Decisions, decisions...

Täna tuligi Cambridgest see kardetud e-mail: "sorry, but we are unable to offer you a place." Üllatunud polnud ma enam ammugi mitte - olin juba leppinud selle mõttega, et ma sinna siiski ei pääse. Kas ma kahetsen, et üldse proovisin? Ei, kohe kindlasi mitte! Lõppude lõpuks võitsin ma nii palju - unustamatu ja haruldase kogemuse, ülilahedaid uusi sõpru ja, mis peamine, teadmise, et ma olen potentsiaalselt Cambridge'i sobilik.

Nüüd aga tuleb hakata mõtlema plaan b-de ja c-de peale. Mis mulle veel praegu meenus, Sheffield saatis mulle juba teist korda kirja, et pakume sulle kohta :D. Paratamatult paneb veidi muigama, aga niipea, kui meenub, et see ülikool on minu nimekirjas viimane, muutub muie virilaks gimassiks... Kõigepealt aga vahekokkuvõte kandideerimisolukorrast:
Cambridge - pooled, rejected
Edinburgh - no decision yet
Manchester - offer
York - offer
Sheffield - offer (linguistics and philosophy)

Peas liigub praegu mitu erinevat mõtet, mida oma tulevikuga teha. Üks, üsna ahvatlev aga mõneti ebaratsionaalne võimalus on üldse mitte minna veel ülilooli, vaid veeta aasta millegi muuga tegeledes (mida saaks lingvistikaga siduda) ja proovida tuleval aastal Cambridge'i uuesti. Tuleb tunnistada, et kui oled korra juba selle ülikooi maitse suhu saanud, siis muud enam naljalt ei taha... Valik number kaks on minna ülikooli ja samas proovida Cambridge'i ikka uuesti järgmisel aastal. Kõik tundub lilleline, välja arvatud see, et sel juhul tuleks mul hakata Cami õppemaksu oma taskust maksma - Suurbritannia valitsus õppelaenu sellisel juhul ei annaks enam. Kolmas võimalus on minna ülikooli, saada oma baka kätte ja minna Cambridge'i magistrisse. Õnneks on mul aega veel pool aastat neid mõtteid kaaluda, vaadata, kuidas eksamid välja kukuvad... Ausalt, katsugu Edinburgh mulle mitte pakkuda kohta, ainult tema pärast ma mate eksami valisin! (õppetund: ära kunagi ütle pärast põhikooli lõpus kohustuslikku mateeksami sooritamist: "jess, ma ei pea seda enam KUNAGI tegema!" Ma pidin kaks korda: kümnendas ja nüüd...). Praegu tean ma kindlalt ainult ühte asja: Cambride'i lähen ma järgmisel aastal ikkagi - küllakutsed olemas :)

Vastus... ja olukord ikka sama!

Viimaks tuligi see oodatud ja kardetud kiri Cambridgest! Süda peksab sees! Ja mida ma loen - "Thank you for your application to Peterhouse. Unfortunately, we have not been able to make you an offer at the College at this stage. The strong competition for places this year has resulted in many good applicants being squeezed out." (mats ja maaühendus) "However, we have sufficient confidence in your abilities and potential to recommend you to the Inter-Collegiate Winter Pool, where your file will be available for consideration by other Colleges."

Selle peale ma isegi ei tea enam kas rõõmustada või kurvastada... mingi osa minust millegipärast arvas seda ette. Mulle meeldis Peterhouse, aga samas ma olen kindel, et Camis on kõik kolledžid väga normaalsed. Aga see ei ole põhiline. Lihtsalt ma olen jälle samas seisus tagasi - nokk kinni, saba lahti. Ühest küljest ma ei saanud kohapakkumist, teisest küljest küllap nad midagi ikka minus nägid, et ei otsustanud kohe lahti öelda. Veel kuu aega närvamist. Ma ei tea enam. Varsti lähen pitsarallile ja lihtsalt mugin.

Homme saabub tõehetk...

...ja pärast seda ma ei tea mis juhtub.

Aga homme (no tegelikult kuupäevaliselt täna, aga kuna ma olen öökull, siis minu jaoks homme) on tõesti see päev, kui Cambridge teeb teatavaks oma otsuse. Määrab meie tuleviku... ühe lihtsa sõnaga. Lõpptulemusest olenemata on minul igastahes planeeritud väike pitsaõgimisreis sõpradega. Ju paistab, kas sellest saab lohutussöömine või tähistussöömine.

Iga päevaga on minu enesekindlus kahanenud ja kahanenud. Ma isegi ei julge enam midagi oodata. Loota tuleb alati parimat, aga seda, mis tegelikult saab, näitab vaid aeg.

Kui teistest ülikoolidest rääkida, siis praegu on mul olemas jah-sõnad (täpsemalt küll tingimustega pakkumised) Manchesterist, Yorkist ja Sheffieldist. Kõik kolm on agaralt uputanud mu postkasti nii elektroonilisel kui füüsilisel kujul.

