En annan månad börjar

Välkommen, höst!

Juba ongi käes oktoober! Uskumatu, kuidas aeg ikka lendab. Peaksin muidugi tihemini kirjutama, aga ei jaksa. Ei teagi miks, laiskus on peal ehk? Hakkasin eile [üleeile..khmm] siia sissekannet tegema, aga kuna tegin eile kolmandalt korruselt keldrisse vähemalt 20x trepijooksu, siis mu pea valutas ja ega ka kirjutamisest suurt midagi välja ei tulnud. Trepist ei roninud ma nii palju üles-alla sugugi mitte trenni mõttes. Tahtsin hoopis oma pesu pesta, kuid nagu ka esimesel korral, siis ei õnnestunud mul neid suurepäraseid tööstuslikke Electroluxe käima saada. Tegin küll kõik täpselt juhendi järgi, aga ei midagi peale valju lollaka piiksu. Nõutult läksin siis koridorikaaslase uksele kolkima, et äkki ta oskab aidata. Paraku ei saanud me ka kahepeale targemaks, tuli kolmas pea appi kutsuda. Nii ta siis helistaski majahoidjale. Kuna pesuruumis oli neli masinat, millest üks mõeldud vaipade jaoks, siis sain oma kolmest masinatäiest vähemalt ühe käima panna. Majahoidja pidi aga jõudma alles poole tunni pärast. Nii ma siis jooksingi toa ja pesuruumi vahet, et kontrollida, kaugel see üks õnnetu masinatäis on ja aeg-ajalt proovides teist kahte masinat uuesti käima saada. Vahepeal suutsin muidugi pesupulbrit oma toas põrandale ajada, mille koristamine oli äärmiselt tüütu, kuna toimivat kühvlit ja harja pole ilmselt raatsitud meie koridorile annetada. Viimaks jõudis majahoidja, selgitasin talle oma probleemi ja vandusin, et olen teinud kõik täpselt nagu juhises. Andis siis mees paar obadust pesumasina uksele ja vajutas nuppu ja - voilaa! Tööle läks. Minule jäi vaid nukker teadmine, et igapäevasest treeningust ei ole miskit kasu olnud. Järgmine kord virutan kohe alustuseks pesumasinale jalaga.

Mingi naljakas päikesepaneelidega järelhaagis

ja tolle haagise sisu

Rääkides sellest koridorikaaslasest, siis ma vist olen leidnud veel ühe hingesugulase. Küll veidi teise nahavärvi ja kultuuritaustaga, kuid alati, kui köögis või koridoris kohtume, siis jätkub juttu kohe tunniks. Igaljuhul on tore leida võõralt maalt kedagi, kes näeb maailma sinuga sarnaselt. See ongi vist vahetusõpilaseks olemise võlu.

Ära kima autoga!

Vaatan aknast välja ja vastu sillerdavad mitmevärvilised puud. Natuke kahju, et mu tuppa paistab päike ainult vara hommikul, mil ma seda just ei tahaks. Õhtul pean leppima loojuva päikese kumaga vastasmajal. Sügis on täie jõuga Umeåsse jõudnud. Hommikud ja õhtud kisuvad juba päris külmaks, päeva ajal veel sooja jätkub (kui just ei puhu meeletu tuul) ja käin endiselt jooksmas tavalise dressikaga. Vahel tuleb laiskus peale, aga tegin endaga kokkuleppe, et kuna pean siin oma kodusoldud aega üsna üksildaselt veetma, siis teen iga päev trenni. Juba 14 päeva on see õnnestunud, vaatame, kaugele ma nii jõuan. Tasuks luban endale ohtralt kaeraküpsiseid šokolaadiga. Nende karpidest hakkab riiulile moodustuma juba omalaadne kindlus. Lisaks kõnnin endiselt igale poole kangekaelselt jala. Igal üritusel, kus suurem osa inimesi on ratastega, järgneb vestlus: "Kas sul polegi ratast?" -"Ei." "Aga kas sa plaanid endale ratta osta?" -"Ei.". Seepeale tehakse suured silmad ja vangutatakse pead. Mina olen rahul. Buss oleks ka tegelikult võimalus, aga tunnistan, et ma ei oska isegi bussipiletit osta siin. Nimelt tuleb see muretseda kusagilt automaadist. Varsti pean tegelikult sellega nagunii kokku puutuma, kuna kohvriga lennujaama ja tagasi jalutamine ei tule vist kõne alla - eelkõige just seetõttu, et kardan, et kohver ei pea mitu kilomeetrit mööda asfalti kõristamisele vastu.

Tunnistan, et olen natuke käsitööhaige. See on umbes sama, nagu soov mängida arvutimänge. Sul on kohustused, aga siis tekib see vastupandamatu soov hoopis tegeleda selle meeldiva tegevusega. Nii ma siis hakkasingi vööd kuduma. Võtsin kätte ja õppisin selgeks, vajalikud riistad meisterdasin kättejuhtuvast. Nüüd läheb töö juba üsna libedalt ja hommikuti ongi tavaks saanud pärast hommikusööki Terevisiooni kuulata ja sõrmedele tuld anda. Tore on vaadata, kuidas vöö aina pikemaks ja kirjumaks venib. Kahjuks saab ta varsti valmis ja siis tuleb mul mingi uus kasulik meelelahutus välja mõelda. Muide, vöö nimeks saab Veeri, veeri, päivakene, kuna selle tööga võib väga märkamatult mitu tundi "minema veeretada".

