Õppima välismaale?!: teise ringi pood

Hej!

Pole nüüd tükk aega midagi kirjutanud - ei ole nagu olnud seda tuju. Viimaks üritan ennast käsile võtta. Minu ümberasumisest Rootsi on nüüd möödas täpselt üheksa päeva. See voodi, mida ma alguses nii kirusin, on tegelikult üsna mugav ja ka tuba hakkab vaikselt ilmet võtma. Laualamp on veel puudu. Öeldakse ju, et kui raha pole, peab nupp nokkima. Tegingi näiteks pliiatsite hoidmiseks topsi tühjaks saanud WC paberi rullist. Pastakaid on mul palju, oleks teist hoidjat veel vaja. Hakka või paberit raiskama, et see toruke kätte saada. Õnneks on mulle alati nokitsemine ja käsitöö meeldinud, seega mind see üldse ei häiri, kui elamine on täis n-ö loovaid lahendusi.

Jõudsin viimaks järveni ka

Vandring runt

Õues on ligi 20 kraadi sooja, mina aga istun oma toas ja mugin ohjeldamatult präänikuid. Tänaseks erilisi plaane pole peale õhtuse Buddy-programmi avatseremoonia, seega lõõgastun ja puhkan eilsest ligi 20-kilomeetrisest matkast. Tegelikult on kõik päevad kaunikesti hõredad olnud tegevuste poolest, seega olengi peamiselt ringi hulkunud ja linna avastanud.

Kolmapäeval trampisin kesklinna osalema linnaorienteerumise mängus. Grupp oli sama, mis eelmises campuse-orienteerumiseski. Oli päris tore, linna väga palju paremini tundma ei õppinud, aga grupikaaslasi küll. Ajasime mõnusasti juttu ja see slovakkia/sloveenia tüdruk oli meeletu aktivist. Sain ka üsna kiiresti aru, et prantsuse poisist on targem eemale hoida - veidi kummaline inimene. Kui orienteerumine tehtud sai, otsustasin, et nüüd on aeg omale Rootsi kõnekaart soetada. Kepsutasin rõõmsalt Teliasse (meil Elisa/EMT siis) ja küsisin, mida neil pakkuda on. Noormees lõi kohe kenasti letti kõnekaarti, mille eest tuli maksta 499 SEK (umbes 50 eurot) ja siis kuni jaanuarini enam midagi maksma ei pea. Nojah, kahtlesin küll, aga võtsin vastu, kuna teadisn, et ilma mobiilse internetita, mis aitaks mu Google mapsi kasutada, eksin jälle varsti ära kusagile. Sealt seadsin sammud Swedbanki, et küsida, kas Rootsis kaardiga tasudes võetakse mu kaardilt mingit lisaraha ka. Vastust ma ei saanudki, kuna keegi ei teadnud. Teller helistas isegi kellelegi, aga see ka ei teadnud. Soovitati Eestist küsida. Naljakas, see on Rootsi pank ju... Õhtul sain veel kokku ühe tüdrukuga, kellelt ostsin odavalt kaks kaustikut ja hunniku küünlaid koos küünlahodija ja tikkudega.

Neljapäeval ilmusin kella 11-ks raamatukokku, et osa saada seda tutvustavast tuurist. Sain aru, et olin teinud ühe strateegilise vea. Nimelt käisin raamatukoguga eelmisel päeval iseseisvalt tutvumas ja nüüd ei olnud mul seal väga midagi uut õppida. Siiski, üks asi oli - avastasin laest hiiglasliku peegelpaneelidest digitaalkella. Tõeliselt äge, seda võiks vaatama jäädagi. Muidu oli raamatukogu nagu raamatukogu ikka koos oma keldrišahtide ja avarate lugemissaalidega. Täitsin ka on-line registreerumise oma esimesele kursusele - on-line kursus "Tähtsamad punktid Rootsi ajaloos I".