Sinna ja tagasi - reisipäevik IV

07.12.11 - Lennujaama põrandal, väga varased hommikutunnid ja pärast seda igal pool mujal

Lift

Tagasivaade möödunud sisukale päevale, mis minu jaoks veel sugugi lõppenud pole:

Ärkasin hommikul seitsme paiku - tuba oli nii külm! Panin kiirelt riidesse ja käisin pesemas ning mõtlesin, et kordan veits, aga äkki oligi juba kell saanud peaaegu kaheksa ja tuli minna sööma. Lisaks oli käsk oma kott välja kolida toast - selle sai hiljem jätta hoiuruumi. Korraga oli mul väga kiire - kõik asjad suvalt kotti, viimane pilk toale, uksest välja ja 2 min kõndimist Porter's Lodge'i. Sain võtme antud, vastu hoiuruumi võtmekese ja läksin siis seda otsima. Juhatati samasse majaosasse, kus asus ka söögisaal. Trepist üles, paremale, vasakule... uu, mis lahe lift! (check the picture :D). Seisatan korraliku sildiga "luggage room" kaunistatud ukse ees ja proovin võtit. Ei keera. Logistan lingiga. Proovin võtit uuesti. Ikka ei midagi. Katsetan igaks juhuks veel kõrvalolevat ust, aga sinna ei sobi võti hoopiski. Seisan veidi, mõtlen, siis märkan trepimademel askeldavat koristajat ja küsin, et ta juhataks mind hoiuruumi - äkki ma lihtsalt feilisin uksega? Ei, uks oli õige. Jaman siis selle võtmega veel, kuni viimaks õnnestub sisse murda. Kott ja mantel maha ja sööma juba tuttavasse uhkesse ja veidi süngesse saali (mõtle "Harry Potter"). Toitu valides näen sama tüdrukut, kellega eile koridoris juttu ajasin, istusime koos temaga teiste kandideerijate juurde keset saali olevasse lauda. Seal selgus ka, et peale minu oli siiski veel üks lingvistikakandidaat - minust u 15 cm lühem poiss (kujutle... :D) kusagilt pärapõrgust... vist Bangladeshist.

Pärast hommikusööki oli mul aega kaheteistkümneni, mil oli plaanitud järgmine söömaaeg. Otsustasin vahepealse aja veeta Cambridges ringi vaadates, aga enne käisin läbi ka Junior Common Roomist, kuhu lahke porter mind suunas. Seal istus ja õppis üks hiina poiss, keda olin hommikusöögil näinud. Vestlesime veidi aga minul õppimisest midagi välja ei tulnud, seega tulin sealt küllaltki kiiresti tulema. Liigun mööda Peterhouse'i sisehoovi kaunistavat jalgrada, vastu tuleb jaapani poiss võimuka isaga, seljas tõenäoliselt Armani või Boss või midagi taolist. Mõtlen: kuhu pekki ma end pressinud olen? Aga seda vaid hetkeks. Kõmpisin Peterhouse'i väravast välja, imetlesin veidi üle tänava õitsevaid kirsipuid ja suundusin omameelest südalinna poole. Peagi jõudsin välja turuplatsile, kus müüdi kõikvõimalikku nodi, veidi maad eemal oli suur kaubanduskeskus igasuguste poodidega. Tatsasin seal niisama ringi, vaatasin ühe silmaga valgeid kleite, teisega trenniretukaid. Rahuldatud sai vaid viimane.

Kaheteistkümneks olin nagu kord ja kohus uuesti nomnomimas - seekord valisin siis söögiks mingid kummalised kartulikrussid ning kõrvale salatit (!!!YAYYY!!!) ja kana. Magustoit oli jällegi laitmatu!

Ja ikka jäi mul mingi ebamäärane aeg poole ühest kella kaheni - minu intervjuu pidi algama poole kolmest. Olin varem uhkelt plaaninud selle tühimiku kõige kordamiseks, aga kui ma JCRi läksin, oli seal hulk inimesi, kes istusid ringis ja paistsid midagi tähtsat omavahel arutavat. Või oli neil tund?? Igastahes, ära ma sealt kannapöördega tulin ja tagasi minna ei julgenud. Nüüd jäin ripakile. Kuhu minna? Nägin enne linnapeal paari kena kohvikut ja otsustasin sammud seada ühte neist. Tassitäiest kuumast šokolaadist ära ei ütleks!

Leidsingi omale sobiva koha, kus tagumine pool maha toetada ja šoksi nautida, aga seda rõõmu ei jätkunud kauaks. Kümne minutiga oli kohvik nii täis, et minu tühi tass lihtsalt koristati mul eest ja anti vaikides mõista, et aeg koht uutele tulijatele vabastada. Njah. Mis mul muud üle jäi, tuiasin Cambridges veel veidi tühjalt ringi ja läksin siis enam kui 15 min ettenähtud ajast varem Porter's Lodge'i tagasi. Sinna olid kogunenud 6-7 praegust Pet'i tudengit, kelle kohuseks oli meid saamatuid juhatada intervjuu toimumispaikadesse. Õnneks oli ka see tüdruk seal, kes mind eile kantseldas ning ta kutsus mind lahkesti enda kõrvale pingiäärele istuma. Üritasin seal veel oma hukkaläinud kordamisest viimast võtta, aga ega sellest enam asja saanudki.

