Rhythm and routine

Elu hakkab viimaks paika loksuma. Lühidalt võiks selle kokku võtta sõnapaariga rütm ja rutiin. Jagan aega õppimise ja tantsimise vahel. Viimaks on tekkinud kodused tööd, kuigi teemad iseenesest ei ole ikka veel raskeks läinud. Hetkel on päevakorras kolm pikemat aga suhteliselt lihtsat projekti: 800-sõnaline küllaltki lihtsate teemadega essee kahe nädala pärast, grupitööna tutvustav poster lezgiani keelest novembri lõpuks, grupiesitlus veel kokku leppimata teemal novembri lõpuks. Elu on lill, sest alates 26. oktoobrist kasutan lugemisnädalat ära ja lähen kümneks päevaks kodumaale. Ema lubas õunakooki!

Inglise keele grammatika

Will perform nasal-ingressive voiceless velar trills for food

Maakeeli öeldes võin toidu nimel röhkida. Tegelt on nii, et kuna elan kerget säästurežiimi, siis süüa saan täpselt nii palju, kui sööklas sisse ajada jõuan, st põhimõtteliselt 2x päevas. Aga lõunaks libistan ikka mõne õuna või banaani kotti, muidu hakkab nälg vahepeal silmanägemist ära võtma. Toit iseenesest ei ole siin halb, aga meeletult rasvane küll. Ja üle mõistuse käib see friikartulite ja burgerite teema. Minu jaoks on ja jäävad need kiirtoiduks (=millekski ebameeldivaks), mitte mingiks korralikuks õhtusöögiks. Magustoitudega tuleb silme ette pilt ebaõnnestunud telekokast, kes küpsetise luhtumisel vaatab naerulsui kaamerasse ja lausub: "aga pole hullu, veidi suhkurt juurde ja ei saa arugi". Magus on ikka vääääga magus siin. Ja rasvane. Kas ma juba ütlesin seda? Sorry. Aga nii see on.

Eelmisel nädalal külastasin ühe sõbraga india restorani. Kõht sai ikka korralikult täis söödud ja silmistki pisar välja ootamatult tugeva karriga. Uskusin, et sinna ma suren.

South Manchester Mudrun (Parkrun)

Siiani olen kaks korda käinud jooksmas igalaupäevast 5km jooksu lähedalolevas pargis. Paras mudamaadlus on see küll, kuiva jalaga pole kumbki kord koju jõudnud. Homme jälle! Teistel päevadel omal algatusel jooksmas käia on isegi päris mõnus, kuna kasutan selleks üht teist parki, mis ei ole nii porine, aga kus tuleb ettevaatlik olla, et oravaid alla ei aja. Üks päev nägin pargis ka mingit huvitavat lindu, kellesarnast varem kohanud pole. Taaselustus vana huvi loodusõpetuse vastu. Lindudest rääkides, siis mul on juba paar päeva akna taga keegi väga kummalist häält teinud.

