Double lives

Hanging with the clouds

Pole ammu korralikult blogi pidanud, kuid see ei tähenda, et midagi toimunud ei oleks. Pigem vastupidi - toimunud on küll ja veel.
Oktoobri lõpu poole, umbes nädal enne lugemisnädalat jäin ootamatult haigeks. Mõtlesin, et mis see läheb üle, aga ei, aina hullemaks läks. Kogu jõud kadus, söögiisu kadus, istusin toas ja lasin tunde üle, kuna lihtsalt ei jaksanud. Viimaks siis jõudis kätte kauaoodatud reedene päev, 26. oktoober, mil startisin Eesti poole. Kell üks öösel pakkisin aeglaselt ja vaevaliselt kotti, kella kahe paiku suundusin bussipeatusesse - siiamaani ei saa aru, mis värk brittidel külmaga on?! Noored neiud kakerdavad keset ööd kokteilikleidikestes ringi, mina olen mantlis ja värisen (osalt küll palavikust). Vaatasin kella, vaatasin teed, hakkasin juba hetkeks muretsema, et ehk ajasin bussiaja segamini, kuid viimaks see siiski tuli. Pool teed loksusin koos lärmakate peolistega, kuid mida kaugemale campuse-alast, seda vaiksemaks jäi bussis. Lennujaama jõudes ei poetanud keegi enam sõnakestki.

Manchesteri lennujaam

Tegelikult olin igaks juhuks varutunud päris palju aega, kuna teadsin, et ei jaksa väga teha midagi, sealhulgas kiiresti liikuda. Tatsasin bussipeatusest 3. terminali vist 20 minuti asemel ligi kolmveerand tundi. Kuna ikka veel oli aega ja kuna ükski tabloo ei näidanud veel millisest väravast Ryanairi lend Tallinna väljub, siis otsustasin sõna otseses mõttes maha istuda ja midagi nosida. Banaan! Jess!
Selleks ajaks, kui viimaks turvakontrollist läbiminek meenus, oli sealne järjekord kasvanud ootamatult suureks ning korraga avastasin, et mul ei olegi enam nii palju aega. Hakkasin vaikselt muretsema. Õnneks sujus kõik ilusti, sain läbi ja jõudsin lennukile. Vahetult enne seda oli keegi just Facebooki postitanud pildi lumisest Tallinnast - viimaks siis jõudis see sinna ka!
Lennukirattad kerkisid nõksatusega maast, tundsin rõõmujoovastust: varsti olen kodus! Lend ise möödus üllatavalt rahulikult, tukkusin veidi ning olingi Tallinnas kohal lausa 20 minutit enne planeeritud maandumisaega ja seda vaatamata alles maha sadanud lumele. Öelge, mis tahate, minu jaoks on Ryanair OK.
Tagasi kodus veedetud aeg möödus nagu uni. Pea kõik näod sai uuesti üle vaadatud ja haigusestki lahti saadud. Tegin valmis esimese ja siiani ainukese kodutööks antud essee, käisin vaatamas Lee tantsuproovi ja pühapäeval oli Uute Tantsude Konkurss. Niiiiiii hea!

Paraku tuli esmaspäeval, 5. novembril, tulla tagasi reaalsusesse, käia ära haigekassas ja avastada, et ravikindlustus aegus juba septembris ning siis hüpata lennuki peale...

Inglismaale tagasi jõudes tervitas särav päike ja üldiselt varasügisene meeleolu. Millegipärast loksus buss lennujaamast Oxford Road, St Mary's peatusesse ligi tund aega kauem, kui öösel sõites, kuigi liiklust väga ei olnud. Tegime vist suurema ringi. Ja meenub veel, et Tallinna lennujaama turvakontrollis oli tore intsident: "palun tehke oma püksilukk lahti". Miks ma teile oma pesu näitama pean?!?

Eesti...

...Inglismaa

Eat all the food!

