Välkommen, höst!
Juba ongi käes oktoober! Uskumatu, kuidas aeg ikka lendab. Peaksin muidugi tihemini kirjutama, aga ei jaksa. Ei teagi miks, laiskus on peal ehk? Hakkasin eile [üleeile..khmm] siia sissekannet tegema, aga kuna tegin eile kolmandalt korruselt keldrisse vähemalt 20x trepijooksu, siis mu pea valutas ja ega ka kirjutamisest suurt midagi välja ei tulnud. Trepist ei roninud ma nii palju üles-alla sugugi mitte trenni mõttes. Tahtsin hoopis oma pesu pesta, kuid nagu ka esimesel korral, siis ei õnnestunud mul neid suurepäraseid tööstuslikke Electroluxe käima saada. Tegin küll kõik täpselt juhendi järgi, aga ei midagi peale valju lollaka piiksu. Nõutult läksin siis koridorikaaslase uksele kolkima, et äkki ta oskab aidata. Paraku ei saanud me ka kahepeale targemaks, tuli kolmas pea appi kutsuda. Nii ta siis helistaski majahoidjale. Kuna pesuruumis oli neli masinat, millest üks mõeldud vaipade jaoks, siis sain oma kolmest masinatäiest vähemalt ühe käima panna. Majahoidja pidi aga jõudma alles poole tunni pärast. Nii ma siis jooksingi toa ja pesuruumi vahet, et kontrollida, kaugel see üks õnnetu masinatäis on ja aeg-ajalt proovides teist kahte masinat uuesti käima saada. Vahepeal suutsin muidugi pesupulbrit oma toas põrandale ajada, mille koristamine oli äärmiselt tüütu, kuna toimivat kühvlit ja harja pole ilmselt raatsitud meie koridorile annetada. Viimaks jõudis majahoidja, selgitasin talle oma probleemi ja vandusin, et olen teinud kõik täpselt nagu juhises. Andis siis mees paar obadust pesumasina uksele ja vajutas nuppu ja - voilaa! Tööle läks. Minule jäi vaid nukker teadmine, et igapäevasest treeningust ei ole miskit kasu olnud. Järgmine kord virutan kohe alustuseks pesumasinale jalaga.
 |
| Mingi naljakas päikesepaneelidega järelhaagis |
 |
| ja tolle haagise sisu |
Rääkides sellest koridorikaaslasest, siis ma vist olen leidnud veel ühe hingesugulase. Küll veidi teise nahavärvi ja kultuuritaustaga, kuid alati, kui köögis või koridoris kohtume, siis jätkub juttu kohe tunniks. Igaljuhul on tore leida võõralt maalt kedagi, kes näeb maailma sinuga sarnaselt. See ongi vist vahetusõpilaseks olemise võlu.
 |
| Ära kima autoga! |
Pratar du svenska?
