Jag är inte svenska

Tundub, et mul peaks olema väga lihtne rootsi keelt õppida, kuna kohalikuld järjepidevalt üritavad minuga selles keeles vestlust alustada. Selgus, et ma "näen väga rootslane välja". Nojah, kui nüüd võrrelda kõigi nende asiaatide või värvilistega, siis tõesti. Täna hommikul putru keetes kohtasin majahoidjat, kes oli selles eriti järjepidev: hakkas minuga kaks korda lausa rootsi keeles rääkima, kuigi ma tema esimesele küsimusele vastasin inglise keeles.

Pettumusueks ütlen, et midagi väga dramaatilist vahepeal juhtunud ei ole, seega täidan täna lehte peamiselt elu-olu kirjelduse ja mõtetega. Eilse ja tänase päeva olen peamiselt veetnud ülikooli Universumi hoone Aula Nordicas, kus tutvustati kõikvõimalikke ülikooli ja Umeåga seotud asju alates raamatukogukorraldusest kuni spordini.

Aula Nordica

 

Mitt nya hem

Pärast paaripäevast harjumist, ei tundugi see tuba enam vastiku valge palatina. Veidi kõle on ta endiselt, kuid olen vist ära harjunud. Igatsen vaid laualampi ja kardinaid. Tegelikult üks armas kaltsuvaip kuluks ka ära, aga selle peale ma küll raha ei raatsi ilmselt raisata. Kardinad lubas ema saata, seega sellega peaks korras olema. Küsimus on muidugi, et kuidas need üles saada, kuna kardinapuud pole, aga selleks tudengielu ongi, et igale olukorrale odav ja nutikas lahendus leida. Teine probleem on see, et ma olen veits külmavares vist, sest kui pikemalt toas paigal istun, siis hakkab jahe ja topin endale järjest kampsuneid selga. Öösel seevastu hakkab väga palav, kuna ostsin odava teki ja padja, mis kumbki väga õhku läbi ei lase.

Rõdu koridoris

koridor

Minu uks, tulge külla

dušširuumid

pisem dušširuum

köök

söögiruum

söögiruum 2

Esimesel hommikul köögis putru valmistama hakates ei saanud kuidagi pliiti tööle. Näppisin omameelest kõik nupud läbi - ei midagi. Leppisin seekord müsliga. Hiljem sain tuttavaks ühe vene neiuga, kes paljastas saladuse, et keerata tuleb ka taimeri nuppu. Miks ma kohe selle peale ei tulnud... Täna hommikul nautisin juba oma hiiglaslikku laari kaerahelbeputru õunamoosiga. Miks küll on nii raske ühe inimese koguseid arvestada???

Jee, hommikusöök!

Neljast koridorikaaslasest olen endiselt lähemalt tuvunud vaid ühega, teist olen põgusalt kohanud ja kahest ei tea väga midagi. Üldiselt on olemine suht vaikne, vahepeal tekib lausa tunne, nagu oleks üksi siin. Koridor ja köök on ilus ja puhas, mis on väga positiivne.

Ahjaa, ja 0,5% piima ei tasu osta - sama hästi võib kraanist vett juua.

Pengar, pengar, pengar...

Jep, mul sai raha otsa juba paari päevaga. Lugu on nimelt nii, et augusti palka pole veel üle tulnud ja Erasmuse stipendium venib samuti, millega ma polnud arvestanud. Õnneks varusin kaks pakki kiirnuudleid ja praegu veel süüa on. Siiski, vahepeal vaatan neid asiaate siin ja mõtlen, et kust pagana kohast nad nii palju raha võtavad, et veel veini ja jumal teab mida endale osta.

Välkommen till Umeå - Europas kulturhuvudstad

Ma olin vahepeal täitsa ära unustanud, et Umeå on koos Riiaga 2014. aasta kultuuripealinn. Loomulikult kohalikud seda enam unustada ei lase. Umeå on üldse üks huvitav paik minu meelest. Tahaks kangesti nimetada seda suureks linnaks - elab siin ju üle 100 000 inimese. Aga kuidas sa nimetad suureks linnaks kohta, kus on tõenäolisem ära eksida metsa kui rahvamassidesse? Umeå on millegipärast eriliselt keeruline koht orienteerumiseks. Eksin siin pidevalt ära - ja kuuldavasti pole ma ainuke, isegi rootslased satuvad siin segadusse. Mis siin täpselt nii keeruline on, seda pole ma veel välja mõelnud, kuna kaarti pealt vaadates tundub kõik üsna loogiline. Aiman, et asi võib olla kuidagi seotud majade vahel haigutavate võsade ja metsatukakestega.

