2. osa: Umeå, Rootsi

Aeg sellele blogile taas hääled sisse puhuda.

Eluke on veerenud sinnamaani, et jõudsin täna keskpäevaks Rootsi ja jään siia nii umbes jaanuari keskpaigani. Miks nüüd äkki nii, eriti pärast kogu seda Inglismaa-jama? Aus vastus on, et ma täpselt ei teagi. Mõtleisn, et aeg oleks oma kodukohta veidi paremini tundma õppida ja alustada seda Rootsist, kunagiselt Dagö emamaalt. Eks mul oli kahtlusi ja hirme piisavalt, teisalt teadsin kogu aeg, et teist korda nii hulluks asi minna ei saa. Olen lihtsalt nüüd veidi vanem, kogenum, küpsem ja tean paremini, millist elu elada soovin. Isegi, kui ma ei saa siit seda, mida ma otsima tulin, siis mööda külge ei jookse ükski kogemus maha.

Niisiis, nagu öeldud, reis algas täna hommikul üsna mõistlikul ajal Tallinna lennujaamast. Jõudsin sinna veidi enne üheksat, andsin oma piraka lehmamao ära ja jätsin Aloga hüvasti. Ei, parandan, jätsin temaga jällenägemiseni, kuna hüvasti on justkui midagi lõplikku, kuid seekord olen ma päris kindlasti üsna varsti tagasi Eestisse tulemas. Väike kokkulepe sai ka sõlmitud: kui see käimine on käidud, siis aitab kah nendest pooleaastastest käimistest. Igati nõus, praegu tunnen, et kolmandat korda enam kultuurivahetust ja sulandumisprotsessi lihtsalt ei viitsiks läbi teha.

Lendama pidin kahe lennukiga: kõigepealt start 10.25 Tallinnast Stockholmi Estonian Airiga, Stockholmist edasi SAS-iga Umeåsse. Mõlemad lennud kestsid ümmarguselt tund aega, lisaks tund aega Stockholmis Arlanda lennujaama ühest otsast teise jalutamist, et terminali vahetada. Veidi oli hirm algul hinges, kuna nii palju viimasel ajal on lennukitega õnnetusi või jamasid olnud, aga õnneks sujus kõik hästi. Lahendasin rahulikult viimasel hetkel muretsetud ristsõna ja reis läks ruttu. Arlanda lennujaam tundus hiiglaslik ja üsna kõle, kuid olgem ausad, suurem osa lennujaamu on Tallinna lennujaama kõrval kõledad. Vaieldamatult minu lemmik, seal võiks niisamagi istumas käia. Umeå lennujaam meenutas mulle parimal juhul Kärdla lennujaama. Tegelikult oli ta muidugi suurem kui Kärdla oma, aga siiski üsna pisike ja keset metsi ja põlde. Umeås kohal ja viimaks oma pagasi kättesaanud hakkasin otsima bankomati, et veidi raha välja võtta. Teadsin, et lennujaamast peaks minema mingi buss, millega ma saan ülikooli peahoone ette, kust saan ühika võtme, kuid kuna hiinlased ja muud huvitavad tegelased troppisid ukse ees, siis bussipeatust ma seal esialgu tähele ei pannudki. Äkki leidsin tabloo ja mõistsin, et mul on aega alla minuti. Kiirelt ostsin kuidagi suvalt automaadist pileti ja kimasin bussile - üsna mõttetult. Buss oli puupüsti täis, sest ega hiinlased ei saa tulla ühe väikese kohvriga... Läbi häda pressiti mind ja üks ameeriklane bussi ja sõit võis alata. Bussijuht oli muidugi hästi sõbralik ja abivalmis, kannatas ilusasti ära selle, kui hiinlased millestki midagi aru ei saanud ja kui keegi ei teadnud, millal õige peatus tuleb. Peatuses "Universum" kobistasime kõik oma saja kohvriga maha. Tegelt ma ei saanud ise ka päris aru, mida ma tegema pean, läksin lihtsalt vooluga kaasa. Andisme järjest oma nimed mingitele lehtedele, mille järgi meid jaotati 5-liikmelisteks gruppideks. Siis kutsuti järjest need grupid eraldi ruumikestesse, kus räägiti veidi lähemalt üliõpilaselamu kasutuseeskirjadest ja allkirjastasti lepingud. Kõige suurem üllatus mulle oli, et WiFit polegi... Tegelt ma ei tea, kuidas ma selle peale ei tulnud, et loomulikult oleks pidanud kodust Alolt ühe LAN kaabli kaasa võtma aga no ei mõtle selliste asjade peale ju IT-riigis nagu seda on Eesti. Siit algas minu LAN-kaabli saaga, aga sellest veidi hiljem.

Head aega, Eesti!

Tere, Rootsi!

