Pole jälle tükk aega kirjutanud, kuid enda kaitseks võin öelda, et elu on vahepeal olnud tõeline keeristorm. Sellest ka kohe lähemalt...
We're going home, buddy!
14. detsembril lendasin viimaks pärast ligi 40-päevast ootamist taas kodumaale, seekord veidi pikemaks. Manchesteri ülikoolis kestab jõuluvaheaeg punktipealt 14. jaanuarist 14. detsembrini. Otsustasin aega maksimaalselt kasutada ning selle kodus kõige kallimate seltsis veeta. Tegelikult oli 14. jaanuaril, reedel, veel üks tund, kuid sellest oli mul juba kergelt ükskõik. Hüppasin neljapäeva õhtul rongile Londonisse, mille pileti olin paar päeva varem vaid 19 naela eest soetanud ning siirdusin sealt edasi Lutonisse, sattudes muidugi vahepeal metroos veidi segadusse, kuid kohale ma jõudsin. Suurema osa ööst veetsin lennujaamas magamist teeseldes. Hommikul vara läks lennuk. Eestimaa pinnal maandudes käis kõhust läbi mõnus jõnksatus. Kuigi ei ole just suur pealinna fänn, on Tallinna lennujaama alati kuidagi väga kodune ja meeldiv minna. See on kindlasti kõige "soojem" lennujaam kus kunagi peatunud olen.
Christmas, Christmas time is near
Jõulud veetsingi kodus, mõnusasti pere seltsis. Vaatasin üle, mida järglased Kärda Ühisgümnaasiumis jõulukarnevaliks teevad, käisin uisutamas ja bowlingus, nautisin taaskohtumisi sõpradega ja veetsin üleüldiselt äärmiselt toredalt aega. Eksamid küll vilkusid kusagil silmapiiril, kuid see selleks. Leppisin endaga kokku, et hakkan nendega tegelema veidi enne aastavahetust - nii ka läks. Suur pluss on muidugi ka see, et Eestis on see talv eriliselt ilus ja lumerohke. Suusatama kahjuks ei jõudnud, kuid vanadusest nõdraks jäänud koera lumehanges kiusata sai ikka, kes selle peale ainult saba liputas ja rõõmustas nagu kogu ülejäänud peregi. Aastavahetus sai plaanitult Tallinnas veedetud koos õe ja teistega.
There's a big, a big hard sun
 |
Jätkuvalt kõige koledam hoone Manis |
Kuid siis ühel päeval muutus kõik. Nimelt tuli noormees minu juurde sellise jutuga, et tema ütleb nüüd oma töökoha üles, pakib oma seljakoti ning tuleb Manchesteri. Ei teadnudki esialgu, mida arvata. Manchester ei ole lihtne koht elamiseks. Võtsin kogu teemat poole tõsidusega, kuid kui poiss hakkas CV-sid liigutama ja kehtivat töölepingut uurima, sain aru, et tal on tõsi taga. Mis seal ikka, mina olin õnnelik, kuigi veidi hirmul, kui tervele portsule saadetud CV-dele ei olnud ei mina ega tema juba mitme nädala jooksul ühtegi vastust saanud. Sisendasin siiski endale, et kõik läheb hästi ja me saame hakkama. Plaan oli selline: mina muudan oma lennu ära 9. jaanuariks, ostame temale ka pileti, vahepeal uuendan mina oma ID-kaardi ära, et me hiljem Suurbritanniasse lõksu ei jääks, kuna arvestatud sai, et tagasi vist enne jaanipäeva ei jõua. Lennuajaks planeerisime 9. jaanuari, kolmapäeva, just sellepärast, et oleks veidi aega ringi vaadata enne minu esimest eksamit, mis pidi olema 15ndal. Nende vahepealsete päevade jooksul otsime endale korteri ja soovitavalt ka töökohad. Finantsi oli meil nii 1100 euro ringis. Kõik korras?
 |
Palju majad pärinevad 50-60ndatest |
Let me tell you a story...
