/ˈmæntʃɛstər/

Pea ees tundmatusse

Veetsin viimased päevad Tallinnas, hüvastijätud kõigiga... kiskus kurvaks. Reede hommikul 11.35 lennuki peale - vana sõber Ryanair kõlbab ikka. Mitte just kuigi rõõmustav uudis oli muidugi see, et Ryanair sulgeb talveks Tallinn-Manchester lennud. Egas midagi, tuleb läbi Londoni (või Riia) liikuda.
Lennujaamas möödus kõik nagu unes. Fakt, et lahkun pikaks ajaks Eestist jõudis kohale alles siis, kui lennuki rattad jõnksatusega maast lahti kerkisid ja vaatasin nukumajakesteks kaugenevat vanalinna. Pisara võttis silma küll. Kõik, mis tuttav, kõik, keda armastan ja kellest hoolin jäävad ju maha. Põrutan pea ees tundmatusse... Õnneks on käsil 21. sajand, mitte 19., seega kaob lihtsalt võimalus näost näkku suhelda. Keegi teleportimist ei tahaks leiutada?

Welcome to Manchester!

Kott kohvri asemel - hea idee kuni...

... kuni sa pead seda 2 km tassima. Mõtlesin, et olen hästi kaval, pakin oma asjad hiiglasuurde punasesse reisikotti, kuna riidest kott kaalub märgatavalt vähem kui kohver ja seega maksan ka pagasi eest vähem. Kõik oli tore ja ilus kuni Manchesteris maandudes ja lennujaama vastu tulnud lillades pusades ülikoolitegelastega kohtudes selgus, et bussini jõudmiseks tuleb kõigepealt 20min kõndida kogu kraamiga. Üritasin oma reisikotti käsipagasiga balansseerida, aga 14,4 kg-l ja 7,8 kg-l on ikka vahe. Kohale jõudes olid käed ikka korralikult läbi. Bussiga campuse poole sõites selgus muidugi veel, et vaatamata sellele, et mina esimesena maha sain minna, kuna minu ühikas oli kõige lähemal, tuli ikka 10 min kõndida. Vaene vabatahtlik, kes vastu oli tulnud, sai ka kurja punast kotti tassida. Hetkeks oli isegi kahju poisist, temal paistis sellega veelgi rohkem raskusi olevat kui mul.
Aga positiivse poole pealt see, et lennujaamas kohtusin juba ühe eestlasega :) Seni on tema ka ainuke eestlane olnud, keda ma näinud olen, kuigi tean, et neid peaks siin päris palju olema. Huvitav, kus kivi all nad peidavad ennast?
Ja veel - kohaliku aja järgi kell 12.35 lennukist maha astudes tervitas esimesena muidugi kurikuulus Suurbritannia ilm: kerge vihm, tuul ja pilvine taevas.

Manchesteri muuseum

Krabi muuseumis

Monday - party, tuesday - party, wednesday - party....

Receptionist läbi, sain oma toavõtme ja valmistusin pagasiga veel viimast rasket teekonda läbima. Jõudsin uksest välja astuda, kui lähimast majast astus välja kamp teise või kolmana aasta õpilasi ja kes pakkusid Freshers' Packi, mis kujutas endast siis kilekotitäit lendlehti, pileteid kõigile pidudele tutvumisnädalal ja Facehall t-särki. Normaalne, kõigest £30. Jamh, ostsin ära, mõtlesin, et mis seal ikka, üks kord elus olen rebane ülikoolis. Veidi hiljem hakkas rahast kahju - näidake mulle inimest, kes jaksab 7 päeva järjest möllata? But what's done is done.

Facehall pidu

If you're not asian, you're black. If you ain't black, you're ginger.