Märkamatult oli kell saanud 14.15 ja minul oli aeg ennast intevjuuruumi ukse taha asutada. Hästi pikk tee oli sinna küll - jalutuskäik üle siseõue. Pidin ootama õueukse taga, et ma ei kuuleks, mida eelmise kandidaadi (Bangladeshi poisi) käest küsitakse. Seisin seal ja keerutasin näppe - jahe oli ka... Ühel hetkel ilmus kusagilt jälle sama tüdruk, kellega olin eile koridoris juttu puhunud ja kelle nime, nagu ma korraga mõistsin, ma teada ei saanudki. Ta soovis mulle intervjuuks edu ja kui ma mainisin, et tunnen, kuidas mu inglise keele tase iga mööduva sekunduga langeb, tegi ta suured silmad ja küsis, kas see ei olegi mu emakeel. Hakkasin naerma. Seda ma poleks küll eluski uskunud, et inglasele mu koperdused ja aktsent tuntav ei ole.

Tegelikult ma ei teagi, kas ma intervjuu eel ja ajal närvis olin. Väga vist mitte, nii palju sehkendamist oli enne seda, et ei saanudki mahti närveerima hakata. Kartsin vaid, et suudan inglise keelega haledalt feilida.

Ühel hetkel astus Bangladeshi poiss uksest välja, hoidis mulle seda lahkelt lahti, naeratasin ja tänasin teda ebamugavalt ülevalt alla vaadates ning suundusin vabatahtlikult kadalipu teise ja enim otsustavasse ossa.

Intervjuu oli üldjoontes lihtsam, kui arvasin. Oma rõõmuks märkasin, et ei olnud kohal kurja Admissions Tutorit, kellest olin foorumites õuduslugusid lugenud (ta olevat suutnud isegi poisid pärast oma ristküsitlusi pisaraid poetama panna). Olid hoopis üks malbe olemisega mehike ja äärmiselt sõbralik ja tore naine, keda olin enne pildi pealt näinud ja kelle kohaloluga olin arvestanud - tema on Peterhouse'i lingvistikaosakonna juht.

Mind suunati istuma mugavasse tugitooli nende kahe tugitooli vastas - minu eelistuste jaoks veidi liiga kaugel neist: tekitas hetkeks inkvisitsioonikohtu tunde. Esimene küsimus tuli ootamatult Sõrmuste Isanda kohta - kas ma mäletan, mis oli teine sõna Orkide kohta? Sattusin küsimusest veidi segadusse... Orkid... nende kohta ei olnud ju teist sõna? Olid Uruk-Haid, aga nemad olid hoopis teine liik, haldjate ja orkide ristandud... Naine lohtuas, et pole midagi, kui sa ei mäleta, ta lihtsalt uurib. Vastasin, et lugesin Sõrmuste Isandat 12-aastasena ja praegu tõesti ei tule ette. Siis ütles ta vastuseks Uruk. Deem. Oleks siiski pidanud kohe ütlema Uruk-Hai, ma teadsin seda ju... Aga see selleks. Siis pinniti mind veel Tartu Ülikoolist võetud lingvistikakursuse kohta, millele ma ka ei vastanud just kõige paremini. Katsetasin nendega isegi Kärdla koolis sageli toimivat taktikat juhtida jutt märkamatult ja sujuvalt endale sobivale teemale, aga nemad juba nii lihtsa nõksuga alt ei läinud. Tulid ikka oma küsimusega uuesti tagasi ja ei jäänud mul muud üle, kui üritada vastata. Järgmine feil saabus inglise ja saksa keelte ERINEVUSTE välja toomisega. Mu pea oli korraga täiesti tühi. Mäletasin vaid, et Pinker kirjutas oma raamatus midagi saksa keelte tegusõnade minekust lause lõppu. Vastasin seda ja kui siis täpsustavalt küsiti, et kas alati lähevad tegusõnad lause lõppu olingi tumba valmis. Praegu ma oskas vastata küll, aga see ei aita. Õnneks oli ka positiivset. Pool intervjuust kulus ülesannete suulisele lahendamisele, mis mul paberiga kohapeal näppu pisteti. Nendega sain ma omameelest üsna hästi hakkama, aga ega nad kuigi rasked ei olnud ka (a la: what would a linguist find interesting in the sentence "Toby drew a gun"?). Ohh, seda kirjutades tekib tunne, et intervjuu mul ikka üldse ei läinud kohe, kuigi ausaltöeldes ma nautisin seda vestlusvõimalust ja ma arvan, et just selline õppevorm sobiks mulle kõige paremini. Loodame vaid, et nemad ka minus midagi nägid... Aga see selgub alles 5. jaanuaril.

Pärast intervjuud oli hea kerge olla - viimaks on see tehtud. Teisest küljest tekkis ärevus - nüüd on minu osa täidetud. Võtsin oma koti ja suundusin taas linnapeale - vaja teha väike suveniirishoping. Kahjuks olin ma nende kolme päevaga äärmiselt vaeseks jäänud ja kott oli ka puupüsti täis, nii et midagi suurt ma lubada ei saanud.

Kõige lahedam kell!!

