Epilogue

Viimane postitus siia blogisse tõenäoliselt. Mõtlesin, et tuleks kirjutada, mis kogu sellest loost saanud on, kas otsused olid õiged.

Jäätunud meri

No work no pork

Tööle talvisel hommikul

Praegu tagasi vaadates ning hetkeolukorda hinnates ei kahetse mitte kui midagi. Elu kulgeb meeldivas rütmikuses, parajas tasakaalus töö ja lõbu vahel.

Eestise jõudes olin esmalt suurest pingelangusest nädal aega haige erinevate vaevustega. Sõitsin koju Hiiumaale ning lihtsalt rahunesin, mõtlesin elu üle järele. Sellest ajast on jäänud vaid hägused mälestused. Paar päeva pärast saabumist võtsin end kokku ning hakkasin uurima tööpakkumisi ning saatma laiali CV-sid. Paras aeg pool aastat koguda töökogemust. Ei kulunudki palju aega – täpselt poolteist nädalat – kui olin leidnud endale töö Tornimäe Mamosse. Olen selle valikuga väga rahul, töövahetused on esmaspäevast reedeni ning enamasti 10.30-15.00. Palgaga just hiilata ei saa, kuid see-eest on kollektiiv väga tore ning minu peamine tingimus (tööaeg nädala sees) on täidetud.

Rääkides noormehest, siis temal esialgu nii hästi ei läinud. Olles selle nimel, et mulle Manchesteri järgi tulla üles öelnud oma küllaltki hästi tasustatud töö ja jätnud maha sõbrad, ootas teda Eestis ees täielik tühjus erialasel tööpõllul. Kulus ligi kuu aega järjest süvenevat masendust, enne kui nüüd viimase nädala jooksul on asjad ootamatult liikuma läinud ning käe alla on saanud suisa kaks kursust ja normaalne tööpakkumine.

Hobbies make your life

Osa meie lõbusast reisiseltskonnast

Hakkasin uuesti käima rahvatantsus, nüüd siis Lee koosseisus, kus tantsib ka mu poiss/elukaaslane/noormees – kuidas iganes nimetada. Ka selle otsusega olen ülimalt rahul, seltskond on rõõmsameelne ja sõbralik, peagi saab koos ette võetud ka esimene tantsulaager. Nalja saab ja trenni saab. Trennist rääkides hakkasin uuesti käima jõusaalis ning otsustasin, et aeg oleks ka toitumine kontrolli alla panna. Manchester suutis sisemised süsteemid ikka põhjalikult rikki keerata – ka sellest sain alles hiljem aru. Esimese nädala jooksul Eestis ajasid vaheldumisi pea kõik toidud südame pahaks. Ainuke, mis sees seisis, oli kohupiim. Nüüd on olukord parem, kuigi liha ei taha ma endiselt eriti näha. Ei ole kunagi mõelnud taimetoitlaseks hakkamise peale, kuid tundub, et selle otsuse langetas keha juba minu eest.

Tunnen end kodus väga hästi. Olen taaskord leidnud palju uusi sõpru ning saanud väärtuslikke kogemusi. Alles eelmisel nädalavahetusel sai käidud Lõuna-Eestis Võrus ja Haanjamaal seltskonnaga puhkamas, matkamas ja saunatamas. Tegime läbi pisukese räätsamatka, sõime suitsuliha, imetlesime võrratult kaunist loodust ning tänasime kõiki kõigevägevamaid suurepärase ilma eest, mis sest, et külma oli vahepeal korralik -18 kraadi. Sel nädalavahetusel võtsin taas ette reisi koju Hiiumaale ning ka eelolevad nädalalõpud on sisustatud toredate koosviibimistega.

Mägedes matkamas

In conclusion

Mida kõigest sellest õppida? Kui on raske, ei tasu kohe käega lüüa. Kõlab tehtud otsuste taustal imelikult? Ei, tegelikult sugugi mitte. Mida ma selle all silmas pean, on see, et ei tasu tormata. Meie kahe ühine suure hurraaga UK-sse elamaminek oli ilmselgelt tormamine. Samas, sealt äratulek enam mitte. See oli läbimõeldud otsus, parim antud olukorras. Kuid meie esialgse tormamise tasuks oligi poisile üle kuu aja töötust ning mulle hunnik närvipinget. Kuid lõpp hea, kõik hea. Ja see ongi oluline, pidada vastu ning mitte alla anda. Igale tõusule peab järgnema mõõn ning igale mõõnale uus tõus. Ärgem hetikem meelt. Ja ärge arvake, et vaid seetõttu, et mina UK-st ära tulla otsustasin ning leidsin, et Manchester ei ole minule koduna sobiv paik ei pruugi see seda olla teile. Minu blogi eesmärk oligi anda adekvaatne ülevaade olukorrast tuues välja nii plussid kui miinused ja tee peal ette tulla võivad raskused. Teie, kes te veel alles plaanite oma suuri otsuseid tuleviku osas, võtke need faktorid ette ning tehke otsus enda eelistuste põhjal. Pole olemas kahte samasugust inimest, kahte samasugust juhtumit, kahte samasugust elu. Ja ka UK ei ole tegeltikult mingi koll, lihtsalt võõras keskkond, mis nõuab kohanemisaega.