Reedeks jällegi erilisi plaane polnud, seega otsustasin jooksma minna, kuna ilm oli ilus. Ilmaga on üldse nii olnud, et täpselt vaheldumisi - üks päev pilves, teine päev päike. Täna on esimene erand, kuna eile paistis samuti päike. Hakkasin siis jooksma minema, kui märkasin kõrvalmaja hoovis askeldamas kahte tüüpi jalgratastega. Teadsin, et nad müüvad neid, kuid polnud varem iseseisvalt lähemalt vaatamas käinud. Otsustasin seekord minna ja kui midagi normaalset leian, siis ka ära osta. Pakutigi ühte nukralt halli tooni ja hirmus raske raamiga maastikuratast - vedrud ja särgid-värgid ja puha. Sõita mul sellega väga ei meeldinud, kuna tuli hirmus kummargil olla lenksude kohal. Hinnaks öeldi 750 SEK. Olin juba peaegu valmis seda ära ostma, kui sain teise pakkumise teiselt rattamüüjalt - naisteratas 600 SEK. Läksin vaatama ja tegelikult oli tegemist pigem suure lasterattaga, roosa ja pakiraamiga. Odav hind, sõites kõik töötas, midagi hullu polnud ja mulle liiga väike ka mitte. Otsin siis ära, teades, et 600 SEK on väga hea hind praegusel turul. Sõitsin sellega rõõmsalt siis koju.

See õnnetu ratas

Järgmine päev otsustasin minna vaatama saamide aastavahetust ja kontserti kesklinnas. Samuti pidi seal olema taluturg - mitte, et mul midagi väga vaja oleks olnud, aga ikka. Väntasin kesklinna ja juba poole tee peal hakkasid tekkima kahtlused selle superodava superhea ratta osas. Nimelt edasi ta väga ei liikunud - sibasin nagu väike sipelgas teiste vahel, kes oma suurte linnalanduudega lihtsalt mööda kruiisisid. Jõudsin keskusesse ja rahvamass oli meeletu. Kuna ma täpselt ei teadnud, mis kell saamide kuuenda aastaaja pidustused algavad, siis otsisin kõigepealt peopaiga üles. Lavad-asjad olid püsti, kuid midagi ei paistnud toimuvat. Leidsin siis ühe internetiaadressi kusagilt kõlari äärel olevalt reklaamilt ja sain teada, et nn aastavahetus algab alles kell kolm. Aega oli mul seega paar tundi. Mida teha? Teadsin, et kusagil linna ääres peaks olema väga äge skulptuuride park ja otsustasin seda vaatama sõita. Mul polnud aimugi, kui kaugel see täpselt asub või kus, aga hea abimees Google maps aitas jälle. Ja ka inimesed tänavalt loomulikult. Kui olin suure vaevaga tegelikult väga kaugel asuva "pargi" üles leidnud, sain täieliku pettumuse osaliseks. Mis park... Mis skulptuurid. Need olid lihtsalt mingid vanad kummalise planeeriguga hooned metsa vahel, mille vahel omakorda oli paar metallsõrestikku. Jamh... vähemalt ei raisanud ma raha selle peale, et bussiga sinna sõita. Tagasiteel hakkas aga kohale jõudma hoopis halvem teadmine - minu tagumik armastab seda ideaalratast umbes sama palju kui uisutades jääd. Poolel teel tagasi olin juba üpris kindel, et tänase päeva jooksul ei ole ma enam võimeline kusagil istuma. Lisaks hakkas mingi asi rattal kummaliselt ragisema ja saigi tehtud viimane kiire otsus - aeg ratas maha müüa. Vaatasin saamide aastavahetuse ära, mis oleks mulle võib-olla veidi huvitavam olnnud, kui ma oleks rootsi keelest rohkem aru saanud ja armastakas mustkunstnikke ja trikimehi rohkem. Õhtul koju jõudes paningi kohe rattamüügikuulutuse üles. Üllatus-üllatus, tund aega hiljem olin rattast vaba ja 100 SEK võrra rikkam, kui enne ratta ostmist. See tähendab, ratta ostsin 600 krooniga, müüsin aga 700 krooniga. Tundsin ennast tõelise ärihaina.