"tänav"

Käisin eile ja täna jalutamas veidi maad Umeå äärelinna poole ja kohe tuli selline kodutunne, kui nägin ja kuulsin ühe eramaja hoovis kedagi muru niitmas. Natuke naljakas, et ühest küljest on neil ka eramajad väga lähestikku ehitatud, teisalt aga aiad on suured ja mõnusad ja meenutavad üldse väga Kärdlat. Kõige popim eihitusmaterjal on vaieldamatult punane tellis. Ja "rootsipunane" väärib ka oma nime. Tegelikult käisin ma täna otsimas üldse ühte järve (Nydalasjön), aga jõudsin hoopis kusagile võpsikusse. Tükk aega trampisin mööda metsateid, kuni jõudsin tagasi tuttavasse paika - vedas, et ära ei eksinud. Suund oli enam-vähem õige, aga kaldusin liiga "alla", kuna kaarti ega midagi mul polnud ja küsida ka ei viitsinud, kuna tegelikult ma täitsa nautisin seda ringi seiklemist. Poole tee pealt avastasin äkki, et pisikese kergliiklustee ja eramajade vahelisel alal kasvavad mustikad. Loomulikult ei saanud ma oma lemmikmarjadele vastu panna ja kükitasin mõnuga võsas ja pugisin suuri siniseid marju kahe suupoolega. Viimaks koju tagasi jõudes sain aru, et tegelikult mulle päris meeldib see linnake. Ideaalne koht neile (eestlastele), kes unistavad elust "linna lähedal maal", sest siin tuleb "maa" sisuliselt linna kätte koos kõigi linnahüvedega. Umeås saab näiteks nautida ooperit või külastada kunstimuuseumi või shopata H&M-s.... Või tutvuda kohaliku saami kultuuripärandiga. Nimelt on see ala tegelikult saamide talvekarjamaa. Umeå on üks Euroopa kiiremini kasvavaid linnu, selle spurdile pandi alus nii 50 aastat tagasi, mil siia asutati ülikool. Nüüd on see üks "kõige-kõigemaid" nii kaugel põhjas (vähemalt ise nad väidavad nii). Vahemärkuseks - rassimisest ja seiklemisest on mul juba teist päeva kõik võimalikud lihased valusad ja põlve kõrval suur sinikas lollaka toitu täis ämbri tassimisest.

Umeås on veel üks asi, millest Tallinnal ja teistel eesti linnadel oleks palju õppida. Nimelt on siin peamiseks liiklusvahendiks jalgratas. Aastaringselt. Kergliiklusteed ja jalakäijateed on autoteedest kõikjal üsna rangelt eraldatud ja põhimõtteliselt on need olemas iga autotee lähedal. Majade vahel on paljud väikesed tänavad, mis eestis oleks vabalt (sund)kahesuunalised, kinni pandud ainult jalgratastega või jalgsi liikumiseks. Jalgrattaparklaid on kõik kohad täis, aga üllatav on see, et paljud rattad pole isegi mitte lukustatud. Töökorras kasutatud jalgratta võib siin soetada nii alates 450 kroonist (umbes 45 eurot). Ka mulle soovitati väga tungivalt endale ratas muretseda. Pole veel teinud seda, äkki peaks? Aus vastus on see, et bussiga ma ka ei sõida, kuna ei raatsi raha kulutada. Tahan seda hoida pigem tõelistele elamustele, nagu näiteks matkad kusagile mäetippu või nii....

vaikne koht

veel veidi eramaju

kortermajade elanikud kompostivad üle tee

Tegelikult olen linnas veel täitsa

veel üks "tänav"

võss, kuhu peaaegu ära eksisin

leidsin grillkoha kah

takistusrada

Meenutab Kärdlat?

