The Lake District trip

Mudrolls, hikers, trolls...

Möödunud nädala alguses käis Jip välja idee minna matkama looduskaunisse Lake Districti rahvusparki. Mitu korda mulle ikka sellist võimalust pakutakse? Krabasin kinni! Reede õhtuks oli tulijaid kogunenud juba 11.
Asusime teele laupäeva hommikul 7.30. Tegelikult oleksime pidanud plaani järgi asuma teele, aga Dalton-Ellise receptionist saime minema alles kell kaheksa, kuna küll jäi mõni pärast äratuskella uuesti magama, teine aga unustas midagi olulist tuppa. Sinna jäi ka idee süüa hommikust Ford Madoxi restoranis. Kiirelt Tescost läbi, pakivõikud + šokolaad + pudelivesi ja minek.
Rongijaamas kohtusime meie kui Dalton-Ellise grupp, mille moodustasid mina, Mai, Sara, Almu, Diego, Vicente ja Luca, mitte Dalton-Ellisest tulijatega: Jip, Silvio koos oma isaga ja Katrin. Ilus rahvusvaheline seltskond, kus esindatud Eesti, Jaapan, Hispaania, Itaalia, Holland ja Saksamaa. Üldiselt tunnengi, et mitte-britina on kuidagi kergem läbi saada teiste võõramaalastega kui brittidega. Rong väljus 8.49, sõit Windermere'i linna kestis umbes 2h. Sealt hüppasime bussi peale ja 20 min Ambleside 'i, mis on hästi armas ja kodune väike külake. Uskumatult hea tunne oli kasvõi üheks päevaks Manchesterist välja saada.
Esialgu koosnes meie matk peamiselt söömisest ja ilma nautimisest, millega oli tõepoolest vedanud, kuna vihma ei sadanud kordagi. Kõigile teadmiseks, kes plaanivad millalgi Lake Districti külastada: pange soojalt riidesse! Seal on väga-väga niiske, mis tähendab, et ka olematu külm poeb kõigist riietest läbi ja otse kontidesse.
Alustasime reisi ülesmäge. Siis veel ülesmäge. Siis veidi veel ülesmäge. Esimene inimene libises ja sai püksid poriseks. Naersime. Jalutasime ja nautisime loodust, mis oli tõepoolest võrratult kaunis. Ahmisin täiega endasse võimalust kordki päikest näha. Manchesteris võib päike paista, aga päikest ennast ei näe sa peaaegu kunagi, kuna alati on ta kusagil majade taga peidus. Lambad saatsid kampa matkajaid tüdinud pilkudega, ilmselt imestades, miks märjal ja kaldus maal kõndimine meie jaoks nii keeruline on. Jõudsime viimaks esimese tipuni ning meile avanes vaatepilt kaunist sillerdavast järvest, sellel seilavatest jahtidest ning veepeeglit ümbritsevatest külakestest.
Liikusime edasi ühelt tipult teisele: tõusud ja langused. Suutsin samuti ühe korra libiseda ning korjata tagumikule korraliku sinika. Õnneks seda oli vähem, kui nii mõnigi teine endale matkalt "kaasavaraks" kogus.
Kui päike vaikselt silmapiiri püüdma hakkas, otsustasime mäed selja taha jätta, bussiga Windermere'i tagasi sõita ning veidi seal ringi jalutada. Õhk oli muutunud tõeliselt jäiseks, värisesin igal sammul. Suundusime kohalikku tillukesse kohvikusse sooja otsima ning hõivasime oma 11-liikmelise seltskonnaga poole ruumist. Kuum šokolaad... mmm. Vajalik pärast matka! Muidugi, saun oleks ka ära kulunud, aga sellest võib UKs kahjuks ainult unistada.
Rongi peale ning tagasi Manchesteri poole. Väljas oli nüüdseks juba täiesti pime. Tundsin silma tükkivat meeletut väsimust ning tukkusin pool teed. Tagasi Manchesteris otsustasid teised minna hiina restorani õhtust sööma, kuid mina loobusin. Päev oli kogu energia ära imenud ning ühes sellega ka söögiisu. Tatsasin üksi Dalton-Ellisesse tagasi, tee peal Tescost läbi - midagi peab siiski hamba alla panema isegi kui kõht seda ei soovi. Lõppkokkuvõttes läksin juba kümnest magama ning magasin hommikul kümneni. Hea uni oli!

Unised inimesed - Saraga rongis

Küpsis :)

Mõnus oli Manchesterist eemale saada, looduse keskele

Ambleside

Kuna minust taimeteadlast ei saa, siis küsin, kas keegi teab, mis huvitava puuga on tegemist?

Kirik ja kino?!?

Vicente ja naised - tüüpiline

Pool teed läbitud ja püksid olid veel puhtad suhteliselt

Sara käis Skyfalli vaatamas :D

Väike puhkus pärast poole tee läbimist

Vikerkaar



Luca ja Almu terroriste mängimas

Nägin kadakaid ja mõtlesin Hiiumaast...

Grupipilt

Sara kukkus "paar" korda

Mudased jalad

Ambleside

Kohvikus pärast matka

Rhythm and routine

Elu hakkab viimaks paika loksuma. Lühidalt võiks selle kokku võtta sõnapaariga rütm ja rutiin. Jagan aega õppimise ja tantsimise vahel. Viimaks on tekkinud kodused tööd, kuigi teemad iseenesest ei ole ikka veel raskeks läinud. Hetkel on päevakorras kolm pikemat aga suhteliselt lihtsat projekti: 800-sõnaline küllaltki lihtsate teemadega essee kahe nädala pärast, grupitööna tutvustav poster lezgiani keelest novembri lõpuks, grupiesitlus veel kokku leppimata teemal novembri lõpuks. Elu on lill, sest alates 26. oktoobrist kasutan lugemisnädalat ära ja lähen kümneks päevaks kodumaale. Ema lubas õunakooki!