Pratar du svenska?

Homme [ee..täna] on mul juba kaheksas rootsi keele tund Rootsis. Paraku on selles tunnis mõnikord tunne, et ma väga ei õpi. Ma ei teagi, millest see tingitud on, kuna õpetaja räägib kogu aeg rootsi keeles ja saan ka üldiselt enam-vähem ta jutust aru. Võib-olla on asi selles pausis, mis kahe 45 min vahele tehakse? Võib-olla on probleem formaadis, mis tähendab, et me teeme pidevalt mingeid grupi- või paaristöid, st loeme kahekesi raamatust ja ühendame vastuseid või jutustame teistele kodus loetud artiklit ümber. Klassis on tase üsna erinev: mõni kasutab keelt juba päris vabalt, mõni kobab endiselt pimeduses. Paigutaksin ennast kusagile vahepeale. Aga kellelgi (peale ühe taanlase võib-olla) pole keel veel nii hea, et normaalset argumentidega diskussiooni üleval hoida. Seega meie arutelud artiklite või raamatutekstide üle piirduvadki selle (kodus selgeks õpitud/valmis kirjutatud) ümberjutustusega või lühikese vestlusega stiilis "Ma arvan, et selle vastus on A" -"Ma arvan ka". Mitte just eriti arendav? Vahepeal on mul tunne, nagu oleks mu keeleoskus taandarenenud, sest kuulen kusagil rootsikeelset vestlust ja ei saa mõhkugi aru. Teinekord kuulen jälle mingit lausekatket ja rõõmustan, et sain aru. Segane lugu. Võtsin leevenduseks eakohast lugemisvara - Tove Janssoni Muumioru lood ("Småtrollen och den stora översvämningen"), mõnus umbes 50-leheküljeline raamatuke, suure kirja ja paari pildiga. Tegelikult oli mul raamatukogus käes George R. R. Martini "Jää ja tule laulu" saaga neljas raamat rootsi keeles, aga kui ma tundsin, kuidas mu käsi koos sellega kangesti läbi raamatukogu põranda vajuda tahtis, siis tegin raske (aga targa) otsuse ja suundusin lasteosakonda. Teadsin, et nii paksu raamatu puhul oleks peagi elu lugemise ilu segama hakanud. Tegelikult kui ma vahest mõtlen sellele, et pean TLÜs jaanuaris samuti rootsi keele A2 eksami sooritama, tuleb hirm peale. Rootsi keele õppejõud TLÜs oli kordades nõudlikum, kui praegune õpetaja ja ma kardan, et TLÜ A2 ja Umeå A2 ei pruugi olla sisult samad... Ja teades, et ta eeldab suulises osas kindasti, et mina kui vast Rootsist saabunu peaksin olema võimeline vabalt vestlema igapäevastel teemadel, siis ei ole ma enam sugugi õnnelik...

Omamoodi naljakas lugu on ka see, kuidas ma üritan nihverdada, et mitte osta hirmkallist (ligi 40 eurot) rootsi keele õpikut. Esiteks läksin ja laenutasin selle raamatukogust, kuid kuna õpikute laenutusaeg siin on vaid 2 nädalat, siis õnnestus mul seda vaid korra pikendada, kui nüüd esmaspäeval jõudis kätte aeg, mil meie teed läksid lahku. Seetõttu olin sunnitud avama konto oma UmU-kaardil (õpilaspilet sisuliselt), et sellega saaks raha eest printida-skännida-kopeerida. Ka sellega oli omajagu jama, kuna pidin neile saatma koopiad oma ID-kaardist ja UmU-kaardist. Mõtlesin, et ah suva, teen neist telefoniga pilti ja saadan selle - läbi läks! Nüüd on mu konto avatud, aga raha sellel pole endiselt. Järgmine etapp on välja selgitada, kuidas sinna raha peale saada. Oeh, oleks siis igalpool nii lihtne nagu Eestis... Kui ma ükskord sellega hakkama saan, siis lähen ja teen uhkelt poolest õpikust koopiad (kasutame ainult poolt, kuna esimene pool on A1 tasemele). Rootsi seadused seda muidugi ei luba ja vastavad sildid on raamatukogus kopeerimismasinate juures ka väljas, aga keda see huvitab. Vaevalt, et keegi seda kontrollib. Vahemärkuseks veel see, et ühikatoas piraatlusega tegeleda ei saa - torrentite alla tõmbamine on blokeeritud. Ja veel - raamatukogu keldrikorrus on kõigile avatud, aga sisu on nagu ühest õigest raamatukogu-õudukast. Liikuvad riiulid, mille vahele võib kinni jääda (tegelikult mitte).