Hommik Lõuna-Eestis

PS: Inglismaa tööandjad otsustasid ka viimaks kivide vahelt välja pugeda. Viimaste nädalate jooksul olen saanud paar pakkumist kohtadesse, millele kandideerimist ma isegi enam ei mäleta.

PSS: Kel huvi, siis minu tegemistega saab end kursis hoida aadressil kapiteen.blogspot.com. Noormehe värvikaid ütlemisi saab lugeda sitastsaiani.blogspot.com.

Jõudu!

Been there, done that

Pole jälle tükk aega kirjutanud, kuid enda kaitseks võin öelda, et elu on vahepeal olnud tõeline keeristorm. Sellest ka kohe lähemalt...

We're going home, buddy!

14. detsembril lendasin viimaks pärast ligi 40-päevast ootamist taas kodumaale, seekord veidi pikemaks. Manchesteri ülikoolis kestab jõuluvaheaeg punktipealt 14. jaanuarist 14. detsembrini. Otsustasin aega maksimaalselt kasutada ning selle kodus kõige kallimate seltsis veeta. Tegelikult oli 14. jaanuaril, reedel, veel üks tund, kuid sellest oli mul juba kergelt ükskõik. Hüppasin neljapäeva õhtul rongile Londonisse, mille pileti olin paar päeva varem vaid 19 naela eest soetanud ning siirdusin sealt edasi Lutonisse, sattudes muidugi vahepeal metroos veidi segadusse, kuid kohale ma jõudsin. Suurema osa ööst veetsin lennujaamas magamist teeseldes. Hommikul vara läks lennuk. Eestimaa pinnal maandudes käis kõhust läbi mõnus jõnksatus. Kuigi ei ole just suur pealinna fänn, on Tallinna lennujaama alati kuidagi väga kodune ja meeldiv minna. See on kindlasti kõige "soojem" lennujaam kus kunagi peatunud olen.

Christmas, Christmas time is near

Jõulud veetsingi kodus, mõnusasti pere seltsis. Vaatasin üle, mida järglased Kärda Ühisgümnaasiumis jõulukarnevaliks teevad, käisin uisutamas ja bowlingus, nautisin taaskohtumisi sõpradega ja veetsin üleüldiselt äärmiselt toredalt aega. Eksamid küll vilkusid kusagil silmapiiril, kuid see selleks. Leppisin endaga kokku, et hakkan nendega tegelema veidi enne aastavahetust - nii ka läks. Suur pluss on muidugi ka see, et Eestis on see talv eriliselt ilus ja lumerohke. Suusatama kahjuks ei jõudnud, kuid vanadusest nõdraks jäänud koera lumehanges kiusata sai ikka, kes selle peale ainult saba liputas ja rõõmustas nagu kogu ülejäänud peregi. Aastavahetus sai plaanitult Tallinnas veedetud koos õe ja teistega.

There's a big, a big hard sun

Jätkuvalt kõige koledam hoone Manis

Kuid siis ühel päeval muutus kõik. Nimelt tuli noormees minu juurde sellise jutuga, et tema ütleb nüüd oma töökoha üles, pakib oma seljakoti ning tuleb Manchesteri. Ei teadnudki esialgu, mida arvata. Manchester ei ole lihtne koht elamiseks. Võtsin kogu teemat poole tõsidusega, kuid kui poiss hakkas CV-sid liigutama ja kehtivat töölepingut uurima, sain aru, et tal on tõsi taga. Mis seal ikka, mina olin õnnelik, kuigi veidi hirmul, kui tervele portsule saadetud CV-dele ei olnud ei mina ega tema juba mitme nädala jooksul ühtegi vastust saanud. Sisendasin siiski endale, et kõik läheb hästi ja me saame hakkama. Plaan oli selline: mina muudan oma lennu ära 9. jaanuariks, ostame temale ka pileti, vahepeal uuendan mina oma ID-kaardi ära, et me hiljem Suurbritanniasse lõksu ei jääks, kuna arvestatud sai, et tagasi vist enne jaanipäeva ei jõua. Lennuajaks planeerisime 9. jaanuari, kolmapäeva, just sellepärast, et oleks veidi aega ringi vaadata enne minu esimest eksamit, mis pidi olema 15ndal. Nende vahepealsete päevade jooksul otsime endale korteri ja soovitavalt ka töökohad. Finantsi oli meil nii 1100 euro ringis. Kõik korras?

Palju majad pärinevad 50-60ndatest

Let me tell you a story...

