Jõudsingi viimaks läbi vaeva ja raskuste kohale!
Aga ei tasu nüüd ette rutata, päev möödus nii:
Ärkasin hommikul poole kaheksa paiku. Vaatasin - kõik magavad. Naisss. Väherdasin veidi aega niisama hiigelpaksu vatiteki all külmetades, kuna keegi oli akna lahti teinud ja toas oli vist miinus sees juba. Kui kümne minuti pärast ikka veel kõik õndsas unes norskasid, tõusin vaikselt üles ja kobisin sööma.
Kohvik-sööklas oli juba elusaid inimesi näha. Koht ise oli keldrikorrusel, aga üllatavalt hubane. Üks naine tegi seal kõigile röstsaiu ja lisaks oli võimalus enesele kuhjata veel hommikuhelbeid ja teed või piima või kohvi. Tee üle oli mul eriti hea meel - viimati jõin seda kaks päeva tagasi ikkagi!
Pärast tagasi tuppa jõudes olid teised juba üleval. Plaan oli pesta pead, kuid reisides käsipagasiga oli šhampooni kaasa võtmine veidi komplitseeritud. Ja osta kaheks õhtuks ma ka seda ei raatsinud. Seega jäi vaid üks võimalus - olla rott :). Küsisingi siis ühelt hollandlaselt šhampooni (duššigeeli sain veel pealekauba :D) ja sai pesus käidud. Tegelikult ega ma kindel ole, et ma ikka pead šhampooniga pesin. Nimelt olid tal nii duššigeel kui šhampoon täpselt ühesugustes valgetes pudelikestes. Ta küll ütles mulle, kumb on kumb, aga kas sa tõesti arvad, et mul see dušširuumi jõudes enam meeles oli? Tegin lotot.
Pärast kiiret pesu kraamisin toas oma seitse asja kokku ja alla receptionisse, lina ja võti ära, kott hoiuruumi ja suund Camden Marketisse. Yay! Poolel teel meenus, et peaks nagu raha ka veidi välja võtma, kuna Camdeni araablased ju kaardilugejat ei tunne. Siin tekkiski järgmine probleem: automaadid ei andud mulle raha! Proovisin vähemalt kolmest erinevast kohast ja käisin isegi rongijaama valuutavahetuspunktis (kust abi ei saanud :S). Lõppkokkuvõttes raiskasin selle jama peale oma poolteist tundi. Tõin isegi hostelist oma teise pangakaarti ära, et äkki see töötab. Nope. Viimaks proovisin lihtsalt savilt, et võtan siis mingi £ 10 välja ja ülla-ülla - seda ma sain! Njah. Mantli jaoks oleks vaja olnud kõvasti suuremat summat. Mis mul muud üle jäi - nagu näha, siis üle £ 20 mulle korraga kätte ei antud, seega tuli Inglise pankasid üle kullata teenustasuga ja võtta vajalik summa välja jupphaaval.
Camdenis seiklesin head mitu tundi - vaatamist seal jagub! Üldse on Camdeni turg ja selle piirkond riiete ja muu nodi valiku koha pealt ülilahe koht. Eks ta ole maitse asi ka, aga mina igastahes armastan "stiilivääratusi". Kokkuvõttes sain omale lisaks mantlile veel ühe musta pitskleidikese ja halli kampsuni (millel on kusagilt külge jäänud eriti vastik lõngalõhn, mida, nagu ma enda kurvastuseks avastasin, on täiesti võimatu ära saada), valge kleit jäi aga saamata.
St Pancras International
Kaks läbi hakkasin Blackfriari poole tormama - vahepeal Pancrase rongijaamas väike vetsupeatus ka. Kõndisin oma vastikult raskeks muutunud õlakotiga tõsised 45 minutit. Kasutult. Bussijaama ei olnudki, oli vaid peatus ja selle ümber ehitusstsoon. Peatuses - mitte mingit infot väljuvate busside kohta, lihtsalt sildike. Damn you National Express Coaches! Lõpuks sõitsin rongiga kolm või neli peatust tühja tagasi ja istusin St Pancrases ümber King's Corssist (platvorm 9 3/4... ok, ok, tegelt oli platvorm 9 lihtsalt) väljuvale rongile Cambridge'i. Sõit kestis nii umbes 1,5 tundi ja möödus ääretult uimaselt.