Inglise keele grammatika

Will perform nasal-ingressive voiceless velar trills for food

Maakeeli öeldes võin toidu nimel röhkida. Tegelt on nii, et kuna elan kerget säästurežiimi, siis süüa saan täpselt nii palju, kui sööklas sisse ajada jõuan, st põhimõtteliselt 2x päevas. Aga lõunaks libistan ikka mõne õuna või banaani kotti, muidu hakkab nälg vahepeal silmanägemist ära võtma. Toit iseenesest ei ole siin halb, aga meeletult rasvane küll. Ja üle mõistuse käib see friikartulite ja burgerite teema. Minu jaoks on ja jäävad need kiirtoiduks (=millekski ebameeldivaks), mitte mingiks korralikuks õhtusöögiks. Magustoitudega tuleb silme ette pilt ebaõnnestunud telekokast, kes küpsetise luhtumisel vaatab naerulsui kaamerasse ja lausub: "aga pole hullu, veidi suhkurt juurde ja ei saa arugi". Magus on ikka vääääga magus siin. Ja rasvane. Kas ma juba ütlesin seda? Sorry. Aga nii see on.

Eelmisel nädalal külastasin ühe sõbraga india restorani. Kõht sai ikka korralikult täis söödud ja silmistki pisar välja ootamatult tugeva karriga. Uskusin, et sinna ma suren.

South Manchester Mudrun (Parkrun)

Siiani olen kaks korda käinud jooksmas igalaupäevast 5km jooksu lähedalolevas pargis. Paras mudamaadlus on see küll, kuiva jalaga pole kumbki kord koju jõudnud. Homme jälle! Teistel päevadel omal algatusel jooksmas käia on isegi päris mõnus, kuna kasutan selleks üht teist parki, mis ei ole nii porine, aga kus tuleb ettevaatlik olla, et oravaid alla ei aja. Üks päev nägin pargis ka mingit huvitavat lindu, kellesarnast varem kohanud pole. Taaselustus vana huvi loodusõpetuse vastu. Lindudest rääkides, siis mul on juba paar päeva akna taga keegi väga kummalist häält teinud.

Dalton-Ellis öösel

Bad luck comes in threes

Nädal algas äärmiselt südantsoojendavalt. Tegelikult sai ebaõnnesaaga alguse juba nädalavahetusel. Tundsin ennast laupäeval kuidagi eriliselt väsinuna ja ei jaksanud väga midagi teha. Sellele vaatamata vedasin end siiski 5km jooksule kohale ning arvestasin päevaplaani, et tuleb käia raamatukogus ja printimas. Nii, jooksmas käidud, väsimus veelgi suurem, kuna hommikusöögile väga ei jõudnud. Lubasin endale paar tundi tukkumist ning siis linnapeale asju ajama. Esmalt pangaautomaadi juurde, sest sain viimaks raha üle kantud oma Lloydsi kontole. Vale PIN, no mida? PIN blocked?!? Jess... Raamatukogus - no eks muidugi, üritan turvaväravast välja minna, kui järsku läheb lahti kõrvulukustav undamine. Mis nüüd? Raamat ei olnud korralikult laenutuse registreerimisest läbi läinud... Näitasin oma õpilaskaarti, sain raamatu laenutatud ja tulin tulema. Väsimus, uskumatu väsimus. Teepeale jäi Café Nero. Andisn ahvatlusele järele ja astusin sisse ning tellisin mõnusa tassi kuuma šokolaadi. Rüüpasin seda ning lehitsesin paksu köidet maailma keeltest. Õues külm, ilm kehv ja motivatsioon nullis.
Järgmisel õhtul pidin minema kella kaheksaks võistlustantsu tundi. PIDIN minema, aga ei läinud, sest umbes pool tundi enne kaheksat avastasin korraga, et mul ei ole enam õpilaskaarti. Otsisin, otsisin veel, pöörasin toa pahempidi, aga mida pole, seda pole. Sinna kadus ka viimane motivatsiooniraas - vajasin šokolaadi, KOHE... aga mul ei olnud seda. Otsustasin siis, et no vahet pole, lähen ilma kaartita trenni ja lihtsalt ütlen, et kadunud see. Jõuan uksest välja astuda, kui võtmekimbu küljest kukub ära uksekaart. Jõllitan maas lebavat valget ristkülikut mõned hetked ja korjan siis üles. Loomulikult, pragu sees kinnituskoha lähedal... Okei, hakkasin võtmeid kotti tagasi pistma, kui... kus mu rahakott on??? Jah, jäi tuppa. Sinna ma lähen ja sinna ma jään. Sellel õhtul ei liikunud tõesti enam kuhugi.
Vihmasel esmaspäevahommikul asutasin ennast taaskord ülikooli poole, nüüd siis uut õpilaskaarti tegema ja pangakaarti PIN-koodi avama...
Ma väga loodan, et mõneks ajaks annab halb õnn rahu.

John Rylandsi raamatukogu

Vaade raamatukogu juurest vanadele ülikoolihoonetele ja uuele Alan Gilbert Learning Commonsile

Samuel Alexander Building

PS: Üleeile õhtul jalutasime sõpraedega mööda Oxford Roadi. Ühes restoranis olid sinised mehikesed. Smurfipidu.

Here we go

This is how I roll

Hullumeelne Freshers' Week on nüüd selja taga, freshers' flu samuti läbi põetud. Esimesed nädalad kooli üle elatud. Mida veel?
Tegemist on olnud palju: jooksnud siia-sinna, vaja see ja teine asi korda ajada, probleemid, probleemid jne. Nüüd alles saan öelda vist, et hakkab maha rahunema. Täna tuli pangakaarti PIN-kood ka ära (jah, UKs saadetakse need postiga ning kaart ja PIN eraldi. Genius). Eriliselt tore on see, et leidsin aega hakata jälle jooksmas käima (u 500m kaugusel on hiigelsuur park, kus on metsikult oravaid) ja regasin igalaupäevasele 5km jooksule, millelt ka esimene kogemus käes - marraskil käsi ja muda kõrvas. Jooksmisega on üks veidi takistav faktor - pidev vihm. Esimese kahe nädala jooksul nägin täpselt ühte täiesti ilma vihmata päeva. Lisaks spordile muidugi tantsimine! Teisipäeviti beginners' ballet ja pühapäeviti ballroom, sinna vahele veel suvaliselt salsatunde. Uskumatu, et esimeses ballroomi proovis oli mehi kohale ilmunud peaaegu sama palju kui naisi. Ja kolmapäevasel salsaõhtul Copacabanas oli neid lausa rohkem. Palun, kallid Eesti kutid, võtke õppust! ;)