Homme [ee..täna] on mul juba kaheksas rootsi keele tund Rootsis. Paraku on selles tunnis mõnikord tunne, et ma väga ei õpi. Ma ei teagi, millest see tingitud on, kuna õpetaja räägib kogu aeg rootsi keeles ja saan ka üldiselt enam-vähem ta jutust aru. Võib-olla on asi selles pausis, mis kahe 45 min vahele tehakse? Võib-olla on probleem formaadis, mis tähendab, et me teeme pidevalt mingeid grupi- või paaristöid, st loeme kahekesi raamatust ja ühendame vastuseid või jutustame teistele kodus loetud artiklit ümber. Klassis on tase üsna erinev: mõni kasutab keelt juba päris vabalt, mõni kobab endiselt pimeduses. Paigutaksin ennast kusagile vahepeale. Aga kellelgi (peale ühe taanlase võib-olla) pole keel veel nii hea, et normaalset argumentidega diskussiooni üleval hoida. Seega meie arutelud artiklite või raamatutekstide üle piirduvadki selle (kodus selgeks õpitud/valmis kirjutatud) ümberjutustusega või lühikese vestlusega stiilis "Ma arvan, et selle vastus on A" -"Ma arvan ka". Mitte just eriti arendav? Vahepeal on mul tunne, nagu oleks mu keeleoskus taandarenenud, sest kuulen kusagil rootsikeelset vestlust ja ei saa mõhkugi aru. Teinekord kuulen jälle mingit lausekatket ja rõõmustan, et sain aru. Segane lugu. Võtsin leevenduseks eakohast lugemisvara - Tove Janssoni Muumioru lood ("Småtrollen och den stora översvämningen"), mõnus umbes 50-leheküljeline raamatuke, suure kirja ja paari pildiga. Tegelikult oli mul raamatukogus käes George R. R. Martini "Jää ja tule laulu" saaga neljas raamat rootsi keeles, aga kui ma tundsin, kuidas mu käsi koos sellega kangesti läbi raamatukogu põranda vajuda tahtis, siis tegin raske (aga targa) otsuse ja suundusin lasteosakonda. Teadsin, et nii paksu raamatu puhul oleks peagi elu lugemise ilu segama hakanud. Tegelikult kui ma vahest mõtlen sellele, et pean TLÜs jaanuaris samuti rootsi keele A2 eksami sooritama, tuleb hirm peale. Rootsi keele õppejõud TLÜs oli kordades nõudlikum, kui praegune õpetaja ja ma kardan, et TLÜ A2 ja Umeå A2 ei pruugi olla sisult samad... Ja teades, et ta eeldab suulises osas kindasti, et mina kui vast Rootsist saabunu peaksin olema võimeline vabalt vestlema igapäevastel teemadel, siis ei ole ma enam sugugi õnnelik...
Omamoodi naljakas lugu on ka see, kuidas ma üritan nihverdada, et mitte osta hirmkallist (ligi 40 eurot) rootsi keele õpikut. Esiteks läksin ja laenutasin selle raamatukogust, kuid kuna õpikute laenutusaeg siin on vaid 2 nädalat, siis õnnestus mul seda vaid korra pikendada, kui nüüd esmaspäeval jõudis kätte aeg, mil meie teed läksid lahku. Seetõttu olin sunnitud avama konto oma UmU-kaardil (õpilaspilet sisuliselt), et sellega saaks raha eest printida-skännida-kopeerida. Ka sellega oli omajagu jama, kuna pidin neile saatma koopiad oma ID-kaardist ja UmU-kaardist. Mõtlesin, et ah suva, teen neist telefoniga pilti ja saadan selle - läbi läks! Nüüd on mu konto avatud, aga raha sellel pole endiselt. Järgmine etapp on välja selgitada, kuidas sinna raha peale saada. Oeh, oleks siis igalpool nii lihtne nagu Eestis... Kui ma ükskord sellega hakkama saan, siis lähen ja teen uhkelt poolest õpikust koopiad (kasutame ainult poolt, kuna esimene pool on A1 tasemele). Rootsi seadused seda muidugi ei luba ja vastavad sildid on raamatukogus kopeerimismasinate juures ka väljas, aga keda see huvitab. Vaevalt, et keegi seda kontrollib. Vahemärkuseks veel see, et ühikatoas piraatlusega tegeleda ei saa - torrentite alla tõmbamine on blokeeritud. Ja veel - raamatukogu keldrikorrus on kõigile avatud, aga sisu on nagu ühest õigest raamatukogu-õudukast. Liikuvad riiulid, mille vahele võib kinni jääda (tegelikult mitte).