Jõudsime siis ilusti-kenasti Lutoni lennujaama, teadsime, et peame seal kiirustama, et rongi peale jõuda. Selle rongi, mille kohta me arvasime, et peaks olema odav. Aga võta näpust! Kassas makstes, kus meil oli vaevalt viis minutit aega, saime teada, et kahepeale kokku läks 128 naela. Tuli teha kiire otsus: võtta või jätta. Mis seal ikka, võtsime ja tundsime rongis rahamaitset suus. Nottinghamis oli ümberistumine, selleks ajaks olid kõhud juba päris tühjad. Otsisime esimese ettejuhtuva kohviku perroonilt ning saime endale soolase 15 naela eest paar võikut, muffinid ja veepudeli. Masendus tikkus peale.

Sodi..

Õhtul kuue paiku jõudsime Manchesteri. Viisime asjad ühe sõbra tuppa, kes oli lahkesti lubanud meil seal pühapäevani pesitseda, ning suudusime minu endisesse ühikasse voodiriiete ja muu vajaliku järgi. Olgu öeldud, et Manchester ei ole väike ega soe linn. Tundsin, kuidas saapad jalgu tapavad. Asjad käes, hüppasime läbi Lidlist, et omale veidi võikueinet osta õhtuks, vaesed rotid nagu me olime.

And the hunt begins

Järgmisel päeval alustasime oma korteriotsinguid. Jalutasime ühest kinnisvarabüroost teisse, helistasin sinna ja kolmandasse kohta ning tulemus oli kokkuvõttes suhteliselt nullilähedane. Lõpuks siiski suutsime kokku leppida ühe korteri vaatamise. Ütleme nii, et palju inimlikku seal ei olnud, ei hinna ega tingimuste poolest. Külmetasime. Läksime tuppa magama. Järgmine päev möödus suht samas vaimus. Üks korter, mida otsides veetsime pool hommikut, sai välja renditud vaid hetked enne seda, kui saabus meie kord vaatama minna. Järgmine korter oli küll ilus ja kena, kuid üüri nõuti nii: töötate täiskohaga? ei. Õpilased? jah. Siis sissemaks + kuus kuud. Sinna see mõte jäi. 3500 eurot ei ole meil küll mitte kusagilt sedasi paugupealt võtta. Lonkisime nukralt oma võimalusi kaaludes tagasi tuppa. Tööd ega ühtegi vastust ei olnud meist kumbki ikka veel saanud vaatamata sellele, et CV-sid hakkasime saatma detsembri keskpaigast. Ja neid sai saadetud ikka sadades.

All you have to decide is what to do with the time given to you

Lõpuks jäid sõelale kaks valikut:
1) Jääda Manchesteri, mina rendin endale labürintühikas ühe 3x4 toa ja poiss elab seal illegaalselt. Kuid see oleks tähendanud siiski ligi 400-eurost väljaminekut iga kuu. Esimese kuu me elaks üle, kuid mis saab edasi? Kust tuleb see raha? Pealegi need elamistingimused ei oleks enam inimlikud.
2) Minna tagasi Eestisse, jätta ülikool pooleli, järgnevad kuus kuud töötada ning sügisest minna Tartu Ülikooli. Kahtlemata rahaliselt vägagi võimalik variant.

Istusime ja mõtlesime ja olime masenduses... kaua. Kuid mida sa ära teed, raha ei kasva puu otsas? Teiseks, hakkasin mõistma, et minu pideva kurbuse põhjuseks Manchesteris ei olnud mitte kallitest inimestest eemalolek, vaid linna enda masendus. Varem või hiljem oleks see saanud saatuslikuks. Siinkohal ma ei väida, et Manchester on tingimata kole koht - igaühel on siiski erinev maitse ning tean inimesi, kellele see tõepoolest meeldib. Minule mitte.

Fate plays its tricks

Bussis

Meil ei olnud aeega kaotada, sest pühapäeval tuli toast välja kolida. Otsus sai langetatud, kuid nagu saatuse vandenõuna olid salapäraselt kadunud kõik Ryanairi esmaspäevased lennud. Pärast kultuurišokki, räsitust, kodutust, töötust ja vaesust otsustasime, et midagi peab siin ilusat ka olema - London. Pühapäeva õhtul pakkisime oma kotid, ning kella seitsme paiku suundusime bussiterminali poole (seekord olin piisavalt tark, et piletid ette osta ning veenduda, et need oleksid kõige soodsamad). Buss ise pidi väljuma 23.50 ning Londonisse jõudma 5.30. Piletid saime kahepeale vaid 14 naelaga. Kuna meil oli mitu tundi aega, siis algul mõtlesime seda sisustada lihtsalt bussijaamas oodates, kuid sinna jõudes selgus, et see koht on külm kui hauakamber - mitte ühtegi küttekollet! Piinlesime pea kolmveerand tundi, üritades igal viisil sooja saada. Samal ajal oli väljas hakanud sadama lörtsi. Kes on Inglismaal käinud, teab, et sealne külm on Eesti omast väga erinev. See on niiske ja jäine, poeb läbi ka kõige paksemast kasukast ja eriti veel mu katkiste ninadega saabastest.