Salsaõhtu Copacabanas

Copacabana

The liquid sunshine

... ehk siis vihm. Nii seda siin kutsutakse. Aga mis ikka muud teha, kui glass half full? Kui koguaeg nagunii sajab, siis miks mitte üritada selles midagi ilusat näha. Tegelikult võiks Manchesteri vihmast terve raamatu kirjutada. Ma pole elusees Eestis nii palju erinevaid vihmaliike näinud! On selline õrn uduvihm, mil päris täpselt aru ei saagi, kas sajab või mitte. Siis on veidi tihedam uduvihm, mis teeb juuksed jubedaks. Hoovihm. Väga ootamatu hoovihm. Veelgi ootamatum hoovihm. Päikesepaisteline vihm. Märg vihm. Väga märg vihm. Märjad varbad vihm... olgu, lõpetame siin.

Dalton-Ellise fassaad

Dalton-Ellis, Main Hall ja reception

Dalton-Ellis 

Vaade Samuel Alexanderist ülikooli vana südamiku poole

Puud kui haruldased objektid on nummerdatud

Livin' la vida loca

Teatavasti on Inglismaa tuntud oma pubikultuuri poolest. Väga kultuuriks seda minumeelest nimetada ei saa, kuna paljud noored ei oska alkoholi mõistuse piires tarbida. Oleneb muidugi sellest ka kuhu lähed ja millal, aga eks Freshers' Weeki ajal sai ikka igasuguseid nähtud. Teisalt, sellised mõnusad pubid, kus saab rahus sõpradega istuda või piljardit taguda on lahedad.
Möödunud reedel sai Manchesteris õppivate eestlastega (Estonian Society, yay! :D) maha peetud ka väike food and drink night. Üritus ei olnud eksklusiivselt eestlastele; tegelikult oligi seltskond suhteliselt pooleks eestlaste ja igasuguse muu kraami vahel. Ütlemata tore oli siiski nii palju kaasmaalasi näha ja eesti keeles vestelda vahelduseks. Mõned mõlgid on UK juba mu keelele löönud: ei kuulnud, mida teine ütles ja automaatselt "Sorry?". Vahelduseks natuke kartulisalatit ja tõelist musta leiba süüa oli mõnus. Söögist rääkides, siis siin, Dalton-Ellises, antakse ikka toitu nii, et küll on. Söök on 2x päevas ja lisaks kööginaiste käest saadavale soojale toidule on võimalik ise kuhjata endale salatit, puuvilju, magustoitu, röstsaiu, kuuma jooki, külma jooki... Nälga küll ei jää, pigem paksuks läheb :D Kuigi paar päeva tagasi kurtis minu vastas istunud pea 2 m pikk Saksamaalt pärit noormees, et miks nii vähe lihapalle ja kartulit, tema ei saa kõhtu täis. Järelikult, depends, again...
Huvitav fakt: üks kokkadest näeb välja täpselt nagu Harry Potteri Peter Pettigrew.

The Oxford pubis

Freshers' Weeki lõpetanud vahupidu

"Please note that the cola that we serve is pepsi"

If you call to this number, they might give you another number

Süsteemid-süsteemid-süsteemid-suunamine-suunamine... Ma ei teagi enam, kas asi on minus, või töötabki see UKs nii. Igastahes, kõik asjaajamised, mida olen pidanud korraldama siin, on tähendanud vähemalt paarist checkpointist läbi jooksmist. Võiks ju saada ühes kohas kõik tehtud? Või siis interneti teel? Ei, miks. Eile hüppasin ülikoolist tulles pangast läbi, et saada IBAN koodi (vaja rahvusvahelisteks makseteks).
Printimiseks on ka huvitav süsteem. Logid näiteks raamatukogus ükskõik millisesse avalikku arvutisse sisse, otsid oma dokumendi, vajutad print, ootad tükk aega, et masin protsessiks, siis jooksed suvalise printeri juurde, libistad sealt oma õpilaskaardi läbi (mille peale peab eelnevalt olema kantud raha) ja valid väikese touchscreeni pealt oma dokumendid uuesti ja lased välja. Eazy-breezy, isn't it? Tegelikult raamatukogust rääkides on laenutamisesüsteem päris hea. Otsid oma vajalikud ajsad (abiks internetikataloog, kus on täpne raamatu asukohaaadress, mis esialgu tundub väga segane tähtede ja numbrite kombinatsioon, aga tegelikult on loogiline), otsid raamatud üles, jalutad nendega mõne self-service masina juurde, tõmbad oma õpilaskaarti läbi ja laod raamatud ükshaaval masinale. Natuke pahasti on sellega, et minul on siiamaani enamik raamatutest olnud high demand osakonnas, mis tähendab et laenutada saab sõltuvalt raamatust kas üheks tunniks, kolmeks tunniks, üheks päevaks või kaheks päevaks.
Üleeile oli samuti tore olukord. Helisasin siis hommikupoolikul Student Loans Companysse, et küsida üle õppelaenu tingimused. Tagasimaksed alates 2016. aasta 1. aprillist ja ainult juhul, kui teenid (Eestis töötades) üle 21000 € aastas (st 1750 € kuus) tundus veidi utoopiline. Aga nii see on. Vastusele jälile jõudmine võttis taaskord veidike aega. Alustame 10 min pikkusest ooteajast telefoni otsas, kõrvus kumisemas mingi kahtlaselt tuttava filmi soundtracki meenutav muusika. Siis vastab tugeva šoti aktsendiga naine: "ello, ho may I help ye?" Esitasin oma küsimused ära, vastuseks tuli "blablablabla this blablabla go blablabla". See aktsent oli raske, väga raske. Lisaks veel mõnus taustamüra. Üle viie sõna sain aru vist tema jutust ja jätsin kokkuvõttes endast täieliku idioodi mulje. Sain numbri. Jah, uue numbri, kuhu helistada. Kutsub. *palun ära ole jälle šotlane!* "ello, ho may I help ye?" Oh god why... Õnneks oli seekord teiselpool liini meessoost isik, kelle aktsendist aru saamiseks minu kõrv piisavalt paindus. Kindluse mõttes küsisin iga küsimust vist kolm korda. Aga see oli seda väärt, kuna nüüd tean kindlalt, et valitsuselt taodeldava õppelaenuga on UKs alates 2012 aastast nii, et tagasimaksed algavad 1. aprill 2016, nagu juba mainitud, ja mitte varem, isegi kui otsustad kursuse pooleli jätta. Iga järgeva õppeaasta peale tuleb uuesti esitada taotlus, kuid ei pea enam saatma kõiki pabereid. Tagasimakseid arvestatakse nii, et tuleb iga aasta saata neile väljavõtte oma sissetulekutest ning selle põhjal tehakse aasta kohta otsus. Kui olukord muutub, näiteks toimub töökohavahetus, tuleb esitada paber ka selle kohta. Ja kui ei teeni endiselt etteantud summat, siis tagasimakseid ei toimu. Loomulikult on võimalus alati vabatahtlikult maksta (palju õnne pangale :D). Kokkuvõttes on nii, et 30 aasta möödudes laen kustutatakse olenemata sellest, palju sa tagasi plekkinud oled.