Dalton-Ellis öösel

Bad luck comes in threes

Nädal algas äärmiselt südantsoojendavalt. Tegelikult sai ebaõnnesaaga alguse juba nädalavahetusel. Tundsin ennast laupäeval kuidagi eriliselt väsinuna ja ei jaksanud väga midagi teha. Sellele vaatamata vedasin end siiski 5km jooksule kohale ning arvestasin päevaplaani, et tuleb käia raamatukogus ja printimas. Nii, jooksmas käidud, väsimus veelgi suurem, kuna hommikusöögile väga ei jõudnud. Lubasin endale paar tundi tukkumist ning siis linnapeale asju ajama. Esmalt pangaautomaadi juurde, sest sain viimaks raha üle kantud oma Lloydsi kontole. Vale PIN, no mida? PIN blocked?!? Jess... Raamatukogus - no eks muidugi, üritan turvaväravast välja minna, kui järsku läheb lahti kõrvulukustav undamine. Mis nüüd? Raamat ei olnud korralikult laenutuse registreerimisest läbi läinud... Näitasin oma õpilaskaarti, sain raamatu laenutatud ja tulin tulema. Väsimus, uskumatu väsimus. Teepeale jäi Café Nero. Andisn ahvatlusele järele ja astusin sisse ning tellisin mõnusa tassi kuuma šokolaadi. Rüüpasin seda ning lehitsesin paksu köidet maailma keeltest. Õues külm, ilm kehv ja motivatsioon nullis.
Järgmisel õhtul pidin minema kella kaheksaks võistlustantsu tundi. PIDIN minema, aga ei läinud, sest umbes pool tundi enne kaheksat avastasin korraga, et mul ei ole enam õpilaskaarti. Otsisin, otsisin veel, pöörasin toa pahempidi, aga mida pole, seda pole. Sinna kadus ka viimane motivatsiooniraas - vajasin šokolaadi, KOHE... aga mul ei olnud seda. Otsustasin siis, et no vahet pole, lähen ilma kaartita trenni ja lihtsalt ütlen, et kadunud see. Jõuan uksest välja astuda, kui võtmekimbu küljest kukub ära uksekaart. Jõllitan maas lebavat valget ristkülikut mõned hetked ja korjan siis üles. Loomulikult, pragu sees kinnituskoha lähedal... Okei, hakkasin võtmeid kotti tagasi pistma, kui... kus mu rahakott on??? Jah, jäi tuppa. Sinna ma lähen ja sinna ma jään. Sellel õhtul ei liikunud tõesti enam kuhugi.
Vihmasel esmaspäevahommikul asutasin ennast taaskord ülikooli poole, nüüd siis uut õpilaskaarti tegema ja pangakaarti PIN-koodi avama...
Ma väga loodan, et mõneks ajaks annab halb õnn rahu.

John Rylandsi raamatukogu

Vaade raamatukogu juurest vanadele ülikoolihoonetele ja uuele Alan Gilbert Learning Commonsile

Samuel Alexander Building

PS: Üleeile õhtul jalutasime sõpraedega mööda Oxford Roadi. Ühes restoranis olid sinised mehikesed. Smurfipidu.

Here we go

This is how I roll

Hullumeelne Freshers' Week on nüüd selja taga, freshers' flu samuti läbi põetud. Esimesed nädalad kooli üle elatud. Mida veel?
Tegemist on olnud palju: jooksnud siia-sinna, vaja see ja teine asi korda ajada, probleemid, probleemid jne. Nüüd alles saan öelda vist, et hakkab maha rahunema. Täna tuli pangakaarti PIN-kood ka ära (jah, UKs saadetakse need postiga ning kaart ja PIN eraldi. Genius). Eriliselt tore on see, et leidsin aega hakata jälle jooksmas käima (u 500m kaugusel on hiigelsuur park, kus on metsikult oravaid) ja regasin igalaupäevasele 5km jooksule, millelt ka esimene kogemus käes - marraskil käsi ja muda kõrvas. Jooksmisega on üks veidi takistav faktor - pidev vihm. Esimese kahe nädala jooksul nägin täpselt ühte täiesti ilma vihmata päeva. Lisaks spordile muidugi tantsimine! Teisipäeviti beginners' ballet ja pühapäeviti ballroom, sinna vahele veel suvaliselt salsatunde. Uskumatu, et esimeses ballroomi proovis oli mehi kohale ilmunud peaaegu sama palju kui naisi. Ja kolmapäevasel salsaõhtul Copacabanas oli neid lausa rohkem. Palun, kallid Eesti kutid, võtke õppust! ;)

Salsaõhtu Copacabanas

Copacabana

The liquid sunshine

... ehk siis vihm. Nii seda siin kutsutakse. Aga mis ikka muud teha, kui glass half full? Kui koguaeg nagunii sajab, siis miks mitte üritada selles midagi ilusat näha. Tegelikult võiks Manchesteri vihmast terve raamatu kirjutada. Ma pole elusees Eestis nii palju erinevaid vihmaliike näinud! On selline õrn uduvihm, mil päris täpselt aru ei saagi, kas sajab või mitte. Siis on veidi tihedam uduvihm, mis teeb juuksed jubedaks. Hoovihm. Väga ootamatu hoovihm. Veelgi ootamatum hoovihm. Päikesepaisteline vihm. Märg vihm. Väga märg vihm. Märjad varbad vihm... olgu, lõpetame siin.