Ühel hetkel tuli mulle sõnum Valentinalt (Itaallane, tutvusime temaga thestudentroom.co.uk-is ja lubasime Cambridges kokku saada), kes teatas, et tema on nüüd kohale jõudnud. Kirjutasin kähku vastu ja lubasin temaga King's Colledge'i väravas kokku saada. Samal ajal saatsin sõnumi ka Jonnele (Soomlane, samuti studentroomist ja kandideeris, nagu Valentinagi, King's Colledgisse). Väheke segadust ja sõnumitega jamamist ja ühel hetkel seisiski mu ees pisike hiinlanna välimusega itaallane. Ta rääkis, et tema vanemad on immigrandid, aga tema on sündinud Itaalias. Ootasime Jonnet, kes ei suutnud meid vist kuidagi üles leida. Käis kibekiire sõnumite vahetamine. Läksime Valentinaga King's Collegi kohvihusse ja kutsusime Jonne ka sinna. Ühel hetkel ütles ta, et on ka seal, kuid kuna keegi meist polnud teisi varem näost näkku näinud, siis oli väike probleem üksteise ära tundmisega. Küsisin isegi mingilt lambikalt poisilt, et kas ta on Jonne :D. Lõpuks õige Jonne leidis meid ikkagi üles ja istusime seal laua taga umbes 10 minutit elavalt lingvistikast, Cambridgest ja millest iganes vesteldes. Siis pidi Jonne korraks ära käima - tal algas intervjuu. Vähem kui veerand tunni pärast oli ta aga tagasi ja jätkasime sealt, kust pooleli jäi. Ma ei tea, kaua me seal niiviisi lobisesime, aga ühel hetkel hakati kohvikut sulgema ning Jonne ja Valentina avastasid, et neil oleks aeg sööma minna. Kutsusid siis mind ka kaasa. Algul ma ei tahtnud väga minna - imelik ju lihtsalt võõra kolledži söögisaali rottima minna. Aga nemad kohe agaralt küsisid mulle luba ja nii ma siis sinna läksingi. Suu kergerlt ammuli kõndisin saali, mis oli vähemalt 2x nii suur kui Peterhouse'i oma ja kogu ulatuses küündlavalguse ja kuldse läikega üle külvatud. Istusin seal ja imetlesin võlumaailma, kuhu olin sattunud. Mõtisklustest ehmatas mind välja kellegi hääl, kes küsis, et kas ta võib siia istuda. Vastasin jaatavalt ja arutlesin endamisi, miks minu vastu istunud lambikas poiss ei valinud mõnda täiesti tühja lauda - neid oli seal hulgi - vaid tuli just siia. Mõne aja pärast hakkasime vestlema ja tuli välja, et ta on Šveitsist ja kandideerib inseerinduse erialale. Ausalt, ma ei oleks arvanud, et ta pole inglane, kui ta poleks ise seda öelnud. Keelekasutus ei reetnud minu kõrvadele midagi.

King's College

Üsna pea helises telefon - helistajaks Valentina, kes ei suutnud mind küündlahämarast saalist kuidagi üles leida. Nägin teda uksel seismas ja viipasin enda juurde. Jonne ja Valetina tutvustasid end samuti Rogerile (see šveitslane) ja järgnev tund aega kulges mõnusas vestlusringis. Rogerist oli korraks isegi kahju, kui kolm lingvisti teda šveitsi saksa keele teemaliste küsimustega ründasid :D (Jonne: "How do you say "Morgen" [moogen]?" - Roger: "MoRgen...[moRgen]??" Nalja sai :D Siis avastasin, et kell hakkab saama kaheksa ja peaks end vaikselt bussi peale asutama, et lennujaama saada. Kõik kolm olid kohe saatmas. Läksimegi siis kõik koos, Valentinast sai kaardilugeja, kuna ta oli ainuke, kel Cambridge'i kaarti oli välja prinditud. Mina ja poisid põhimõtteliselt lihtsalt tolknesime tal sabas ja lollitasime. Võrdlesime Jonnega oma aktsente ja leidsime, et sügava soome/eesti aktsendiga rääkida ja seda kuulata on väga kodune tunne. Siis helises Jonnel telefon ja peaaegu kogu ülejäänud tee rippus ta vaheldumisi soome ja inglise keeles mobla otsas ja mina rääkisin Rogeriga hirmus tarkadest maailma asjadest. Nüüd hakkas mul Valentinast kahju, et ta pidi seal nagu lasteaia kasvataja meile teed näitama. Ise me midagi tähele ei pannud :D Huvitav tähelepanek: oli tunda, et ümberringi on ikkagi keskmisest kõrgema IQ-ga inimesed. Millest seda järeldan? Naljadest näiteks. Nende tase jäi kusagile sinnakanti: "This is like Berlusconi's English!... Oh, wait, I've never heard him speak English! :D"

Bussipeatusese jõudes tuli välja, et viimane buss oli juba kell seitse ära sõitnud. Valentina oli jällegi hakkamas kohe ühe seisva bussi juhi käest infot üle pärima. Mu elu on ikka nii mugav! :D Jah, tuli välja, et ainuke võimalus on minna rongiga. Suund rongijaamale - ega see meid ei morjendanud, hoopis vastupidi! Saimegi kauem koos olla. Rongijaamas oli mul aega üle ja otsustasime koos minna poodi. Jamasime ja lollitasime ka seal, Roger soovitas osta šokolaadi peale hanerasva võiet :D Järgnes arutelu erinevate šokside üle - järeldus, et šveitsi šokolaad, täpsemalt Milka, on ülihea, oli kiire tulema. Tagasi jaamas vaatsin, et mul on veel mõned minutid aega, aga kuna meil oli just parajasti nii tore, siis otsustasin minna hilisema rongiga. Kahjuks sai kell liigagi kiiresti 20.45 ning saabus ikkagi viimaks see kurb hetk, et tuli lahkuda. Kallistasime, jätsime dramaatiliselt hüvasti ja lubasime kindlasti Facebookis edasi suhelda (kui modernne :D).