Esimene õhtu kujunes selliseks, et suundusin kella seitsmeks Students' Union Club Academysse, kus algasid karaoke ja ceilidh-tants. Tantsida ju võiks? Tantsurahvas liikus alla keldriruumidesse, kus pärast esimest poolt tundi oli korralik saun sees. Vaatasin ringi ja... tundsin ennast nagu majakas kesk metsa. Esiteks, esimest korda elus tuli mul 50%-le inimestest ülevalt alla vaadata. Teiseks, saali kogunenud umbes sajast tegelinskist oli minust heledama juuksevärviga vaid kaks tüdrukut. Kolmandaks, kas ma olen Kagu-Aasiasse sattunud? Tantsust endast ka veidike. Ceilidh on iiri/šoti rahvatants, mis põhimõtteliselt on nagu vanad rahvatantsud ikka. Moodustatakse paarid või kolmikud - olenevalt tantsust -, liigutakse ringis, kordused, kõik ülimalt lihtne. Eesmärk on (oli) ju omavahel tuttavaks saamine. Asiaatidel nalja kui palju - kõik on ju nii uus ja keeruline. Mul ei ole mingit probleemi teisest rahvusest/teistsuguse nahavärviga inimestega, aga tuleb tõdeda, et vahepeal mõtlesin küll, et kuidas te saate olla nii rumalad? Kui öeldakse, et liikuge ringis paremale, siis võiks liikuda PAREMALE, mitte vasakule, eks? Ja sellised probleemid kõige lihtsamatest asadest arusaamisel paistsid esinevat üle saali, sõltumata rassist. Võib-olla olen elu aeg rahvatantsuga tegelenuna liiga kriitiline siinkohal. Mingil hetkel sattusin tantsima Indiast pärit poisiga, kes kangesti esineda armastas ("Tantsime põranda keskel! Paluuun!"). Rääkis mulle, et on salsaõpetaja ning hakkas kohe põhisamme näitama. Siis jõudis 'ilusate silmade' jutuni... Siinkohal suunan tagasi majakateemale. Esimest korda saan aru, et pruun silmavärv on maailmas tõesti kõige levinum.
Koju kõndides mõtlesin, et kuhu ma küll sattunud olen? See ei saa lihtsalt võimalik olla, et maailma paremuselt 40. ülikooli on sisse saanud sellised tegelased. Otsustasin, et las olla, ehk olukord paraneb järgmisel nädalal, mil saabuvad UK õpilased. Ja nii läkski :) Tegelikult kohtusin juba järgmisel päeval väga toredate ja viimaks ometi intelligentsete inimestega igast maailma nurgast, seega ei tasu meelt heita, kõik ei ole õnneks ühe vitsaga löödud.



Dalton-Ellis Hall

Dalton-Ellis

Ühikarott

Elan Dalton-Ellis Hallis, Victoria Parki campuses. Dalton-Ellis koos Oak House'ga Farrowfieldis on üks suurima väljastpoolt UK-d tulnud õpilaste protsendiga ühikaid. Tegelikult on mu tuba päris heas kohas. Fiddes on üks vaiksemaid majasid ja kohe söögisaali kõrval. Minu aken on sisuliselt sissekäigu kohal, seega kui see lahti on, kuuleb igat sõna, mida all liikujad poetavad. Vaade iseenesest on ka päris kena, eriti kui võrrelda mõndade tubadega Graham'i majas, mis meenutavad pigem taastuskuuri läbiud keldrikonge.

Tuba enne ja pärast

Esialgu tundus tuba veidi külm ja kõle, aga niipea, kui ma oma asjade hunniku siin lahti lõin said kõik kohad värviliseks. Sahtliruumi ja riiuleid jagub - kõik vajalik on olemas. Kuigi mul ei ole en-suite tuba ('single with washbasin' on - toas sees ainult kraanikauss), pole sellest ka midagi. Koridori peale on jagamisel väike kööginurk ja wc-vannituba (3 potti, 2 dušši ja vann).
Nagu iga alugs ikka, ei läinud ka toaga kõik plaanipäraselt. Tahtsin juba samal päeval muretseda endale teki, padja ja tekikoti, aga kõnni mööda Oxford Roadi ülikooli poole ja tagasi palju tahad, just neid asju kusagilt kauplusest ei leia... ometi jäävad tee peale nii Morrisons', Tesco, Salisbury, Lidl kui veel mõnigi väike poeke. Are you kidding me??? Tulemus oligi see, et elasin esimese öö ilma teki ja padjata üle... Järgmisel päeva oli Orientation Weeki raames võimalus bussiga Aldi keskusesse sõita. Ladusime koos Karliga (eestlane, kellega lennujaamas tuttavaks sain) käru kahepeale ääreni täis ja tulime tulema. Sain peaaegu kõik, mis mul pisikeses nimekirjas ülestähendatud oli, välja arvatud lambipirn. Jamh. Tegelikult ma sain lambi ja lambipirni, aga ega need omavahel ei klappinud muidugi. Jälle üks tarkus juures - enne pirni ostmist kontrolli teksti lambikuplil. Nüüd ongi lugu selline, et iga päev olen jahtinud oma E27 40W pirni (mida mitte kusagil ei müüda) ning pidanud elama nõmeda kontorivalgustust meenutava laelambiga.