 

Umeå lennujaam

Mugisin veidi puuvilja, mida lahkesti meile laudadele jäetud oli (mu kõht sõi juba mõnda aega iseennast seestpoolt). Õues ootasid meid järjest taksod, kes meid tasuta oma uude "koju" vedasid. Mina sattusin ühte taksosse kanadast pärit (asiaadi välimusega) poisi, mehhikost pärit poisi ja saksamaalt pärit tüdrukuga. Kenasti ülemaailmne seltskond. Minu peatus tuli esimesena ja ootamatult kiiresti. Hops ja kohal - elan ülikoolist umbes 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Silmitsesin kõrgustesse pürgivat kortermaja. Polnudki nii hull. Paratamatult pean tunnistama, et olin (ja veidi olen) kogu selle ettevõtmise suhtes eelarvamustega. Astusin sisse, välisuks ei olnud lukus. Arvasin esialgu, et mu tuba peaks olema teisel korrusel, aga võta näpust, on meiemõistes hoopis kolmandal! Tarisin oma kotid mööda teona keerduvat treppi üles, kuna lift tundus väga kahtlane. Avasin järjest uksed ja... vastu vaatas üsna haiglapalatile sarnanev valge ja väga tuima olemisega veidi väsinud tuba. "Selle hubaseks muutmiseks peab küll tagurpidi tireleid viskama hakkama" mõtlesin omaette. Viskasin oma kohvri laiali, riided mööda põrandat ja juba oli olukord veidi parem. Veidigi värvi siia halli (ee, valgesse) maailma.

Olen sinu palat

Tegelikult oli mul endiselt kõht väga tühi. Ja mul ei olnud LAN kaablit. Ja mul ei olnud tekki ega patja, oli vaid närune 5 cm paks poroloonmadrats, millega hakkan siin ilmselt veel verd ja pisaraid nägema. Ära on hellitanud see 200x180 voodi 20 cm paksu kvaliteetmadratsiga. Otsustasin ka köögi üle uudistada - oli teine päris asjalik ja hubane võrreldes toaga. Köögis kohtasin ka esimest koridorikaaslast, kelleks oli tüdruk Eritreast. Tegelikult on ta juba viimased 25 aastat Rootsis elanud, räägib rootsi keelt ja värki. Väga sõbralik, väga avarud ja üldse tegi mul tuju ja olemise kohe mitu korda paremaks. Seletas, kustkaudu poodi peaks jõudma, millest ma kahjuks väga hästi aru ei saanud, aga minema ma hakkasin sellegipoolest. Kõndisin suvalisse suunda nii paarsada meetrit, kui mulle meenus, et mul on ju kaart (mobiili google maps ei töötanud miskipärast ja andmeside kah mitte). Tulin siis tuppa tagasi selle järele just siis, kui õues kohutavat padukat sadama hakkas. Mõne aja pärast läksin uuesti teele, mitte kuigi palju targemana, aga seekord vähemalt kaartiga varustatuna. Võtsin ette teise suuna. Teel küsisin inimestelt suunda ja muudkui põrutasin edasi. Kõht lõi koledal kombel pilli ja vihma hakkas uuesti sadama. Tundsin, kuidas mu saabas laseb iga sammuga üha enam vett läbi. Ei mingitki märki poest. Statoil! Mu kõht ei kannatanud enam kauem oodata, ja sinna see üks kabanoss-hotdog läkski. Makskis teine 26 SEKi. Jälle küsisin teed, siis veel... Viimaks sain üsna kindla peale mineku suuna mööda jõekallast linna äärde suure silla poole, kus pidi olema väga suur kaubanduskeskus. Niisiis, kaugel see ikka olla saab? Tegelikult sai ikka väga kaugel olla, oma tund aega vist kõmpisin kallavas vihmas läbimärja saapaga.

Tere tulemast

Vaade aknast

Üks tore nõukogude liidust inspireeritud kapp

 Minu isiklik WC

Proovisin madratsit - lühike!