Dalton-Ellise fassaad

Dalton-Ellis, Main Hall ja reception

Dalton-Ellis 

Vaade Samuel Alexanderist ülikooli vana südamiku poole

Puud kui haruldased objektid on nummerdatud

Livin' la vida loca

Teatavasti on Inglismaa tuntud oma pubikultuuri poolest. Väga kultuuriks seda minumeelest nimetada ei saa, kuna paljud noored ei oska alkoholi mõistuse piires tarbida. Oleneb muidugi sellest ka kuhu lähed ja millal, aga eks Freshers' Weeki ajal sai ikka igasuguseid nähtud. Teisalt, sellised mõnusad pubid, kus saab rahus sõpradega istuda või piljardit taguda on lahedad.
Möödunud reedel sai Manchesteris õppivate eestlastega (Estonian Society, yay! :D) maha peetud ka väike food and drink night. Üritus ei olnud eksklusiivselt eestlastele; tegelikult oligi seltskond suhteliselt pooleks eestlaste ja igasuguse muu kraami vahel. Ütlemata tore oli siiski nii palju kaasmaalasi näha ja eesti keeles vestelda vahelduseks. Mõned mõlgid on UK juba mu keelele löönud: ei kuulnud, mida teine ütles ja automaatselt "Sorry?". Vahelduseks natuke kartulisalatit ja tõelist musta leiba süüa oli mõnus. Söögist rääkides, siis siin, Dalton-Ellises, antakse ikka toitu nii, et küll on. Söök on 2x päevas ja lisaks kööginaiste käest saadavale soojale toidule on võimalik ise kuhjata endale salatit, puuvilju, magustoitu, röstsaiu, kuuma jooki, külma jooki... Nälga küll ei jää, pigem paksuks läheb :D Kuigi paar päeva tagasi kurtis minu vastas istunud pea 2 m pikk Saksamaalt pärit noormees, et miks nii vähe lihapalle ja kartulit, tema ei saa kõhtu täis. Järelikult, depends, again...
Huvitav fakt: üks kokkadest näeb välja täpselt nagu Harry Potteri Peter Pettigrew.

The Oxford pubis

Freshers' Weeki lõpetanud vahupidu

"Please note that the cola that we serve is pepsi"

If you call to this number, they might give you another number

Süsteemid-süsteemid-süsteemid-suunamine-suunamine... Ma ei teagi enam, kas asi on minus, või töötabki see UKs nii. Igastahes, kõik asjaajamised, mida olen pidanud korraldama siin, on tähendanud vähemalt paarist checkpointist läbi jooksmist. Võiks ju saada ühes kohas kõik tehtud? Või siis interneti teel? Ei, miks. Eile hüppasin ülikoolist tulles pangast läbi, et saada IBAN koodi (vaja rahvusvahelisteks makseteks).
Printimiseks on ka huvitav süsteem. Logid näiteks raamatukogus ükskõik millisesse avalikku arvutisse sisse, otsid oma dokumendi, vajutad print, ootad tükk aega, et masin protsessiks, siis jooksed suvalise printeri juurde, libistad sealt oma õpilaskaardi läbi (mille peale peab eelnevalt olema kantud raha) ja valid väikese touchscreeni pealt oma dokumendid uuesti ja lased välja. Eazy-breezy, isn't it? Tegelikult raamatukogust rääkides on laenutamisesüsteem päris hea. Otsid oma vajalikud ajsad (abiks internetikataloog, kus on täpne raamatu asukohaaadress, mis esialgu tundub väga segane tähtede ja numbrite kombinatsioon, aga tegelikult on loogiline), otsid raamatud üles, jalutad nendega mõne self-service masina juurde, tõmbad oma õpilaskaarti läbi ja laod raamatud ükshaaval masinale. Natuke pahasti on sellega, et minul on siiamaani enamik raamatutest olnud high demand osakonnas, mis tähendab et laenutada saab sõltuvalt raamatust kas üheks tunniks, kolmeks tunniks, üheks päevaks või kaheks päevaks.
Üleeile oli samuti tore olukord. Helisasin siis hommikupoolikul Student Loans Companysse, et küsida üle õppelaenu tingimused. Tagasimaksed alates 2016. aasta 1. aprillist ja ainult juhul, kui teenid (Eestis töötades) üle 21000 € aastas (st 1750 € kuus) tundus veidi utoopiline. Aga nii see on. Vastusele jälile jõudmine võttis taaskord veidike aega. Alustame 10 min pikkusest ooteajast telefoni otsas, kõrvus kumisemas mingi kahtlaselt tuttava filmi soundtracki meenutav muusika. Siis vastab tugeva šoti aktsendiga naine: "ello, ho may I help ye?" Esitasin oma küsimused ära, vastuseks tuli "blablablabla this blablabla go blablabla". See aktsent oli raske, väga raske. Lisaks veel mõnus taustamüra. Üle viie sõna sain aru vist tema jutust ja jätsin kokkuvõttes endast täieliku idioodi mulje. Sain numbri. Jah, uue numbri, kuhu helistada. Kutsub. *palun ära ole jälle šotlane!* "ello, ho may I help ye?" Oh god why... Õnneks oli seekord teiselpool liini meessoost isik, kelle aktsendist aru saamiseks minu kõrv piisavalt paindus. Kindluse mõttes küsisin iga küsimust vist kolm korda. Aga see oli seda väärt, kuna nüüd tean kindlalt, et valitsuselt taodeldava õppelaenuga on UKs alates 2012 aastast nii, et tagasimaksed algavad 1. aprill 2016, nagu juba mainitud, ja mitte varem, isegi kui otsustad kursuse pooleli jätta. Iga järgeva õppeaasta peale tuleb uuesti esitada taotlus, kuid ei pea enam saatma kõiki pabereid. Tagasimakseid arvestatakse nii, et tuleb iga aasta saata neile väljavõtte oma sissetulekutest ning selle põhjal tehakse aasta kohta otsus. Kui olukord muutub, näiteks toimub töökohavahetus, tuleb esitada paber ka selle kohta. Ja kui ei teeni endiselt etteantud summat, siis tagasimakseid ei toimu. Loomulikult on võimalus alati vabatahtlikult maksta (palju õnne pangale :D). Kokkuvõttes on nii, et 30 aasta möödudes laen kustutatakse olenemata sellest, palju sa tagasi plekkinud oled.