Viimased nädalad on toiduga nii lähedalt seotud olnud, et selle kohta tuleb eraldi lõik teha. Dalton-Ellise kokkadel on kombeks korraldada nii umbes kord kuus teemaõhtusöök. Siiani olen käinud India ja Hiina söömaaegadel. India kohta ülteks väga hea, kuna olen üleüldiselt vürtsikate toitude austaja. Indiast pärit immigrandid on muidugi ka Manchesteri oma jälje jätnud. Umbkaudu 500 meetrit ühikast asub piirkond nimega Curry Mile, mis on täis india poekesi, restorane jms. Jalutasin seal ühe korra üksinda, tagasi väga ei tõmba. Kerge Mumbai slummi tunne. Eileöine koos ühe kohalikuga ühikasse vantsimine ning teel kuuldud jutud ei aidanud kaasa. Sain teada, et Manchesteril on Suurbritannias kerge "paha poisi" maine, kuna aastaid tagasi oli siin kuritegevus laes, gängisõjad, tulistamised ja mida kõike veel. Ja mina jalutan suurema osa ajast rahumeeli üksi ka öösiti ringi... Ei ole eriti tark tegu, tean, ja ei soovita nii teha. Selle huvitava infokillu Manchesteri kohta tähelepanuta jätmine, eks see ole mu enda laisa taustauuringu süü enne siia tulekut.
Hiina toidu kohta ütles Jaapanlannast sõbranna, et see ei kõlba kassi saba alla ka mitte. Kuigi ma toidu maitset ega midagi haiguse tõttu väga ei mäleta, siis õnneküpsis oli küll tore. "Mõtle pikalt enne, kui järgmisel neljapäeval ühelegi küsimusele vastad." Kahju, aga ei meenu küll, et keegi nädala pärast ehk siis järgmisel neljapäeval Eestis olles üldse midagi küsinud oleks.

India õhtusöök

Karri!!

Hiina õhtusöök

Hiina lipp sööklas

Õnneküpsis - ma ei mäleta, mida mult järgmine neljapäev küsiti :D

Järjekorras kolmas rikastav kogemus toiduga oli Korea-Jaapani restorani külastamine. Ekspert, Jaapanist pärit Mai, õpetas pulkadega sööma, mis tegelikult ei olegi väga keeruline. Hea on see, et niiviisi ei ole võimalik toitu kiiresti sisse lahmida (eriti kui tegemist on riisiga), seega kokkuvõttes saab kõht kiiremini täis vähema söömisega. Toit meeldis ka - vägagi oodatud vaheldus Dalton-Ellise rasvapommidele.

Korea toit, mille nime ma kokku lugeda ei suutnud

Korea suupisted

Õppimas pulkadega söömist

Aga see ei ole veel kõik! Vahetult pärast kodumaalt ühikaelu juurde naasmist ilmusid seintele must-valged plakatid, mis reklaamisid peagi aset leidvat pidulikku õhtusööki kellegi tähtsa mehe auks, kes siin 19. sajandi viimastel aastatel elas. Olgu nii, pidulik õhtusöök siis... Tõmbasin kapist midagi vähe kenamat kui lõhkised teksad selga ning suundusin sõpradega söökla poole. Meist jaluas mööda kamp frakkides noori. Okou... Tekkis väike hirm, kuna keegi meist ei olnud arvestanud, et nad piduliku all tõepoolest pidulikku mõtlevad. Ning siis sisenesime oma vanasse heasse söögisaali ja... wow, mis siin toimunud on?? Valged linad, dekoratsioonid, volditud salvrätikud... mingi restoran? Oleme ikka õiges kohas? Potsatasime lähimasse lauda maha ning pärast pikale veninud minuteid mis kulusid, et jõudmaks mõistmisele, et süüa ei saagi kohe, korkisime veinipudelid lahti. Lõppkokkuvõttes ootasime ikka pääääris kaua, mingil ajahetkel saabusid pikkades keepides ilmselgelt väga tähtsad onud ja tädid ning istusid kõige kuninglikumasse lauda ja siis algas laud haaval järjekorratamine söögileti juures. Veel ootamist... Kokku kestis kogu trall vist üle kahe ja poole tunni, kuid toit oli see-eest parem kui tavaliselt.