Ukse kõrval on elanike nimesildid

Postkastid

Sellises majas elangi

Kohale jõudes astusin sisse esimesse tehnikapoodi meenutavasse poodi ja küsisin LAN kaablit. 5 meetrit, kuna toas on pesad veidi imeliku paigutusega. Sain oma kaabli ja kopsaka arve, mille peale ei osanud kohe ööd ega mütsi öelda. 199 SEKi. Tulin tulema, otsustasin mitte enam väiksematesse poodidesse vaadata ja marssisin otse suurt kaubanduskeskust meenutavasse poodi. Suur oli ta tõepoolest, tiirutasin seal umbes kaks tundi, et kõik vajalik kätte leida ja tegelikult ei saanud ikka kõike. Näiteks laualampi ei saanud (mida toas ei ole, nagu ma kahtlustasin ka, kuna Manchesteris oli sama teema). Piimaleti ees olin aga täiesti nõutu. Liiga palju erinevaid valikuid, liiga teistsugune! Kõik tetrapakkides, ostsin viimaks pimesi kõige odavama. Jogurtileti ees tahtsin lihtsalt nutta, kuna ühtegi minule harjumuspärasel kujul jogurtit seal polnud. Ostsin siis mingid pisikesed juntsud, aga see pole ju seeeeeee..... Selleks ajaks kui kuivaineid otsima hakkasin, olin juba täiesti tüdinud. Väga raske oli midagi üldse üles leida. Pika pusimise peale sain saagiks paki makarone, paki kaerahelbeid (vist), topsi soola ja paar maitseainet. Lisaks otsin kaks ühes soodukaga marabou šokolaadi (väga nämm) ja hirmkallist juustu (ütleme nii, et eestis oleks see pakk maksnud 2 euro kanti, veidi alla isegi, siin maksin nii umbes 6 eurot). Singi- ja vorstilett oli nii kaootiline, et võtsin viimaks suvalise soodushinnaga viilutatud singi. Ainuke kindla peale minek oli puuviljad - banaane, pirne ja viinamarju ostsin.

mingi sadamaasjandus

See sama sadamaasjandus

Tore sild, mis mul orientiiriks oli

Väiksem kaubanduskeskus

Aa... ja LAN kaabliga sain haledalt tünga. Suures poes oleksin selle raha eest saanud 15 meetrit kaablit.

Kuna lisaks toidukraamile sai soetatud ka kõike muud vajalikku alustades tekist ja padjast, siis kassas üllatas mind äärmiselt ebameeldiv 800-SEKine arve. Jälle tahtsin nutta, aga mis teha, ega elu pole odav siis siin. Mõru maik suus tasusin selle ära ja toppisin oma tavaari kottidesse. Ämbri ostsin ka, prügikastiks siis.... Inglismaal oli küll prügikast "hinna sees".

Hakkasin poest välja vaaruma nagu kaamel. Väga kaugele ei jõudnudki, kui mul koitis koos algava vihmaga arusaamine, et jala ma siit koju enam ei jõua nende pakkidega. Komberdasin bussipeatusesse ja hakkasin graafikut uurima, kui juba tekkis selja taha mingi buss. Kobisin koos kamba sakslastega peale, minu ees läks poiss, kes ostis kaks piletit. Hakkasin ka ostma, kui bussijuht ütles, et tema juba ostis sulle. Segaduses näoga vahtisin bussijuhti....Võib-olla siis ostiski, kust mina tean... Kobisin bussi ilma piletit ostmata, kui hetke pärast astus peale tüdruk, kes uhkelt juhile teatas, et poiss ostis talle pileti ära juba. Nonii, ega ma ise ei läinud pakkuma ka, et äkki ma nüüd siiski maksan oma reisi eest. Bussijuht oli ka muhe mees ja ei tulnud pinnima mind. Tõde on see, et ilmselt poleks ma saanud omale piletit ostagi, kuna kuulujutud räägivad, et bussis saab maksta vaid krediitkaardiga, mida mul pole.... Sõitsin seekord tasuta tagasi peatusesse "Universum", kust avastasin, et mul on ikkagi vaja jupp maad koduni kõndida. Hakkasin julgelt astuma, kuid üsna pea said rasked kotid mu kätest jagu ja pidin mitu peatust tegema, vahepeal isegi ühes bussiputkas jalga puhkama. Vahetult enne kodu sai aga vihm minu strateegiliselt äärmiselt halvasti valitud paberkotist jagu - õnneks mitte küll täielikult. Kuidagi ma nende asjade ja valutavate ihuliikmetega läbivettinult tuppa jõudsin ja ei tahtnud end siis tükk aega liigutada. Ei mäletagi, millal viimati nii palju nii raskeid asju tassisin. Lisaks on mul nüüd põlve kõrval hiiglaslik sinikas kohas, kus toitu täis ämber mulle kõndimisel vastu jalga tonksis.

Tunne oli selline, et tänane päev on minujaoks otsakorral. Mugisin viinamarju ja muljetasin Alole kogetust. Hiljem kohtasin koridoris sama tüdrukut ja jäime tükiks ajaks lobisema. Meie lobisemise lõpetasid uksest sisse astunud uued elanikud ja minu ootamatu iiveldushoog. Ilmselt läks vererõhk lihtsalt korraks vähesest söömisest, lennureisidest, pingutusest ja muust liiga madalaks. Kobisin kähku oma tuppa ja voodile pikali. Mõne aja pärast läks mure üle, tõin endale pudeliga vett juurde, mugisin šokolaadi ja panin söögiasjad kööki kappi ära. Siis tegin veel kiire duššikäigu (muide, dušširuum on liiga suur ja ventilatsioon ei lase seal olemist mõnusalt soojaks minna... kahju, tahaks just vedeleda). Dušše on meil viie inimese peale kokku kaks, WC on igaühel enda oma ja köök samuti viie inimese peale jagamisel, seega üsna normaalne.