Jõudsime siis ilusti-kenasti Lutoni lennujaama, teadsime, et peame seal kiirustama, et rongi peale jõuda. Selle rongi, mille kohta me arvasime, et peaks olema odav. Aga võta näpust! Kassas makstes, kus meil oli vaevalt viis minutit aega, saime teada, et kahepeale kokku läks 128 naela. Tuli teha kiire otsus: võtta või jätta. Mis seal ikka, võtsime ja tundsime rongis rahamaitset suus. Nottinghamis oli ümberistumine, selleks ajaks olid kõhud juba päris tühjad. Otsisime esimese ettejuhtuva kohviku perroonilt ning saime endale soolase 15 naela eest paar võikut, muffinid ja veepudeli. Masendus tikkus peale.
 |
Sodi.. |
Õhtul kuue paiku jõudsime Manchesteri. Viisime asjad ühe sõbra tuppa, kes oli lahkesti lubanud meil seal pühapäevani pesitseda, ning suudusime minu endisesse ühikasse voodiriiete ja muu vajaliku järgi. Olgu öeldud, et Manchester ei ole väike ega soe linn. Tundsin, kuidas saapad jalgu tapavad. Asjad käes, hüppasime läbi Lidlist, et omale veidi võikueinet osta õhtuks, vaesed rotid nagu me olime.
And the hunt begins
Järgmisel päeval alustasime oma korteriotsinguid. Jalutasime ühest kinnisvarabüroost teisse, helistasin sinna ja kolmandasse kohta ning tulemus oli kokkuvõttes suhteliselt nullilähedane. Lõpuks siiski suutsime kokku leppida ühe korteri vaatamise. Ütleme nii, et palju inimlikku seal ei olnud, ei hinna ega tingimuste poolest. Külmetasime. Läksime tuppa magama. Järgmine päev möödus suht samas vaimus. Üks korter, mida otsides veetsime pool hommikut, sai välja renditud vaid hetked enne seda, kui saabus meie kord vaatama minna. Järgmine korter oli küll ilus ja kena, kuid üüri nõuti nii: töötate täiskohaga? ei. Õpilased? jah. Siis sissemaks + kuus kuud. Sinna see mõte jäi. 3500 eurot ei ole meil küll mitte kusagilt sedasi paugupealt võtta. Lonkisime nukralt oma võimalusi kaaludes tagasi tuppa. Tööd ega ühtegi vastust ei olnud meist kumbki ikka veel saanud vaatamata sellele, et CV-sid hakkasime saatma detsembri keskpaigast. Ja neid sai saadetud ikka sadades.
All you have to decide is what to do with the time given to you
Lõpuks jäid sõelale kaks valikut:
1) Jääda Manchesteri, mina rendin endale labürintühikas ühe 3x4 toa ja poiss elab seal illegaalselt. Kuid see oleks tähendanud siiski ligi 400-eurost väljaminekut iga kuu. Esimese kuu me elaks üle, kuid mis saab edasi? Kust tuleb see raha? Pealegi need elamistingimused ei oleks enam inimlikud.
2) Minna tagasi Eestisse, jätta ülikool pooleli, järgnevad kuus kuud töötada ning sügisest minna Tartu Ülikooli. Kahtlemata rahaliselt vägagi võimalik variant.
Istusime ja mõtlesime ja olime masenduses... kaua. Kuid mida sa ära teed, raha ei kasva puu otsas? Teiseks, hakkasin mõistma, et minu pideva kurbuse põhjuseks Manchesteris ei olnud mitte kallitest inimestest eemalolek, vaid linna enda masendus. Varem või hiljem oleks see saanud saatuslikuks. Siinkohal ma ei väida, et Manchester on tingimata kole koht - igaühel on siiski erinev maitse ning tean inimesi, kellele see tõepoolest meeldib. Minule mitte.
Fate plays its tricks
 |
Bussis |
Meil ei olnud aeega kaotada, sest pühapäeval tuli toast välja kolida. Otsus sai langetatud, kuid nagu saatuse vandenõuna olid salapäraselt kadunud kõik Ryanairi esmaspäevased lennud. Pärast kultuurišokki, räsitust, kodutust, töötust ja vaesust otsustasime, et midagi peab siin ilusat ka olema - London. Pühapäeva õhtul pakkisime oma kotid, ning kella seitsme paiku suundusime bussiterminali poole (seekord olin piisavalt tark, et piletid ette osta ning veenduda, et need oleksid kõige soodsamad). Buss ise pidi väljuma 23.50 ning Londonisse jõudma 5.30. Piletid saime kahepeale vaid 14 naelaga. Kuna meil oli mitu tundi aega, siis algul mõtlesime seda sisustada lihtsalt bussijaamas oodates, kuid sinna jõudes selgus, et see koht on külm kui hauakamber - mitte ühtegi küttekollet! Piinlesime pea kolmveerand tundi, üritades igal viisil sooja saada. Samal ajal oli väljas hakanud sadama lörtsi. Kes on Inglismaal käinud, teab, et sealne külm on Eesti omast väga erinev. See on niiske ja jäine, poeb läbi ka kõige paksemast kasukast ja eriti veel mu katkiste ninadega saabastest.