Raamatukogu alumine korrus

Samal ajal püüan otsustada, millist teemat valida seminaritööks (ja edasi bakatööks) - peaaegu sama närvesööv, kui pärast keskat ülikooli ja eriala valimine. Selline tunne on, et kõik on juba ära uuritud ja minu suur soov teha midagi maailmamuutvat ei maksa midagi. See illusioon hakkab vaikselt kokku kukkuma ja sisimas lepin sellega, et ilmselt on olen siis üks neist, kes uurib koduküla väikseima tänava kolmanda maja ees oleva kivi kumerust. Vahel mõtlen tuleviku peale ja sellele, kuidas olen oma peas elu täpselt ära planeerinud aastate kaupa... ja siis mõtlen, et miks küll. Kõike lõpuni planeerida pole nagunii võimalik ja kui oled väga täpsed plaanid teinud, siis iga väljastpoolt tulnud mõjutus, mis need segamini paiskab, tekitab suurt peavalu. Ja enamasti ei lähe asjad nii, nagu planeeritud.

Aga nüüd natuke elulisematest teemadest. Ülemöödunud (juba!?) nädalal oli meil buddy-grupiga väike filmiõhtu koos näkside ja kõige muuga. Ainuke probleem oli see, et meid oli antud korteri jaoks veits liiga palju ja seetõttu oli mõnel ilmselt üsna ebamugav asend teleka nägemiseks. Vaatasime kahte filmi: rootslaste kodumaine (sisukas ja mõttega) komöödia "Kopps" ning siis ameeriklaste idiootsuse tipp "Project X". No tõesti, kui ma kuulsin, et viimane põhineb tõestisündinud lool, olin inimkonnas täiesti pettunud. Kuidas saab nii rumal olla? Paned gümnaasiumis nii suure peo maha, et pool naabruskonda on hävitatud, saad üle-kooli-tüübiks, siis lähed ülikooli ja hakkad ikka nullist peale. Ilmselt pole minusugused selle filmi sihtpublik. Muidu oli õhtu üsna tore, sain isegi ratta pakikal sõita üle kes teab mitme aasta. Tagasi koju pidin paraku omal jalal kõndima (umbes 3 km) ja lahkusin seetõttu veidi varem.

Brännboll

Laupäeval pidasid kõik buddy-grupid omavahel maha suure pesapallivõistluse. Rootsis kutsutakse seda mängu brännboll ja reeglid on üsna sarnased meil koolis harrastatud pesapallile. Mina otsustasin mängu jälgida kõrvalt, kuna kooliajast olid sellega halvad mälestused. Selle kahetestkümne aasta jooksul õnnestus mul pallile pihta saada heal juhul 4-5 korda. Ja palli püüda ma ka ei osanud. Ega visata. Joosta võisin küll, aga sellest paraku ei piisanud. Ma ei teagi, mida vaja oleks, et see mäng mulle nüüd meeldima hakkaks. Samas, võrkpalli võin nüüd juba küll mängida, kuigi koolis ei sallinud seda samuti. Põhjuseks siis jälle puudulikud oskused. Aga meie buddy-võistkonnal läks väga hästi. Jäime taaskord 18 rühma hulgast teisele kohale. Igavesti teised, nagu üks korraldaja ütles.

Meie pesapallivõistkond kaugustes

Loppis! Igen...

Pühapäeval kuulsin, et Västerbotteni muuseumis tuleb ajalooline laat. Loomulikult tundsin, et pean ennast sinna kohale vedama ja asja üle vaatama. Lähemale jõudes kuulsin kapjade tuttavat plaginat ja kella kõlinat looma sammu rütmis. Mind tervitas tore hobukaarik muheda raskeveokaga. Mu hobusevaimustus oli täie hooga tagasi ja vahtisin suksut armunult. Kui end viimaks lummast vabastada suutsin, hakkasin uurima lettidel müüdavat. Üsnagi ootuspäraselt oli suur osa käsitöö - ehted, kudumid, seebid, küünlad jne. Teine osa kuulus toidule-joogile. Otsin endale ka ühe lõigu 20 SEK maksvat rasvast nõretavat kartulipannkooki (või midaig sellist). Muhe müüja-praadijaonu veel hoiatas mu spordiriideid vaadates, et see sisaldab palju kaloreid, silmis lõbus helk. Kaloreid ma ei karda, selleks ma trenni teengi ja seetõttu pistsin päris maitsva pannkoogi kähku pintslisse. Muud ma sellelt laadalt endale ei leidnud (kahjuks). Oleks ostnud küll põhjapõdrasarvest võtmehoidja, aga siis mulle meenus, et üks samasugune on mul parasjagu taskus, kinnitatud toavõtmete külge. See eksemplar on siiski pärit Põhja-Soomest, Lapimaalt, aga siiski ei näinud mu aju mõtet soetada kahte sisuliselt sama asja. Tegelikult oli laadal küll üks imekaunis kaelakee, mille virmalistena küütlev värvigamma mind lummas, kuid kui ma hinda vaatasin, mõistsin peagi, et tegelikult ei oleks mul midagi selle kee kõrvale panna ja ega seda pole nii väga vaja. Päris virmalised on mul kahjuks endiselt nägemata...

Veel saamide onne

 

 

Puhkpilliorkester - nagu kord ja kohus!