mõni skulptuur ikka oli

Saami uue aastaaja algus

tänavatorupillimees

Niisiis, pühapäevaks olin taaskord jalamees ja kuna midagi targemat teha polnud, siis otsustasin külastada Västerbotteni muuseumi, hinges lootus, et see ei ole samasugune pettumus nagu skulptuuripark. Jalutasin umbes poole tunniga muuseumisse, mis asub linna sees oleva metsa ääres. Huvitav, aga enne ratta ostmist tundusid kõik vahemaad niiiiiiiii pikad. Nüüd tunduvad vahemaad täitsa parajad. Võib-olla on asi selles, et mu keha on viimaks taas harjunud ennast liigutama ja tõesti kannab mind punktist A punkti B. Västerbotteni näol on tegemist talumuuseumiga või koduloomuuseumiga - ja õnneks ei olnud see selline pettumus nagu skulptuurid. Hiiglaslikus peahoones oli väljas mitu huvitavat ekspositsiooni: kanganäitus, arhidektuurinäitus, suusanäitus ja saamide kivikunsti näitus. Eriti tore oli see, et tekstiilinäituse juures sai ise punuda lõngadest paela või kududa või heegeldada. Vaatasin kõik mõnusas rahulikus tempos ära. See on üks põhjus, miks mulle sageli meeldib käia muuseumides või ka poes üksi, kuna siis ma saan asju ajada omas tempos. Teisest küljest ei saa üksi käies kellegagi mõtteid vahetada.... Nokk kinni, saba lahti. Õues oli mitu hoonete kompleksi alustades erinevas stiilis aitadest ja lõpetades päris uhke ja kõrge elamumajaga. Jäi mulje, et ajastu, millest need ehitised pärit on, on veidi hilisem, kui eesti talumuuseumide kajastatav. Ja loomulikult elas (ja elab) keskmine rootslane hulka paremini kui keskmine eestlane. Üks huvitavamaid kohti minu jaoks oli mereajaloo maja, kuhu oli paigutatud erinevaid aluseid ja kus oli üleval isegi hiiglaslik hailõugu meenutav hülgepüünis. Õue peal jalutades ootasin väga, et ehk näen ka mingei loomi, aga laudast vaatasid mulle vastu vaid vahtplastist lehm ja vasikas. Teistest hoonetest veidi eraldi oli üles seatud väike saamide peatuspaik. Mäletate muinasjuttu kanajalgadel majast? Jep, need on päriselt olemas ja neid kasutatakse toidu hoiustamiseks nii, et metsloomad seda kätte ei saaks.

kanavarvastel ait

Saamide onn

Palkide kuivatamiseks tehtud ehitis

Vesiveski - kus on vesi?

Västerbotteni muuseum

Plastist lehm.... pettumus

Elumaja sisustus

Mõned kostüümid

ja mõned rahvariided

Umeå esimene automobiil

meremaja

Hülgelõks

Saamide kivijoonistused

Seal muuseumis võiks täitsa magamas käia

Tagasiteel jalutasin läbi ühest ühiselamust, kus keegi reklaamis, et annab tasuta ära toataimi. Saingi endale kolm pisikest potikest rohelise sibula ja paprikaga, et tuba veidigi rõõmsamaks muuta. Õhtupoole istusime kahe koridorinaabriga köögis ja ajasime juttu - sakslanna ja tüdruk Rwandast. Nimedemälu pole mul kunagi olnud kahjuks... Sakslane oli küpsetanud kringlit (nämma!) ja rääkis, et tema ema peab kodulinnas pagariäri. Pole siis ime, et tal see nii hästi välja tuli. Rääkisime niisama elust ja olust, mis oli tegelikult väga informatiivne, kuna see sakslane on siin n-ö päris õpilane, mitte Erasmuse tudeng.