Estonia x 2

Manchester. 2,5 miljonit elanikku. See teeb umbes kaks Eestit. Kärdlast, 3500 elanikuga "linnast", tulnuna ei mahu selline hulk tegelasi korraga minu kujutlusvõimesse. Tegelikult ega eriti suurlinna tunnet ei ole. Manchesteris ei ole palju kõrghooneid ja inimesed on kuidagi laiali hajutatud. Pole jõudnud veel palju siin ringi ka liikuda, peamiselt ülikooli, ühika, kesklinna ja pargi vahet. Kuna ma otsustasin, et põhimõtteliselt ei sõida enam ühistranspordiga, siis kesklinna kõnnin umbes 40 minutit. Primark, Arndale ostukeskus, TK Maxx, Starbucks, McDonalds.... midaiganes soovid. Tegelikult võtaks lihtsalt mõnusa belgia brownie ja chai latte kas Costa Coffest või Café Nerost. Igasugused kiirtoidukad jätavad suht külmaks.
Parim uudis siiani on olnud see, et Mumford & Sons tuleb 10. detsembril Manchesteri! Yay! Lähen kindlalt vaatama, kui õnnestub pilet saada, kuna millegipärast online ostusüsteem ei toimi jälle (no palun väga, ju ma siis pean kesklinna jalutama taaskord). Üks suurlinnas elamise eeliseid ongi kindlasti see, et kogu aeg toimub midagi, võimalusi on meeletult palju. Ja kõik bändid peatuvad oma tuuridega siin. Ma jään vaeseks...

Eesti söögi-joogi õhtu

Grillõhtu International Societys

"Mutations lead to changes in the orgasm"

Roscoe hoone

Jah, see blogi pidi viisakas olema, aga just sellise lausega sai meie kallis lektor viimases Principles of Linguistics loengus hakkama. Tegelikult tahtis viimane sõna olla "organism", aga mis meelel, see keelel. Kulus paar minutit, et saalis istuvad sadakond noort tudengit rahuneks. Okei, võib-olla vabandab teda see, et vaatamata peaaegu aktsendivabale inglise keelele, on antud karakter (ojaa, saali ees alati mõne jalgpalliklubi fännisärgis. Viimane kord oli teemaks Rootsi) tegelikult sakslane. Kui vaadata õppejõudude nimistut, siis võiks isegi öelda, et vähemalt pooled neist ei ole tegelikult britid, kuigi kõik valdavad inglise keelt muidugi perfektselt.
Manchesteris koosneb õpe loengutest (lectures) ja väiksemas grupis peetavatest diskussioonidest (tutorials). Sinna juurde eeldavad nad, et teed väga palju iseseisvat tööd. Rääkides tundidest, siis väike ülevaade minu tunniplaanist.

Esmaspäev:
vaba.
Teisipäev:
9-10 Introduction to Phonetics & Phonology - sissejuhatus foneetikasse ja fonoloogiasse
10-11 Introducing English Grammar tutorial (2, 4, 8, 10, 12 nädal)
14-15 Languages of the World - maailma keeled
15-16 Principles of Linguistics tutorial (2, 4, 8, 10, 12 nädal)
Kolmapäev:
11-12 Introduction to Phonetics & Phonology tutorial (3, 5, 7, 9, 11 nädal)
13-14 Principles of Linguistics - keeleteaduse alused 
14-17 Beginners' Italian - itaalia keel algajatele
Neljapäev:
9-10 Introducing English Grammar  - inglise keele grammatika tutvustus
Reede:
14-15 Languages of the World tutorial (2, 4, 8, 10, 12 nädal) 