Ühes sarnases oli ka
meie hotell

Võtsime oma kohvrid näppu ning veeresime esimesse ettejuhtuvasse restorani plaaniga tellida midagi suvalist ning istuda seal ja venitada söömisega, et vähekenegi sooja saada. Suutsime seal oma aja maha visata, kuid mina täielikult sooja ei saanudki - süüdlasteks võib endiselt lugeda läbiligunenud sapaid. Vahepeal kerkis meie teele veel teine takistus. Nimelt Megabus, millega me reisisime, lubas igal reisijal võtta kaasa ühe käsipagasi ja ühe suure koti, meil aga oli kahepeale viis kotti. Imekombel bussijuht seda ei märganud ning pääsesime probleemideta peale. Hakkasime just kergendatult hingama - viimaks saab puhata, istuda, magada - kui selgus, et buss oli täis. Bussijuht suunas meid istuma kõige ette. Rõõmustasin esialgu: nüüd näeme kõike, kust läbi sõidame. Kuid niipea kui ennast istmele maha toeatasin, sain aru, et sellega veel seiklused lõppenud ei ole. Iste oli äärmiselt ebamugavalt 90-kraadise nurga all ilma vähimagi võimaluseta seda reguleerida. Minu turvavöö oli katki ning mitte miski peale minu enda käte, mis istme külge klammerdusid, ei takistanud mul läbi esiklaasi lendamaist, kui bussijuht oma järske pidurdusi ja hullumeelseid kurve ellu viis. Lisaks sellele ei töötanud bussis soojendus ja konditsioneer puhus järjepideva rahuga meile oma jäist hingust. Olukorda ei leevendanud ka bussijuhi otsus igas peatuses meie kõrval olev uks kümneks minutiks pärani lahti jätta. Nii kulges meie reis Londonisse, külmununa, silmatäitki magamata, väsinuna ja ärritatuna.

London - The City of Dreams?

5.30 saabusime Londonisse. Olin kui üks hiiglaslik haavaleht. Kõmpisime kiirelt hotelli juurde, mille check-in teadsime algavat alles kella kahest, lootuses kohvrid sinna jätta. Astusin sisse väikesest tüüpilise Londoni ridaelamu uksest ning vaatasin ringi. Arvuti töötas, kuid majas valitses vaikus ja tühjus. Avasin receptioni juurde viiva ukse, kuid seal oli kõik pime. Hakkasin just käsi laiutades tagasi tulema, kui korraga ilmus sama ukse vahele uniste silmadega nägu küsides, mida soovime. Saime oma kohvrid tasuta jätta haigutava ja endiselt poole silmaga unemaailmas oleva noormehe hoolde ning suundusime taas uksest välja. Muidugi pakkus ta meile ka võimalust kohe tuba võtta, kuid see oleks tähendanud topelthinda. Otsustasime raha kokku hoida. Õue astudes läbistas lõikav külm taas kampsuneid ja mantlit. Kõndisime tagasi bussijaama lootuses seal veidi sooja saada, kuid nagu Manchesteri omagagi, oli see taaskord täiesti kütteta. Lõdisesime kuni hotellitoa eest topelthinna maksmine tundus täiesti mõistlik ning jalutasime sinna tagasi. Kohapeal aga selgus, et kõik kaheinimesetoad olid kinni. Nüüd juba veidi virgema olekuga noormees pakkus meile sama raha eest suurt peretuba, milles aga oleksime saanud olla vaid vaevu neli tundi. Otsustasime, et sellel ei ole siiski mõtet.

Taksoderivi

Sleepwalking

Soe koht!

Viimaks oli kell tiksunud seitsme peale ning lähedalasuv kaubanduskeskus avati. Innukalt tormasime läbi ukse lootuses leida üks mõnus soe koht, kus korraks maha istuda. Sooja seal väga ei olnud, küll aga olid lauad ja toolid. Suikusime nendel mõnusasse unne. Umbes pooleteise tunni pärast kuulis poiss kõrva ääres raadiosaatjat ning silmi lahti lüües märkas ähvardava olekuga mustanahalist turvameest, kes käskis meil kui kodututel sealt kiiremas korras uttu tõmmata. Ajasin unise pea laua küljest lahti ning suundusime taaskord jahtima soojust. Probleem number kaks: kell ei olnud veel üheksa ja seega olid kõik kohvikud ja pubid kinni. Vantsisime senikaua, kuni hakkas juba veidi soojem ja lõpuks leidsime ka koha, kus neli tundi teed juua. Kella kaheks taas hotelli jõudes ja viimaks tuppa pääsedes tundus see tõelise õnnistusena. Kõigest 33 naela eest olime saanud oma vannitoa, korraliku teleka, mikroka, veekeetja ja mida kõike veel. Üks probleem oli siiski... voodi madrats oli ilmselt näinud enda peal nõnda palju sooje kehi, et moodustas väikese munamäe. Mõlemal pool ääres olid lohud, mis sujuvalt saatsid sind rullides su enese kohvrisse, kui söandasid pikali heita. Selleks hetkeks olime aga mõlemad juba nii väsinud ja läbi külmunud, et meil oli suhteliselt ükskõik. Sooja dušši alt läbi ja otse magama. Suikusime pea kaheksani õhtul, ärkasime korraks, sõime veidi ja magasime veel kuni järgmise hommiku kella üheksani. 10.30 pidime olema toast kadunud ja taas kodutud.