 |
Ühes sarnases oli ka
meie hotell |
Võtsime oma kohvrid näppu ning veeresime esimesse ettejuhtuvasse restorani plaaniga tellida midagi suvalist ning istuda seal ja venitada söömisega, et vähekenegi sooja saada. Suutsime seal oma aja maha visata, kuid mina täielikult sooja ei saanudki - süüdlasteks võib endiselt lugeda läbiligunenud sapaid. Vahepeal kerkis meie teele veel teine takistus. Nimelt Megabus, millega me reisisime, lubas igal reisijal võtta kaasa ühe käsipagasi ja ühe suure koti, meil aga oli kahepeale viis kotti. Imekombel bussijuht seda ei märganud ning pääsesime probleemideta peale. Hakkasime just kergendatult hingama - viimaks saab puhata, istuda, magada - kui selgus, et buss oli täis. Bussijuht suunas meid istuma kõige ette. Rõõmustasin esialgu: nüüd näeme kõike, kust läbi sõidame. Kuid niipea kui ennast istmele maha toeatasin, sain aru, et sellega veel seiklused lõppenud ei ole. Iste oli äärmiselt ebamugavalt 90-kraadise nurga all ilma vähimagi võimaluseta seda reguleerida. Minu turvavöö oli katki ning mitte miski peale minu enda käte, mis istme külge klammerdusid, ei takistanud mul läbi esiklaasi lendamaist, kui bussijuht oma järske pidurdusi ja hullumeelseid kurve ellu viis. Lisaks sellele ei töötanud bussis soojendus ja konditsioneer puhus järjepideva rahuga meile oma jäist hingust. Olukorda ei leevendanud ka bussijuhi otsus igas peatuses meie kõrval olev uks kümneks minutiks pärani lahti jätta. Nii kulges meie reis Londonisse, külmununa, silmatäitki magamata, väsinuna ja ärritatuna.
London - The City of Dreams?
5.30 saabusime Londonisse. Olin kui üks hiiglaslik haavaleht. Kõmpisime kiirelt hotelli juurde, mille check-in teadsime algavat alles kella kahest, lootuses kohvrid sinna jätta. Astusin sisse väikesest tüüpilise Londoni ridaelamu uksest ning vaatasin ringi. Arvuti töötas, kuid majas valitses vaikus ja tühjus. Avasin receptioni juurde viiva ukse, kuid seal oli kõik pime. Hakkasin just käsi laiutades tagasi tulema, kui korraga ilmus sama ukse vahele uniste silmadega nägu küsides, mida soovime. Saime oma kohvrid tasuta jätta haigutava ja endiselt poole silmaga unemaailmas oleva noormehe hoolde ning suundusime taas uksest välja. Muidugi pakkus ta meile ka võimalust kohe tuba võtta, kuid see oleks tähendanud topelthinda. Otsustasime raha kokku hoida. Õue astudes läbistas lõikav külm taas kampsuneid ja mantlit. Kõndisime tagasi bussijaama lootuses seal veidi sooja saada, kuid nagu Manchesteri omagagi, oli see taaskord täiesti kütteta. Lõdisesime kuni hotellitoa eest topelthinna maksmine tundus täiesti mõistlik ning jalutasime sinna tagasi. Kohapeal aga selgus, et kõik kaheinimesetoad olid kinni. Nüüd juba veidi virgema olekuga noormees pakkus meile sama raha eest suurt peretuba, milles aga oleksime saanud olla vaid vaevu neli tundi. Otsustasime, et sellel ei ole siiski mõtet.
 |
Taksoderivi |
Sleepwalking
 |
Soe koht! |
Viimaks oli kell tiksunud seitsme peale ning lähedalasuv kaubanduskeskus avati. Innukalt tormasime läbi ukse lootuses leida üks mõnus soe koht, kus korraks maha istuda. Sooja seal väga ei olnud, küll aga olid lauad ja toolid. Suikusime nendel mõnusasse unne. Umbes pooleteise tunni pärast kuulis poiss kõrva ääres raadiosaatjat ning silmi lahti lüües märkas ähvardava olekuga mustanahalist turvameest, kes käskis meil kui kodututel sealt kiiremas korras uttu tõmmata. Ajasin unise pea laua küljest lahti ning suundusime taaskord jahtima soojust. Probleem number kaks: kell ei olnud veel üheksa ja seega olid kõik kohvikud ja pubid kinni. Vantsisime senikaua, kuni hakkas juba veidi soojem ja lõpuks leidsime ka koha, kus neli tundi teed juua. Kella kaheks taas hotelli jõudes ja viimaks tuppa pääsedes tundus see tõelise õnnistusena. Kõigest 33 naela eest olime saanud oma vannitoa, korraliku teleka, mikroka, veekeetja ja mida kõike veel. Üks probleem oli siiski... voodi madrats oli ilmselt näinud enda peal nõnda palju sooje kehi, et moodustas väikese munamäe. Mõlemal pool ääres olid lohud, mis sujuvalt saatsid sind rullides su enese kohvrisse, kui söandasid pikali heita. Selleks hetkeks olime aga mõlemad juba nii väsinud ja läbi külmunud, et meil oli suhteliselt ükskõik. Sooja dušši alt läbi ja otse magama. Suikusime pea kaheksani õhtul, ärkasime korraks, sõime veidi ja magasime veel kuni järgmise hommiku kella üheksani. 10.30 pidime olema toast kadunud ja taas kodutud.