 Samuel Alexander'i hoone

Seega mul on üle nädala viie päeva pikkune nädalavahetus!
Kõlab luksusena? Eks ta ongi tegelikult. Kui võrrelda näiteks matemaatikat ja ITd õppivate tudengite nädalaid minu omaga, siis on erinevus märgatav. Meditsiinist ärme hakka üldse rääkimagi. Teine asi on see, et kursus on siiamaani olnud nii lihtne, et olen pidevas igavlemisseisundis. Võtan kohustusliku raamatu kätte, loen kaks lehekülge ja viskan nurka, kuna ammu tuttav teema. Tekib tunne, et oma TÜ 3EAP-se "Sissejuhatus keeleteadusesse" kursusega võiksin vabalt siin terve esimese aasta vahele jätta ja lihtsalt eksamid teha. Muidugi, vara veel järeldusi teha, kuna alles kaks nädalat koolis käidud, aga siiski kipun arvama, et kõik jutud, mis on räägitud selle kohta, et Eesti haridus on kõvem kui Inglismaa oma, vastavad tõele. Näiteks viimases Introducing English Grammar loengus õppisime sõnade moodustamise viise (liitsõnad ja sõnalõppude liitmine tüvele). Põhikool? Siis IPA (International Phonetic Alphabet) - see oli mul selge juba 5. klassis (siinkohal tuleb tänada ülitoredat inglise keele õpetajat Ene Karjamaad!). Languages of the World  tunni peaegu terve semestri peale antud kodutöö on ühete keelt tutvustava plakati tegemine... Iganädalased kodutööd ainetes on väikesed ülesannetelehed, kus tuleb mingit keelealast probleemi lahendada või leida grammatikareegleid. Ma kardan, et ma ei täida veeranditki eeldatud 2-3 tunnisest iseseisvast õppest iga ülikoolis veedetud tunni kohta. Jah, ülikoolide nimed võivad olla kõlavamad, aga lõppkokkuvõttes ei tähenda see midagi. Loeb vaid see, kui ettevõtlik ise oled. Mainiks veel, et esimesel semestril tuleb mul läbi töötada 42 raamatut/artiklit. Palju ma neist tegelikult läbi lugeda viitsin, eks see paistab. Ühest küljest on kordamine ju tarkuse ema, teisalt aga on mul selle ajaga parematki teha. Okei, ma tean, et tegelikult peaksin rõõmustama, et lihtne on, aga ootasin midagi muud.

Languages of the World

Aga loomulikult on ka päeva värvikust lisavaid asju. Näiteks mõlemas Languages of the World loengus katkestas väärikas eas professori jutu tuletõrjealarm. Sellest alarmist veel niipalju, et hästi armas on hommikul kell pool seitse ärgata kohutava undamise peale. Esimese unesegasusega arvasin, et kellegi autosginaal on tööle hakanud, kuid siis sain aru, et ups see tuleb minu toast hoopis. Jap, evakuatsiooniõppus. Kööberdasin pooleldi unesegasena uksest välja, ütlesin välisuksel turvatöötajale pärast pikka mõttepausi oma toanumbri ja kogunesin koos teistega korvpalliplatsi äärde. Seisime siis seal niiviisi, unised ja kasimata, hääl käest ära, umbes pool tundi kuni meid tuppa tagasi lubati.
Veel üks äärmiselt tore, aga ajule kurnav tund on itaalia keel. Kolm tundi järjest, eks see lõpp on raskevõitu. Aga see-eest on õpetaja nagu energiapomm, eht-itaallaslik Salvo (Salvatore), kes vürtsitab keeleõpet
Monty Pytoni videotega. Või siis midagi sellist.

Home is where the heart is

Ja nüüd teema, millest pahatihti sujuvalt üle libisetakse, kui räägitakse välismaale õppima minekust. Jah, kõik kõlab ju suurepäraselt: uus ja põnev keskkond, võõras keel, palju uusi sõpru kogu maailmast - ei vaidle sugugi vastu, kõik see on tore ja rikastav. Kuid mündil on ka teine külg. Selleks, et midagi saada, tuleb alati millestki loobuda. Uued sõbrad on lahedad, kuid nemad ei ole sinuga koos üles kasvanud ega tea sinu minevikku. Ühest küljest võib see olla hea, teisalt halb. Teiseks, välismaalastega suheldes jääb paratamatult alati olema mingi kultuuri- või keelebarjäär. Olen juba kogenud hispaanlastega olukordi, kus nemad tõlgendavad minu lauset hoopis teisiti, kui mina seda mõtlesin. Selle vastu aitab ainult selgitamine, selgitamine, selgitamine, võõra kombestiku kohta uurimine, muidu võib päris totras jamas lõpetada.
Aga kõige raskem osa on sõpradest ja kõige kallimatest inimestest eemalolek. Esimene nädal on väga-väga raske. Siis mingil hetkel keha harjub selle mõttega ning ei ole enam nii valus kogu aeg, kuid igatsus jääb.
Kodumaa. Välismaal olek õpetab seda väärtustama. Kodutoit on ikka kõige parem, oma voodi kõige mugavam ja emakeel kõige ilusam. Lisada siia veel üks asi, mida ma täiesti südant pahaks ajavalt taga igatsen: rahvatants. Alustasin küll balleti ja võistlustantsuga, kuid see ei ole sama. See konkreetne igatsus võib tunduda kõrvaltvaatajale täiesti jabur, aga kes on kunagi pikemat aega ühe asjaga tegelenud ja siis kaotanud võimaluse jätkata, see teab ja mõistab. Ja muidugi tantsupeod! Ma ei taha teada mida ma 2014 läbi elama hakkan, kui tulen seda lihtsalt vaatama, mitte kaasa lööma. Paar aastat tagasi mõtlesin, et jah, lähen välismaale õppima, reisin ringi, Eesti las olla. Nüüd olen mõistnud, et kodu on kodu ja tuleviku tahan veeta seal.
Lisaks kõikvõimalikele igatsustele toob välismaale minek endaga kaasa korraliku pangetäie külma vett. Tuleb hakkama saada täiesti omal jõul ja suures osas omal nõul, keegi ei ole kätt hoidmas, keegi ei tunne ise sinu käekäigu vastu huvi. Kui on probleem, tuleb endal võtta initsiatiiv ja hakata otsast lahendama seda kas siis helistades lõpmatult või joostes ühest kohast teise. Tuleb leida enda koht süsteemis, mis ei ole sinu kodu.
Kas valitud tee viib sihile? Kas konkreetne aine viib pikas perspektiivis sinna, kuhu jõuda soovid? Kellena ennast tulevikus töötamas näed? Need on küsimused, millele tuleks kindlasti enne pea ees ülikooli tormamist mõelda. Eriala või kooli vahetada on täiesti võimalik, kuid see on parajalt närvesööv. Kui ei ole kindel, siis aasta vabaks võtta ja veidi mõtteid koguda-ringi vaadata on kindlasti parim lahendus. Ja viimasena tahan rõhutada veel, et lõppkokkuvõttes ei loe ülikooli nimi, vaid aine ja see, kuidas oskad ise ennast edasi üles töötada.