With cameras and awed faces

Et vähegi leevendada läbielatud raskusi, otsustasime oma Londoni-tripist teha turismireisi. Veetsime kogu teisipäevase päeva mööda linna ringi jalutades ja vaatamisväärsustega tutvudes: Houses of Parliament, Big Ben, St. Paul's Cathedral, The Tower, Tower Bridge... ja muidugi ka hiljuti püstitatud "majakas" The Shard. Toweris käisime ka sees ning giidiks sattus meile küllaltki äärmusliku briti huumoriga Beefeater. Kokkuvõttes kujunes päev väsitavaks, kuid huvitavaks.

Ahjaa, seekord oma kohvreid hotelli jättes pidime iga kohvri pealt maksma kaks naela... kokku kümme. Küllap meil vedas, et öiseid rändajaid vastu võtnud noormees nii unine oli.
Kell 21.00 sättisime end bussi peale Lutoni lennujaama. Selle saime kahepeale veidi alla kaheksa naelaga. Lennujaama, kus pidime öö veetma, jõudes üllatusin, kuna kõik tavaliselt meiesarnaste vaeste inimeste poolt ööks hõivatud tugitoolid olid vabad. Tõmbasime end mugavalt kerra ning magasime. Või minu puhul tähendas see pigem pingsat üritamist. Tundsin vaikselt, kuidas pea lõhub.

Let the fewer strike you down

Lennujaama "söök"

Lennureis kodumaale möödus kusagil uneilma ja peavalu vahel. Tundsin kergendust, et viimaks väntsutused läbi on. Tahtsin vaid puhata ja magada. Sõber tuli lennujaama autoga vastu ning viis koju ära. Leppisime küll omavahel kokku, et ei jää magama, kuna vaja on taas unerütm paika saada, kuid mina tundsin, kuidas üha enam ja enam ära väsin... ja peavalu üha kasvas. Lisaks teadsin, et paberimajandus ülikooliga on endiselt poolik ning vajab tähelepanu. Tegin selle ära ning andsin siis alla. Kraadisin. Palavik. Jess. Jälle kodus, jälle haige... ja seda siiamaani.

The road ends at a crossroad

Siin lõppeb minu Manchesteri-saaga. Kuid iga lõpp on millegi uue algus, kas pole? Sügisel ootavad juba uued tuuled, uued kohad... Tagasi vaadates ei kahetse ma absoluutselt mitte midagi. See on hindamatu kogemus, mis on kahtlemata muutnud mind palju tugevamaks. Kuigi jah, võib-olla mitte tervise poolest. Siinkohal ongi paras aeg soovitada: külastage Inglismaad, nautige seda, kuid ärge elage seal. See riik oskab teid nülgida. Mina näiteks pole viimase kahe aasta sees nii palju ja nii hullusti haige olnud kui viimase viie kuu jooksul. Tunnen, et olen teinud õige otsuse. Ei ole mõtet ohverdada oma tervist, raha (mida ilmselgelt ei olnud ikkagi piisavalt), suhteid ja hingerahu mingi diplomi pärast. Lihtsalt ei ole. Hinnake oma väärtust ja seda, mis teil olemas on!

Double lives

Hanging with the clouds

Pole ammu korralikult blogi pidanud, kuid see ei tähenda, et midagi toimunud ei oleks. Pigem vastupidi - toimunud on küll ja veel.
Oktoobri lõpu poole, umbes nädal enne lugemisnädalat jäin ootamatult haigeks. Mõtlesin, et mis see läheb üle, aga ei, aina hullemaks läks. Kogu jõud kadus, söögiisu kadus, istusin toas ja lasin tunde üle, kuna lihtsalt ei jaksanud. Viimaks siis jõudis kätte kauaoodatud reedene päev, 26. oktoober, mil startisin Eesti poole. Kell üks öösel pakkisin aeglaselt ja vaevaliselt kotti, kella kahe paiku suundusin bussipeatusesse - siiamaani ei saa aru, mis värk brittidel külmaga on?! Noored neiud kakerdavad keset ööd kokteilikleidikestes ringi, mina olen mantlis ja värisen (osalt küll palavikust). Vaatasin kella, vaatasin teed, hakkasin juba hetkeks muretsema, et ehk ajasin bussiaja segamini, kuid viimaks see siiski tuli. Pool teed loksusin koos lärmakate peolistega, kuid mida kaugemale campuse-alast, seda vaiksemaks jäi bussis. Lennujaama jõudes ei poetanud keegi enam sõnakestki.