With cameras and awed faces
Et vähegi leevendada läbielatud raskusi, otsustasime oma Londoni-tripist teha turismireisi. Veetsime kogu teisipäevase päeva mööda linna ringi jalutades ja vaatamisväärsustega tutvudes: Houses of Parliament, Big Ben, St. Paul's Cathedral, The Tower, Tower Bridge... ja muidugi ka hiljuti püstitatud "majakas" The Shard. Toweris käisime ka sees ning giidiks sattus meile küllaltki äärmusliku briti huumoriga Beefeater. Kokkuvõttes kujunes päev väsitavaks, kuid huvitavaks.
Ahjaa, seekord oma kohvreid hotelli jättes pidime iga kohvri pealt maksma kaks naela... kokku kümme. Küllap meil vedas, et öiseid rändajaid vastu võtnud noormees nii unine oli.
Kell 21.00 sättisime end bussi peale Lutoni lennujaama. Selle saime kahepeale veidi alla kaheksa naelaga. Lennujaama, kus pidime öö veetma, jõudes üllatusin, kuna kõik tavaliselt meiesarnaste vaeste inimeste poolt ööks hõivatud tugitoolid olid vabad. Tõmbasime end mugavalt kerra ning magasime. Või minu puhul tähendas see pigem pingsat üritamist. Tundsin vaikselt, kuidas pea lõhub.
Let the fewer strike you down
 |
Lennujaama "söök" |
Lennureis kodumaale möödus kusagil uneilma ja peavalu vahel. Tundsin kergendust, et viimaks väntsutused läbi on. Tahtsin vaid puhata ja magada. Sõber tuli lennujaama autoga vastu ning viis koju ära. Leppisime küll omavahel kokku, et ei jää magama, kuna vaja on taas unerütm paika saada, kuid mina tundsin, kuidas üha enam ja enam ära väsin... ja peavalu üha kasvas. Lisaks teadsin, et paberimajandus ülikooliga on endiselt poolik ning vajab tähelepanu. Tegin selle ära ning andsin siis alla. Kraadisin. Palavik. Jess. Jälle kodus, jälle haige... ja seda siiamaani.
The road ends at a crossroad
Siin lõppeb minu Manchesteri-saaga. Kuid iga lõpp on millegi uue algus, kas pole? Sügisel ootavad juba uued tuuled, uued kohad... Tagasi vaadates ei kahetse ma absoluutselt mitte midagi. See on hindamatu kogemus, mis on kahtlemata muutnud mind palju tugevamaks. Kuigi jah, võib-olla mitte tervise poolest. Siinkohal ongi paras aeg soovitada: külastage Inglismaad, nautige seda, kuid ärge elage seal. See riik oskab teid nülgida. Mina näiteks pole viimase kahe aasta sees nii palju ja nii hullusti haige olnud kui viimase viie kuu jooksul. Tunnen, et olen teinud õige otsuse. Ei ole mõtet ohverdada oma tervist, raha (mida ilmselgelt ei olnud ikkagi piisavalt), suhteid ja hingerahu mingi diplomi pärast. Lihtsalt ei ole. Hinnake oma väärtust ja seda, mis teil olemas on!
Hmm... Natuke hakkasin juba mõtlema, et võib olla polnudki nii vale mitte kandideerida välismaa koolidesse. Mõtlesin, et pole õige aeg minu jaoks ja ehk oligi parem nii.
ReplyDeleteEks igaühele oma, tean inimesi, kes on väga rahul välismaal. Aga ka Eesti ülikoolides õppimine ei sulge tegelikult ühtegi ust, alati on võimalik minna Erasmusega maailma avastama või siis soovi korral teha magister mõnes teises riigis. Magistrisse minna ongi vast kergem kui bakasse, kuna see kestab lühemat aega ja selleks hetkeks on sul juba korralik haridus all ning võimalus end ise üleval pidada.
ReplyDelete