 

 

 

Jag älskar mat

Järgmisel nädalavahetusel (möödunud siis) oli jälle üks tore üritus, nimelt rahvusvaheline õhtusöök. Kogu meie buddy-grupp (umbes 30 inimest) pidid valmistama söögiks midagi, mis on nende kodumaal tavaline. Lauad olid lookas erinevate soolaste ja magusate hõrgutiste all. Minul tuli esimese hooga seda mõtet kuuldes pähe kama, kuid kuna kamajahu ei olnud mul võimalik niiviisi kusagilt saada, langes see mõte kiiresti ära. Teiseks surfasin veidi netis ja mõtlesin, et miks mitte traditsiooniline sünnipäevalaua kaunistaja kartulisalat. Selles osas jõudsid aga sakslased minust ette. Viimaks otsustasin teha hoopis täidetud mune. Kuna tegin väikesi järeleandmisi koostisainete osas (ei kasutanud majoneesi ega hapukoort vaid hoopis maitsestamata jogurtit), siis tuli segu veidi liiga vedel, kuid maitse oli nähtavasti hea, sest otsa said kõik 24 munapoolikut üsna kiiresti. Minu isiklikud lemmikud sellelt õhtusöögilt olid soolastest toitudest krevetid, mida valmistas üks poiss Hiinast ja loomulikult magustoidud! Mõnusalt rasvased ja suhkrused nagu nad olid. Eriti meeldisid ühe Kanada tüdruku tehtud liivataignast korvikesed, milles olid šokolaadiga segatud mandlid ja pähklid. Nämmmmm... Praegugi läheb kõht sellele mõeldes tühjaks.

 

 

 

Tossutraadid :)

Ühel päeval ostsin poest värsket leiba ja tegin mõnusaid rasvaseid küüslauguleivakesi. Mmmm...

Och Umeå brändes..

Tegelikult käisin enne rahvusvahelist õhtusööki veel kiirelt kesklinnas, kuna minuni jõudis info, et toimub selle aasta viimane tasuta Umeå giidituur. Ilm oli üsna kohutav, tuul tõusis nii valjuks, et tahtis mind pikali puhuda ja pani mind vaatamata soojale riietusele külmast värisema. Kihutasin kiirel sammul kesklinna poole, kui järsku, peaaegu kesklinnas juba, tuli mulle vastu kirev seltskond. Peatusin ja mõistsin üllatusega, et tegemist on vikerkaarelaste paraadiga (geid, lesbid jne). See tuli väga ootamatult, seisin ja vahtisin seal. Sama ootamatult astusid mu juurde paar üllatunud nägudega tuttavat noormeest, kes tegid nalja, et liituvad paraadiga. Paraadis oli muidugi igat seltsi rahvast - pealtnäha täitsa tavalisi, aga ka neid (naisi), kel rinnad uhkelt külma trotsides paljastaud. Ja siis ilmusid sirbi ja vasaraga punalipud, mis on minu jaoks siiani üks Umeå müsteerium...

 

Umeå ei ole (vähemalt minu jaoks) arhidektuuriliselt väga vapustav elamus, kuid omamoodi armas on ta küll. Tuntud on ta kui kaskede linn, aga selleks saamise taga on huvitav lugu. Nimelt põles suur osa Umeåst 1888. aastal maha. Aga oodake, see pole veel kõik! Samal päeval peaaegu maani maha ka Sunsvall ja Umeå lähedal olev väike asula (mistõttu tuletõrjujad olid Umeåst lahkunud seda kustutama). Kui nüüd vaadata Umeå ajalugu edasi, siis kordub stsenaarium üha uuesti. Giid käis ja jutustas erinevate ehitiste juures ja iga teise puhul kõlas lausekatke "...ja siis see läks põlema". Ühesõnaga, suurem osa hooneid Umeås on mingil ajahetkel põlenud ja kased istutati seetõttu, et need aitavad vältida tulekahju levimist üle tänavate. Kuidas põlev materjal (puu) peaks tulekahju eest kaitsma, seda ma ei tea, ehk oskab mõni botaanik mulle nende hõbekaskede saladust selgitada? Pärast giidiekskursiooni tekkis kohe tahtmine oma toas olevat suitsuandurit kontrollida.

Giid

Vana tuletõrjemaja



Kirik... mis põles

Igår, idag, imorgon

Koolis on välja kujunenud juba üsna tavaline rütm. Koormus on TLÜ-ga võrreldes ikka suhteliselt väike, aga päris niisama jalga kõlgutada ka ei lasta. Näiteks täna käisin rootsi meedia ja kultuuri aine raames vaatamas must-valget filmi "Flickorna" (Tüdrukud) aastast 1968. Väga kunstipärane ja korralikku süvenemist nõudev teos, parajalt feministlik ka. Aga siiski ei hakanud selle 1,5 tunni jooksul mul kordagi igav ja tegin hoolega märkmeid, kartes samal ajal midagi olulist filmis maha magada.