Cami jõudes ei saanud ma jällegi alguses midagi aru, kus ma olen. Hakkasin siis juba harjumuseks kujunenud viisil kõndima suvalises suunas ja otsima esimest bussipeatust, kus oleks linnakaart. Üllataval kombel jõudsin Peterhouse'i vaid ühe väikese eksimisega.
Pet nägi juba pimedas väga lahe välja - 400 aastat vanad hooned, mahe valgustus - miks mitte?! :D Pool minu ajust oli nähtavasti jäänud pidama kusagile King's Crossi ja Cambridge'i rongijaama vahepeale, sest mul lihtsalt ei jõudnud enam kohale, kuhu ma peaks Peterhouse's edasi minema. Mööda jalgrada kõndis mu poole üks lahke väljanägemisega naine ja küsisin tema käest abi sogades midagi sellest, et mul on homme intervjuu. "Aah, so you need to get to the porter's lodge" - "ehh.. exactly." Aju jõudis ka nüüd järgi.
Porteri juurest, kes oli tore vanemapoolne mehike, sain oma võtmed, söögitalongid ja kauba peale veel lapsehoidja. Tegelikult oli see lihtsalt üks tore viimast aastat Peterhouse's bioloogiat õppiv tüdruk, kes juhatas mind majutuspaika. Nimeks oli tal Camilla ja lisatingimuseks et Mini-ks kutsuda ei tohi. Ta oli minust veel jupp maad lühem ja rääkis, et kõigile meeldib kutsuda teda selle hüüdnimega.
Majutus asus Porter's Lodge'st ja põhikompleksist veidi maad eemal. Vahepeale jäi täpselt üks lõvikujude poolt valvatud hiiglaslik hoone - Fitzwilliam'i muuseum. Tuba ja maja ning kõik selle ümber oli muidugi superluks. Olgem ausad, kui tõenäoline on see, et ülikool pakub sulle esiteks intervjuu ajaks normaalset majutust ühikas ja tuppa sisse astudes leiad voodilt ilusasti kokku volditud ülikooli embleemidega käterätiku, duššigeeli ja seebi? Cambridge rocks! Siin ma nüüd siis olengi. No olgu, ainuke asi, mille kallal ma vinguda saaks on see, et radikad ei tööta ja toa laelamp on oranž. Meil kodus ühes toas on täpselt sama värvi valgus ja mulle pole kunagi oranžid lambikatted meeldinud. Nendes on midagi... häirivat. Aga kõike saab muuta ja timmida :)
Peterhouse'i ühikatuba
Söömas sai samuti käidud. Istuda 700 aastat vanas saalis, ees kandikutäis asju, millest ainuke kindel ja tuttav on riis, on midagi, mida just paljud kogeda ei saa. Toit oli tegelikult väga väga hea, lihtsalt ma pole kindel, mis see oli. Võimalik, et kaste, mille ma oma riisihunniku peale valisin, oli seened kakaomöksis - nii ta igatahes maitses. Magustoidust ma parem ei hakka rääkima! Liiga hea! Ma arvan, et kui ma peaks Cambrige'i sisse saama, siis lähen küll kuu ajaga emavaalaks :D
Söömast tulles kohtusin koridoris ühe toreda tüdrukuga, kes oli vaimus faktist, et ma olen Eestist kohale tulnud. Pidime hiljem üksteise tubadesse külla minema, aga kahjuks ei suutnud kumbki meist teise tuba üles leida :(. Ja nüüd tuleb päeva esimene tõsisem feil: tulen mööda koridori, minu kõrvaltoa uke juures maadlevad võtmekimbuga kaks poissi. Üks pöördub minu poole ja küsib tuntava walesi aktsendiga, kas ma olen ka intervjuude jaoks siin. Vastason jaatavalt. Järgmine küsimus. Ei saanud aru, palun korrata. Nii umbes neli korda. Viimaks sain pihta, et ta tahtis teada, mis ainele ma kandideerin. Piiksatan: "lingvistika..." mis sellest, et ma su jutust üle sõna aru saan :D. Feil oli olla, äärmiselt feil.
Nüüd ma istungi siin ja ootan ei tea mida. Õppimisest suurt midagi välja ei tule ja jahe on ka. Kobisin kahe kampsuniga teki alla ja tassisin laualambi voodi kõrvale, et saaks ometi ära kustutada selle häiriva oranži laevalgustuse.
PS: toas on meestekas :D
Vaade toaaknast