Estonia x 2

Manchester. 2,5 miljonit elanikku. See teeb umbes kaks Eestit. Kärdlast, 3500 elanikuga "linnast", tulnuna ei mahu selline hulk tegelasi korraga minu kujutlusvõimesse. Tegelikult ega eriti suurlinna tunnet ei ole. Manchesteris ei ole palju kõrghooneid ja inimesed on kuidagi laiali hajutatud. Pole jõudnud veel palju siin ringi ka liikuda, peamiselt ülikooli, ühika, kesklinna ja pargi vahet. Kuna ma otsustasin, et põhimõtteliselt ei sõida enam ühistranspordiga, siis kesklinna kõnnin umbes 40 minutit. Primark, Arndale ostukeskus, TK Maxx, Starbucks, McDonalds.... midaiganes soovid. Tegelikult võtaks lihtsalt mõnusa belgia brownie ja chai latte kas Costa Coffest või Café Nerost. Igasugused kiirtoidukad jätavad suht külmaks.
Parim uudis siiani on olnud see, et Mumford & Sons tuleb 10. detsembril Manchesteri! Yay! Lähen kindlalt vaatama, kui õnnestub pilet saada, kuna millegipärast online ostusüsteem ei toimi jälle (no palun väga, ju ma siis pean kesklinna jalutama taaskord). Üks suurlinnas elamise eeliseid ongi kindlasti see, et kogu aeg toimub midagi, võimalusi on meeletult palju. Ja kõik bändid peatuvad oma tuuridega siin. Ma jään vaeseks...

Eesti söögi-joogi õhtu

Grillõhtu International Societys

"Mutations lead to changes in the orgasm"

Roscoe hoone

Jah, see blogi pidi viisakas olema, aga just sellise lausega sai meie kallis lektor viimases Principles of Linguistics loengus hakkama. Tegelikult tahtis viimane sõna olla "organism", aga mis meelel, see keelel. Kulus paar minutit, et saalis istuvad sadakond noort tudengit rahuneks. Okei, võib-olla vabandab teda see, et vaatamata peaaegu aktsendivabale inglise keelele, on antud karakter (ojaa, saali ees alati mõne jalgpalliklubi fännisärgis. Viimane kord oli teemaks Rootsi) tegelikult sakslane. Kui vaadata õppejõudude nimistut, siis võiks isegi öelda, et vähemalt pooled neist ei ole tegelikult britid, kuigi kõik valdavad inglise keelt muidugi perfektselt.
Manchesteris koosneb õpe loengutest (lectures) ja väiksemas grupis peetavatest diskussioonidest (tutorials). Sinna juurde eeldavad nad, et teed väga palju iseseisvat tööd. Rääkides tundidest, siis väike ülevaade minu tunniplaanist.