Fiddes - uus kodu

Vaade aknast

Eilsel vihmasel hommikul oli keegi otsustanud laelambi prügikasti visata - arusaadav!

Running around in circles 

Väike kirik, millest iga päev mööda jalutan

Orientation Weeki lõpp ja Freshers' Weeki algus olid hullumeelsed. Selgituseks: Orientation Week kestis 13.-16. september ja oli suunatud väljastpoolt Suurbritanniat tulnud õpilastele. Toimusid kõikvõimalikud loengud, istumised, tantsuõhtud, küsimuste-vastuste sessioonid jne. Freshers's Week on ametlik tutvumisnädal kõigile uutele õpilastele - ja nagu juba enne mainitud sai, siis põhirõhk on pidudel. If you want to party hard, come to Manchester. Eilsel kohustuslikul turva- ja tuleohutusloengul mainis Dalton-Ellis'i turvaülem, et viimaste päevade jooksul on ta pidanud tunnistama kolme oksendamist, üks nendest tema peale. Vahemärkus - täna on 20. september ja neljapäev. Tekib küsimus, et kuidas need inimesed üldse plaanivad ülikooli lõpetada? Aga see selleks, igaühele oma. Minul näiteks on hetkel kerge külmetus ning kuna täna pole enne nelja vaja kusagil olla, siis istun toas ja ravin ennast. Muide, mulle öeldi, et seda haigust nimetatakse freshers' fever ja kõik rebased põevad seda esimesel nädalal. Tegelikult ma ei tahtnud selle jutuga kedagi ära hirmutada - siin on piisavalt palju ka selliseid, kes ei joo ega viitsi iga päev pidutseda.


Isegi nuudlipakk sõimab luuseriks...

Milleni ma tegelikult jõuda tahtsin, oli see, et uude linna, uuele maale, uude kultuuri pea ees sissehüppamine ja elu ülesseadmine on alguses vähemalt täielik pudru ja kapsad. Õnn veel, et ma ei pea endale elamispinna otsimisega enne jaanuarit tegelema. Kuidas ja kus, millises pangas avada kontot? Millist telefonikaarti kasutada ja kuidas seda kasutada? Kust saab kätte õpilaskaarti? Kuidas registreeruda perearstile? Kust osta mida ja kus on kõige soodsam? Mida üldse osta? Kus on mis on kus? jne. Ehk siis esimesed päevad jooksingi ringi ja üritasin kõike seda korda ajada. Näiteks pangakonto avamiseks on lisaks dokumendile ja õpilaskaartile vaja saatekirja koolist, mis tunnistab, et veedad siin nii ja nii kaua tudengina ja elad seal ja seal ühikas. Siis, selleks et saada seda kõnekaarti, mida tahtsin (giffgaff), tuli kõndida sisuliselt teise Oxford Roadi otsa (ja see tänav on väga pikk), kuna igal pool olid need lihtsalt otsas. Veel asi, millega eestlasena sugugi harjunud pole, on väikesed erapoekesed, mis on spetsialiseerunud kõikvõimalikele vidinatele elektroonikast kuni maiustusteni - selliseid on siin kõik kohad täis. Enamasti on poepidajateks keskealised immigrandid Indiast või araabiamaadest, kelle aktsendist arusaamine võib kohati üsnagi keerukaks ülesandeks osutuda.
Pangakontoga oli lugu selline, et isegi kui ma ei plaaniks varsti tööd otsida, siis konto oleks pidanud avama ikka UK valitsuse õppelaenu tõttu, mis katab minu õpemaksu siin. Panga valisin küllaltki suvaliselt, kuna jõud kõike uurida ja kõigega põhjalikult tutvuda hakkas raugema. Läks Lloyds - loodan, et on normaalne.