Kell on juba palju ja mind ootab homme tegus päev - väsimus on kah kallal. Panen selle postituse üles ja vabandan kirjavigade pärast, ei jaksa täna kontrollida.

Head ööd!

 

Epilogue

Viimane postitus siia blogisse tõenäoliselt. Mõtlesin, et tuleks kirjutada, mis kogu sellest loost saanud on, kas otsused olid õiged.

Jäätunud meri

No work no pork

Tööle talvisel hommikul

Praegu tagasi vaadates ning hetkeolukorda hinnates ei kahetse mitte kui midagi. Elu kulgeb meeldivas rütmikuses, parajas tasakaalus töö ja lõbu vahel.

Eestise jõudes olin esmalt suurest pingelangusest nädal aega haige erinevate vaevustega. Sõitsin koju Hiiumaale ning lihtsalt rahunesin, mõtlesin elu üle järele. Sellest ajast on jäänud vaid hägused mälestused. Paar päeva pärast saabumist võtsin end kokku ning hakkasin uurima tööpakkumisi ning saatma laiali CV-sid. Paras aeg pool aastat koguda töökogemust. Ei kulunudki palju aega – täpselt poolteist nädalat – kui olin leidnud endale töö Tornimäe Mamosse. Olen selle valikuga väga rahul, töövahetused on esmaspäevast reedeni ning enamasti 10.30-15.00. Palgaga just hiilata ei saa, kuid see-eest on kollektiiv väga tore ning minu peamine tingimus (tööaeg nädala sees) on täidetud.

Rääkides noormehest, siis temal esialgu nii hästi ei läinud. Olles selle nimel, et mulle Manchesteri järgi tulla üles öelnud oma küllaltki hästi tasustatud töö ja jätnud maha sõbrad, ootas teda Eestis ees täielik tühjus erialasel tööpõllul. Kulus ligi kuu aega järjest süvenevat masendust, enne kui nüüd viimase nädala jooksul on asjad ootamatult liikuma läinud ning käe alla on saanud suisa kaks kursust ja normaalne tööpakkumine.

Hobbies make your life

Osa meie lõbusast reisiseltskonnast

Hakkasin uuesti käima rahvatantsus, nüüd siis Lee koosseisus, kus tantsib ka mu poiss/elukaaslane/noormees – kuidas iganes nimetada. Ka selle otsusega olen ülimalt rahul, seltskond on rõõmsameelne ja sõbralik, peagi saab koos ette võetud ka esimene tantsulaager. Nalja saab ja trenni saab. Trennist rääkides hakkasin uuesti käima jõusaalis ning otsustasin, et aeg oleks ka toitumine kontrolli alla panna. Manchester suutis sisemised süsteemid ikka põhjalikult rikki keerata – ka sellest sain alles hiljem aru. Esimese nädala jooksul Eestis ajasid vaheldumisi pea kõik toidud südame pahaks. Ainuke, mis sees seisis, oli kohupiim. Nüüd on olukord parem, kuigi liha ei taha ma endiselt eriti näha. Ei ole kunagi mõelnud taimetoitlaseks hakkamise peale, kuid tundub, et selle otsuse langetas keha juba minu eest.

Tunnen end kodus väga hästi. Olen taaskord leidnud palju uusi sõpru ning saanud väärtuslikke kogemusi. Alles eelmisel nädalavahetusel sai käidud Lõuna-Eestis Võrus ja Haanjamaal seltskonnaga puhkamas, matkamas ja saunatamas. Tegime läbi pisukese räätsamatka, sõime suitsuliha, imetlesime võrratult kaunist loodust ning tänasime kõiki kõigevägevamaid suurepärase ilma eest, mis sest, et külma oli vahepeal korralik -18 kraadi. Sel nädalavahetusel võtsin taas ette reisi koju Hiiumaale ning ka eelolevad nädalalõpud on sisustatud toredate koosviibimistega.