See ratas oli oma õnnetu otsa nii leidnud

Veel üks pluss Umeåle (ja Rootsile üldiselt): inimesed on väga sõbralikud ja vastutulelikud ja kannatlikud. Ja avatumad, kui näiteks eestlased, aga sealjuures muutumata imalaks, nagu seda mõnes riigis näha võib, kus au sees on võltsviisakus. Väga soojad põhjamaised inimesed minumeelest. Isegi see, kuidas rahvusvaheliste õpilaste koordinaatorid heitsid nalja selle üle, kuidas hispaanlased alati igal pool 40-ste gruppidena che-chereretetavad mööda linna üheskoos. Või et prantslased samamoodi kipuvad suhtlema alati ainult omavahel. Üldse on see paljude suuremate rahvusgruppide probleem siin. Mina olen vahetusõpilasena Eestist siin ainuke, seega mul seda võimalust pole. Pole ka veel leidnud üles Umeå-eestlasi (kui neid on).

hiiglaslikud karikakraid meenutavad lilled

palju jalgrattaid

raamatukogu

Täna oli meil kampuse-orienteerumine. Olin ühes grupis hulga inimestega: poisid: prantslane, tansaanlane ja kaks hiinlast; tüdrukud: kaks sakslast, kaks kanadalast, poolakas ja sloveenlane. Ma ei tea, kas asi on minus, aga inimesed näevad üha enam stereotüüpsed välja siin. Nii näiteks oli venelannaga, kellega eile tutvusin. Niipea, kui kaugelt nägin tema rohelist lainerijoont, teadsin, et tegemist ei saa olla kellegi muu kui venelasega. Tegelikult oli ta tore tüdruk, käisime talle koos jalgratast vaatamas ja mulle vetsupaberit ostmas.


Tänaseks küll, homme jälle (või ülehomme siis).

looduskaitsealune liik?

2. osa: Umeå, Rootsi

Aeg sellele blogile taas hääled sisse puhuda.

Eluke on veerenud sinnamaani, et jõudsin täna keskpäevaks Rootsi ja jään siia nii umbes jaanuari keskpaigani. Miks nüüd äkki nii, eriti pärast kogu seda Inglismaa-jama? Aus vastus on, et ma täpselt ei teagi. Mõtleisn, et aeg oleks oma kodukohta veidi paremini tundma õppida ja alustada seda Rootsist, kunagiselt Dagö emamaalt. Eks mul oli kahtlusi ja hirme piisavalt, teisalt teadsin kogu aeg, et teist korda nii hulluks asi minna ei saa. Olen lihtsalt nüüd veidi vanem, kogenum, küpsem ja tean paremini, millist elu elada soovin. Isegi, kui ma ei saa siit seda, mida ma otsima tulin, siis mööda külge ei jookse ükski kogemus maha.

Niisiis, nagu öeldud, reis algas täna hommikul üsna mõistlikul ajal Tallinna lennujaamast. Jõudsin sinna veidi enne üheksat, andsin oma piraka lehmamao ära ja jätsin Aloga hüvasti. Ei, parandan, jätsin temaga jällenägemiseni, kuna hüvasti on justkui midagi lõplikku, kuid seekord olen ma päris kindlasti üsna varsti tagasi Eestisse tulemas. Väike kokkulepe sai ka sõlmitud: kui see käimine on käidud, siis aitab kah nendest pooleaastastest käimistest. Igati nõus, praegu tunnen, et kolmandat korda enam kultuurivahetust ja sulandumisprotsessi lihtsalt ei viitsiks läbi teha.

