Rhythm and routine

Elu hakkab viimaks paika loksuma. Lühidalt võiks selle kokku võtta sõnapaariga rütm ja rutiin. Jagan aega õppimise ja tantsimise vahel. Viimaks on tekkinud kodused tööd, kuigi teemad iseenesest ei ole ikka veel raskeks läinud. Hetkel on päevakorras kolm pikemat aga suhteliselt lihtsat projekti: 800-sõnaline küllaltki lihtsate teemadega essee kahe nädala pärast, grupitööna tutvustav poster lezgiani keelest novembri lõpuks, grupiesitlus veel kokku leppimata teemal novembri lõpuks. Elu on lill, sest alates 26. oktoobrist kasutan lugemisnädalat ära ja lähen kümneks päevaks kodumaale. Ema lubas õunakooki!

Inglise keele grammatika

Will perform nasal-ingressive voiceless velar trills for food

Maakeeli öeldes võin toidu nimel röhkida. Tegelt on nii, et kuna elan kerget säästurežiimi, siis süüa saan täpselt nii palju, kui sööklas sisse ajada jõuan, st põhimõtteliselt 2x päevas. Aga lõunaks libistan ikka mõne õuna või banaani kotti, muidu hakkab nälg vahepeal silmanägemist ära võtma. Toit iseenesest ei ole siin halb, aga meeletult rasvane küll. Ja üle mõistuse käib see friikartulite ja burgerite teema. Minu jaoks on ja jäävad need kiirtoiduks (=millekski ebameeldivaks), mitte mingiks korralikuks õhtusöögiks. Magustoitudega tuleb silme ette pilt ebaõnnestunud telekokast, kes küpsetise luhtumisel vaatab naerulsui kaamerasse ja lausub: "aga pole hullu, veidi suhkurt juurde ja ei saa arugi". Magus on ikka vääääga magus siin. Ja rasvane. Kas ma juba ütlesin seda? Sorry. Aga nii see on.

Eelmisel nädalal külastasin ühe sõbraga india restorani. Kõht sai ikka korralikult täis söödud ja silmistki pisar välja ootamatult tugeva karriga. Uskusin, et sinna ma suren.

South Manchester Mudrun (Parkrun)

Siiani olen kaks korda käinud jooksmas igalaupäevast 5km jooksu lähedalolevas pargis. Paras mudamaadlus on see küll, kuiva jalaga pole kumbki kord koju jõudnud. Homme jälle! Teistel päevadel omal algatusel jooksmas käia on isegi päris mõnus, kuna kasutan selleks üht teist parki, mis ei ole nii porine, aga kus tuleb ettevaatlik olla, et oravaid alla ei aja. Üks päev nägin pargis ka mingit huvitavat lindu, kellesarnast varem kohanud pole. Taaselustus vana huvi loodusõpetuse vastu. Lindudest rääkides, siis mul on juba paar päeva akna taga keegi väga kummalist häält teinud.

Dalton-Ellis öösel

Bad luck comes in threes

Nädal algas äärmiselt südantsoojendavalt. Tegelikult sai ebaõnnesaaga alguse juba nädalavahetusel. Tundsin ennast laupäeval kuidagi eriliselt väsinuna ja ei jaksanud väga midagi teha. Sellele vaatamata vedasin end siiski 5km jooksule kohale ning arvestasin päevaplaani, et tuleb käia raamatukogus ja printimas. Nii, jooksmas käidud, väsimus veelgi suurem, kuna hommikusöögile väga ei jõudnud. Lubasin endale paar tundi tukkumist ning siis linnapeale asju ajama. Esmalt pangaautomaadi juurde, sest sain viimaks raha üle kantud oma Lloydsi kontole. Vale PIN, no mida? PIN blocked?!? Jess... Raamatukogus - no eks muidugi, üritan turvaväravast välja minna, kui järsku läheb lahti kõrvulukustav undamine. Mis nüüd? Raamat ei olnud korralikult laenutuse registreerimisest läbi läinud... Näitasin oma õpilaskaarti, sain raamatu laenutatud ja tulin tulema. Väsimus, uskumatu väsimus. Teepeale jäi Café Nero. Andisn ahvatlusele järele ja astusin sisse ning tellisin mõnusa tassi kuuma šokolaadi. Rüüpasin seda ning lehitsesin paksu köidet maailma keeltest. Õues külm, ilm kehv ja motivatsioon nullis.
Järgmisel õhtul pidin minema kella kaheksaks võistlustantsu tundi. PIDIN minema, aga ei läinud, sest umbes pool tundi enne kaheksat avastasin korraga, et mul ei ole enam õpilaskaarti. Otsisin, otsisin veel, pöörasin toa pahempidi, aga mida pole, seda pole. Sinna kadus ka viimane motivatsiooniraas - vajasin šokolaadi, KOHE... aga mul ei olnud seda. Otsustasin siis, et no vahet pole, lähen ilma kaartita trenni ja lihtsalt ütlen, et kadunud see. Jõuan uksest välja astuda, kui võtmekimbu küljest kukub ära uksekaart. Jõllitan maas lebavat valget ristkülikut mõned hetked ja korjan siis üles. Loomulikult, pragu sees kinnituskoha lähedal... Okei, hakkasin võtmeid kotti tagasi pistma, kui... kus mu rahakott on??? Jah, jäi tuppa. Sinna ma lähen ja sinna ma jään. Sellel õhtul ei liikunud tõesti enam kuhugi.
Vihmasel esmaspäevahommikul asutasin ennast taaskord ülikooli poole, nüüd siis uut õpilaskaarti tegema ja pangakaarti PIN-koodi avama...
Ma väga loodan, et mõneks ajaks annab halb õnn rahu.

John Rylandsi raamatukogu

Vaade raamatukogu juurest vanadele ülikoolihoonetele ja uuele Alan Gilbert Learning Commonsile

Samuel Alexander Building

PS: Üleeile õhtul jalutasime sõpraedega mööda Oxford Roadi. Ühes restoranis olid sinised mehikesed. Smurfipidu.