I have no idea what I am doing

Mõned ülikoolihooned

Jah, nii võib iseloomustada küll suuremat osa ajast siin. Esiteks on Manchesteri ülikoolilinnak kujutlematult suur. Võtkem Tallinna ülikooli peahoone - mis on paras labürint - ja nüüd kujutlegem umbes 30 sellist. Vot tak.
Esmaspäeval otsustasin sõita kesklinna, kus linnaekskursioonil käies näidati suuremaid kaubanduskeskuseid. Polnud mul ikka veel ju ei mantlit ega kummikuid ega vihmavarju ning ühe korra olin juba selle tõttu läbimärjaks saanud. Aitab! Pärast 4 tundi vaevarikkaid otsinguid sain siiski mantli endale, aga kummikud ja vihmavari jäid ikka puudu. Tuleb teine päev tagasi minna, milleks osutub suure tõenäosusega homme ehk siis reede, kuna see on vaba päev ülikooli mõttes. Positiivne on see, et otse Picadilly Gardensi kõrval, kus buss peatub, on hiiglaslik Primark - kõik, kes on vähemalt korra Inglismaal teavad, mida see tähendab. Teistele selgituseks: Primark on pood kus müüakse kõike riietest aksessuaarideni ülimalt odava hinna eest.
Esmaspäevane poodlemistrip lõppes minu jaoks vist parima näitega Manchesteri ühistranspordist. Ausalt, kallid eestlased, tulge proovige järgi ja te ei ütle enam ühtegi halba sõna Tallinna ühissõidukikorralduse kohta. Kui Tallinnas peatuvad bussid-trammid max 10 sekundit, siis siin on 5 minutit täiesti tavaline, isegi 10 võib ära tulla. Ma kõnnin ka kiiremini kui see buss! On siis vaja ajada bussid kahekorruseliseks, teha neile ainult üks uks ning tagatipuks lasta kõigil inimestel osta pileteid bussijuhilt? Kallikesed, hüpake pommi! Õhtusöögist jäingi sel päeval ilma, kuna buss lihtsalt ei liikunud.

Üks väga andekas noor tänavamuusik kesklinnas

Oooo, nii palju vaba aega! Või ka mitte...

Eile oli väike Welcome to the Discipline talk LEL (Linguistics and English Language) osakonnal. Tuli välja, et nii inglise keele kui lingvistika tudengitel on tegelikult täpselt sama kursusemoodulite valik, lihtsalt kohustuslikud ained erinevad. Mõned, mis meil on kohustuslikud, on neil valikus ja vastupidi. Saime kätte ka tunniplaanid nii esimesele kui teisele semestrile. Esimene reaktsioon oli, et oh mul on nii palju vaba aega! Näiteks esmaspäev on täiesti vaba, 2. semestril teisipäev ja reede. Aga siis meenus fakt, et nad eeldavad, et igale koolis veedetud tunnile vastab 2-3 tundi iseseisvat õppimist. Eks see tunda annab, kui keeruline kõik tegelikkuses on.
Astusin eile läbi veel Societies Fairilt ja tutvusin erinevate klubide ja ühingutega. Leidus nii mõndagi huvitavat ja omamoodi kummalist - näiteks langevarjuhüpete klubi. Palju oli ka igasuguseid poliitilise suunitlusega klubisid alustades fashismivastastest ja sotsialistidest ja lõpetades samasooliste abielusid toetava ühinguga. Muidugi oli oma ühing olemas ka mõnel riigil - isegi Eestil, mis on küllaltki üllatav! Tore oli kohtuda kaasmaalastega ja vestelda eesti keeles. Sain Eesti kaarti, mille oma seinale riputasin - feels like home. Juba järgmisel reedel on eesti toidu ja joogi õhtu - ootan!

Avastasin ootamatult Eesti vapi Manchesteri muuseumist!

Nii, viimaks sain mingi osa esimese nädala kogemustest siin kirja. Nüüd tagasi külmetuse ravimisega tegelema.
 


Peace!