Lendama pidin kahe lennukiga: kõigepealt start 10.25 Tallinnast Stockholmi Estonian Airiga, Stockholmist edasi SAS-iga Umeåsse. Mõlemad lennud kestsid ümmarguselt tund aega, lisaks tund aega Stockholmis Arlanda lennujaama ühest otsast teise jalutamist, et terminali vahetada. Veidi oli hirm algul hinges, kuna nii palju viimasel ajal on lennukitega õnnetusi või jamasid olnud, aga õnneks sujus kõik hästi. Lahendasin rahulikult viimasel hetkel muretsetud ristsõna ja reis läks ruttu. Arlanda lennujaam tundus hiiglaslik ja üsna kõle, kuid olgem ausad, suurem osa lennujaamu on Tallinna lennujaama kõrval kõledad. Vaieldamatult minu lemmik, seal võiks niisamagi istumas käia. Umeå lennujaam meenutas mulle parimal juhul Kärdla lennujaama. Tegelikult oli ta muidugi suurem kui Kärdla oma, aga siiski üsna pisike ja keset metsi ja põlde. Umeås kohal ja viimaks oma pagasi kättesaanud hakkasin otsima bankomati, et veidi raha välja võtta. Teadsin, et lennujaamast peaks minema mingi buss, millega ma saan ülikooli peahoone ette, kust saan ühika võtme, kuid kuna hiinlased ja muud huvitavad tegelased troppisid ukse ees, siis bussipeatust ma seal esialgu tähele ei pannudki. Äkki leidsin tabloo ja mõistsin, et mul on aega alla minuti. Kiirelt ostsin kuidagi suvalt automaadist pileti ja kimasin bussile - üsna mõttetult. Buss oli puupüsti täis, sest ega hiinlased ei saa tulla ühe väikese kohvriga... Läbi häda pressiti mind ja üks ameeriklane bussi ja sõit võis alata. Bussijuht oli muidugi hästi sõbralik ja abivalmis, kannatas ilusasti ära selle, kui hiinlased millestki midagi aru ei saanud ja kui keegi ei teadnud, millal õige peatus tuleb. Peatuses "Universum" kobistasime kõik oma saja kohvriga maha. Tegelt ma ei saanud ise ka päris aru, mida ma tegema pean, läksin lihtsalt vooluga kaasa. Andisme järjest oma nimed mingitele lehtedele, mille järgi meid jaotati 5-liikmelisteks gruppideks. Siis kutsuti järjest need grupid eraldi ruumikestesse, kus räägiti veidi lähemalt üliõpilaselamu kasutuseeskirjadest ja allkirjastasti lepingud. Kõige suurem üllatus mulle oli, et WiFit polegi... Tegelt ma ei tea, kuidas ma selle peale ei tulnud, et loomulikult oleks pidanud kodust Alolt ühe LAN kaabli kaasa võtma aga no ei mõtle selliste asjade peale ju IT-riigis nagu seda on Eesti. Siit algas minu LAN-kaabli saaga, aga sellest veidi hiljem.

Head aega, Eesti!

Tere, Rootsi!

 

Umeå lennujaam

Mugisin veidi puuvilja, mida lahkesti meile laudadele jäetud oli (mu kõht sõi juba mõnda aega iseennast seestpoolt). Õues ootasid meid järjest taksod, kes meid tasuta oma uude "koju" vedasid. Mina sattusin ühte taksosse kanadast pärit (asiaadi välimusega) poisi, mehhikost pärit poisi ja saksamaalt pärit tüdrukuga. Kenasti ülemaailmne seltskond. Minu peatus tuli esimesena ja ootamatult kiiresti. Hops ja kohal - elan ülikoolist umbes 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Silmitsesin kõrgustesse pürgivat kortermaja. Polnudki nii hull. Paratamatult pean tunnistama, et olin (ja veidi olen) kogu selle ettevõtmise suhtes eelarvamustega. Astusin sisse, välisuks ei olnud lukus. Arvasin esialgu, et mu tuba peaks olema teisel korrusel, aga võta näpust, on meiemõistes hoopis kolmandal! Tarisin oma kotid mööda teona keerduvat treppi üles, kuna lift tundus väga kahtlane. Avasin järjest uksed ja... vastu vaatas üsna haiglapalatile sarnanev valge ja väga tuima olemisega veidi väsinud tuba. "Selle hubaseks muutmiseks peab küll tagurpidi tireleid viskama hakkama" mõtlesin omaette. Viskasin oma kohvri laiali, riided mööda põrandat ja juba oli olukord veidi parem. Veidigi värvi siia halli (ee, valgesse) maailma.