Manchesteri lennujaam

Tegelikult olin igaks juhuks varutunud päris palju aega, kuna teadsin, et ei jaksa väga teha midagi, sealhulgas kiiresti liikuda. Tatsasin bussipeatusest 3. terminali vist 20 minuti asemel ligi kolmveerand tundi. Kuna ikka veel oli aega ja kuna ükski tabloo ei näidanud veel millisest väravast Ryanairi lend Tallinna väljub, siis otsustasin sõna otseses mõttes maha istuda ja midagi nosida. Banaan! Jess!
Selleks ajaks, kui viimaks turvakontrollist läbiminek meenus, oli sealne järjekord kasvanud ootamatult suureks ning korraga avastasin, et mul ei olegi enam nii palju aega. Hakkasin vaikselt muretsema. Õnneks sujus kõik ilusti, sain läbi ja jõudsin lennukile. Vahetult enne seda oli keegi just Facebooki postitanud pildi lumisest Tallinnast - viimaks siis jõudis see sinna ka!
Lennukirattad kerkisid nõksatusega maast, tundsin rõõmujoovastust: varsti olen kodus! Lend ise möödus üllatavalt rahulikult, tukkusin veidi ning olingi Tallinnas kohal lausa 20 minutit enne planeeritud maandumisaega ja seda vaatamata alles maha sadanud lumele. Öelge, mis tahate, minu jaoks on Ryanair OK.
Tagasi kodus veedetud aeg möödus nagu uni. Pea kõik näod sai uuesti üle vaadatud ja haigusestki lahti saadud. Tegin valmis esimese ja siiani ainukese kodutööks antud essee, käisin vaatamas Lee tantsuproovi ja pühapäeval oli Uute Tantsude Konkurss. Niiiiiii hea!

Paraku tuli esmaspäeval, 5. novembril, tulla tagasi reaalsusesse, käia ära haigekassas ja avastada, et ravikindlustus aegus juba septembris ning siis hüpata lennuki peale...

Inglismaale tagasi jõudes tervitas särav päike ja üldiselt varasügisene meeleolu. Millegipärast loksus buss lennujaamast Oxford Road, St Mary's peatusesse ligi tund aega kauem, kui öösel sõites, kuigi liiklust väga ei olnud. Tegime vist suurema ringi. Ja meenub veel, et Tallinna lennujaama turvakontrollis oli tore intsident: "palun tehke oma püksilukk lahti". Miks ma teile oma pesu näitama pean?!?

Eesti...

...Inglismaa

Eat all the food!

Viimased nädalad on toiduga nii lähedalt seotud olnud, et selle kohta tuleb eraldi lõik teha. Dalton-Ellise kokkadel on kombeks korraldada nii umbes kord kuus teemaõhtusöök. Siiani olen käinud India ja Hiina söömaaegadel. India kohta ülteks väga hea, kuna olen üleüldiselt vürtsikate toitude austaja. Indiast pärit immigrandid on muidugi ka Manchesteri oma jälje jätnud. Umbkaudu 500 meetrit ühikast asub piirkond nimega Curry Mile, mis on täis india poekesi, restorane jms. Jalutasin seal ühe korra üksinda, tagasi väga ei tõmba. Kerge Mumbai slummi tunne. Eileöine koos ühe kohalikuga ühikasse vantsimine ning teel kuuldud jutud ei aidanud kaasa. Sain teada, et Manchesteril on Suurbritannias kerge "paha poisi" maine, kuna aastaid tagasi oli siin kuritegevus laes, gängisõjad, tulistamised ja mida kõike veel. Ja mina jalutan suurema osa ajast rahumeeli üksi ka öösiti ringi... Ei ole eriti tark tegu, tean, ja ei soovita nii teha. Selle huvitava infokillu Manchesteri kohta tähelepanuta jätmine, eks see ole mu enda laisa taustauuringu süü enne siia tulekut.
Hiina toidu kohta ütles Jaapanlannast sõbranna, et see ei kõlba kassi saba alla ka mitte. Kuigi ma toidu maitset ega midagi haiguse tõttu väga ei mäleta, siis õnneküpsis oli küll tore. "Mõtle pikalt enne, kui järgmisel neljapäeval ühelegi küsimusele vastad." Kahju, aga ei meenu küll, et keegi nädala pärast ehk siis järgmisel neljapäeval Eestis olles üldse midagi küsinud oleks.

India õhtusöök

Karri!!

Hiina õhtusöök

Hiina lipp sööklas

Õnneküpsis - ma ei mäleta, mida mult järgmine neljapäev küsiti :D

Järjekorras kolmas rikastav kogemus toiduga oli Korea-Jaapani restorani külastamine. Ekspert, Jaapanist pärit Mai, õpetas pulkadega sööma, mis tegelikult ei olegi väga keeruline. Hea on see, et niiviisi ei ole võimalik toitu kiiresti sisse lahmida (eriti kui tegemist on riisiga), seega kokkuvõttes saab kõht kiiremini täis vähema söömisega. Toit meeldis ka - vägagi oodatud vaheldus Dalton-Ellise rasvapommidele.