Mägedes matkamas

In conclusion

Mida kõigest sellest õppida? Kui on raske, ei tasu kohe käega lüüa. Kõlab tehtud otsuste taustal imelikult? Ei, tegelikult sugugi mitte. Mida ma selle all silmas pean, on see, et ei tasu tormata. Meie kahe ühine suure hurraaga UK-sse elamaminek oli ilmselgelt tormamine. Samas, sealt äratulek enam mitte. See oli läbimõeldud otsus, parim antud olukorras. Kuid meie esialgse tormamise tasuks oligi poisile üle kuu aja töötust ning mulle hunnik närvipinget. Kuid lõpp hea, kõik hea. Ja see ongi oluline, pidada vastu ning mitte alla anda. Igale tõusule peab järgnema mõõn ning igale mõõnale uus tõus. Ärgem hetikem meelt. Ja ärge arvake, et vaid seetõttu, et mina UK-st ära tulla otsustasin ning leidsin, et Manchester ei ole minule koduna sobiv paik ei pruugi see seda olla teile. Minu blogi eesmärk oligi anda adekvaatne ülevaade olukorrast tuues välja nii plussid kui miinused ja tee peal ette tulla võivad raskused. Teie, kes te veel alles plaanite oma suuri otsuseid tuleviku osas, võtke need faktorid ette ning tehke otsus enda eelistuste põhjal. Pole olemas kahte samasugust inimest, kahte samasugust juhtumit, kahte samasugust elu. Ja ka UK ei ole tegeltikult mingi koll, lihtsalt võõras keskkond, mis nõuab kohanemisaega.

Hommik Lõuna-Eestis

PS: Inglismaa tööandjad otsustasid ka viimaks kivide vahelt välja pugeda. Viimaste nädalate jooksul olen saanud paar pakkumist kohtadesse, millele kandideerimist ma isegi enam ei mäleta.

PSS: Kel huvi, siis minu tegemistega saab end kursis hoida aadressil kapiteen.blogspot.com. Noormehe värvikaid ütlemisi saab lugeda sitastsaiani.blogspot.com.

Jõudu!

Been there, done that

Pole jälle tükk aega kirjutanud, kuid enda kaitseks võin öelda, et elu on vahepeal olnud tõeline keeristorm. Sellest ka kohe lähemalt...

We're going home, buddy!

14. detsembril lendasin viimaks pärast ligi 40-päevast ootamist taas kodumaale, seekord veidi pikemaks. Manchesteri ülikoolis kestab jõuluvaheaeg punktipealt 14. jaanuarist 14. detsembrini. Otsustasin aega maksimaalselt kasutada ning selle kodus kõige kallimate seltsis veeta. Tegelikult oli 14. jaanuaril, reedel, veel üks tund, kuid sellest oli mul juba kergelt ükskõik. Hüppasin neljapäeva õhtul rongile Londonisse, mille pileti olin paar päeva varem vaid 19 naela eest soetanud ning siirdusin sealt edasi Lutonisse, sattudes muidugi vahepeal metroos veidi segadusse, kuid kohale ma jõudsin. Suurema osa ööst veetsin lennujaamas magamist teeseldes. Hommikul vara läks lennuk. Eestimaa pinnal maandudes käis kõhust läbi mõnus jõnksatus. Kuigi ei ole just suur pealinna fänn, on Tallinna lennujaama alati kuidagi väga kodune ja meeldiv minna. See on kindlasti kõige "soojem" lennujaam kus kunagi peatunud olen.

Christmas, Christmas time is near

Jõulud veetsingi kodus, mõnusasti pere seltsis. Vaatasin üle, mida järglased Kärda Ühisgümnaasiumis jõulukarnevaliks teevad, käisin uisutamas ja bowlingus, nautisin taaskohtumisi sõpradega ja veetsin üleüldiselt äärmiselt toredalt aega. Eksamid küll vilkusid kusagil silmapiiril, kuid see selleks. Leppisin endaga kokku, et hakkan nendega tegelema veidi enne aastavahetust - nii ka läks. Suur pluss on muidugi ka see, et Eestis on see talv eriliselt ilus ja lumerohke. Suusatama kahjuks ei jõudnud, kuid vanadusest nõdraks jäänud koera lumehanges kiusata sai ikka, kes selle peale ainult saba liputas ja rõõmustas nagu kogu ülejäänud peregi. Aastavahetus sai plaanitult Tallinnas veedetud koos õe ja teistega.

There's a big, a big hard sun

Jätkuvalt kõige koledam hoone Manis

Kuid siis ühel päeval muutus kõik. Nimelt tuli noormees minu juurde sellise jutuga, et tema ütleb nüüd oma töökoha üles, pakib oma seljakoti ning tuleb Manchesteri. Ei teadnudki esialgu, mida arvata. Manchester ei ole lihtne koht elamiseks. Võtsin kogu teemat poole tõsidusega, kuid kui poiss hakkas CV-sid liigutama ja kehtivat töölepingut uurima, sain aru, et tal on tõsi taga. Mis seal ikka, mina olin õnnelik, kuigi veidi hirmul, kui tervele portsule saadetud CV-dele ei olnud ei mina ega tema juba mitme nädala jooksul ühtegi vastust saanud. Sisendasin siiski endale, et kõik läheb hästi ja me saame hakkama. Plaan oli selline: mina muudan oma lennu ära 9. jaanuariks, ostame temale ka pileti, vahepeal uuendan mina oma ID-kaardi ära, et me hiljem Suurbritanniasse lõksu ei jääks, kuna arvestatud sai, et tagasi vist enne jaanipäeva ei jõua. Lennuajaks planeerisime 9. jaanuari, kolmapäeva, just sellepärast, et oleks veidi aega ringi vaadata enne minu esimest eksamit, mis pidi olema 15ndal. Nende vahepealsete päevade jooksul otsime endale korteri ja soovitavalt ka töökohad. Finantsi oli meil nii 1100 euro ringis. Kõik korras?