John Rylandsi raamatukogu 

/ˈmæntʃɛstər/

Pea ees tundmatusse

Veetsin viimased päevad Tallinnas, hüvastijätud kõigiga... kiskus kurvaks. Reede hommikul 11.35 lennuki peale - vana sõber Ryanair kõlbab ikka. Mitte just kuigi rõõmustav uudis oli muidugi see, et Ryanair sulgeb talveks Tallinn-Manchester lennud. Egas midagi, tuleb läbi Londoni (või Riia) liikuda.
Lennujaamas möödus kõik nagu unes. Fakt, et lahkun pikaks ajaks Eestist jõudis kohale alles siis, kui lennuki rattad jõnksatusega maast lahti kerkisid ja vaatasin nukumajakesteks kaugenevat vanalinna. Pisara võttis silma küll. Kõik, mis tuttav, kõik, keda armastan ja kellest hoolin jäävad ju maha. Põrutan pea ees tundmatusse... Õnneks on käsil 21. sajand, mitte 19., seega kaob lihtsalt võimalus näost näkku suhelda. Keegi teleportimist ei tahaks leiutada?

Welcome to Manchester!

Kott kohvri asemel - hea idee kuni...

... kuni sa pead seda 2 km tassima. Mõtlesin, et olen hästi kaval, pakin oma asjad hiiglasuurde punasesse reisikotti, kuna riidest kott kaalub märgatavalt vähem kui kohver ja seega maksan ka pagasi eest vähem. Kõik oli tore ja ilus kuni Manchesteris maandudes ja lennujaama vastu tulnud lillades pusades ülikoolitegelastega kohtudes selgus, et bussini jõudmiseks tuleb kõigepealt 20min kõndida kogu kraamiga. Üritasin oma reisikotti käsipagasiga balansseerida, aga 14,4 kg-l ja 7,8 kg-l on ikka vahe. Kohale jõudes olid käed ikka korralikult läbi. Bussiga campuse poole sõites selgus muidugi veel, et vaatamata sellele, et mina esimesena maha sain minna, kuna minu ühikas oli kõige lähemal, tuli ikka 10 min kõndida. Vaene vabatahtlik, kes vastu oli tulnud, sai ka kurja punast kotti tassida. Hetkeks oli isegi kahju poisist, temal paistis sellega veelgi rohkem raskusi olevat kui mul.
Aga positiivse poole pealt see, et lennujaamas kohtusin juba ühe eestlasega :) Seni on tema ka ainuke eestlane olnud, keda ma näinud olen, kuigi tean, et neid peaks siin päris palju olema. Huvitav, kus kivi all nad peidavad ennast?
Ja veel - kohaliku aja järgi kell 12.35 lennukist maha astudes tervitas esimesena muidugi kurikuulus Suurbritannia ilm: kerge vihm, tuul ja pilvine taevas.

Manchesteri muuseum

Krabi muuseumis

Monday - party, tuesday - party, wednesday - party....

Receptionist läbi, sain oma toavõtme ja valmistusin pagasiga veel viimast rasket teekonda läbima. Jõudsin uksest välja astuda, kui lähimast majast astus välja kamp teise või kolmana aasta õpilasi ja kes pakkusid Freshers' Packi, mis kujutas endast siis kilekotitäit lendlehti, pileteid kõigile pidudele tutvumisnädalal ja Facehall t-särki. Normaalne, kõigest £30. Jamh, ostsin ära, mõtlesin, et mis seal ikka, üks kord elus olen rebane ülikoolis. Veidi hiljem hakkas rahast kahju - näidake mulle inimest, kes jaksab 7 päeva järjest möllata? But what's done is done.

Facehall pidu

If you're not asian, you're black. If you ain't black, you're ginger.

Esimene õhtu kujunes selliseks, et suundusin kella seitsmeks Students' Union Club Academysse, kus algasid karaoke ja ceilidh-tants. Tantsida ju võiks? Tantsurahvas liikus alla keldriruumidesse, kus pärast esimest poolt tundi oli korralik saun sees. Vaatasin ringi ja... tundsin ennast nagu majakas kesk metsa. Esiteks, esimest korda elus tuli mul 50%-le inimestest ülevalt alla vaadata. Teiseks, saali kogunenud umbes sajast tegelinskist oli minust heledama juuksevärviga vaid kaks tüdrukut. Kolmandaks, kas ma olen Kagu-Aasiasse sattunud? Tantsust endast ka veidike. Ceilidh on iiri/šoti rahvatants, mis põhimõtteliselt on nagu vanad rahvatantsud ikka. Moodustatakse paarid või kolmikud - olenevalt tantsust -, liigutakse ringis, kordused, kõik ülimalt lihtne. Eesmärk on (oli) ju omavahel tuttavaks saamine. Asiaatidel nalja kui palju - kõik on ju nii uus ja keeruline. Mul ei ole mingit probleemi teisest rahvusest/teistsuguse nahavärviga inimestega, aga tuleb tõdeda, et vahepeal mõtlesin küll, et kuidas te saate olla nii rumalad? Kui öeldakse, et liikuge ringis paremale, siis võiks liikuda PAREMALE, mitte vasakule, eks? Ja sellised probleemid kõige lihtsamatest asadest arusaamisel paistsid esinevat üle saali, sõltumata rassist. Võib-olla olen elu aeg rahvatantsuga tegelenuna liiga kriitiline siinkohal. Mingil hetkel sattusin tantsima Indiast pärit poisiga, kes kangesti esineda armastas ("Tantsime põranda keskel! Paluuun!"). Rääkis mulle, et on salsaõpetaja ning hakkas kohe põhisamme näitama. Siis jõudis 'ilusate silmade' jutuni... Siinkohal suunan tagasi majakateemale. Esimest korda saan aru, et pruun silmavärv on maailmas tõesti kõige levinum.
Koju kõndides mõtlesin, et kuhu ma küll sattunud olen? See ei saa lihtsalt võimalik olla, et maailma paremuselt 40. ülikooli on sisse saanud sellised tegelased. Otsustasin, et las olla, ehk olukord paraneb järgmisel nädalal, mil saabuvad UK õpilased. Ja nii läkski :) Tegelikult kohtusin juba järgmisel päeval väga toredate ja viimaks ometi intelligentsete inimestega igast maailma nurgast, seega ei tasu meelt heita, kõik ei ole õnneks ühe vitsaga löödud.