Korea toit, mille nime ma kokku lugeda ei suutnud

Korea suupisted

Õppimas pulkadega söömist

Aga see ei ole veel kõik! Vahetult pärast kodumaalt ühikaelu juurde naasmist ilmusid seintele must-valged plakatid, mis reklaamisid peagi aset leidvat pidulikku õhtusööki kellegi tähtsa mehe auks, kes siin 19. sajandi viimastel aastatel elas. Olgu nii, pidulik õhtusöök siis... Tõmbasin kapist midagi vähe kenamat kui lõhkised teksad selga ning suundusin sõpradega söökla poole. Meist jaluas mööda kamp frakkides noori. Okou... Tekkis väike hirm, kuna keegi meist ei olnud arvestanud, et nad piduliku all tõepoolest pidulikku mõtlevad. Ning siis sisenesime oma vanasse heasse söögisaali ja... wow, mis siin toimunud on?? Valged linad, dekoratsioonid, volditud salvrätikud... mingi restoran? Oleme ikka õiges kohas? Potsatasime lähimasse lauda maha ning pärast pikale veninud minuteid mis kulusid, et jõudmaks mõistmisele, et süüa ei saagi kohe, korkisime veinipudelid lahti. Lõppkokkuvõttes ootasime ikka pääääris kaua, mingil ajahetkel saabusid pikkades keepides ilmselgelt väga tähtsad onud ja tädid ning istusid kõige kuninglikumasse lauda ja siis algas laud haaval järjekorratamine söögileti juures. Veel ootamist... Kokku kestis kogu trall vist üle kahe ja poole tunni, kuid toit oli see-eest parem kui tavaliselt.

Matthewga üritamas sulanduda ülipidulikku seltskonda

Pidulik õhtusöök - Diego ja Sara olid tähtsad

Celebrations and occasions

Sujuvalt pidulikust õhtusöögist kõikvõimalike muude tähistamiste juurde. Enne haigeks jäämist ja Eestisse põgenemist otsustasime teha väikese niisama ringichillimise õhtu, lugemisnädal ju tulemas ning kõik laiali lendamas. Kogu seltskond ikka kahjuks tulla ei saanud, aga tore oli siiski. Algus sai tehtud Dalton-Ellise kõrval The Rampant Lionis, edasi suund The Ford Madox Browni. Teemad kiskusid väga huvitavaks... Jaapan + seksuaalharidus = sellist kombinatsiooni ei ole veel välja töötatud. Tegelikult on väga huvitav vaadata-kuulata-mõista, kuidas eluteistsugustes kultuuriruumides korraldatud on.
Jah, pildil on shisha (vesipiip) ja mida kõike. Lubasin hoida seda blogi ausa ja informatiivsena, seega ei hakka midagi Photoshopiga ründama. Selline on elu, ei promo midagi, igaüks peab tegema iseseisvalt enda valikud.
Jõudsin Eestist tagasi ning maandusin sünnipäevakeerisesse. Kuna Diego, Vicente ja Katrin otsustasid kõik väärikalt vananeda, siis tuli nende auks loomulikult midagi huvitavat teha. Oma päris sünnipäeva-päeval, mis oligi 5. november ehk päev, millest suure osa olin jõudnud veeta erinevates transpordivahendites loksudes, ringi tatsates ja lennukist pilvi vaadates, korraldas Diego Sutherlandi majas väikese peokese, torti ja värki ja puha. Muidugi, mina olin juba kümneks õhtul nii väsinud, et otsustasin tagasi Fiddes'isse tuikuda, vaatamata püüetele füüsiliselt takistada. Ei jaksanud, järgmine päev oli vaja loegusse ka jõuda.
Suurem sünnpäevade ühistähistamine leidis aset reedel hispaaniapäraselt La Tasca restoranis. Kergelt kummaline õhtu, aga nalja peab saama! Ja muidugi, hispaania toit saab jälle minult plusspunkte, eriti churros + šokolaad... mmmmm... Lubasin endale vaikselt, et teen neid millalgi Eestis.