Matthewga üritamas sulanduda ülipidulikku seltskonda

Pidulik õhtusöök - Diego ja Sara olid tähtsad

Celebrations and occasions

Sujuvalt pidulikust õhtusöögist kõikvõimalike muude tähistamiste juurde. Enne haigeks jäämist ja Eestisse põgenemist otsustasime teha väikese niisama ringichillimise õhtu, lugemisnädal ju tulemas ning kõik laiali lendamas. Kogu seltskond ikka kahjuks tulla ei saanud, aga tore oli siiski. Algus sai tehtud Dalton-Ellise kõrval The Rampant Lionis, edasi suund The Ford Madox Browni. Teemad kiskusid väga huvitavaks... Jaapan + seksuaalharidus = sellist kombinatsiooni ei ole veel välja töötatud. Tegelikult on väga huvitav vaadata-kuulata-mõista, kuidas eluteistsugustes kultuuriruumides korraldatud on.
Jah, pildil on shisha (vesipiip) ja mida kõike. Lubasin hoida seda blogi ausa ja informatiivsena, seega ei hakka midagi Photoshopiga ründama. Selline on elu, ei promo midagi, igaüks peab tegema iseseisvalt enda valikud.
Jõudsin Eestist tagasi ning maandusin sünnipäevakeerisesse. Kuna Diego, Vicente ja Katrin otsustasid kõik väärikalt vananeda, siis tuli nende auks loomulikult midagi huvitavat teha. Oma päris sünnipäeva-päeval, mis oligi 5. november ehk päev, millest suure osa olin jõudnud veeta erinevates transpordivahendites loksudes, ringi tatsates ja lennukist pilvi vaadates, korraldas Diego Sutherlandi majas väikese peokese, torti ja värki ja puha. Muidugi, mina olin juba kümneks õhtul nii väsinud, et otsustasin tagasi Fiddes'isse tuikuda, vaatamata püüetele füüsiliselt takistada. Ei jaksanud, järgmine päev oli vaja loegusse ka jõuda.
Suurem sünnpäevade ühistähistamine leidis aset reedel hispaaniapäraselt La Tasca restoranis. Kergelt kummaline õhtu, aga nalja peab saama! Ja muidugi, hispaania toit saab jälle minult plusspunkte, eriti churros + šokolaad... mmmmm... Lubasin endale vaikselt, et teen neid millalgi Eestis.