Dalton-Ellis Hall

Dalton-Ellis

Ühikarott

Elan Dalton-Ellis Hallis, Victoria Parki campuses. Dalton-Ellis koos Oak House'ga Farrowfieldis on üks suurima väljastpoolt UK-d tulnud õpilaste protsendiga ühikaid. Tegelikult on mu tuba päris heas kohas. Fiddes on üks vaiksemaid majasid ja kohe söögisaali kõrval. Minu aken on sisuliselt sissekäigu kohal, seega kui see lahti on, kuuleb igat sõna, mida all liikujad poetavad. Vaade iseenesest on ka päris kena, eriti kui võrrelda mõndade tubadega Graham'i majas, mis meenutavad pigem taastuskuuri läbiud keldrikonge.

Tuba enne ja pärast

Esialgu tundus tuba veidi külm ja kõle, aga niipea, kui ma oma asjade hunniku siin lahti lõin said kõik kohad värviliseks. Sahtliruumi ja riiuleid jagub - kõik vajalik on olemas. Kuigi mul ei ole en-suite tuba ('single with washbasin' on - toas sees ainult kraanikauss), pole sellest ka midagi. Koridori peale on jagamisel väike kööginurk ja wc-vannituba (3 potti, 2 dušši ja vann).
Nagu iga alugs ikka, ei läinud ka toaga kõik plaanipäraselt. Tahtsin juba samal päeval muretseda endale teki, padja ja tekikoti, aga kõnni mööda Oxford Roadi ülikooli poole ja tagasi palju tahad, just neid asju kusagilt kauplusest ei leia... ometi jäävad tee peale nii Morrisons', Tesco, Salisbury, Lidl kui veel mõnigi väike poeke. Are you kidding me??? Tulemus oligi see, et elasin esimese öö ilma teki ja padjata üle... Järgmisel päeva oli Orientation Weeki raames võimalus bussiga Aldi keskusesse sõita. Ladusime koos Karliga (eestlane, kellega lennujaamas tuttavaks sain) käru kahepeale ääreni täis ja tulime tulema. Sain peaaegu kõik, mis mul pisikeses nimekirjas ülestähendatud oli, välja arvatud lambipirn. Jamh. Tegelikult ma sain lambi ja lambipirni, aga ega need omavahel ei klappinud muidugi. Jälle üks tarkus juures - enne pirni ostmist kontrolli teksti lambikuplil. Nüüd ongi lugu selline, et iga päev olen jahtinud oma E27 40W pirni (mida mitte kusagil ei müüda) ning pidanud elama nõmeda kontorivalgustust meenutava laelambiga.

Fiddes - uus kodu

Vaade aknast

Eilsel vihmasel hommikul oli keegi otsustanud laelambi prügikasti visata - arusaadav!

Running around in circles 

Väike kirik, millest iga päev mööda jalutan

Orientation Weeki lõpp ja Freshers' Weeki algus olid hullumeelsed. Selgituseks: Orientation Week kestis 13.-16. september ja oli suunatud väljastpoolt Suurbritanniat tulnud õpilastele. Toimusid kõikvõimalikud loengud, istumised, tantsuõhtud, küsimuste-vastuste sessioonid jne. Freshers's Week on ametlik tutvumisnädal kõigile uutele õpilastele - ja nagu juba enne mainitud sai, siis põhirõhk on pidudel. If you want to party hard, come to Manchester. Eilsel kohustuslikul turva- ja tuleohutusloengul mainis Dalton-Ellis'i turvaülem, et viimaste päevade jooksul on ta pidanud tunnistama kolme oksendamist, üks nendest tema peale. Vahemärkus - täna on 20. september ja neljapäev. Tekib küsimus, et kuidas need inimesed üldse plaanivad ülikooli lõpetada? Aga see selleks, igaühele oma. Minul näiteks on hetkel kerge külmetus ning kuna täna pole enne nelja vaja kusagil olla, siis istun toas ja ravin ennast. Muide, mulle öeldi, et seda haigust nimetatakse freshers' fever ja kõik rebased põevad seda esimesel nädalal. Tegelikult ma ei tahtnud selle jutuga kedagi ära hirmutada - siin on piisavalt palju ka selliseid, kes ei joo ega viitsi iga päev pidutseda.


Isegi nuudlipakk sõimab luuseriks...

Milleni ma tegelikult jõuda tahtsin, oli see, et uude linna, uuele maale, uude kultuuri pea ees sissehüppamine ja elu ülesseadmine on alguses vähemalt täielik pudru ja kapsad. Õnn veel, et ma ei pea endale elamispinna otsimisega enne jaanuarit tegelema. Kuidas ja kus, millises pangas avada kontot? Millist telefonikaarti kasutada ja kuidas seda kasutada? Kust saab kätte õpilaskaarti? Kuidas registreeruda perearstile? Kust osta mida ja kus on kõige soodsam? Mida üldse osta? Kus on mis on kus? jne. Ehk siis esimesed päevad jooksingi ringi ja üritasin kõike seda korda ajada. Näiteks pangakonto avamiseks on lisaks dokumendile ja õpilaskaartile vaja saatekirja koolist, mis tunnistab, et veedad siin nii ja nii kaua tudengina ja elad seal ja seal ühikas. Siis, selleks et saada seda kõnekaarti, mida tahtsin (giffgaff), tuli kõndida sisuliselt teise Oxford Roadi otsa (ja see tänav on väga pikk), kuna igal pool olid need lihtsalt otsas. Veel asi, millega eestlasena sugugi harjunud pole, on väikesed erapoekesed, mis on spetsialiseerunud kõikvõimalikele vidinatele elektroonikast kuni maiustusteni - selliseid on siin kõik kohad täis. Enamasti on poepidajateks keskealised immigrandid Indiast või araabiamaadest, kelle aktsendist arusaamine võib kohati üsnagi keerukaks ülesandeks osutuda.
Pangakontoga oli lugu selline, et isegi kui ma ei plaaniks varsti tööd otsida, siis konto oleks pidanud avama ikka UK valitsuse õppelaenu tõttu, mis katab minu õpemaksu siin. Panga valisin küllaltki suvaliselt, kuna jõud kõike uurida ja kõigega põhjalikult tutvuda hakkas raugema. Läks Lloyds - loodan, et on normaalne.