Chill enne lugemisnädaks lahkuminekut The Rampat Lionis

Hispaania söök

Diego sünnipäevatort

Diego, Vicente ja Katrini sünnade tähistamine La Tascas

The water creeps to my chest

Elu Manchesteris on leidmas oma rütmi. Väike kodumaakülastus aitas tegelikult palju ning seadis mõtted uuesti joonde. Tulin tagasi seekord teades, mis mind ees ootab ja kuidas tegutseda. See on ka muidugi täiesti tõsi, et olles kodust eemal, muutub ka kujutluspilt sellest. Hiiumaast on saanud minu meeltes tõeline paradiis, pelgupaik. Mõistsin selle saare väärtust tegelikult alles paar nädalat enne lahkumist augustis Hiiumaad sõbrale tutvustades. Mäestused tekitavad tahtmise olla tagasi suves, keset metsi ja merd, suurlinnamürast eemal.
Kahjuks tundub, et Manchester käivitab minus halva õnne soone. Ehtne näide on käesolevat nädalat sisustanud probleemid ühikamaksuga. Ühel ilusal hommikul paar päeva tagasi avastasin postkastist kirja, mis teatas: "According to our records you have an outstanding balance on your University account.". Ja rohkem mitte mingit selgitust, ainult telefoninumber ja Student Services Centre aadress. Mida see peaks tähendama? Võtsin kätte, helistasin, küsisin, milles probleem. Selgus, et mul oli eelmisest ühikamaksust 7 naela kuhugi müstilisel viisil kaduma läinud. Ooookei. 7 naela siis 7 naela. Selle sama seitsme naela pärast pidin järgmine päev jooksma Student Services Centre'sse, kust mulle öedli, et ups tegelt sa oleksid pidanud Accommodation Office'sse minema. Vastasin, et helistasin eile ja mul kästi siia tulla. Nii, 10 minutit aega tunni alguseni. Kas jõuan peahoonesse Accommodation Office'sse? Proovida võib. Sealt öeldi mulle üldse, et mis seitsmest naelast sa räägid. Jah, maksin selle Student Services Centres ära, aga mida mida mida? Las jääb. Sain veel positiivse üllatuse, et alates 21. novembrist on mul 14 päeva aega, et järgmine ühikamakse ära maksta suurusjärgus £843.83. Ma ei hakka seda isegi parem ümber arvutama eurodeks. Valus on. Kirikurott. Suurepärane SEB pank otsustas ka minuga koostööd teha ja panna ülekannetele mingid fantoomlimiidid. Jamasin-helistasin-orgunnisin sellega pool tänast päeva ja andsin siis alla. Tuleb esmaspäev, ehk on targem... Rääkisin juba kokku ka, et kolin 14. detsember välja, kuna niiviisi on väike võimalus, et juhul, kui leidub keegi, kes soovib Dalton-Ellises peavarju leida, siis tema saab minu toa endale ning mina ei pea kuu aega tühja maksma.
Lisaks kõigele tunnen praegu, et keegi tegutseb jälle mu kurgus ning üleeilsest sain esimest korda elus teada, mida tähendab valutav põlveliiges.
Tõenäoliselt kõlab see tekst meeletu vingumisena, kuid tegelikult tunnen, et saan praegu lihtsalt intensiivset elukooli. Koduseid töid on endiselt üllatavalt vähe - aus olles pean ütlema, et selle vähesega pole ka palju tegelenud. Pigem rakendan ennast koolivälistes tegevustes: tantsin, organiseerisin Eesti rahvatantsu tunnid ja hakkasin õpetama (oi, sellest võiks ka terve romaani kirjutada - esimene tund toimus neljapäeval, 22. novembril), otsin tööd endiselt ja käisin eelmisel nädalavahetusel Lake Districtis matkamas. Homme siis jälle seisab ees sünnipäevakene. Selle suhtes on veidi segased emotsioonid... Olen varem ka maininud, et tunnen ennast keskmisest Manchesteri ülikooli tudengist kõvasti vanemana, kuna lihtsalt ei ole seda vajadust pidevalt pidutseda ja koos ringi jõlkuda-mitte midagi teha. Tänagi otsustasin veeta õhtu parem rahulikult toas blogi kirjutamist lõpetades - olen seda niigi juba mitu nädalat edasi lükanud.
Käisin üks päev sõbraga kesklinnas ning laskusime väga pikka ja filosoofilisse arutellu oma probleemide üle. Jõudsin viimaks järeldusele, et kõige suurem probleem, mis mind saabumisest saadik närinud on, on nn topeltelu elamine. Üks elu Eestis, teine siin, mõlemad lombakad. Ühest küljest üritan hoida suhteid lähedaste ja sõpradega kodumaal, teisest küljest leida mingi toetuspind siin. Eile enne tantsutundi Helinaga kokku saades mõstsin järsku, et ei räägi eesti keeles rohkem, kui Skypes kodustega. Hirmutav veidi. Kindlasti on sellel mingi mõju ka mu sõnakasutusele kirjutamisel. Kuid tagasi topeltelude elamise juurde - see on nagu kahe majapidamise juhtimine samal ajal. Saaks ühe kõrvale heita, oleks kõik korras. Kuid minu jaoks on Eestis liiga palju, seega see variant ei tule kõne alla. Tuleb hakkama saada! Mõnikord kadestan sõpru siin, kes on lahkunud kodumaalt pigem vabastava tundega ja jätnud kõik selja taha.
Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi kõik liigub nüüd kõvasti sujuvamalt kui esimestel kuudel, siis ikkagi juhtub mõni päev nii, et tuppa jõudes ning magamaminekuks valmistudes käib peast läbi mõte: miks see kõik, mille nimel ma pingutan ja rabelen ja organiseerin asju? Miks inimesed endale vabatahtlikult piina tekitavad? Paraku on nii, et teatavad elus edukaks olemise oskused tulevadki ainult läbi tule ja vee. Kuigi raskusi on kohati meeletutes kogustes, siis tulemuseks on loodetavasti parem ja targem inimene.

Vihm

Koosolekuruum Dalton-Ellises

PS: Täna sain üsnagi kummalise komplimendi osaliseks The Midland hotellist tööd otsides: "You have a very nice soft quality to your voice. Where are you from?"