Õppima välismaale?!: The Lake District trip

Mudrolls, hikers, trolls...

Möödunud nädala alguses käis Jip välja idee minna matkama looduskaunisse Lake Districti rahvusparki. Mitu korda mulle ikka sellist võimalust pakutakse? Krabasin kinni! Reede õhtuks oli tulijaid kogunenud juba 11.
Asusime teele laupäeva hommikul 7.30. Tegelikult oleksime pidanud plaani järgi asuma teele, aga Dalton-Ellise receptionist saime minema alles kell kaheksa, kuna küll jäi mõni pärast äratuskella uuesti magama, teine aga unustas midagi olulist tuppa. Sinna jäi ka idee süüa hommikust Ford Madoxi restoranis. Kiirelt Tescost läbi, pakivõikud + šokolaad + pudelivesi ja minek.
Rongijaamas kohtusime meie kui Dalton-Ellise grupp, mille moodustasid mina, Mai, Sara, Almu, Diego, Vicente ja Luca, mitte Dalton-Ellisest tulijatega: Jip, Silvio koos oma isaga ja Katrin. Ilus rahvusvaheline seltskond, kus esindatud Eesti, Jaapan, Hispaania, Itaalia, Holland ja Saksamaa. Üldiselt tunnengi, et mitte-britina on kuidagi kergem läbi saada teiste võõramaalastega kui brittidega. Rong väljus 8.49, sõit Windermere'i linna kestis umbes 2h. Sealt hüppasime bussi peale ja 20 min Ambleside 'i, mis on hästi armas ja kodune väike külake. Uskumatult hea tunne oli kasvõi üheks päevaks Manchesterist välja saada.
Esialgu koosnes meie matk peamiselt söömisest ja ilma nautimisest, millega oli tõepoolest vedanud, kuna vihma ei sadanud kordagi. Kõigile teadmiseks, kes plaanivad millalgi Lake Districti külastada: pange soojalt riidesse! Seal on väga-väga niiske, mis tähendab, et ka olematu külm poeb kõigist riietest läbi ja otse kontidesse.
Alustasime reisi ülesmäge. Siis veel ülesmäge. Siis veidi veel ülesmäge. Esimene inimene libises ja sai püksid poriseks. Naersime. Jalutasime ja nautisime loodust, mis oli tõepoolest võrratult kaunis. Ahmisin täiega endasse võimalust kordki päikest näha. Manchesteris võib päike paista, aga päikest ennast ei näe sa peaaegu kunagi, kuna alati on ta kusagil majade taga peidus. Lambad saatsid kampa matkajaid tüdinud pilkudega, ilmselt imestades, miks märjal ja kaldus maal kõndimine meie jaoks nii keeruline on. Jõudsime viimaks esimese tipuni ning meile avanes vaatepilt kaunist sillerdavast järvest, sellel seilavatest jahtidest ning veepeeglit ümbritsevatest külakestest.
Liikusime edasi ühelt tipult teisele: tõusud ja langused. Suutsin samuti ühe korra libiseda ning korjata tagumikule korraliku sinika. Õnneks seda oli vähem, kui nii mõnigi teine endale matkalt "kaasavaraks" kogus.
Kui päike vaikselt silmapiiri püüdma hakkas, otsustasime mäed selja taha jätta, bussiga Windermere'i tagasi sõita ning veidi seal ringi jalutada. Õhk oli muutunud tõeliselt jäiseks, värisesin igal sammul. Suundusime kohalikku tillukesse kohvikusse sooja otsima ning hõivasime oma 11-liikmelise seltskonnaga poole ruumist. Kuum šokolaad... mmm. Vajalik pärast matka! Muidugi, saun oleks ka ära kulunud, aga sellest võib UKs kahjuks ainult unistada.
Rongi peale ning tagasi Manchesteri poole. Väljas oli nüüdseks juba täiesti pime. Tundsin silma tükkivat meeletut väsimust ning tukkusin pool teed. Tagasi Manchesteris otsustasid teised minna hiina restorani õhtust sööma, kuid mina loobusin. Päev oli kogu energia ära imenud ning ühes sellega ka söögiisu. Tatsasin üksi Dalton-Ellisesse tagasi, tee peal Tescost läbi - midagi peab siiski hamba alla panema isegi kui kõht seda ei soovi. Lõppkokkuvõttes läksin juba kümnest magama ning magasin hommikul kümneni. Hea uni oli!