Inglismaal ja intervjuul käidud nagu nalja. Viimaks postitan siis väljavõtted oma väikesest reisipäevikust :)
04.12.11 - Tallinna lennujaam, ~11:30
Istun lennujaamas värava nr 14 juures. Siiani on kõik õnneks sujunud plaanipäraselt - loodame ka edaspidi parimat.
Vaikselt koguneb igasugust rahvast. Põhiliselt nooremapoolsed mehed. Loodan, et perve pole :)
Vaatlen juuksekardina praegudest inimesi: mehed istuvad kõik - nagu mehed ikka - jalad nii harkis kui võimalik haarates enda alla harjumuspäraselt 1,5 kohta. Naised on väikesed ja vaiksed. Minust vasakule jääb kamp mustanahalisi räppar-poissmehi, kes õndsalt lõugavad. Kas ma pean tõesti nende seltskonnas veetma järgnevad 2,5 tundi?
Aga nüüd hakkan lingvistikat kordama ja ootama lennukile pääsu ja siis 12.55 õhkutõusu (miks mulle meenuvad kohe 8.-9. klassi kirjandid, mida ma paar nädalat tagasi kirjandivõistluse kohtunikuna kontrollima pidin, eriliselt üks, milles oli juttu poisikesest, kes unistas õhupalli ehitamisest ja sellega lendamisest. Pealkirjaks oligi tegelikult õhkutõus. Aga see feeling, mis antud töös oli, kummitab mind praegu).