Legotükkidest kuusk St Pancras International rongijaamas
Lennujaama jõudes oli esimene asi - vetsu! Kannatasin lennukil ära - mine tea, äkki küsivad veel raha kilomeetrite kõrgusel enese kergendamise eest? Edasi hakkasin mõtlema, kuidas saada rongile ja King's Corssi. Küsisin ja sain targemaks - esmalt tuleb sõita bussiga! Aga mis bussiga? Kuhu?! Jalutasin küllaltki sihitult mööda lennujaama ringi, 6 kilo õlal. Rottisin viimaks lennujaama ette (vähemalt ma arvan, et see oli ikka esikülg) ja üritasin seal ringi sebivatest 2356464 bussist midagi sotti saada. Viimaks otsustasin, tühja kah, milleks mulle suu on pähe pandud ja küsisin suvalise bussis seisva piletimüüja käest (hilises keskeas mustanahaline, hääl ja kõnemaneer nagu Morgan Freemanil). Saingi õigele bussile ja hopsti! Luton Parkway rongijaama, mis oli ootamatult tilluke. Kodune tunne kohe - nagu Kärdla lennujaam :)
Jälle probleem - millise rongiga? Mõtlesin, et olen nüüd ilgelt kaval ega raiska aega ja sammusin enesekindlalt otse kassasse, kust küsisin, et millal läheb järgmine rong King's Crossi ja kuidas sinna saada. Klaasseina taga mõmises hallipäine vanamees. Mu küsimustele ta muidugi ei vastanud. Tahtis vaid kinnitust, et kas ma soovin King's Crossi saada. Vastasin jaatavalt ja juba ta müüski mulle ilma pikema jututa pileti. £8.60. Fine. Olen jälle oma tarkusega üksi.
Suundusin edasi Inglismaa "traditsiooniliste" piletiväravate juurde. Loomulikult ei pääsenud ma sealt läbi. Kust pagana kohast peaks ma teadma, mis pidi see pilet sinna toppida? Jalutasin siis invavärava juurde, mis oli lahti. Jah, ma nii vaimne invaliid küll, et piletilugejast aru ei saa. Seal juures seisis üks poolaraablane, kes oli pandud minusuguste saamatute pileteid kontrollima. Küsis siis seda näha ja muutkui kordas: "The other side". Pöörasin siis püüdlikult piletit iga võimaliku nurga alla. Lõpuks võttis ta selle lihtsalt mul käest ära ja keeras ümber - olin kogu aja piletit tagurpidi hoidnud...
Õnneks paistis, et ma polnud ainuke, kes liikus ringi pooljuhuslikult. Mööda rongijaama tormas ka üks koos minuga bussis olnud noormees - ikka trepist alla ja tagasi üles, platvorm 1-lt platvorm 3-le... Paistis, et kumbki meist ei saanud seinu kaunistavatest rongitabelitest mitte mõhkugi aru.
Man, I know how you feel...
Ah, savi! Läksin suvaka rongi peale, mis pidi viima St. Pancras International jaama, mis oli väidetavalt King's Crossi kõrval. Mingi ime läbi jõudsin jälle õigesse kohta välja.
Rongisõit kestis nii umbes tunni. Iga peatuse muutis aga seda häirivamaks kusagilt salapärasest kohast (arvatavasti aknapoolseima istme seest) leviv vänge fekaalihõng, mis seisaku ajal üle reisijate lõõtsus. Sõidu ajal nagu polnudki nii väga tunda. Teine huvitav nähtus oli minu kõrval istuvad kaks tüdrukut, kes terve tee valjuhäälselt ja tõsimeeli oma boyfriende ja sõbrannade armuelusid klatšisid.
Rongijaama jõudes (mis oli hiiglaslik) oli kõht äkki tühjaks saanud. Ostsin ühest soojade saiakeste putkast paninit. Esimene kord sellist asja maitsta, aga väga hea oli! Ja kõht sai kohe tükiks ajaks täis.
Pärast lühikest ringi surfamist leidsin ka hotelli üles (okei, veidi enam, kui lühikest, aga lühikest arvestades sellega, et kohale jõudmiseks oli mulle abiks vaid internetipildist pähe salvestunud kaart ja asukoha aimdus. Esialgne plaan oli Londonist kaart osta, aga kõik kaartid olid müügil vaid suurte raamatutuena, nii et see tegu jäi katki). Panin asjad tuppa ära ja otsustasin Camden Marketi üles otsida. Ka selle asukohast oli mul vaid mälupilt kaartist. Sinna jõudsin umbes minemise kohta samuti üllatavalt edukalt. Nägin nii mõndagi valget kleiti, kuid ükski ei olnud 100% see, mida otsin (Miks valge kleit? Tulemas on selline ülivõimas show nagu EPIC LXV (meie lennu jõulukarneval) ja seal oleks mul vaja kanda valget kleiti). Lahedaid mantleid oli ka, aga mitte maani. Nimelt oli mu teine eesmärk Camdenisse minekul osta endale ilus ja omapärane, korralik talvemantel. Siiski, ma arvan, et ostan endale homme mõlemad.
Aa, ja veel - Johnny Deppi pildiga särgid, pusad!!! Can you believe it?! Oleks kohe ostnud, aga siis jäin mõtlema... kas ma tõesti läheks ka kuskile, Johnny nägu rinna pealt kõigile vastu vaatamas. Mitte, et teda halb vaadata oleks, otse vastupidi... lihtsalt, ma pole kunagi olnud selline fänn, kes kirjaks oma toa iidoli piltidega ja kannaks teda seljas/jalas/peas... See on kuidagi... nagu oma aluspesu näitamine, minu jaoks. Ma ei tea, ei tundu lihtsalt õige. Iga ühe oma asi, keda fännab, keda mitte. Teine asi oli see, et hinnaks oli £10, mis on minu meelest veidi liiga palju üliõhukese, peaaegu läbipaistva maika eest välja käia. Aga hommik on õhtust targem, eks paistab, mis saab...
Tagasi hotelli jõudes olid toas juba ülejäänud 3 tüdrukut. Nimelt otsisin omale küllaltki viimasel hetkel tuba broneerides soodsaima mõistlikest pakkumistest, milleks oli öö 4-le tüdrukule mõeldud toas £17 ees. 18 inimesega kasarmus väga olla ju ei taha?
Kaks tüdrukut - hollandlased, keda ma oma suure keeleteadlasetarkusega algul rootslasteks või norrakateks pidasin - läksid peagi linna peale, ilmselt pidutsema. Üks mu all naris on vaikne ja võõralt maalt. Rohkem temast ei tea.
Nii, aga nüüd tuleb hakata taas lingvistikat õppima ja siis magama minna. Ei saa ju intervjuust lihtsalt läbi ujuda...
Kell on ikka veel nii vähe...
Tuba Clink261 hostelis