Esmaspäev:
vaba.
Teisipäev:
9-10 Introduction to Phonetics & Phonology - sissejuhatus foneetikasse ja fonoloogiasse
10-11 Introducing English Grammar tutorial (2, 4, 8, 10, 12 nädal)
14-15 Languages of the World - maailma keeled
15-16 Principles of Linguistics tutorial (2, 4, 8, 10, 12 nädal)
Kolmapäev:
11-12 Introduction to Phonetics & Phonology tutorial (3, 5, 7, 9, 11 nädal)
13-14 Principles of Linguistics - keeleteaduse alused 
14-17 Beginners' Italian - itaalia keel algajatele
Neljapäev:
9-10 Introducing English Grammar  - inglise keele grammatika tutvustus
Reede:
14-15 Languages of the World tutorial (2, 4, 8, 10, 12 nädal) 

 Samuel Alexander'i hoone

Seega mul on üle nädala viie päeva pikkune nädalavahetus!
Kõlab luksusena? Eks ta ongi tegelikult. Kui võrrelda näiteks matemaatikat ja ITd õppivate tudengite nädalaid minu omaga, siis on erinevus märgatav. Meditsiinist ärme hakka üldse rääkimagi. Teine asi on see, et kursus on siiamaani olnud nii lihtne, et olen pidevas igavlemisseisundis. Võtan kohustusliku raamatu kätte, loen kaks lehekülge ja viskan nurka, kuna ammu tuttav teema. Tekib tunne, et oma TÜ 3EAP-se "Sissejuhatus keeleteadusesse" kursusega võiksin vabalt siin terve esimese aasta vahele jätta ja lihtsalt eksamid teha. Muidugi, vara veel järeldusi teha, kuna alles kaks nädalat koolis käidud, aga siiski kipun arvama, et kõik jutud, mis on räägitud selle kohta, et Eesti haridus on kõvem kui Inglismaa oma, vastavad tõele. Näiteks viimases Introducing English Grammar loengus õppisime sõnade moodustamise viise (liitsõnad ja sõnalõppude liitmine tüvele). Põhikool? Siis IPA (International Phonetic Alphabet) - see oli mul selge juba 5. klassis (siinkohal tuleb tänada ülitoredat inglise keele õpetajat Ene Karjamaad!). Languages of the World  tunni peaegu terve semestri peale antud kodutöö on ühete keelt tutvustava plakati tegemine... Iganädalased kodutööd ainetes on väikesed ülesannetelehed, kus tuleb mingit keelealast probleemi lahendada või leida grammatikareegleid. Ma kardan, et ma ei täida veeranditki eeldatud 2-3 tunnisest iseseisvast õppest iga ülikoolis veedetud tunni kohta. Jah, ülikoolide nimed võivad olla kõlavamad, aga lõppkokkuvõttes ei tähenda see midagi. Loeb vaid see, kui ettevõtlik ise oled. Mainiks veel, et esimesel semestril tuleb mul läbi töötada 42 raamatut/artiklit. Palju ma neist tegelikult läbi lugeda viitsin, eks see paistab. Ühest küljest on kordamine ju tarkuse ema, teisalt aga on mul selle ajaga parematki teha. Okei, ma tean, et tegelikult peaksin rõõmustama, et lihtne on, aga ootasin midagi muud.