 |
| Raamatukogu alumine korrus |
Samal ajal püüan otsustada, millist teemat valida seminaritööks (ja edasi bakatööks) - peaaegu sama närvesööv, kui pärast keskat ülikooli ja eriala valimine. Selline tunne on, et kõik on juba ära uuritud ja minu suur soov teha midagi maailmamuutvat ei maksa midagi. See illusioon hakkab vaikselt kokku kukkuma ja sisimas lepin sellega, et ilmselt on olen siis üks neist, kes uurib koduküla väikseima tänava kolmanda maja ees oleva kivi kumerust. Vahel mõtlen tuleviku peale ja sellele, kuidas olen oma peas elu täpselt ära planeerinud aastate kaupa... ja siis mõtlen, et miks küll. Kõike lõpuni planeerida pole nagunii võimalik ja kui oled väga täpsed plaanid teinud, siis iga väljastpoolt tulnud mõjutus, mis need segamini paiskab, tekitab suurt peavalu. Ja enamasti ei lähe asjad nii, nagu planeeritud.
Aga nüüd natuke elulisematest teemadest. Ülemöödunud (juba!?) nädalal oli meil buddy-grupiga väike filmiõhtu koos näkside ja kõige muuga. Ainuke probleem oli see, et meid oli antud korteri jaoks veits liiga palju ja seetõttu oli mõnel ilmselt üsna ebamugav asend teleka nägemiseks. Vaatasime kahte filmi: rootslaste kodumaine (sisukas ja mõttega) komöödia "Kopps" ning siis ameeriklaste idiootsuse tipp "Project X". No tõesti, kui ma kuulsin, et viimane põhineb tõestisündinud lool, olin inimkonnas täiesti pettunud. Kuidas saab nii rumal olla? Paned gümnaasiumis nii suure peo maha, et pool naabruskonda on hävitatud, saad üle-kooli-tüübiks, siis lähed ülikooli ja hakkad ikka nullist peale. Ilmselt pole minusugused selle filmi sihtpublik. Muidu oli õhtu üsna tore, sain isegi ratta pakikal sõita üle kes teab mitme aasta. Tagasi koju pidin paraku omal jalal kõndima (umbes 3 km) ja lahkusin seetõttu veidi varem.
Brännboll
Laupäeval pidasid kõik buddy-grupid omavahel maha suure pesapallivõistluse. Rootsis kutsutakse seda mängu brännboll ja reeglid on üsna sarnased meil koolis harrastatud pesapallile. Mina otsustasin mängu jälgida kõrvalt, kuna kooliajast olid sellega halvad mälestused. Selle kahetestkümne aasta jooksul õnnestus mul pallile pihta saada heal juhul 4-5 korda. Ja palli püüda ma ka ei osanud. Ega visata. Joosta võisin küll, aga sellest paraku ei piisanud. Ma ei teagi, mida vaja oleks, et see mäng mulle nüüd meeldima hakkaks. Samas, võrkpalli võin nüüd juba küll mängida, kuigi koolis ei sallinud seda samuti. Põhjuseks siis jälle puudulikud oskused. Aga meie buddy-võistkonnal läks väga hästi. Jäime taaskord 18 rühma hulgast teisele kohale. Igavesti teised, nagu üks korraldaja ütles.
 |
| Meie pesapallivõistkond kaugustes |
Loppis! Igen...