 

Käin endiselt ka tantsimas ja seltskond on väga mõnus nii vanemate ja kogenenumate ringis kui ka rahvusvaheliste õpilaste seas. Heaks sõbraks on saanud kohalik keskealine tantsuentusiast Fredrik, kes juhtumisi elab kõrvalmajas. Väga lahke ja sooja südamega inimene, oleme mitu korda kolmapäevaõhtusest kesklinnas toimuvast trennist koos kodu poole jalutanud ja olen nii päris palju Umeå ja Rootsi kohta teada saanud. Ja Fredriki isa käib samuti tantsimas ja on äraütlemata lõbus sell. Pakun ta vanuseks 70-80, aga vanake lausa hulgab rõõmust, kui tulevad kiiremad tantsud - ja tantsujalga tal on! Seega soovitus, et suhelge vanemate inimestega, on väga asjakohane! Eks need vanad üritavad mulle jõudumööda rootsi keelt ka õpetada, aga mina vaeseke suudan alati igas lauses ühe sõnaga hätta jääda. Nojah, annan endast parima. Rahvusvaheliste õpilastega tantsides avastas sealne soliidses eas tantsuõpetaja järsku, et näe! See tüdruk oskab tantsida! Nüüd on ta alati minuga tantsides nagu mingi rõõmupall ja kasutab mind uute sammude ettenäitamiseks. Tegelikult on ka kesklinnas toimuvas tantsuringis vanahärrad ilmselgelt väga rõõmsad, et nendega on otsustanud liituda üks noorem naisolevus. Kohati tekitab see veidi ebamugavust, aga kui tantsida tahad, siis tuleb ära kannatada. Sain Fredrikilt teada, et olen sattunud sisuliselt ainukesse kohta Rootsis, kus pole veel noorte rahvatantsurühma... Bad luck Brian.

Tean, et on veidi õel seda välja tuua, aga hämmastav (ja harjumatu) on vaadata, kuidas esimest korda tantsuga kokku puutuvad poisid põevad. Küll värisevad käed, küll põlved, küll ei juleta ümbert kinni võtta ja hoitakse oma kätt tüdruku seljal seetõttu õhkõrnalt, küll laskutakse teise äärmusesse ja kisutakse naispartner oma innukusega tasakaalust välja. Sellistel hetkedel igatsen Lee kogenud noormehi, kuid samas olen alati õnnelik, kui suudan nendele rohelistele midagi uut selgeks õpetada. Mõne nipi näiteks. Tavaliselt on nad ise ka õpetussõnade üle väga rõõmsad ja tulevad pärast tänama, kui õpetatu neid aitas. See on südantsoojendav. Kahjuks märkan ka, et mul hakkab sedasi vaikselt tekkima kõigi õpetajate sündroom - pidevalt oma arvamust välja öelda, kuidas oleks õigem ja õpetada, õpetada, õpetada. Katsun oma suu kinni hoida, kuna annan ise ka aru, et ega ma tegelikult kõike ei tea.

Kui käin õhtuti poes, siis tee peale jääb metsatuka sisse üks kummaline kirik. Kiriku seinale on pimedas projektoriga lastud videoklipp majakast, millele taustaks tiksumine ja meremüha. Seda tiksumist ja meremüha võib seal tegelikult kogu aeg kuulata. Siiani pole aru saanud, mis selle kõige eesmärk on.

Kehv pilt - majakas seinal

Been there, done that

Pole jälle tükk aega kirjutanud, kuid enda kaitseks võin öelda, et elu on vahepeal olnud tõeline keeristorm. Sellest ka kohe lähemalt...

We're going home, buddy!

14. detsembril lendasin viimaks pärast ligi 40-päevast ootamist taas kodumaale, seekord veidi pikemaks. Manchesteri ülikoolis kestab jõuluvaheaeg punktipealt 14. jaanuarist 14. detsembrini. Otsustasin aega maksimaalselt kasutada ning selle kodus kõige kallimate seltsis veeta. Tegelikult oli 14. jaanuaril, reedel, veel üks tund, kuid sellest oli mul juba kergelt ükskõik. Hüppasin neljapäeva õhtul rongile Londonisse, mille pileti olin paar päeva varem vaid 19 naela eest soetanud ning siirdusin sealt edasi Lutonisse, sattudes muidugi vahepeal metroos veidi segadusse, kuid kohale ma jõudsin. Suurema osa ööst veetsin lennujaamas magamist teeseldes. Hommikul vara läks lennuk. Eestimaa pinnal maandudes käis kõhust läbi mõnus jõnksatus. Kuigi ei ole just suur pealinna fänn, on Tallinna lennujaama alati kuidagi väga kodune ja meeldiv minna. See on kindlasti kõige "soojem" lennujaam kus kunagi peatunud olen.

Christmas, Christmas time is near

Jõulud veetsingi kodus, mõnusasti pere seltsis. Vaatasin üle, mida järglased Kärda Ühisgümnaasiumis jõulukarnevaliks teevad, käisin uisutamas ja bowlingus, nautisin taaskohtumisi sõpradega ja veetsin üleüldiselt äärmiselt toredalt aega. Eksamid küll vilkusid kusagil silmapiiril, kuid see selleks. Leppisin endaga kokku, et hakkan nendega tegelema veidi enne aastavahetust - nii ka läks. Suur pluss on muidugi ka see, et Eestis on see talv eriliselt ilus ja lumerohke. Suusatama kahjuks ei jõudnud, kuid vanadusest nõdraks jäänud koera lumehanges kiusata sai ikka, kes selle peale ainult saba liputas ja rõõmustas nagu kogu ülejäänud peregi. Aastavahetus sai plaanitult Tallinnas veedetud koos õe ja teistega.