Viimane nädal kodus

Raske on olnud. Lõpusirgel, aga ikka raske.
Esiteks ei saanud seda ühikat, mida soovisin - see tähendab, et hakkan maksma üsnagi palju rohkem, kui alguses plaanitud (700 naela kanti kuus). Kust see raha tuleb? No idea... Õnneks võtsin ühika jaanuarini, sealt edasi tuleb siis korter leida. Üritan hakkama saada. Plusspool selle ühikaga (Dalton Ellis Hall) on see, et koht on rahulik, pargi lähedal. Ehk saab keskenduda õppimisele? Miinus on see, et toitlustamine on hinna sees. Miks miinus? Sest mulle meeldiks hoopis rohkem ise enda söögi eest muretseda.
Teine asi on see, et ühika ettemaksu (£400) maksmiseks kulus mul 3 päeva ja 15 minutiline kõne inglismaale. Tere... Küll jamad Swedbankiga, küll probleemid e-accommodation keskkonda sisselogimisega. Lõpuks tuli ikka SEBs teha virtuaalkaart ja alles siis sai asi korda. Õnn oli, et mul seal konto olemas.
Mis veel? Tuli ära teha Ryanairi online check-in, registreeruda airport collection service'sse (ülikooli 'Purple People' tulevad lennujaama vastu ja transporditakse ühikasse), registreeruda orientation weeki põhiloengule (valisin pühapäeva). Lisaks uurides tutvumisnädala programmi, siis seal on lihtsalt nii nii palju värki, milles tahaks kaasa lüüa.
Kolmas probleem on pagasiga. Kuna lendan Ryanairiga (mille kohta ma kuulsin, et lend Tallinn-Manchester suletakse varsti :((( ), siis otsustasin võtta ainult käsipagasi. Suure kohvriga ma ei teagi täpselt, mida teha. Plaanisin saata postiga järgi, kui nii odavam tuleb. Aga jah, praegu olen jällegi liiga läbi, et nende asjade üle rohkem mõelda, kuigi seda postitamise asja tuleks täpsemalt uurida. Pakin oma käsipagasisse nii palju, kui võimalik (et üle elada nt üks nädal) ja nii vähe, kui võimalik (kohapealt ostan esimeste asjadena kummikud ja vihmavarju :) ).
Nüüd naudin veel viimast nädalat kodus, kodutoidu peal elamist ja Hiiumaa rahu.
Tsauka :)

Viimaks kindel

Minu karu ja pall, minu sokid ja sall
Minu sammud ja teed, silmist valatud veed
Minu väikesed käed, minu päike ja päev
Minu unistus suur, kõik mis tuleb on uus.

Manchesteri siis. Nüüd on kõik kindel. Jaatav vastus saadud, ühikakoha taotlus saadetud, lennukipilet ostetud. Kohapakkumised tulid lõpuks ka nii Tallinna Ülikoolist kui Tartu Ülikoolist, aga sinnapaika need jäävad. Ei saa ju lasta aasta aega paberimajanduse vaeva lihtsalt torust alla. Kuigi järele mõeldes oleks vabalt võinud baka Eestis teha ja edasi välismaale minna, oleks saanud veel mõned aastad nautida rahvatantsu. Loodan siiski, et tulemas on väga lahedad kolm aastat ja loodan, et ma päris pankrotis ei ole koguaeg. Miks nii? Nimelt, kui saan taodeldud ühikakoha, siis kindlustab see iga kuu umbes 600-eurose väljamineku. Lisa sinna juurde veel toit, huvitegevus ja muud kulud. Ilusasti vähemalt 800 eurot kuus. Mille eest seda maksma hakkan? No idea. Elan õhust ja armastusest. Ja see, mille valisin, oli kõige odavam. Jamh, 4 maja, 1000 õpilast, korralik möll. Esialgu tegin taotluse jaanuarini, edasi prooviks kellegagi korterit üürida. Ehk tuleb odavam? Nõudlik ma pole, peaasi, et on koht, kus magada, koht, kus pesta ja koht, kus midagi natuke süüa teha. Ei, tegelikult on kindel plaan minna tööle, muudmoodi lihtsalt ei tule toime. Palgatase on õnneks Eestiga võrreldes ka ikkagi veidi teine. Muidugi tore oleks mõnest kohast veidi toetust ka saada, saatsin mõned paberid ära, eks aeg näitab, kas kasu ka.