Olen sinu palat

Tegelikult oli mul endiselt kõht väga tühi. Ja mul ei olnud LAN kaablit. Ja mul ei olnud tekki ega patja, oli vaid närune 5 cm paks poroloonmadrats, millega hakkan siin ilmselt veel verd ja pisaraid nägema. Ära on hellitanud see 200x180 voodi 20 cm paksu kvaliteetmadratsiga. Otsustasin ka köögi üle uudistada - oli teine päris asjalik ja hubane võrreldes toaga. Köögis kohtasin ka esimest koridorikaaslast, kelleks oli tüdruk Eritreast. Tegelikult on ta juba viimased 25 aastat Rootsis elanud, räägib rootsi keelt ja värki. Väga sõbralik, väga avarud ja üldse tegi mul tuju ja olemise kohe mitu korda paremaks. Seletas, kustkaudu poodi peaks jõudma, millest ma kahjuks väga hästi aru ei saanud, aga minema ma hakkasin sellegipoolest. Kõndisin suvalisse suunda nii paarsada meetrit, kui mulle meenus, et mul on ju kaart (mobiili google maps ei töötanud miskipärast ja andmeside kah mitte). Tulin siis tuppa tagasi selle järele just siis, kui õues kohutavat padukat sadama hakkas. Mõne aja pärast läksin uuesti teele, mitte kuigi palju targemana, aga seekord vähemalt kaartiga varustatuna. Võtsin ette teise suuna. Teel küsisin inimestelt suunda ja muudkui põrutasin edasi. Kõht lõi koledal kombel pilli ja vihma hakkas uuesti sadama. Tundsin, kuidas mu saabas laseb iga sammuga üha enam vett läbi. Ei mingitki märki poest. Statoil! Mu kõht ei kannatanud enam kauem oodata, ja sinna see üks kabanoss-hotdog läkski. Makskis teine 26 SEKi. Jälle küsisin teed, siis veel... Viimaks sain üsna kindla peale mineku suuna mööda jõekallast linna äärde suure silla poole, kus pidi olema väga suur kaubanduskeskus. Niisiis, kaugel see ikka olla saab? Tegelikult sai ikka väga kaugel olla, oma tund aega vist kõmpisin kallavas vihmas läbimärja saapaga.

Tere tulemast

Vaade aknast

Üks tore nõukogude liidust inspireeritud kapp

 Minu isiklik WC

Proovisin madratsit - lühike!

Ukse kõrval on elanike nimesildid

Postkastid

Sellises majas elangi

Kohale jõudes astusin sisse esimesse tehnikapoodi meenutavasse poodi ja küsisin LAN kaablit. 5 meetrit, kuna toas on pesad veidi imeliku paigutusega. Sain oma kaabli ja kopsaka arve, mille peale ei osanud kohe ööd ega mütsi öelda. 199 SEKi. Tulin tulema, otsustasin mitte enam väiksematesse poodidesse vaadata ja marssisin otse suurt kaubanduskeskust meenutavasse poodi. Suur oli ta tõepoolest, tiirutasin seal umbes kaks tundi, et kõik vajalik kätte leida ja tegelikult ei saanud ikka kõike. Näiteks laualampi ei saanud (mida toas ei ole, nagu ma kahtlustasin ka, kuna Manchesteris oli sama teema). Piimaleti ees olin aga täiesti nõutu. Liiga palju erinevaid valikuid, liiga teistsugune! Kõik tetrapakkides, ostsin viimaks pimesi kõige odavama. Jogurtileti ees tahtsin lihtsalt nutta, kuna ühtegi minule harjumuspärasel kujul jogurtit seal polnud. Ostsin siis mingid pisikesed juntsud, aga see pole ju seeeeeee..... Selleks ajaks kui kuivaineid otsima hakkasin, olin juba täiesti tüdinud. Väga raske oli midagi üldse üles leida. Pika pusimise peale sain saagiks paki makarone, paki kaerahelbeid (vist), topsi soola ja paar maitseainet. Lisaks otsin kaks ühes soodukaga marabou šokolaadi (väga nämm) ja hirmkallist juustu (ütleme nii, et eestis oleks see pakk maksnud 2 euro kanti, veidi alla isegi, siin maksin nii umbes 6 eurot). Singi- ja vorstilett oli nii kaootiline, et võtsin viimaks suvalise soodushinnaga viilutatud singi. Ainuke kindla peale minek oli puuviljad - banaane, pirne ja viinamarju ostsin.

mingi sadamaasjandus

See sama sadamaasjandus

Tore sild, mis mul orientiiriks oli

Väiksem kaubanduskeskus

Aa... ja LAN kaabliga sain haledalt tünga. Suures poes oleksin selle raha eest saanud 15 meetrit kaablit.