There's a big, a big hard sun

Jätkuvalt kõige koledam hoone Manis

Kuid siis ühel päeval muutus kõik. Nimelt tuli noormees minu juurde sellise jutuga, et tema ütleb nüüd oma töökoha üles, pakib oma seljakoti ning tuleb Manchesteri. Ei teadnudki esialgu, mida arvata. Manchester ei ole lihtne koht elamiseks. Võtsin kogu teemat poole tõsidusega, kuid kui poiss hakkas CV-sid liigutama ja kehtivat töölepingut uurima, sain aru, et tal on tõsi taga. Mis seal ikka, mina olin õnnelik, kuigi veidi hirmul, kui tervele portsule saadetud CV-dele ei olnud ei mina ega tema juba mitme nädala jooksul ühtegi vastust saanud. Sisendasin siiski endale, et kõik läheb hästi ja me saame hakkama. Plaan oli selline: mina muudan oma lennu ära 9. jaanuariks, ostame temale ka pileti, vahepeal uuendan mina oma ID-kaardi ära, et me hiljem Suurbritanniasse lõksu ei jääks, kuna arvestatud sai, et tagasi vist enne jaanipäeva ei jõua. Lennuajaks planeerisime 9. jaanuari, kolmapäeva, just sellepärast, et oleks veidi aega ringi vaadata enne minu esimest eksamit, mis pidi olema 15ndal. Nende vahepealsete päevade jooksul otsime endale korteri ja soovitavalt ka töökohad. Finantsi oli meil nii 1100 euro ringis. Kõik korras?

Palju majad pärinevad 50-60ndatest

Let me tell you a story...

Jõudsime siis ilusti-kenasti Lutoni lennujaama, teadsime, et peame seal kiirustama, et rongi peale jõuda. Selle rongi, mille kohta me arvasime, et peaks olema odav. Aga võta näpust! Kassas makstes, kus meil oli vaevalt viis minutit aega, saime teada, et kahepeale kokku läks 128 naela. Tuli teha kiire otsus: võtta või jätta. Mis seal ikka, võtsime ja tundsime rongis rahamaitset suus. Nottinghamis oli ümberistumine, selleks ajaks olid kõhud juba päris tühjad. Otsisime esimese ettejuhtuva kohviku perroonilt ning saime endale soolase 15 naela eest paar võikut, muffinid ja veepudeli. Masendus tikkus peale.

Sodi..

Õhtul kuue paiku jõudsime Manchesteri. Viisime asjad ühe sõbra tuppa, kes oli lahkesti lubanud meil seal pühapäevani pesitseda, ning suudusime minu endisesse ühikasse voodiriiete ja muu vajaliku järgi. Olgu öeldud, et Manchester ei ole väike ega soe linn. Tundsin, kuidas saapad jalgu tapavad. Asjad käes, hüppasime läbi Lidlist, et omale veidi võikueinet osta õhtuks, vaesed rotid nagu me olime.

And the hunt begins

Järgmisel päeval alustasime oma korteriotsinguid. Jalutasime ühest kinnisvarabüroost teisse, helistasin sinna ja kolmandasse kohta ning tulemus oli kokkuvõttes suhteliselt nullilähedane. Lõpuks siiski suutsime kokku leppida ühe korteri vaatamise. Ütleme nii, et palju inimlikku seal ei olnud, ei hinna ega tingimuste poolest. Külmetasime. Läksime tuppa magama. Järgmine päev möödus suht samas vaimus. Üks korter, mida otsides veetsime pool hommikut, sai välja renditud vaid hetked enne seda, kui saabus meie kord vaatama minna. Järgmine korter oli küll ilus ja kena, kuid üüri nõuti nii: töötate täiskohaga? ei. Õpilased? jah. Siis sissemaks + kuus kuud. Sinna see mõte jäi. 3500 eurot ei ole meil küll mitte kusagilt sedasi paugupealt võtta. Lonkisime nukralt oma võimalusi kaaludes tagasi tuppa. Tööd ega ühtegi vastust ei olnud meist kumbki ikka veel saanud vaatamata sellele, et CV-sid hakkasime saatma detsembri keskpaigast. Ja neid sai saadetud ikka sadades.

All you have to decide is what to do with the time given to you

Lõpuks jäid sõelale kaks valikut:
1) Jääda Manchesteri, mina rendin endale labürintühikas ühe 3x4 toa ja poiss elab seal illegaalselt. Kuid see oleks tähendanud siiski ligi 400-eurost väljaminekut iga kuu. Esimese kuu me elaks üle, kuid mis saab edasi? Kust tuleb see raha? Pealegi need elamistingimused ei oleks enam inimlikud.
2) Minna tagasi Eestisse, jätta ülikool pooleli, järgnevad kuus kuud töötada ning sügisest minna Tartu Ülikooli. Kahtlemata rahaliselt vägagi võimalik variant.