Chill enne lugemisnädaks lahkuminekut The Rampat Lionis

Hispaania söök

Diego sünnipäevatort

Diego, Vicente ja Katrini sünnade tähistamine La Tascas

The water creeps to my chest

Elu Manchesteris on leidmas oma rütmi. Väike kodumaakülastus aitas tegelikult palju ning seadis mõtted uuesti joonde. Tulin tagasi seekord teades, mis mind ees ootab ja kuidas tegutseda. See on ka muidugi täiesti tõsi, et olles kodust eemal, muutub ka kujutluspilt sellest. Hiiumaast on saanud minu meeltes tõeline paradiis, pelgupaik. Mõistsin selle saare väärtust tegelikult alles paar nädalat enne lahkumist augustis Hiiumaad sõbrale tutvustades. Mäestused tekitavad tahtmise olla tagasi suves, keset metsi ja merd, suurlinnamürast eemal.
Kahjuks tundub, et Manchester käivitab minus halva õnne soone. Ehtne näide on käesolevat nädalat sisustanud probleemid ühikamaksuga. Ühel ilusal hommikul paar päeva tagasi avastasin postkastist kirja, mis teatas: "According to our records you have an outstanding balance on your University account.". Ja rohkem mitte mingit selgitust, ainult telefoninumber ja Student Services Centre aadress. Mida see peaks tähendama? Võtsin kätte, helistasin, küsisin, milles probleem. Selgus, et mul oli eelmisest ühikamaksust 7 naela kuhugi müstilisel viisil kaduma läinud. Ooookei. 7 naela siis 7 naela. Selle sama seitsme naela pärast pidin järgmine päev jooksma Student Services Centre'sse, kust mulle öedli, et ups tegelt sa oleksid pidanud Accommodation Office'sse minema. Vastasin, et helistasin eile ja mul kästi siia tulla. Nii, 10 minutit aega tunni alguseni. Kas jõuan peahoonesse Accommodation Office'sse? Proovida võib. Sealt öeldi mulle üldse, et mis seitsmest naelast sa räägid. Jah, maksin selle Student Services Centres ära, aga mida mida mida? Las jääb. Sain veel positiivse üllatuse, et alates 21. novembrist on mul 14 päeva aega, et järgmine ühikamakse ära maksta suurusjärgus £843.83. Ma ei hakka seda isegi parem ümber arvutama eurodeks. Valus on. Kirikurott. Suurepärane SEB pank otsustas ka minuga koostööd teha ja panna ülekannetele mingid fantoomlimiidid. Jamasin-helistasin-orgunnisin sellega pool tänast päeva ja andsin siis alla. Tuleb esmaspäev, ehk on targem... Rääkisin juba kokku ka, et kolin 14. detsember välja, kuna niiviisi on väike võimalus, et juhul, kui leidub keegi, kes soovib Dalton-Ellises peavarju leida, siis tema saab minu toa endale ning mina ei pea kuu aega tühja maksma.
Lisaks kõigele tunnen praegu, et keegi tegutseb jälle mu kurgus ning üleeilsest sain esimest korda elus teada, mida tähendab valutav põlveliiges.
Tõenäoliselt kõlab see tekst meeletu vingumisena, kuid tegelikult tunnen, et saan praegu lihtsalt intensiivset elukooli. Koduseid töid on endiselt üllatavalt vähe - aus olles pean ütlema, et selle vähesega pole ka palju tegelenud. Pigem rakendan ennast koolivälistes tegevustes: tantsin, organiseerisin Eesti rahvatantsu tunnid ja hakkasin õpetama (oi, sellest võiks ka terve romaani kirjutada - esimene tund toimus neljapäeval, 22. novembril), otsin tööd endiselt ja käisin eelmisel nädalavahetusel Lake Districtis matkamas. Homme siis jälle seisab ees sünnipäevakene. Selle suhtes on veidi segased emotsioonid... Olen varem ka maininud, et tunnen ennast keskmisest Manchesteri ülikooli tudengist kõvasti vanemana, kuna lihtsalt ei ole seda vajadust pidevalt pidutseda ja koos ringi jõlkuda-mitte midagi teha. Tänagi otsustasin veeta õhtu parem rahulikult toas blogi kirjutamist lõpetades - olen seda niigi juba mitu nädalat edasi lükanud.
Käisin üks päev sõbraga kesklinnas ning laskusime väga pikka ja filosoofilisse arutellu oma probleemide üle. Jõudsin viimaks järeldusele, et kõige suurem probleem, mis mind saabumisest saadik närinud on, on nn topeltelu elamine. Üks elu Eestis, teine siin, mõlemad lombakad. Ühest küljest üritan hoida suhteid lähedaste ja sõpradega kodumaal, teisest küljest leida mingi toetuspind siin. Eile enne tantsutundi Helinaga kokku saades mõstsin järsku, et ei räägi eesti keeles rohkem, kui Skypes kodustega. Hirmutav veidi. Kindlasti on sellel mingi mõju ka mu sõnakasutusele kirjutamisel. Kuid tagasi topeltelude elamise juurde - see on nagu kahe majapidamise juhtimine samal ajal. Saaks ühe kõrvale heita, oleks kõik korras. Kuid minu jaoks on Eestis liiga palju, seega see variant ei tule kõne alla. Tuleb hakkama saada! Mõnikord kadestan sõpru siin, kes on lahkunud kodumaalt pigem vabastava tundega ja jätnud kõik selja taha.
Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi kõik liigub nüüd kõvasti sujuvamalt kui esimestel kuudel, siis ikkagi juhtub mõni päev nii, et tuppa jõudes ning magamaminekuks valmistudes käib peast läbi mõte: miks see kõik, mille nimel ma pingutan ja rabelen ja organiseerin asju? Miks inimesed endale vabatahtlikult piina tekitavad? Paraku on nii, et teatavad elus edukaks olemise oskused tulevadki ainult läbi tule ja vee. Kuigi raskusi on kohati meeletutes kogustes, siis tulemuseks on loodetavasti parem ja targem inimene.

Vihm

Koosolekuruum Dalton-Ellises

PS: Täna sain üsnagi kummalise komplimendi osaliseks The Midland hotellist tööd otsides: "You have a very nice soft quality to your voice. Where are you from?"