Ärasõit on 14. septembril. Manchesteris tullakse kenasti lennujaama vastu ja transporditakse ühikasse. Algab tutvumisnädal täis igasugu huvitavaid asju. Plaan ise selline. Manchester on lisaks aktiivne e-kirjade saatja. Ikka üle päeva potsatab midagi postkasti, jälle uut infot, jälle newsletter. See on hea, kuigi väga aktiivselt ma neid ei loe :D Ka tavapostkastist leiab enamasti kord nädalas midagi. Just viskasin eile viis tühja ümbrikku minema, mis märkamatult vedelema olid jäänud lauanurgale.

Juba praegu mõeldes kripeldab veidi hinges, sõbrad jäävad ju kõik siia, sukeldun pea ees tundmatusse. Samas on sees kerge põnevus - võõras ja uus kõik. Kas ma saan hakkama? Muidugi saan.

Jälle samm edasi, loodetavasti

Paberid said täna viimaks Manchesteri poole teele pandud. Kuna mul oli väike segadus, et mida ja kuidas saata, siis kirjutasin ja küsisin aga palju targemaks ei saanud. Vastati, et vaja lõputunnistust ja riigieksamitunnistust (lisasin veel hinnetelehe ja ID-kaarti koopia igaks juhuks), originaali koopia + tõlge. Kuigi küsisin tõlkevormi kohta ka, vastust ei saanud. Lihtsalt tõlge. Otsustasin raha kokku hoida ja mitte hakata jamama mingite vandetõlkidega, kellele oleks tulnud maksta ulmelisi summasid. Tegin kõik ise ja võtsin lihtsalt  kooli kantseleist kinnituse ja pitsati alla ja korras. Või noh, ma loodan et on korras ja neile sobib nii. Kui ei, ju siis küsivad ise.

Vahepeal sain hetke ajel sellise toredusega hakkama, et saatsin öösel ilma põhjalikult asjaga tutvumata oma paberid SAIS-i kaudu ka Tallinna ja Tartu Ülikooli, esimesel inglise keele ja kultuuri erialale, teisel eesti ja soome-ugri keeleteadusele :) Olgu siin nii lahe kui tahes, nurumist küllaga ja kahju lahkuda, siiski on tõenäosus, et ma tegelikult ka kumbagi neist sügisel läheks 0,1%. Kuid siiski, ettevaatust pole kunagi liiast.

Lõpusirgel

Olen vahepeal selle blogi tänamatult unarusse jätnud. Mis siin ikka, kiire ülevaade möödunud kuude jooksul toimunust.

Edinburgh'st tuli vastus: kohta ei pakuta. Tahtmine peaga vastu seina joosta: mispärast ma ometi nüüd seda matemaatikat teen?!? Aga hilja juba kahetseda - kirjas nii UCAS kandideerimislehel kui ka ametlikul eksamilehel. Lisaks sellele mõistsin järsku, et mul ongi ainult kaks valikut: York või Manchester, kuna Sheffieldi lingvistika+filosoofia mind enam ei paelunud. Nimelt võtsin käesoleval aastal Tartu Ülikoolist "Eesti keele uurimise alused", "Sissejuhatus sotsiaalsesse ja poliitilisse filosoofiasse" ja "Infopädevus ehk miks Google'st ei piisa". Mulle said selgeks kaks asja: 1) filosoofiat ma õppida ei jaksa, kindlasti mitte poliitilist filosoofiat 2) keelte uurimine on õige suund. Üldse on see, et TÜ taolisi kursuseid pakub ülimalt hea ja soovitan soojalt kõigil võimalust kasutada ja oma silmaringi veidi avardada. Ehk saab niiviisi unistuste erialagi selgeks, nagu mul juhtus.

Järgmine samm minu jaoks oli Manchesteri ja Yorki võrdlemine. Uurisin kõikvõimalikke tabeleid, vaatasin pilte, vahetusüliõpilaseks mineku võimalusi, transpordiühendust... no ausalt, kevad käes, olin juba äärmiselt tegusast aastast väsinud ja väga põhjalikut seetõttu seda ette ei võtnud. Tagavaravariandiks panin Yorki ja põhivalikuks jäi Manchester, kuna sealt käivad odavad otselennud Tallinna ja kuna võimalused vahetusaastale minna olid märksa paremad. Lisaks on Manchester ikka korralikult suur linn ja tuleb ju see ka kunagi ära proovida. Vähemalt on kindel, et on palju erinevaid võimalusi huvitegevuseks!

