatest 2356464 bussist midagi sotti saada. Viimaks otsustasin, tühja kah, milleks mulle suu on pähe pandud ja küsisin suvalise bussis seisva piletimüüja käest (hilises keskeas mustanahaline, hääl ja kõnemaneer nagu Morgan Freemanil). Saingi õigele bussile ja hopsti! Luton Parkway rongijaama, mis oli ootamatult tilluke. Kodune tunne kohe - nagu Kärdla lennujaam :)

Jälle probleem - millise rongiga? Mõtlesin, et olen nüüd ilgelt kaval ega raiska aega ja sammusin enesekindlalt otse kassasse, kust küsisin, et millal läheb järgmine rong King's Crossi ja kuidas sinna saada. Klaasseina taga mõmises hallipäine vanamees. Mu küsimustele ta muidugi ei vastanud. Tahtis vaid kinnitust, et kas ma soovin King's Crossi saada. Vastasin jaatavalt ja juba ta müüski mulle ilma pikema jututa pileti. £8.60. Fine. Olen jälle oma tarkusega üksi.

Suundusin edasi Inglismaa "traditsiooniliste" piletiväravate juurde. Loomulikult ei pääsenud ma sealt läbi. Kust pagana kohast peaks ma teadma, mis pidi see pilet sinna toppida? Jalutasin siis invavärava juurde, mis oli lahti. Jah, ma nii vaimne invaliid küll, et piletilugejast aru ei saa. Seal juures seisis üks poolaraablane, kes oli pandud minusuguste saamatute pileteid kontrollima. Küsis siis seda näha ja muutkui kordas: "The other side". Pöörasin siis püüdlikult piletit iga võimaliku nurga alla. Lõpuks võttis ta selle lihtsalt mul käest ära ja keeras ümber - olin kogu aja piletit tagurpidi hoidnud...

Õnneks paistis, et ma polnud ainuke, kes liikus ringi pooljuhuslikult. Mööda rongijaama tormas ka üks koos minuga bussis olnud noormees - ikka trepist alla ja tagasi üles, platvorm 1-lt platvorm 3-le... Paistis, et kumbki meist ei saanud seinu kaunistavatest rongitabelitest mitte mõhkugi aru.

Man, I know how you feel...

Ah, savi! Läksin suvaka rongi peale, mis pidi viima St. Pancras International jaama, mis oli väidetavalt King's Crossi kõrval. Mingi ime läbi jõudsin jälle õigesse kohta välja.
Rongisõit kestis nii umbes tunni. Iga peatuse muutis aga seda häirivamaks kusagilt salapärasest kohast (arvatavasti aknapoolseima istme seest) leviv vänge fekaalihõng, mis seisaku ajal üle reisijate lõõtsus. Sõidu ajal nagu polnudki nii väga tunda. Teine huvitav nähtus oli minu kõrval istuvad kaks tüdrukut, kes terve tee valjuhäälselt ja tõsimeeli oma boyfriende ja sõbrannade armuelusid klatšisid.

Rongijaama jõudes (mis oli hiiglaslik) oli kõht äkki tühjaks saanud. Ostsin ühest soojade saiakeste putkast paninit. Esimene kord sellist asja maitsta, aga väga hea oli! Ja kõht sai kohe tükiks ajaks täis.

Pärast lühikest ringi surfamist leidsin ka hotelli üles (okei, veidi enam, kui lühikest, aga lühikest arvestades sellega, et kohale jõudmiseks oli mulle abiks vaid internetipildist pähe salvestunud kaart ja asukoha aimdus. Esialgne plaan oli Londonist kaart osta, aga kõik kaartid olid müügil vaid suurte raamatutuena, nii et see tegu jäi katki). Panin asjad tuppa ära ja otsustasin Camden Marketi üles otsida. Ka selle asukohast oli mul vaid mälupilt kaartist. Sinna jõudsin umbes minemise kohta samuti üllatavalt edukalt. Nägin nii mõndagi valget kleiti, kuid ükski ei olnud 100% see, mida otsin (Miks valge kleit? Tulemas on selline ülivõimas show nagu EPIC LXV (meie lennu jõulukarneval) ja seal oleks mul vaja kanda valget kleiti). Lahedaid mantleid oli ka, aga mitte maani. Nimelt oli mu teine eesmärk Camdenisse minekul osta endale ilus ja omapärane, korralik talvemantel. Siiski, ma arvan, et ostan endale homme mõlemad.

Aa, ja veel - Johnny Deppi pildiga särgid, pusad!!! Can you believe it?! Oleks kohe ostnud, aga siis jäin mõtlema... kas ma tõesti läheks ka kuskile, Johnny nägu rinna pealt kõigile vastu vaatamas. Mitte, et teda halb vaadata oleks, otse vastupidi... lihtsalt, ma pole kunagi olnud selline fänn, kes kirjaks oma toa iidoli piltidega ja kannaks teda seljas/jalas/peas... See on kuidagi... nagu oma aluspesu näitamine, minu jaoks. Ma ei tea, ei tundu lihtsalt õige. Iga ühe oma asi, keda fännab, keda mitte. Teine asi oli see, et hinnaks oli £10, mis on minu meelest veidi liiga palju üliõhukese, peaaegu läbipaistva maika eest välja käia. Aga hommik on õhtust targem, eks paistab, mis saab...

Tagasi hotelli jõudes olid toas juba ülejäänud 3 tüdrukut. Nimelt otsisin omale küllaltki viimasel hetkel tuba broneerides soodsaima mõistlikest pakkumistest, milleks oli öö 4-le tüdrukule mõeldud toas £17 ees. 18 inimesega kasarmus väga olla ju ei taha?

Kaks tüdrukut - hollandlased, keda ma oma suure keeleteadlasetarkusega algul rootslasteks või norrakateks pidasin - läksid peagi linna peale, ilmselt pidutsema. Üks mu all naris on vaikne ja võõralt maalt. Rohkem temast ei tea.

Nii, aga nüüd tuleb hakata taas lingvistikat õppima ja siis magama minna. Ei saa ju intervjuust lihtsalt läbi ujuda...

Kell on ikka veel nii vähe...

Tuba Clink261 hostelis

Sinna ja tagasi - reisipäevik I

Inglismaal ja intervjuul käidud nagu nalja. Viimaks postitan siis väljavõtted oma väikesest reisipäevikust :)

04.12.11 - Tallinna lennujaam, ~11:30

Istun lennujaamas värava nr 14 juures. Siiani on kõik õnneks sujunud plaanipäraselt - loodame ka edaspidi parimat.

Vaikselt koguneb igasugust rahvast. Põhiliselt nooremapoolsed mehed. Loodan, et perve pole :)

Vaatlen juuksekardina praegudest inimesi: mehed istuvad kõik - nagu mehed ikka - jalad nii harkis kui võimalik haarates enda alla harjumuspäraselt 1,5 kohta. Naised on väikesed ja vaiksed. Minust vasakule jääb kamp mustanahalisi räppar-poissmehi, kes õndsalt lõugavad. Kas ma pean tõesti nende seltskonnas veetma järgnevad 2,5 tundi?

Aga nüüd hakkan lingvistikat kordama ja ootama lennukile pääsu ja siis 12.55 õhkutõusu (miks mulle meenuvad kohe 8.-9. klassi kirjandid, mida ma paar nädalat tagasi kirjandivõistluse kohtunikuna kontrollima pidin, eriliselt üks, milles oli juttu poisikesest, kes unistas õhupalli ehitamisest ja sellega lendamisest. Pealkirjaks oligi tegelikult õhkutõus. Aga see feeling, mis antud töös oli, kummitab mind praegu).