Istusime ja mõtlesime ja olime masenduses... kaua. Kuid mida sa ära teed, raha ei kasva puu otsas? Teiseks, hakkasin mõistma, et minu pideva kurbuse põhjuseks Manchesteris ei olnud mitte kallitest inimestest eemalolek, vaid linna enda masendus. Varem või hiljem oleks see saanud saatuslikuks. Siinkohal ma ei väida, et Manchester on tingimata kole koht - igaühel on siiski erinev maitse ning tean inimesi, kellele see tõepoolest meeldib. Minule mitte.

Fate plays its tricks

Bussis

Meil ei olnud aeega kaotada, sest pühapäeval tuli toast välja kolida. Otsus sai langetatud, kuid nagu saatuse vandenõuna olid salapäraselt kadunud kõik Ryanairi esmaspäevased lennud. Pärast kultuurišokki, räsitust, kodutust, töötust ja vaesust otsustasime, et midagi peab siin ilusat ka olema - London. Pühapäeva õhtul pakkisime oma kotid, ning kella seitsme paiku suundusime bussiterminali poole (seekord olin piisavalt tark, et piletid ette osta ning veenduda, et need oleksid kõige soodsamad). Buss ise pidi väljuma 23.50 ning Londonisse jõudma 5.30. Piletid saime kahepeale vaid 14 naelaga. Kuna meil oli mitu tundi aega, siis algul mõtlesime seda sisustada lihtsalt bussijaamas oodates, kuid sinna jõudes selgus, et see koht on külm kui hauakamber - mitte ühtegi küttekollet! Piinlesime pea kolmveerand tundi, üritades igal viisil sooja saada. Samal ajal oli väljas hakanud sadama lörtsi. Kes on Inglismaal käinud, teab, et sealne külm on Eesti omast väga erinev. See on niiske ja jäine, poeb läbi ka kõige paksemast kasukast ja eriti veel mu katkiste ninadega saabastest.

Ühes sarnases oli ka
meie hotell

Võtsime oma kohvrid näppu ning veeresime esimesse ettejuhtuvasse restorani plaaniga tellida midagi suvalist ning istuda seal ja venitada söömisega, et vähekenegi sooja saada. Suutsime seal oma aja maha visata, kuid mina täielikult sooja ei saanudki - süüdlasteks võib endiselt lugeda läbiligunenud sapaid. Vahepeal kerkis meie teele veel teine takistus. Nimelt Megabus, millega me reisisime, lubas igal reisijal võtta kaasa ühe käsipagasi ja ühe suure koti, meil aga oli kahepeale viis kotti. Imekombel bussijuht seda ei märganud ning pääsesime probleemideta peale. Hakkasime just kergendatult hingama - viimaks saab puhata, istuda, magada - kui selgus, et buss oli täis. Bussijuht suunas meid istuma kõige ette. Rõõmustasin esialgu: nüüd näeme kõike, kust läbi sõidame. Kuid niipea kui ennast istmele maha toeatasin, sain aru, et sellega veel seiklused lõppenud ei ole. Iste oli äärmiselt ebamugavalt 90-kraadise nurga all ilma vähimagi võimaluseta seda reguleerida. Minu turvavöö oli katki ning mitte miski peale minu enda käte, mis istme külge klammerdusid, ei takistanud mul läbi esiklaasi lendamaist, kui bussijuht oma järske pidurdusi ja hullumeelseid kurve ellu viis. Lisaks sellele ei töötanud bussis soojendus ja konditsioneer puhus järjepideva rahuga meile oma jäist hingust. Olukorda ei leevendanud ka bussijuhi otsus igas peatuses meie kõrval olev uks kümneks minutiks pärani lahti jätta. Nii kulges meie reis Londonisse, külmununa, silmatäitki magamata, väsinuna ja ärritatuna.

London - The City of Dreams?

5.30 saabusime Londonisse. Olin kui üks hiiglaslik haavaleht. Kõmpisime kiirelt hotelli juurde, mille check-in teadsime algavat alles kella kahest, lootuses kohvrid sinna jätta. Astusin sisse väikesest tüüpilise Londoni ridaelamu uksest ning vaatasin ringi. Arvuti töötas, kuid majas valitses vaikus ja tühjus. Avasin receptioni juurde viiva ukse, kuid seal oli kõik pime. Hakkasin just käsi laiutades tagasi tulema, kui korraga ilmus sama ukse vahele uniste silmadega nägu küsides, mida soovime. Saime oma kohvrid tasuta jätta haigutava ja endiselt poole silmaga unemaailmas oleva noormehe hoolde ning suundusime taas uksest välja. Muidugi pakkus ta meile ka võimalust kohe tuba võtta, kuid see oleks tähendanud topelthinda. Otsustasime raha kokku hoida. Õue astudes läbistas lõikav külm taas kampsuneid ja mantlit. Kõndisime tagasi bussijaama lootuses seal veidi sooja saada, kuid nagu Manchesteri omagagi, oli see taaskord täiesti kütteta. Lõdisesime kuni hotellitoa eest topelthinna maksmine tundus täiesti mõistlik ning jalutasime sinna tagasi. Kohapeal aga selgus, et kõik kaheinimesetoad olid kinni. Nüüd juba veidi virgema olekuga noormees pakkus meile sama raha eest suurt peretuba, milles aga oleksime saanud olla vaid vaevu neli tundi. Otsustasime, et sellel ei ole siiski mõtet.