Palju majad pärinevad 50-60ndatest

Let me tell you a story...

Jõudsime siis ilusti-kenasti Lutoni lennujaama, teadsime, et peame seal kiirustama, et rongi peale jõuda. Selle rongi, mille kohta me arvasime, et peaks olema odav. Aga võta näpust! Kassas makstes, kus meil oli vaevalt viis minutit aega, saime teada, et kahepeale kokku läks 128 naela. Tuli teha kiire otsus: võtta või jätta. Mis seal ikka, võtsime ja tundsime rongis rahamaitset suus. Nottinghamis oli ümberistumine, selleks ajaks olid kõhud juba päris tühjad. Otsisime esimese ettejuhtuva kohviku perroonilt ning saime endale soolase 15 naela eest paar võikut, muffinid ja veepudeli. Masendus tikkus peale.

Sodi..

Õhtul kuue paiku jõudsime Manchesteri. Viisime asjad ühe sõbra tuppa, kes oli lahkesti lubanud meil seal pühapäevani pesitseda, ning suudusime minu endisesse ühikasse voodiriiete ja muu vajaliku järgi. Olgu öeldud, et Manchester ei ole väike ega soe linn. Tundsin, kuidas saapad jalgu tapavad. Asjad käes, hüppasime läbi Lidlist, et omale veidi võikueinet osta õhtuks, vaesed rotid nagu me olime.

And the hunt begins

Järgmisel päeval alustasime oma korteriotsinguid. Jalutasime ühest kinnisvarabüroost teisse, helistasin sinna ja kolmandasse kohta ning tulemus oli kokkuvõttes suhteliselt nullilähedane. Lõpuks siiski suutsime kokku leppida ühe korteri vaatamise. Ütleme nii, et palju inimlikku seal ei olnud, ei hinna ega tingimuste poolest. Külmetasime. Läksime tuppa magama. Järgmine päev möödus suht samas vaimus. Üks korter, mida otsides veetsime pool hommikut, sai välja renditud vaid hetked enne seda, kui saabus meie kord vaatama minna. Järgmine korter oli küll ilus ja kena, kuid üüri nõuti nii: töötate täiskohaga? ei. Õpilased? jah. Siis sissemaks + kuus kuud. Sinna see mõte jäi. 3500 eurot ei ole meil küll mitte kusagilt sedasi paugupealt võtta. Lonkisime nukralt oma võimalusi kaaludes tagasi tuppa. Tööd ega ühtegi vastust ei olnud meist kumbki ikka veel saanud vaatamata sellele, et CV-sid hakkasime saatma detsembri keskpaigast. Ja neid sai saadetud ikka sadades.

All you have to decide is what to do with the time given to you

Lõpuks jäid sõelale kaks valikut:
1) Jääda Manchesteri, mina rendin endale labürintühikas ühe 3x4 toa ja poiss elab seal illegaalselt. Kuid see oleks tähendanud siiski ligi 400-eurost väljaminekut iga kuu. Esimese kuu me elaks üle, kuid mis saab edasi? Kust tuleb see raha? Pealegi need elamistingimused ei oleks enam inimlikud.
2) Minna tagasi Eestisse, jätta ülikool pooleli, järgnevad kuus kuud töötada ning sügisest minna Tartu Ülikooli. Kahtlemata rahaliselt vägagi võimalik variant.

Istusime ja mõtlesime ja olime masenduses... kaua. Kuid mida sa ära teed, raha ei kasva puu otsas? Teiseks, hakkasin mõistma, et minu pideva kurbuse põhjuseks Manchesteris ei olnud mitte kallitest inimestest eemalolek, vaid linna enda masendus. Varem või hiljem oleks see saanud saatuslikuks. Siinkohal ma ei väida, et Manchester on tingimata kole koht - igaühel on siiski erinev maitse ning tean inimesi, kellele see tõepoolest meeldib. Minule mitte.