Rongisõit möödus veidi kurvalt - uued sõbrad tuli liiga kiiresti maha jätta. Loksusin umbes kolmveerand kümneks King's Crossi ja venisin sealt edasi üle tee St Pancras Internationali, et šokolaadi nosides oodata järgmist rongi Luton Airport Parkwaysse - väljuma pidi see 22.25. Millegipärast tuli selle rongi peale haigelt palju inimesi - kõik kohad vist olid täis. Suurem osa neist olid erinevad mehed - ärikad, räpparid, muidu kahtlased isikud... Kusagilt imbus mu ninna alkoholilõhna... väljas on pime, pime...

And I suddenly feel very sad... It's a bittersweet sadness.

Lutonisse jõudes kulges edasi kõik äärmiselt igavalt. Mõtlesin algul säästa raha ja kõndida lennujaama, aga kuna ma täpset teed ei teadnud ja kott oli ka hirmus raske, siis valisin ikkagi bussi. Poole tee peal sain aru, et ma oleks oma rongipiletiga ka bussile saanud ja säästnud poolteist naela. Ah, savi see.

Minu pesa lennujaamas

Lennujaamas tatsasin ringi ja otsisin kohta, kuhu end külili vedada. Kuhu kadusid kõik pingid?!? Nägin ainult ühte ja isegi selle mõlemas otsas istusid mingid mehed, nii et pikali sinna ikka panna ei saanud. Valik langes viimaks põranda kasuks. Tegin omale vähe varjulisemasse nurka äärmiselt ebamugava pesa ja üritasin silma looja lasta. No such luck. Loobusin pärast pooleteisetunnist vähkremist ja võtsin oma kohustusliku kirjanduse välja. Hea asi oli see, et sain raamatu peaaegu läbi selle nelja ja poole tunniga, mis mul veel rottida oli jäänud.
Lennuk väljus 7.45, kuid sellele eelnes veel kenake tühja molutamine ootealal. Lennureis ise kulges väga sujuvalt. Ühte asja tuleks veel mainida: paratamatult ajab naerma, kui ajal, mil inimesed kobivad pardale, sätivad oma asju, suterdavad - ning ka ajal, mil kõik vagusi istuvad ja lennuk aeglaselt õhkutõusuraja poole põristab, mängib lennuki raadiosti Mozart :D Ütleme nii, et minul isiklikult küll Ryanairi vastu mingeid pretentsioone ei ole. Mõnda võib häirida stjuardesside pidev söögikäruga sagimine ja kõlaritest iga 10min tagant kostvad reklaamid, aga istu akna alla, pane klapid pähe ja pole viga midagi. Lennuk oli ka igati normaalne, isegi tühje kohti oli.

Tallinnas oli mul vastas tädi, kes viis mind enda poole ja söötis kõhu täis. Omal soovil läksin veel oma vaba 2 h sisustama linnapeale, et püüda siiski leida valget kleiti. Ega see ei õnnestunud ikka.

Hiiumaa buss oli fullis. Olin sunnitud pressima end istuma kõige viimasesse pinki. Tukastasin seal mõnusalt, kui äkki minu kõrval istunud tüdruk mind õrnalt tonksas ja küsis, kas ma maha ei taha minna - oleme praamis. Ajasin end siis unise peaga üles salongi ja lugesin veel veidi raamatut. Feilisin joogivee ostmisega - miks pagana päralt peavad mulliga ja mullita veede pudelid nii ühesugused olema?!

Viimaks koju tagsi jõuda oli ühest küljest nii hea tunne - kodu on koht, mille sarnast kusagil mujal ei leidu. Seda soojust ja vabadusetunnet ei saa kunstlikult luua.

Nüüd hakkas väsimus tunda andma. Vedasin end ohkega magama - minu voodi! - ning panin vaimu valmis, et järgmisel hommikul kell seitse nagu kellavärk koolis olla ja pärast seda jõulukarnevali proovid, proovid, proovid ööni.

Sinna ja tagasi - reisipäevik III

05.12.11 - Peterhouse'i ühikatuba, Cambridge, ~19.00

Jõudsingi viimaks läbi vaeva ja raskuste kohale!
Aga ei tasu nüüd ette rutata, päev möödus nii:

Ärkasin hommikul poole kaheksa paiku. Vaatasin - kõik magavad. Naisss. Väherdasin veidi aega niisama hiigelpaksu vatiteki all külmetades, kuna keegi oli akna lahti teinud ja toas oli vist miinus sees juba. Kui kümne minuti pärast ikka veel kõik õndsas unes norskasid, tõusin vaikselt üles ja kobisin sööma.

Kohvik-sööklas oli juba elusaid inimesi näha. Koht ise oli keldrikorrusel, aga üllatavalt hubane. Üks naine tegi seal kõigile röstsaiu ja lisaks oli võimalus enesele kuhjata veel hommikuhelbeid ja teed või piima või kohvi. Tee üle oli mul eriti hea meel - viimati jõin seda kaks päeva tagasi ikkagi!