Taksoderivi

Sleepwalking

Soe koht!

Viimaks oli kell tiksunud seitsme peale ning lähedalasuv kaubanduskeskus avati. Innukalt tormasime läbi ukse lootuses leida üks mõnus soe koht, kus korraks maha istuda. Sooja seal väga ei olnud, küll aga olid lauad ja toolid. Suikusime nendel mõnusasse unne. Umbes pooleteise tunni pärast kuulis poiss kõrva ääres raadiosaatjat ning silmi lahti lüües märkas ähvardava olekuga mustanahalist turvameest, kes käskis meil kui kodututel sealt kiiremas korras uttu tõmmata. Ajasin unise pea laua küljest lahti ning suundusime taaskord jahtima soojust. Probleem number kaks: kell ei olnud veel üheksa ja seega olid kõik kohvikud ja pubid kinni. Vantsisime senikaua, kuni hakkas juba veidi soojem ja lõpuks leidsime ka koha, kus neli tundi teed juua. Kella kaheks taas hotelli jõudes ja viimaks tuppa pääsedes tundus see tõelise õnnistusena. Kõigest 33 naela eest olime saanud oma vannitoa, korraliku teleka, mikroka, veekeetja ja mida kõike veel. Üks probleem oli siiski... voodi madrats oli ilmselt näinud enda peal nõnda palju sooje kehi, et moodustas väikese munamäe. Mõlemal pool ääres olid lohud, mis sujuvalt saatsid sind rullides su enese kohvrisse, kui söandasid pikali heita. Selleks hetkeks olime aga mõlemad juba nii väsinud ja läbi külmunud, et meil oli suhteliselt ükskõik. Sooja dušši alt läbi ja otse magama. Suikusime pea kaheksani õhtul, ärkasime korraks, sõime veidi ja magasime veel kuni järgmise hommiku kella üheksani. 10.30 pidime olema toast kadunud ja taas kodutud.

With cameras and awed faces

Et vähegi leevendada läbielatud raskusi, otsustasime oma Londoni-tripist teha turismireisi. Veetsime kogu teisipäevase päeva mööda linna ringi jalutades ja vaatamisväärsustega tutvudes: Houses of Parliament, Big Ben, St. Paul's Cathedral, The Tower, Tower Bridge... ja muidugi ka hiljuti püstitatud "majakas" The Shard. Toweris käisime ka sees ning giidiks sattus meile küllaltki äärmusliku briti huumoriga Beefeater. Kokkuvõttes kujunes päev väsitavaks, kuid huvitavaks.

Ahjaa, seekord oma kohvreid hotelli jättes pidime iga kohvri pealt maksma kaks naela... kokku kümme. Küllap meil vedas, et öiseid rändajaid vastu võtnud noormees nii unine oli.
Kell 21.00 sättisime end bussi peale Lutoni lennujaama. Selle saime kahepeale veidi alla kaheksa naelaga. Lennujaama, kus pidime öö veetma, jõudes üllatusin, kuna kõik tavaliselt meiesarnaste vaeste inimeste poolt ööks hõivatud tugitoolid olid vabad. Tõmbasime end mugavalt kerra ning magasime. Või minu puhul tähendas see pigem pingsat üritamist. Tundsin vaikselt, kuidas pea lõhub.

Let the fewer strike you down

Lennujaama "söök"

Lennureis kodumaale möödus kusagil uneilma ja peavalu vahel. Tundsin kergendust, et viimaks väntsutused läbi on. Tahtsin vaid puhata ja magada. Sõber tuli lennujaama autoga vastu ning viis koju ära. Leppisime küll omavahel kokku, et ei jää magama, kuna vaja on taas unerütm paika saada, kuid mina tundsin, kuidas üha enam ja enam ära väsin... ja peavalu üha kasvas. Lisaks teadsin, et paberimajandus ülikooliga on endiselt poolik ning vajab tähelepanu. Tegin selle ära ning andsin siis alla. Kraadisin. Palavik. Jess. Jälle kodus, jälle haige... ja seda siiamaani.

The road ends at a crossroad

Siin lõppeb minu Manchesteri-saaga. Kuid iga lõpp on millegi uue algus, kas pole? Sügisel ootavad juba uued tuuled, uued kohad... Tagasi vaadates ei kahetse ma absoluutselt mitte midagi. See on hindamatu kogemus, mis on kahtlemata muutnud mind palju tugevamaks. Kuigi jah, võib-olla mitte tervise poolest. Siinkohal ongi paras aeg soovitada: külastage Inglismaad, nautige seda, kuid ärge elage seal. See riik oskab teid nülgida. Mina näiteks pole viimase kahe aasta sees nii palju ja nii hullusti haige olnud kui viimase viie kuu jooksul. Tunnen, et olen teinud õige otsuse. Ei ole mõtet ohverdada oma tervist, raha (mida ilmselgelt ei olnud ikkagi piisavalt), suhteid ja hingerahu mingi diplomi pärast. Lihtsalt ei ole. Hinnake oma väärtust ja seda, mis teil olemas on!