Fate plays its tricks

Bussis

Meil ei olnud aeega kaotada, sest pühapäeval tuli toast välja kolida. Otsus sai langetatud, kuid nagu saatuse vandenõuna olid salapäraselt kadunud kõik Ryanairi esmaspäevased lennud. Pärast kultuurišokki, räsitust, kodutust, töötust ja vaesust otsustasime, et midagi peab siin ilusat ka olema - London. Pühapäeva õhtul pakkisime oma kotid, ning kella seitsme paiku suundusime bussiterminali poole (seekord olin piisavalt tark, et piletid ette osta ning veenduda, et need oleksid kõige soodsamad). Buss ise pidi väljuma 23.50 ning Londonisse jõudma 5.30. Piletid saime kahepeale vaid 14 naelaga. Kuna meil oli mitu tundi aega, siis algul mõtlesime seda sisustada lihtsalt bussijaamas oodates, kuid sinna jõudes selgus, et see koht on külm kui hauakamber - mitte ühtegi küttekollet! Piinlesime pea kolmveerand tundi, üritades igal viisil sooja saada. Samal ajal oli väljas hakanud sadama lörtsi. Kes on Inglismaal käinud, teab, et sealne külm on Eesti omast väga erinev. See on niiske ja jäine, poeb läbi ka kõige paksemast kasukast ja eriti veel mu katkiste ninadega saabastest.

Ühes sarnases oli ka
meie hotell

Võtsime oma kohvrid näppu ning veeresime esimesse ettejuhtuvasse restorani plaaniga tellida midagi suvalist ning istuda seal ja venitada söömisega, et vähekenegi sooja saada. Suutsime seal oma aja maha visata, kuid mina täielikult sooja ei saanudki - süüdlasteks võib endiselt lugeda läbiligunenud sapaid. Vahepeal kerkis meie teele veel teine takistus. Nimelt Megabus, millega me reisisime, lubas igal reisijal võtta kaasa ühe käsipagasi ja ühe suure koti, meil aga oli kahepeale viis kotti. Imekombel bussijuht seda ei märganud ning pääsesime probleemideta peale. Hakkasime just kergendatult hingama - viimaks saab puhata, istuda, magada - kui selgus, et buss oli täis. Bussijuht suunas meid istuma kõige ette. Rõõmustasin esialgu: nüüd näeme kõike, kust läbi sõidame. Kuid niipea kui ennast istmele maha toeatasin, sain aru, et sellega veel seiklused lõppenud ei ole. Iste oli äärmiselt ebamugavalt 90-kraadise nurga all ilma vähimagi võimaluseta seda reguleerida. Minu turvavöö oli katki ning mitte miski peale minu enda käte, mis istme külge klammerdusid, ei takistanud mul läbi esiklaasi lendamaist, kui bussijuht oma järske pidurdusi ja hullumeelseid kurve ellu viis. Lisaks sellele ei töötanud bussis soojendus ja konditsioneer puhus järjepideva rahuga meile oma jäist hingust. Olukorda ei leevendanud ka bussijuhi otsus igas peatuses meie kõrval olev uks kümneks minutiks pärani lahti jätta. Nii kulges meie reis Londonisse, külmununa, silmatäitki magamata, väsinuna ja ärritatuna.

London - The City of Dreams?

5.30 saabusime Londonisse. Olin kui üks hiiglaslik haavaleht. Kõmpisime kiirelt hotelli juurde, mille check-in teadsime algavat alles kella kahest, lootuses kohvrid sinna jätta. Astusin sisse väikesest tüüpilise Londoni ridaelamu uksest ning vaatasin ringi. Arvuti töötas, kuid majas valitses vaikus ja tühjus. Avasin receptioni juurde viiva ukse, kuid seal oli kõik pime. Hakkasin just käsi laiutades tagasi tulema, kui korraga ilmus sama ukse vahele uniste silmadega nägu küsides, mida soovime. Saime oma kohvrid tasuta jätta haigutava ja endiselt poole silmaga unemaailmas oleva noormehe hoolde ning suundusime taas uksest välja. Muidugi pakkus ta meile ka võimalust kohe tuba võtta, kuid see oleks tähendanud topelthinda. Otsustasime raha kokku hoida. Õue astudes läbistas lõikav külm taas kampsuneid ja mantlit. Kõndisime tagasi bussijaama lootuses seal veidi sooja saada, kuid nagu Manchesteri omagagi, oli see taaskord täiesti kütteta. Lõdisesime kuni hotellitoa eest topelthinna maksmine tundus täiesti mõistlik ning jalutasime sinna tagasi. Kohapeal aga selgus, et kõik kaheinimesetoad olid kinni. Nüüd juba veidi virgema olekuga noormees pakkus meile sama raha eest suurt peretuba, milles aga oleksime saanud olla vaid vaevu neli tundi. Otsustasime, et sellel ei ole siiski mõtet.

Taksoderivi

Sleepwalking

Soe koht!