Punkt number kolm: õppelaen. Kes veel ei tea, siis Suurbritannia valitsuselt on võimalik taotleda väga soodsate tingimustega õppelaenu. Rohkem infot siit http://www.direct.gov.uk/studentfinance-eu. Teadsin terve maikuu, et tähtaeg on 31. mai, aga millegipärast suutsin end liigutama hakata alles nädal enne. Ja oi, kus siis läks kiireks, kui mõistsin, et mul on veel vaja seda paberit ja seda paberit ja seda paberit... Viimane aasta on mind tõsiselt pannud kõikvõimalikku paberimajandust vihkama. Igastahes, tegin siis ID-kaartist jälle koopiaid, lasin direktoril panna allkirja ja pitsati juurde ning kirjutada, et tõendab dokumendi õigsust. Veel vanemate mingid palgaväljavõtted... ja posti ta läks, korralik pakk!

Möödus peaaegu kuu aega, vahepeal tulid ära eksamitulemused, sai lõpetatud kool kuldmedaliga... Aga õppelaenu koha pealt minuni mingit infot ei jõudnud. Kui tuli viimaks hetk veidi hinge tõmmata ning tulevik taas meenus, kriipis hinge pisuke mure. Ei teagi, kas saan üldse laenu? Kas paberid jõudsid õigeaegselt kohale? Võtsin end lõpuks kokku ja logisin süsteemi sisse ja - JESS! Sain laenu 100% ulatuses! Väga super! Ei peagi Inglismaal ringi käima, kaelas silt "Feed me".

Nüüd seisab teel ees veel viimane rändrahn: saata paberid Manchesteri. Iseenesest ei ole selles ju midagi keerulist, lebotan siin niisama sellal, kui klassikaaslased jooksevad mööda Eestimaa ülikoole ja vestlevad ja arvutavad... Kuid siiski. Kirjutasin just täna ülikooli, et küsida, kas ja mis ja kuidas on mul vaja dokumendid tõlkida. Sain teada, et vaja saata tõlgitud lõputunnistus ja eksamitunnistus. Huvitav, et enam ID-kaarti koopiat ei tahetud? Mis mind närib on see, et kuidas neid tõlkima peaks? Kas teha samuti, nagu tegin hinnetelehega, et lihtsalt ise kõik ümber inglise keelde ja korras? Ei, see vist nii lihtne ei ole. Loodan väga, et ei pea hakkama midagi notariaalselt kinnitama ja ulmelisi summasid välja käima... Aga see selgub arvatavasti homme, kui saan vastuse oma arupärimisele.

Lisan siia ka näited mulle tehtud kohapakkumiste tingimustest:
Manchester: 95% (or level 5) in G£mnaasiumi l£putunnistus
York: Estonia-Gumnaasiumi loputunnistus with scores of 5 in five individual subjects, plus Riigeksamitunnistus with an average of 85%
Sheffield: Award of Estonia Gumnaasiumi Ioputunnistus with 80% overall including 80% from English Please note this qualification is only valid with a state examination certificate.

Riigieksamite kohta ka: valisin matemaatika, inglise keele ja eesti keele. Tegelikult ma tulemusi avaldada ei tahaks, aga kui see kedagi aitab, siis olgu nii. Mate - 71, inka - 94, esta - 98. Kahest viimasest oleks rohkem lootnud, mates mõtlesin, et hea, kui 60 ära tuleb, seega olin meeldivalt üllatunud.  

Mainimata jäi veel, et vahepeal on postkasti uputamine kõikvõimaliku materjaliga muidugi endistviisi jätkunud. Ja see ka, et käisin vahepeal lingvistikaolümpiaadil - eelvoorus kolmas, lõppvoorus 12. koht. Oleks muidugi võinud paremini, aga pole paha, arvestades, et lõppvooru ülesanded ei olnud üldse minu teemasse, samas, kui eelvooru omad kuulusid lemmikute hulka. Hea on see, et 1.-4. juuli Vasknas lingvistikalaagris koos esimese 15. parimaga.