Loppmarknader

Esmaspäeval kehastusin juhuse tahtel jälle matkaselliks. Kuna esimesed päevad siin õpetasid, et pikemaid reise ei tasu ilusates saapakestes ette võtta, siis seekord panin selga täitsa jooksuriided ja läksin otsima ühte teise ringi kauplust linna serval. Aega läks, aga asja sai ja üles ma ta leidsin. Huvitav, kas keegi on tõesti teid vahepeal lühemaks teinud või olen mina tugevam? Astusin poodi sisse (sissepääsu üles leidmine oli omaette katsumus) ja nii suurt teise ringi kauplust pole ma veel Eestis kohanud. Terve hiiglaslik angaar oli üle kahe korruse täidetud kõikvõimalike asjade ja riietega, kusjuures liikumiseks oli ruumi sealjuures piisavalt. Väljas oli veel teine, väiksem angaar, mis oli mööblit täis. Purjetasin mööda seda suurt hoonet sihitult ringi lootes leida endale kas laualampi või väga odav jalgratas (mida ma isegi väga enam ei tahtnud). Teisele korrusele jõudes kukkus aga mu lõug põrandani, kui nägin tervet nurgatäit tõelist vanavara - vokke, kangastelgi, kraasid + kraasimispink.... Mida kõike ühe käsitöölise hing võib ihata! Ja siis, muidugi, pisikesed kangasteljed, ideaalsed vööde kudumiseks. Vaatsin hinda ja tahtsin rõõmust niuksuda. 50 krooni (umbes 5 eurot)! See ei ole võimalik! Proovisin lausa emale helistada, et talle oma suurt rõõmu jagada, kuid kahjuks mu Rootsi kõnekaart seda ei võimaldanud. Haarasin pisikesed teljekesed kaenlasse ja keeldusin neid enam kuhugi maha panemast. Minu beebi!!! Tahtsin veel veidi asju vaadata, aga mõtted olid liiga hajevil. Suundusin kassasse ja jagasin oma suurt rõõmu ka kassapidajaga, kes oleks mulle hea meelega ka suured kangasteljed maha müünud (200 krooni oli hinnaks kõigest!). Oleks kohe ostnud, kui oleks vaid transport... Poest lahkudes oli kange kihk terve tee kolupetsidega läbida, jooksutossudes ja kangasteljed näpus. Sundisin siiski end viisakalt üleval pidama, kuna nägin ilmselt juba piisavalt imelik välja.

Minu kangasteljed!

Tagasi ühikasse jõudes meenus, et eile oli mulle sakslasest naaber rääkinud veel ühest tema sõnul väga heast teise ringi poest, mis omakorda asus teises linna otsas. Google mapsi andmetel oli sinna 5,5 km. Otsustasin, et mis seal ikka, kuna mul aega on ja ilm on ilus, siis lähen käin ära. Tee viis mind läbi metsast keset linna, olin väga üllatunud. Mets on tõesti suur, seda läbivad risti-rästi kenasti hooldatud valgustatud rajad, mis talvel ilmselt muudetakse suusaradadeks, kuid suvel rõõmustavad jooksjaid ja tervisesportlasi. Pind oli tihe mulla ja millegi segu, mõnusalt vetruv. Ma ei tea, kas mul on midagi viga, aga niipea, kui ma näen mustikapõõsaid, pean kohe hakkama marju korjama ja sööma. Või üldse, kohe kui ma näen mingeid marju, tekib vastupandamatu isu need ära süüa. Üks päev sõin niiviisi kogemata arooniaid. Alles marju suhu toppides meenus, et tegelikult need mulle ei maitse. Tegin nägusid. Aga tulles tagasi metsa juurde. Imekombel jõudsin sellest hiiglaslikust metsast üsna õigesti välja ja liikusin kiirelt oma sihtmärgi poole: Myrona keskus. Peagi ilmnesid uued probleemid - majad ja tootmishooned on selles linna osas ehitatud nii, et selleks, et ümber kvartali kõndida või teisele poole maju saada, tuleb teha suur-suur ring. Kuidagi ma siiski kohale jõudsin, aga ära tulin ikka tühjade kätega. Jalgrattaid siin polnud ja laualampi samuti mitte. Isegi mitte seebikarpi, mida ma ka pidevalt otsinud olen. Jah, päris seebi jaoks karpi, mitte digikat. Majade vahelt nägim paistmas Jyski lippe - no seal peaks ikka olema odavalt laualampi. Esiteks läks mul oma 20 minutit aega, et leida üles Jyski sissepääs, teiseks, see kauplus oli täiesti mõttetu ja poole väiksem, kui väljast vaadates. Pettumus. Tundsin, et jalad hakkavad juba väsima ja suundusin koju tagasi. Öeldakse, et tagasitee on alati kiirem ja lihtsam. Minu puhul see ei kehtinud. Tagasi tulles suutsin sinna metsakesse ära eksida ja kokkuvõttes teha päris korraliku ringi. Viimaks koju jõudes arvutasin, et sel päeval kõndisin nii umbes 20 kilomeetrit. Ime kombel jalad ei valutanudki - võib-olla on asi selles, et mul olid jalas mu megasupertossud mitte linnasaaapad?