Viimaks oli kell tiksunud seitsme peale ning lähedalasuv kaubanduskeskus avati. Innukalt tormasime läbi ukse lootuses leida üks mõnus soe koht, kus korraks maha istuda. Sooja seal väga ei olnud, küll aga olid lauad ja toolid. Suikusime nendel mõnusasse unne. Umbes pooleteise tunni pärast kuulis poiss kõrva ääres raadiosaatjat ning silmi lahti lüües märkas ähvardava olekuga mustanahalist turvameest, kes käskis meil kui kodututel sealt kiiremas korras uttu tõmmata. Ajasin unise pea laua küljest lahti ning suundusime taaskord jahtima soojust. Probleem number kaks: kell ei olnud veel üheksa ja seega olid kõik kohvikud ja pubid kinni. Vantsisime senikaua, kuni hakkas juba veidi soojem ja lõpuks leidsime ka koha, kus neli tundi teed juua. Kella kaheks taas hotelli jõudes ja viimaks tuppa pääsedes tundus see tõelise õnnistusena. Kõigest 33 naela eest olime saanud oma vannitoa, korraliku teleka, mikroka, veekeetja ja mida kõike veel. Üks probleem oli siiski... voodi madrats oli ilmselt näinud enda peal nõnda palju sooje kehi, et moodustas väikese munamäe. Mõlemal pool ääres olid lohud, mis sujuvalt saatsid sind rullides su enese kohvrisse, kui söandasid pikali heita. Selleks hetkeks olime aga mõlemad juba nii väsinud ja läbi külmunud, et meil oli suhteliselt ükskõik. Sooja dušši alt läbi ja otse magama. Suikusime pea kaheksani õhtul, ärkasime korraks, sõime veidi ja magasime veel kuni järgmise hommiku kella üheksani. 10.30 pidime olema toast kadunud ja taas kodutud.

With cameras and awed faces

Et vähegi leevendada läbielatud raskusi, otsustasime oma Londoni-tripist teha turismireisi. Veetsime kogu teisipäevase päeva mööda linna ringi jalutades ja vaatamisväärsustega tutvudes: Houses of Parliament, Big Ben, St. Paul's Cathedral, The Tower, Tower Bridge... ja muidugi ka hiljuti püstitatud "majakas" The Shard. Toweris käisime ka sees ning giidiks sattus meile küllaltki äärmusliku briti huumoriga Beefeater. Kokkuvõttes kujunes päev väsitavaks, kuid huvitavaks.

Ahjaa, seekord oma kohvreid hotelli jättes pidime iga kohvri pealt maksma kaks naela... kokku kümme. Küllap meil vedas, et öiseid rändajaid vastu võtnud noormees nii unine oli.
Kell 21.00 sättisime end bussi peale Lutoni lennujaama. Selle saime kahepeale veidi alla kaheksa naelaga. Lennujaama, kus pidime öö veetma, jõudes üllatusin, kuna kõik tavaliselt meiesarnaste vaeste inimeste poolt ööks hõivatud tugitoolid olid vabad. Tõmbasime end mugavalt kerra ning magasime. Või minu puhul tähendas see pigem pingsat üritamist. Tundsin vaikselt, kuidas pea lõhub.

Let the fewer strike you down

Lennujaama "söök"

Lennureis kodumaale möödus kusagil uneilma ja peavalu vahel. Tundsin kergendust, et viimaks väntsutused läbi on. Tahtsin vaid puhata ja magada. Sõber tuli lennujaama autoga vastu ning viis koju ära. Leppisime küll omavahel kokku, et ei jää magama, kuna vaja on taas unerütm paika saada, kuid mina tundsin, kuidas üha enam ja enam ära väsin... ja peavalu üha kasvas. Lisaks teadsin, et paberimajandus ülikooliga on endiselt poolik ning vajab tähelepanu. Tegin selle ära ning andsin siis alla. Kraadisin. Palavik. Jess. Jälle kodus, jälle haige... ja seda siiamaani.

The road ends at a crossroad

Siin lõppeb minu Manchesteri-saaga. Kuid iga lõpp on millegi uue algus, kas pole? Sügisel ootavad juba uued tuuled, uued kohad... Tagasi vaadates ei kahetse ma absoluutselt mitte midagi. See on hindamatu kogemus, mis on kahtlemata muutnud mind palju tugevamaks. Kuigi jah, võib-olla mitte tervise poolest. Siinkohal ongi paras aeg soovitada: külastage Inglismaad, nautige seda, kuid ärge elage seal. See riik oskab teid nülgida. Mina näiteks pole viimase kahe aasta sees nii palju ja nii hullusti haige olnud kui viimase viie kuu jooksul. Tunnen, et olen teinud õige otsuse. Ei ole mõtet ohverdada oma tervist, raha (mida ilmselgelt ei olnud ikkagi piisavalt), suhteid ja hingerahu mingi diplomi pärast. Lihtsalt ei ole. Hinnake oma väärtust ja seda, mis teil olemas on!