Pärast tagasi tuppa jõudes olid teised juba üleval. Plaan oli pesta pead, kuid reisides käsipagasiga oli šhampooni kaasa võtmine veidi komplitseeritud. Ja osta kaheks õhtuks ma ka seda ei raatsinud. Seega jäi vaid üks võimalus - olla rott :). Küsisingi siis ühelt hollandlaselt šhampooni (duššigeeli sain veel pealekauba :D) ja sai pesus käidud. Tegelikult ega ma kindel ole, et ma ikka pead šhampooniga pesin. Nimelt olid tal nii duššigeel kui šhampoon täpselt ühesugustes valgetes pudelikestes. Ta küll ütles mulle, kumb on kumb, aga kas sa tõesti arvad, et mul see dušširuumi jõudes enam meeles oli? Tegin lotot.

Pärast kiiret pesu kraamisin toas oma seitse asja kokku ja alla receptionisse, lina ja võti ära, kott hoiuruumi ja suund Camden Marketisse. Yay! Poolel teel meenus, et peaks nagu raha ka veidi välja võtma, kuna Camdeni araablased ju kaardilugejat ei tunne. Siin tekkiski järgmine probleem: automaadid ei andud mulle raha! Proovisin vähemalt kolmest erinevast kohast ja käisin isegi rongijaama valuutavahetuspunktis (kust abi ei saanud :S). Lõppkokkuvõttes raiskasin selle jama peale oma poolteist tundi. Tõin isegi hostelist oma teise pangakaarti ära, et äkki see töötab. Nope. Viimaks proovisin lihtsalt savilt, et võtan siis mingi £ 10 välja ja ülla-ülla - seda ma sain! Njah. Mantli jaoks oleks vaja olnud kõvasti suuremat summat. Mis mul muud üle jäi - nagu näha, siis üle £ 20 mulle korraga kätte ei antud, seega tuli Inglise pankasid üle kullata teenustasuga ja võtta vajalik summa välja jupphaaval.

Camdenis seiklesin head mitu tundi - vaatamist seal jagub! Üldse on Camdeni turg ja selle piirkond riiete ja muu nodi valiku koha pealt ülilahe koht. Eks ta ole maitse asi ka, aga mina igastahes armastan "stiilivääratusi". Kokkuvõttes sain omale lisaks mantlile veel ühe musta pitskleidikese ja halli kampsuni (millel on kusagilt külge jäänud eriti vastik lõngalõhn, mida, nagu ma enda kurvastuseks avastasin, on täiesti võimatu ära saada), valge kleit jäi aga saamata.

St Pancras International

Kaks läbi hakkasin Blackfriari poole tormama - vahepeal Pancrase rongijaamas väike vetsupeatus ka. Kõndisin oma vastikult raskeks muutunud õlakotiga tõsised 45 minutit. Kasutult. Bussijaama ei olnudki, oli vaid peatus ja selle ümber ehitusstsoon. Peatuses - mitte mingit infot väljuvate busside kohta, lihtsalt sildike. Damn you National Express Coaches! Lõpuks sõitsin rongiga kolm või neli peatust tühja tagasi ja istusin St Pancrases ümber King's Corssist (platvorm 9 3/4... ok, ok, tegelt oli platvorm 9 lihtsalt) väljuvale rongile Cambridge'i. Sõit kestis nii umbes 1,5 tundi ja möödus ääretult uimaselt.

Cami jõudes ei saanud ma jällegi alguses midagi aru, kus ma olen. Hakkasin siis juba harjumuseks kujunenud viisil kõndima suvalises suunas ja otsima esimest bussipeatust, kus oleks linnakaart. Üllataval kombel jõudsin Peterhouse'i vaid ühe väikese eksimisega.
Pet nägi juba pimedas väga lahe välja - 400 aastat vanad hooned, mahe valgustus - miks mitte?! :D Pool minu ajust oli nähtavasti jäänud pidama kusagile King's Crossi ja Cambridge'i rongijaama vahepeale, sest mul lihtsalt ei jõudnud enam kohale, kuhu ma peaks Peterhouse's edasi minema. Mööda jalgrada kõndis mu poole üks lahke väljanägemisega naine ja küsisin tema käest abi sogades midagi sellest, et mul on homme intervjuu. "Aah, so you need to get to the porter's lodge" - "ehh.. exactly." Aju jõudis ka nüüd järgi.

Porteri juurest, kes oli tore vanemapoolne mehike, sain oma võtmed, söögitalongid ja kauba peale veel lapsehoidja. Tegelikult oli see lihtsalt üks tore viimast aastat Peterhouse's bioloogiat õppiv tüdruk, kes juhatas mind majutuspaika. Nimeks oli tal Camilla ja lisatingimuseks et Mini-ks kutsuda ei tohi. Ta oli minust veel jupp maad lühem ja rääkis, et kõigile meeldib kutsuda teda selle hüüdnimega.