Endiselt linnas

"Tahan näha su ilu ja tunda su rõõmu"

Ja olengi otsaga jõudnud tänase päeva juurde. Ärkan iga hommik umbes poole üheksa paiku - lihtsalt läheb uni ära. Mõnikord nagu tahaks edasi magada, aga und enam ei tule. Ilmselt on suvest nii tugev rütm sisse jäänud töö juurest, mis on iseenesest hea. Lõin läpaka lahti ja hakkasin vaatama tantsutrennide aegu kohalikes tantsukoolides. Ma ei tea mis asi see on, et Rootsis koosneks nädal nagu ainult kahest päevast: esmaspäev ja teisipäev! Paraku on mul neil päevadel mõlemal loengud ja just õhtusel ajal, mil toimuvad ka balletitrennid, mida ma nii kangesti võtta tahtsin. Tundub, et seekord jääb vist ära. Võimalusi on muidugi teisigi - rahvatants, salsa jne. Neid kahte olen mõelnud ka proovida, rahvatantsu jaoks on lausa kaks pakkumist hetkel, aga jälle, üks esmaspäeval ja teine kolmapäeval, mis on samuti halb valik. Leidsin siiski ühe salsakursuse, mis toimub pühapäeviti - ilmselt hakkan siis seal käima, kui rahakott kannatab. Võib-olla peaksin lihtsalt veidi ootama ja laskma tunniplaanil enne paika loksuda, kuna näiteks keelekursuse täpset kellaaega ma praegu ei tea veel... Kokkuvõttes tekitas kogu see jama mul jubeda magusaisu ja seadsin sammud Lidlisse, et mõnusaid präänikuid osta. Muide, sain alles üleeile teada, et Lidl on tegelikult saksa päritolu. Ja täna avastasin, et pagan küll, Lidl on logo, värvide ja kõige poolest väga sarnane meie Säästukale.

Glöm inte dina nycklar

Veel meenus üks huvitav vahejuhtum minu Rwandast pärit naabriga. Pühapäeva hommikul lähen siis rahulikult omale hommikusööki valmistama, kui ta mulle koridoris vastu tuleb ja ütleb, et suutis ennast kogemata toast välja lukustada. Nimelt on ukselukud siin sellised, et kui uks lihtsalt kinni lükata, siis läheb ta ka lukku. Seega, kui sa ukse kinni lükkad ja võtmed tuppa jätad, on kuri karjas. Nii just temaga juhtuski. Hakkasime koos arutama, et mida nüüd teha. Esimesel päeval meile jagatud paberil oli kirjas üks telefoninumber, kuhu helistada, kui leiad end sellises olukorras. Otsisin selle paberi välja ja hakkasin ise helistama, kuna ta ise seda soovis põhjendades, et ta inglise keel pole väga hea. Vastuseks tuli mingi rootsikeelne automaatvastajatekst, seega ajasime siis pool üheksa pühapäeva hommikul veel ühe naabri üles, kes rootsi keelt valdab. Õnneks on ta väga heasüdamlik inimene ja ei pannud seda meile pahaks. Viimaks saime lukuabi kohale ja ühe imevõtme keeru eest tuli vaesel tüdrukul tasuda 500 krooni (maksis õhtul tagasi), mille ma talle laenasin, kuna tal sularaha ei olnud. Õnneks olin just oma ratta maha müünud ja seetõttu mul see raha oli. Loo ebaõnn seisnes selles, et kui suudad end välja lukustada tööpäevadel kella 8 ja 18.00 vahel, siis saaks tasuta abi ülikooli infopunktist, kuna neil on varuvõtmed olemas või siis meie majahoidjalt Tommylt. Paraku oli pühapäev... Kogu see jant muutis mind aga väga ettevaatlikuks oma võtmete osas. Kardan nüüd kogu aeg, et lukustan end kogemata samamoodi välja.