Pühapäeval kuulsin, et Västerbotteni muuseumis tuleb ajalooline laat. Loomulikult tundsin, et pean ennast sinna kohale vedama ja asja üle vaatama. Lähemale jõudes kuulsin kapjade tuttavat plaginat ja kella kõlinat looma sammu rütmis. Mind tervitas tore hobukaarik muheda raskeveokaga. Mu hobusevaimustus oli täie hooga tagasi ja vahtisin suksut armunult. Kui end viimaks lummast vabastada suutsin, hakkasin uurima lettidel müüdavat. Üsnagi ootuspäraselt oli suur osa käsitöö - ehted, kudumid, seebid, küünlad jne. Teine osa kuulus toidule-joogile. Otsin endale ka ühe lõigu 20 SEK maksvat rasvast nõretavat kartulipannkooki (või midaig sellist). Muhe müüja-praadijaonu veel hoiatas mu spordiriideid vaadates, et see sisaldab palju kaloreid, silmis lõbus helk. Kaloreid ma ei karda, selleks ma trenni teengi ja seetõttu pistsin päris maitsva pannkoogi kähku pintslisse. Muud ma sellelt laadalt endale ei leidnud (kahjuks). Oleks ostnud küll põhjapõdrasarvest võtmehoidja, aga siis mulle meenus, et üks samasugune on mul parasjagu taskus, kinnitatud toavõtmete külge. See eksemplar on siiski pärit Põhja-Soomest, Lapimaalt, aga siiski ei näinud mu aju mõtet soetada kahte sisuliselt sama asja. Tegelikult oli laadal küll üks imekaunis kaelakee, mille virmalistena küütlev värvigamma mind lummas, kuid kui ma hinda vaatasin, mõistsin peagi, et tegelikult ei oleks mul midagi selle kee kõrvale panna ja ega seda pole nii väga vaja. Päris virmalised on mul kahjuks endiselt nägemata...
 |
| Veel saamide onne |
 |
| Puhkpilliorkester - nagu kord ja kohus! |
Jag älskar mat
Järgmisel nädalavahetusel (möödunud siis) oli jälle üks tore üritus, nimelt rahvusvaheline õhtusöök. Kogu meie buddy-grupp (umbes 30 inimest) pidid valmistama söögiks midagi, mis on nende kodumaal tavaline. Lauad olid lookas erinevate soolaste ja magusate hõrgutiste all. Minul tuli esimese hooga seda mõtet kuuldes pähe kama, kuid kuna kamajahu ei olnud mul võimalik niiviisi kusagilt saada, langes see mõte kiiresti ära. Teiseks surfasin veidi netis ja mõtlesin, et miks mitte traditsiooniline sünnipäevalaua kaunistaja kartulisalat. Selles osas jõudsid aga sakslased minust ette. Viimaks otsustasin teha hoopis täidetud mune. Kuna tegin väikesi järeleandmisi koostisainete osas (ei kasutanud majoneesi ega hapukoort vaid hoopis maitsestamata jogurtit), siis tuli segu veidi liiga vedel, kuid maitse oli nähtavasti hea, sest otsa said kõik 24 munapoolikut üsna kiiresti. Minu isiklikud lemmikud sellelt õhtusöögilt olid soolastest toitudest krevetid, mida valmistas üks poiss Hiinast ja loomulikult magustoidud! Mõnusalt rasvased ja suhkrused nagu nad olid. Eriti meeldisid ühe Kanada tüdruku tehtud liivataignast korvikesed, milles olid šokolaadiga segatud mandlid ja pähklid. Nämmmmm... Praegugi läheb kõht sellele mõeldes tühjaks.
 |
| Tossutraadid :) |
Ühel päeval ostsin poest värsket leiba ja tegin mõnusaid rasvaseid küüslauguleivakesi. Mmmm...
Och Umeå brändes..
Tegelikult käisin enne rahvusvahelist õhtusööki veel kiirelt kesklinnas, kuna minuni jõudis info, et toimub selle aasta viimane tasuta Umeå giidituur. Ilm oli üsna kohutav, tuul tõusis nii valjuks, et tahtis mind pikali puhuda ja pani mind vaatamata soojale riietusele külmast värisema. Kihutasin kiirel sammul kesklinna poole, kui järsku, peaaegu kesklinnas juba, tuli mulle vastu kirev seltskond. Peatusin ja mõistsin üllatusega, et tegemist on vikerkaarelaste paraadiga (geid, lesbid jne). See tuli väga ootamatult, seisin ja vahtisin seal. Sama ootamatult astusid mu juurde paar üllatunud nägudega tuttavat noormeest, kes tegid nalja, et liituvad paraadiga. Paraadis oli muidugi igat seltsi rahvast - pealtnäha täitsa tavalisi, aga ka neid (naisi), kel rinnad uhkelt külma trotsides paljastaud. Ja siis ilmusid sirbi ja vasaraga punalipud, mis on minu jaoks siiani üks Umeå müsteerium...