Languages of the World

Aga loomulikult on ka päeva värvikust lisavaid asju. Näiteks mõlemas Languages of the World loengus katkestas väärikas eas professori jutu tuletõrjealarm. Sellest alarmist veel niipalju, et hästi armas on hommikul kell pool seitse ärgata kohutava undamise peale. Esimese unesegasusega arvasin, et kellegi autosginaal on tööle hakanud, kuid siis sain aru, et ups see tuleb minu toast hoopis. Jap, evakuatsiooniõppus. Kööberdasin pooleldi unesegasena uksest välja, ütlesin välisuksel turvatöötajale pärast pikka mõttepausi oma toanumbri ja kogunesin koos teistega korvpalliplatsi äärde. Seisime siis seal niiviisi, unised ja kasimata, hääl käest ära, umbes pool tundi kuni meid tuppa tagasi lubati.
Veel üks äärmiselt tore, aga ajule kurnav tund on itaalia keel. Kolm tundi järjest, eks see lõpp on raskevõitu. Aga see-eest on õpetaja nagu energiapomm, eht-itaallaslik Salvo (Salvatore), kes vürtsitab keeleõpet
Monty Pytoni videotega. Või siis midagi sellist.

Home is where the heart is

Ja nüüd teema, millest pahatihti sujuvalt üle libisetakse, kui räägitakse välismaale õppima minekust. Jah, kõik kõlab ju suurepäraselt: uus ja põnev keskkond, võõras keel, palju uusi sõpru kogu maailmast - ei vaidle sugugi vastu, kõik see on tore ja rikastav. Kuid mündil on ka teine külg. Selleks, et midagi saada, tuleb alati millestki loobuda. Uued sõbrad on lahedad, kuid nemad ei ole sinuga koos üles kasvanud ega tea sinu minevikku. Ühest küljest võib see olla hea, teisalt halb. Teiseks, välismaalastega suheldes jääb paratamatult alati olema mingi kultuuri- või keelebarjäär. Olen juba kogenud hispaanlastega olukordi, kus nemad tõlgendavad minu lauset hoopis teisiti, kui mina seda mõtlesin. Selle vastu aitab ainult selgitamine, selgitamine, selgitamine, võõra kombestiku kohta uurimine, muidu võib päris totras jamas lõpetada.
Aga kõige raskem osa on sõpradest ja kõige kallimatest inimestest eemalolek. Esimene nädal on väga-väga raske. Siis mingil hetkel keha harjub selle mõttega ning ei ole enam nii valus kogu aeg, kuid igatsus jääb.
Kodumaa. Välismaal olek õpetab seda väärtustama. Kodutoit on ikka kõige parem, oma voodi kõige mugavam ja emakeel kõige ilusam. Lisada siia veel üks asi, mida ma täiesti südant pahaks ajavalt taga igatsen: rahvatants. Alustasin küll balleti ja võistlustantsuga, kuid see ei ole sama. See konkreetne igatsus võib tunduda kõrvaltvaatajale täiesti jabur, aga kes on kunagi pikemat aega ühe asjaga tegelenud ja siis kaotanud võimaluse jätkata, see teab ja mõistab. Ja muidugi tantsupeod! Ma ei taha teada mida ma 2014 läbi elama hakkan, kui tulen seda lihtsalt vaatama, mitte kaasa lööma. Paar aastat tagasi mõtlesin, et jah, lähen välismaale õppima, reisin ringi, Eesti las olla. Nüüd olen mõistnud, et kodu on kodu ja tuleviku tahan veeta seal.
Lisaks kõikvõimalikele igatsustele toob välismaale minek endaga kaasa korraliku pangetäie külma vett. Tuleb hakkama saada täiesti omal jõul ja suures osas omal nõul, keegi ei ole kätt hoidmas, keegi ei tunne ise sinu käekäigu vastu huvi. Kui on probleem, tuleb endal võtta initsiatiiv ja hakata otsast lahendama seda kas siis helistades lõpmatult või joostes ühest kohast teise. Tuleb leida enda koht süsteemis, mis ei ole sinu kodu.
Kas valitud tee viib sihile? Kas konkreetne aine viib pikas perspektiivis sinna, kuhu jõuda soovid? Kellena ennast tulevikus töötamas näed? Need on küsimused, millele tuleks kindlasti enne pea ees ülikooli tormamist mõelda. Eriala või kooli vahetada on täiesti võimalik, kuid see on parajalt närvesööv. Kui ei ole kindel, siis aasta vabaks võtta ja veidi mõtteid koguda-ringi vaadata on kindlasti parim lahendus. Ja viimasena tahan rõhutada veel, et lõppkokkuvõttes ei loe ülikooli nimi, vaid aine ja see, kuidas oskad ise ennast edasi üles töötada.

John Rylandsi raamatukogu