Lõpetuseks edasiõppimise seisukohalt ebaoluline, kuid meeleolukas uudis. Nimelt tuleb üks inimene, kellega Cambridges intervjuul tutvusime augusti lõpus mulle Eestisse külla. Just selliste lahedate isikute ja hetkede pärast soovitangi kõigil proovida, proovida, proovida, kandideerida, kandideerida, kandideerida - ka Cambridge'i! Raske on, aga ära tasub! Aa ja paar nädalavahetust tagasi tutvusin juhuslikult ühe eestlasega, kes asub sügisest Cambridge'is doktorikraadi tegema :)

Decisions, decisions...

Täna tuligi Cambridgest see kardetud e-mail: "sorry, but we are unable to offer you a place." Üllatunud polnud ma enam ammugi mitte - olin juba leppinud selle mõttega, et ma sinna siiski ei pääse. Kas ma kahetsen, et üldse proovisin? Ei, kohe kindlasi mitte! Lõppude lõpuks võitsin ma nii palju - unustamatu ja haruldase kogemuse, ülilahedaid uusi sõpru ja, mis peamine, teadmise, et ma olen potentsiaalselt Cambridge'i sobilik.

Nüüd aga tuleb hakata mõtlema plaan b-de ja c-de peale. Mis mulle veel praegu meenus, Sheffield saatis mulle juba teist korda kirja, et pakume sulle kohta :D. Paratamatult paneb veidi muigama, aga niipea, kui meenub, et see ülikool on minu nimekirjas viimane, muutub muie virilaks gimassiks... Kõigepealt aga vahekokkuvõte kandideerimisolukorrast:
Cambridge - pooled, rejected
Edinburgh - no decision yet
Manchester - offer
York - offer
Sheffield - offer (linguistics and philosophy)

Peas liigub praegu mitu erinevat mõtet, mida oma tulevikuga teha. Üks, üsna ahvatlev aga mõneti ebaratsionaalne võimalus on üldse mitte minna veel ülilooli, vaid veeta aasta millegi muuga tegeledes (mida saaks lingvistikaga siduda) ja proovida tuleval aastal Cambridge'i uuesti. Tuleb tunnistada, et kui oled korra juba selle ülikooi maitse suhu saanud, siis muud enam naljalt ei taha... Valik number kaks on minna ülikooli ja samas proovida Cambridge'i ikka uuesti järgmisel aastal. Kõik tundub lilleline, välja arvatud see, et sel juhul tuleks mul hakata Cami õppemaksu oma taskust maksma - Suurbritannia valitsus õppelaenu sellisel juhul ei annaks enam. Kolmas võimalus on minna ülikooli, saada oma baka kätte ja minna Cambridge'i magistrisse. Õnneks on mul aega veel pool aastat neid mõtteid kaaluda, vaadata, kuidas eksamid välja kukuvad... Ausalt, katsugu Edinburgh mulle mitte pakkuda kohta, ainult tema pärast ma mate eksami valisin! (õppetund: ära kunagi ütle pärast põhikooli lõpus kohustuslikku mateeksami sooritamist: "jess, ma ei pea seda enam KUNAGI tegema!" Ma pidin kaks korda: kümnendas ja nüüd...). Praegu tean ma kindlalt ainult ühte asja: Cambride'i lähen ma järgmisel aastal ikkagi - küllakutsed olemas :)

Vastus... ja olukord ikka sama!

Viimaks tuligi see oodatud ja kardetud kiri Cambridgest! Süda peksab sees! Ja mida ma loen - "Thank you for your application to Peterhouse. Unfortunately, we have not been able to make you an offer at the College at this stage. The strong competition for places this year has resulted in many good applicants being squeezed out." (mats ja maaühendus) "However, we have sufficient confidence in your abilities and potential to recommend you to the Inter-Collegiate Winter Pool, where your file will be available for consideration by other Colleges."

Selle peale ma isegi ei tea enam kas rõõmustada või kurvastada... mingi osa minust millegipärast arvas seda ette. Mulle meeldis Peterhouse, aga samas ma olen kindel, et Camis on kõik kolledžid väga normaalsed. Aga see ei ole põhiline. Lihtsalt ma olen jälle samas seisus tagasi - nokk kinni, saba lahti. Ühest küljest ma ei saanud kohapakkumist, teisest küljest küllap nad midagi ikka minus nägid, et ei otsustanud kohe lahti öelda. Veel kuu aega närvamist. Ma ei tea enam. Varsti lähen pitsarallile ja lihtsalt mugin.