Umeå ei ole (vähemalt minu jaoks) arhidektuuriliselt väga vapustav elamus, kuid omamoodi armas on ta küll. Tuntud on ta kui kaskede linn, aga selleks saamise taga on huvitav lugu. Nimelt põles suur osa Umeåst 1888. aastal maha. Aga oodake, see pole veel kõik! Samal päeval peaaegu maani maha ka Sunsvall ja Umeå lähedal olev väike asula (mistõttu tuletõrjujad olid Umeåst lahkunud seda kustutama). Kui nüüd vaadata Umeå ajalugu edasi, siis kordub stsenaarium üha uuesti. Giid käis ja jutustas erinevate ehitiste juures ja iga teise puhul kõlas lausekatke "...ja siis see läks põlema". Ühesõnaga, suurem osa hooneid Umeås on mingil ajahetkel põlenud ja kased istutati seetõttu, et need aitavad vältida tulekahju levimist üle tänavate. Kuidas põlev materjal (puu) peaks tulekahju eest kaitsma, seda ma ei tea, ehk oskab mõni botaanik mulle nende hõbekaskede saladust selgitada? Pärast giidiekskursiooni tekkis kohe tahtmine oma toas olevat suitsuandurit kontrollida.
 |
| Giid |
 |
| Vana tuletõrjemaja |
 |
| Kirik... mis põles |
Igår, idag, imorgon
Koolis on välja kujunenud juba üsna tavaline rütm. Koormus on TLÜ-ga võrreldes ikka suhteliselt väike, aga päris niisama jalga kõlgutada ka ei lasta. Näiteks täna käisin rootsi meedia ja kultuuri aine raames vaatamas must-valget filmi "Flickorna" (Tüdrukud) aastast 1968. Väga kunstipärane ja korralikku süvenemist nõudev teos, parajalt feministlik ka. Aga siiski ei hakanud selle 1,5 tunni jooksul mul kordagi igav ja tegin hoolega märkmeid, kartes samal ajal midagi olulist filmis maha magada.
Tean, et on veidi õel seda välja tuua, aga hämmastav (ja harjumatu) on vaadata, kuidas esimest korda tantsuga kokku puutuvad poisid põevad. Küll värisevad käed, küll põlved, küll ei juleta ümbert kinni võtta ja hoitakse oma kätt tüdruku seljal seetõttu õhkõrnalt, küll laskutakse teise äärmusesse ja kisutakse naispartner oma innukusega tasakaalust välja. Sellistel hetkedel igatsen Lee kogenud noormehi, kuid samas olen alati õnnelik, kui suudan nendele rohelistele midagi uut selgeks õpetada. Mõne nipi näiteks. Tavaliselt on nad ise ka õpetussõnade üle väga rõõmsad ja tulevad pärast tänama, kui õpetatu neid aitas. See on südantsoojendav. Kahjuks märkan ka, et mul hakkab sedasi vaikselt tekkima kõigi õpetajate sündroom - pidevalt oma arvamust välja öelda, kuidas oleks õigem ja õpetada, õpetada, õpetada. Katsun oma suu kinni hoida, kuna annan ise ka aru, et ega ma tegelikult kõike ei tea.
Kui käin õhtuti poes, siis tee peale jääb metsatuka sisse üks kummaline kirik. Kiriku seinale on pimedas projektoriga lastud videoklipp majakast, millele taustaks tiksumine ja meremüha. Seda tiksumist ja meremüha võib seal tegelikult kogu aeg kuulata. Siiani pole aru saanud, mis selle kõige eesmärk on.
 |
| Kehv pilt - majakas seinal |
No comments:
Post a Comment