Majutus asus Porter's Lodge'st ja põhikompleksist veidi maad eemal. Vahepeale jäi täpselt üks lõvikujude poolt valvatud hiiglaslik hoone - Fitzwilliam'i muuseum. Tuba ja maja ning kõik selle ümber oli muidugi superluks. Olgem ausad, kui tõenäoline on see, et ülikool pakub sulle esiteks intervjuu ajaks normaalset majutust ühikas ja tuppa sisse astudes leiad voodilt ilusasti kokku volditud ülikooli embleemidega käterätiku, duššigeeli ja seebi? Cambridge rocks! Siin ma nüüd siis olengi. No olgu, ainuke asi, mille kallal ma vinguda saaks on see, et radikad ei tööta ja toa laelamp on oranž. Meil kodus ühes toas on täpselt sama värvi valgus ja mulle pole kunagi oranžid lambikatted meeldinud. Nendes on midagi... häirivat. Aga kõike saab muuta ja timmida :)

Peterhouse'i ühikatuba

Söömas sai samuti käidud. Istuda 700 aastat vanas saalis, ees kandikutäis asju, millest ainuke kindel ja tuttav on riis, on midagi, mida just paljud kogeda ei saa. Toit oli tegelikult väga väga hea, lihtsalt ma pole kindel, mis see oli. Võimalik, et kaste, mille ma oma riisihunniku peale valisin, oli seened kakaomöksis - nii ta igatahes maitses. Magustoidust ma parem ei hakka rääkima! Liiga hea! Ma arvan, et kui ma peaks Cambrige'i sisse saama, siis lähen küll kuu ajaga emavaalaks :D

Söömast tulles kohtusin koridoris ühe toreda tüdrukuga, kes oli vaimus faktist, et ma olen Eestist kohale tulnud. Pidime hiljem üksteise tubadesse külla minema, aga kahjuks ei suutnud kumbki meist teise tuba üles leida :(. Ja nüüd tuleb päeva esimene tõsisem feil: tulen mööda koridori, minu kõrvaltoa uke juures maadlevad võtmekimbuga kaks poissi. Üks pöördub minu poole ja küsib tuntava walesi aktsendiga, kas ma olen ka intervjuude jaoks siin. Vastason jaatavalt. Järgmine küsimus. Ei saanud aru, palun korrata. Nii umbes neli korda. Viimaks sain pihta, et ta tahtis teada, mis ainele ma kandideerin. Piiksatan: "lingvistika..." mis sellest, et ma su jutust üle sõna aru saan :D. Feil oli olla, äärmiselt feil.

Nüüd ma istungi siin ja ootan ei tea mida. Õppimisest suurt midagi välja ei tule ja jahe on ka. Kobisin kahe kampsuniga teki alla ja tassisin laualambi voodi kõrvale, et saaks ometi ära kustutada selle häiriva oranži laevalgustuse.

PS: toas on meestekas :D

Vaade toaaknast

Sinna ja tagasi - reisipäevik II

Legotükkidest kuusk St Pancras International rongijaamas

Endiselt 04.12.11 - Clink261 hostelis, ~20.05

Lennujaama jõudes oli esimene asi - vetsu! Kannatasin lennukil ära - mine tea, äkki küsivad veel raha kilomeetrite kõrgusel enese kergendamise eest? Edasi hakkasin mõtlema, kuidas saada rongile ja King's Corssi. Küsisin ja sain targemaks - esmalt tuleb sõita bussiga! Aga mis bussiga? Kuhu?! Jalutasin küllaltki sihitult mööda lennujaama ringi, 6 kilo õlal. Rottisin viimaks lennujaama ette (vähemalt ma arvan, et see oli ikka esikülg) ja üritasin seal ringi sebivatest 2356464 bussist midagi sotti saada. Viimaks otsustasin, tühja kah, milleks mulle suu on pähe pandud ja küsisin suvalise bussis seisva piletimüüja käest (hilises keskeas mustanahaline, hääl ja kõnemaneer nagu Morgan Freemanil). Saingi õigele bussile ja hopsti! Luton Parkway rongijaama, mis oli ootamatult tilluke. Kodune tunne kohe - nagu Kärdla lennujaam :)

Jälle probleem - millise rongiga? Mõtlesin, et olen nüüd ilgelt kaval ega raiska aega ja sammusin enesekindlalt otse kassasse, kust küsisin, et millal läheb järgmine rong King's Crossi ja kuidas sinna saada. Klaasseina taga mõmises hallipäine vanamees. Mu küsimustele ta muidugi ei vastanud. Tahtis vaid kinnitust, et kas ma soovin King's Crossi saada. Vastasin jaatavalt ja juba ta müüski mulle ilma pikema jututa pileti. £8.60. Fine. Olen jälle oma tarkusega üksi.

Suundusin edasi Inglismaa "traditsiooniliste" piletiväravate juurde. Loomulikult ei pääsenud ma sealt läbi. Kust pagana kohast peaks ma teadma, mis pidi see pilet sinna toppida? Jalutasin siis invavärava juurde, mis oli lahti. Jah, ma nii vaimne invaliid küll, et piletilugejast aru ei saa. Seal juures seisis üks poolaraablane, kes oli pandud minusuguste saamatute pileteid kontrollima. Küsis siis seda näha ja muutkui kordas: "The other side". Pöörasin siis püüdlikult piletit iga võimaliku nurga alla. Lõpuks võttis ta selle lihtsalt mul käest ära ja keeras ümber - olin kogu aja piletit tagurpidi hoidnud...

Õnneks paistis, et ma polnud ainuke, kes liikus ringi pooljuhuslikult. Mööda rongijaama tormas ka üks koos minuga bussis olnud noormees - ikka trepist alla ja tagasi üles, platvorm 1-lt platvorm 3-le... Paistis, et kumbki meist ei saanud seinu kaunistavatest rongitabelitest mitte mõhkugi aru.

Man, I know how you feel...