Kuna lisaks toidukraamile sai soetatud ka kõike muud vajalikku alustades tekist ja padjast, siis kassas üllatas mind äärmiselt ebameeldiv 800-SEKine arve. Jälle tahtsin nutta, aga mis teha, ega elu pole odav siis siin. Mõru maik suus tasusin selle ära ja toppisin oma tavaari kottidesse. Ämbri ostsin ka, prügikastiks siis.... Inglismaal oli küll prügikast "hinna sees".

Hakkasin poest välja vaaruma nagu kaamel. Väga kaugele ei jõudnudki, kui mul koitis koos algava vihmaga arusaamine, et jala ma siit koju enam ei jõua nende pakkidega. Komberdasin bussipeatusesse ja hakkasin graafikut uurima, kui juba tekkis selja taha mingi buss. Kobisin koos kamba sakslastega peale, minu ees läks poiss, kes ostis kaks piletit. Hakkasin ka ostma, kui bussijuht ütles, et tema juba ostis sulle. Segaduses näoga vahtisin bussijuhti....Võib-olla siis ostiski, kust mina tean... Kobisin bussi ilma piletit ostmata, kui hetke pärast astus peale tüdruk, kes uhkelt juhile teatas, et poiss ostis talle pileti ära juba. Nonii, ega ma ise ei läinud pakkuma ka, et äkki ma nüüd siiski maksan oma reisi eest. Bussijuht oli ka muhe mees ja ei tulnud pinnima mind. Tõde on see, et ilmselt poleks ma saanud omale piletit ostagi, kuna kuulujutud räägivad, et bussis saab maksta vaid krediitkaardiga, mida mul pole.... Sõitsin seekord tasuta tagasi peatusesse "Universum", kust avastasin, et mul on ikkagi vaja jupp maad koduni kõndida. Hakkasin julgelt astuma, kuid üsna pea said rasked kotid mu kätest jagu ja pidin mitu peatust tegema, vahepeal isegi ühes bussiputkas jalga puhkama. Vahetult enne kodu sai aga vihm minu strateegiliselt äärmiselt halvasti valitud paberkotist jagu - õnneks mitte küll täielikult. Kuidagi ma nende asjade ja valutavate ihuliikmetega läbivettinult tuppa jõudsin ja ei tahtnud end siis tükk aega liigutada. Ei mäletagi, millal viimati nii palju nii raskeid asju tassisin. Lisaks on mul nüüd põlve kõrval hiiglaslik sinikas kohas, kus toitu täis ämber mulle kõndimisel vastu jalga tonksis.

Tunne oli selline, et tänane päev on minujaoks otsakorral. Mugisin viinamarju ja muljetasin Alole kogetust. Hiljem kohtasin koridoris sama tüdrukut ja jäime tükiks ajaks lobisema. Meie lobisemise lõpetasid uksest sisse astunud uued elanikud ja minu ootamatu iiveldushoog. Ilmselt läks vererõhk lihtsalt korraks vähesest söömisest, lennureisidest, pingutusest ja muust liiga madalaks. Kobisin kähku oma tuppa ja voodile pikali. Mõne aja pärast läks mure üle, tõin endale pudeliga vett juurde, mugisin šokolaadi ja panin söögiasjad kööki kappi ära. Siis tegin veel kiire duššikäigu (muide, dušširuum on liiga suur ja ventilatsioon ei lase seal olemist mõnusalt soojaks minna... kahju, tahaks just vedeleda). Dušše on meil viie inimese peale kokku kaks, WC on igaühel enda oma ja köök samuti viie inimese peale jagamisel, seega üsna normaalne.

Kell on juba palju ja mind ootab homme tegus päev - väsimus on kah kallal. Panen selle postituse üles ja vabandan kirjavigade pärast, ei jaksa täna kontrollida.

Head ööd!