Ah, savi! Läksin suvaka rongi peale, mis pidi viima St. Pancras International jaama, mis oli väidetavalt King's Crossi kõrval. Mingi ime läbi jõudsin jälle õigesse kohta välja.
Rongisõit kestis nii umbes tunni. Iga peatuse muutis aga seda häirivamaks kusagilt salapärasest kohast (arvatavasti aknapoolseima istme seest) leviv vänge fekaalihõng, mis seisaku ajal üle reisijate lõõtsus. Sõidu ajal nagu polnudki nii väga tunda. Teine huvitav nähtus oli minu kõrval istuvad kaks tüdrukut, kes terve tee valjuhäälselt ja tõsimeeli oma boyfriende ja sõbrannade armuelusid klatšisid.

Rongijaama jõudes (mis oli hiiglaslik) oli kõht äkki tühjaks saanud. Ostsin ühest soojade saiakeste putkast paninit. Esimene kord sellist asja maitsta, aga väga hea oli! Ja kõht sai kohe tükiks ajaks täis.

Pärast lühikest ringi surfamist leidsin ka hotelli üles (okei, veidi enam, kui lühikest, aga lühikest arvestades sellega, et kohale jõudmiseks oli mulle abiks vaid internetipildist pähe salvestunud kaart ja asukoha aimdus. Esialgne plaan oli Londonist kaart osta, aga kõik kaartid olid müügil vaid suurte raamatutuena, nii et see tegu jäi katki). Panin asjad tuppa ära ja otsustasin Camden Marketi üles otsida. Ka selle asukohast oli mul vaid mälupilt kaartist. Sinna jõudsin umbes minemise kohta samuti üllatavalt edukalt. Nägin nii mõndagi valget kleiti, kuid ükski ei olnud 100% see, mida otsin (Miks valge kleit? Tulemas on selline ülivõimas show nagu EPIC LXV (meie lennu jõulukarneval) ja seal oleks mul vaja kanda valget kleiti). Lahedaid mantleid oli ka, aga mitte maani. Nimelt oli mu teine eesmärk Camdenisse minekul osta endale ilus ja omapärane, korralik talvemantel. Siiski, ma arvan, et ostan endale homme mõlemad.

Aa, ja veel - Johnny Deppi pildiga särgid, pusad!!! Can you believe it?! Oleks kohe ostnud, aga siis jäin mõtlema... kas ma tõesti läheks ka kuskile, Johnny nägu rinna pealt kõigile vastu vaatamas. Mitte, et teda halb vaadata oleks, otse vastupidi... lihtsalt, ma pole kunagi olnud selline fänn, kes kirjaks oma toa iidoli piltidega ja kannaks teda seljas/jalas/peas... See on kuidagi... nagu oma aluspesu näitamine, minu jaoks. Ma ei tea, ei tundu lihtsalt õige. Iga ühe oma asi, keda fännab, keda mitte. Teine asi oli see, et hinnaks oli £10, mis on minu meelest veidi liiga palju üliõhukese, peaaegu läbipaistva maika eest välja käia. Aga hommik on õhtust targem, eks paistab, mis saab...

Tagasi hotelli jõudes olid toas juba ülejäänud 3 tüdrukut. Nimelt otsisin omale küllaltki viimasel hetkel tuba broneerides soodsaima mõistlikest pakkumistest, milleks oli öö 4-le tüdrukule mõeldud toas £17 ees. 18 inimesega kasarmus väga olla ju ei taha?

Kaks tüdrukut - hollandlased, keda ma oma suure keeleteadlasetarkusega algul rootslasteks või norrakateks pidasin - läksid peagi linna peale, ilmselt pidutsema. Üks mu all naris on vaikne ja võõralt maalt. Rohkem temast ei tea.

Nii, aga nüüd tuleb hakata taas lingvistikat õppima ja siis magama minna. Ei saa ju intervjuust lihtsalt läbi ujuda...

Kell on ikka veel nii vähe...

Tuba Clink261 hostelis

Sinna ja tagasi - reisipäevik I

Inglismaal ja intervjuul käidud nagu nalja. Viimaks postitan siis väljavõtted oma väikesest reisipäevikust :)

04.12.11 - Tallinna lennujaam, ~11:30

Istun lennujaamas värava nr 14 juures. Siiani on kõik õnneks sujunud plaanipäraselt - loodame ka edaspidi parimat.

Vaikselt koguneb igasugust rahvast. Põhiliselt nooremapoolsed mehed. Loodan, et perve pole :)

Vaatlen juuksekardina praegudest inimesi: mehed istuvad kõik - nagu mehed ikka - jalad nii harkis kui võimalik haarates enda alla harjumuspäraselt 1,5 kohta. Naised on väikesed ja vaiksed. Minust vasakule jääb kamp mustanahalisi räppar-poissmehi, kes õndsalt lõugavad. Kas ma pean tõesti nende seltskonnas veetma järgnevad 2,5 tundi?

Aga nüüd hakkan lingvistikat kordama ja ootama lennukile pääsu ja siis 12.55 õhkutõusu (miks mulle meenuvad kohe 8.-9. klassi kirjandid, mida ma paar nädalat tagasi kirjandivõistluse kohtunikuna kontrollima pidin, eriliselt üks, milles oli juttu poisikesest, kes unistas õhupalli ehitamisest ja sellega lendamisest. Pealkirjaks oligi tegelikult õhkutõus. Aga see feeling, mis antud töös oli, kummitab mind praegu).