I have no idea what I am doing

Mõned ülikoolihooned

Jah, nii võib iseloomustada küll suuremat osa ajast siin. Esiteks on Manchesteri ülikoolilinnak kujutlematult suur. Võtkem Tallinna ülikooli peahoone - mis on paras labürint - ja nüüd kujutlegem umbes 30 sellist. Vot tak.
Esmaspäeval otsustasin sõita kesklinna, kus linnaekskursioonil käies näidati suuremaid kaubanduskeskuseid. Polnud mul ikka veel ju ei mantlit ega kummikuid ega vihmavarju ning ühe korra olin juba selle tõttu läbimärjaks saanud. Aitab! Pärast 4 tundi vaevarikkaid otsinguid sain siiski mantli endale, aga kummikud ja vihmavari jäid ikka puudu. Tuleb teine päev tagasi minna, milleks osutub suure tõenäosusega homme ehk siis reede, kuna see on vaba päev ülikooli mõttes. Positiivne on see, et otse Picadilly Gardensi kõrval, kus buss peatub, on hiiglaslik Primark - kõik, kes on vähemalt korra Inglismaal teavad, mida see tähendab. Teistele selgituseks: Primark on pood kus müüakse kõike riietest aksessuaarideni ülimalt odava hinna eest.
Esmaspäevane poodlemistrip lõppes minu jaoks vist parima näitega Manchesteri ühistranspordist. Ausalt, kallid eestlased, tulge proovige järgi ja te ei ütle enam ühtegi halba sõna Tallinna ühissõidukikorralduse kohta. Kui Tallinnas peatuvad bussid-trammid max 10 sekundit, siis siin on 5 minutit täiesti tavaline, isegi 10 võib ära tulla. Ma kõnnin ka kiiremini kui see buss! On siis vaja ajada bussid kahekorruseliseks, teha neile ainult üks uks ning tagatipuks lasta kõigil inimestel osta pileteid bussijuhilt? Kallikesed, hüpake pommi! Õhtusöögist jäingi sel päeval ilma, kuna buss lihtsalt ei liikunud.

Üks väga andekas noor tänavamuusik kesklinnas

Oooo, nii palju vaba aega! Või ka mitte...

Eile oli väike Welcome to the Discipline talk LEL (Linguistics and English Language) osakonnal. Tuli välja, et nii inglise keele kui lingvistika tudengitel on tegelikult täpselt sama kursusemoodulite valik, lihtsalt kohustuslikud ained erinevad. Mõned, mis meil on kohustuslikud, on neil valikus ja vastupidi. Saime kätte ka tunniplaanid nii esimesele kui teisele semestrile. Esimene reaktsioon oli, et oh mul on nii palju vaba aega! Näiteks esmaspäev on täiesti vaba, 2. semestril teisipäev ja reede. Aga siis meenus fakt, et nad eeldavad, et igale koolis veedetud tunnile vastab 2-3 tundi iseseisvat õppimist. Eks see tunda annab, kui keeruline kõik tegelikkuses on.
Astusin eile läbi veel Societies Fairilt ja tutvusin erinevate klubide ja ühingutega. Leidus nii mõndagi huvitavat ja omamoodi kummalist - näiteks langevarjuhüpete klubi. Palju oli ka igasuguseid poliitilise suunitlusega klubisid alustades fashismivastastest ja sotsialistidest ja lõpetades samasooliste abielusid toetava ühinguga. Muidugi oli oma ühing olemas ka mõnel riigil - isegi Eestil, mis on küllaltki üllatav! Tore oli kohtuda kaasmaalastega ja vestelda eesti keeles. Sain Eesti kaarti, mille oma seinale riputasin - feels like home. Juba järgmisel reedel on eesti toidu ja joogi õhtu - ootan!

Avastasin ootamatult Eesti vapi Manchesteri muuseumist!

Nii, viimaks sain mingi osa esimese nädala kogemustest siin kirja. Nüüd tagasi külmetuse ravimisega tegelema.
 


Peace!

Viimane nädal kodus

Raske on olnud. Lõpusirgel, aga ikka raske.
Esiteks ei saanud seda ühikat, mida soovisin - see tähendab, et hakkan maksma üsnagi palju rohkem, kui alguses plaanitud (700 naela kanti kuus). Kust see raha tuleb? No idea... Õnneks võtsin ühika jaanuarini, sealt edasi tuleb siis korter leida. Üritan hakkama saada. Plusspool selle ühikaga (Dalton Ellis Hall) on see, et koht on rahulik, pargi lähedal. Ehk saab keskenduda õppimisele? Miinus on see, et toitlustamine on hinna sees. Miks miinus? Sest mulle meeldiks hoopis rohkem ise enda söögi eest muretseda.
Teine asi on see, et ühika ettemaksu (£400) maksmiseks kulus mul 3 päeva ja 15 minutiline kõne inglismaale. Tere... Küll jamad Swedbankiga, küll probleemid e-accommodation keskkonda sisselogimisega. Lõpuks tuli ikka SEBs teha virtuaalkaart ja alles siis sai asi korda. Õnn oli, et mul seal konto olemas.
Mis veel? Tuli ära teha Ryanairi online check-in, registreeruda airport collection service'sse (ülikooli 'Purple People' tulevad lennujaama vastu ja transporditakse ühikasse), registreeruda orientation weeki põhiloengule (valisin pühapäeva). Lisaks uurides tutvumisnädala programmi, siis seal on lihtsalt nii nii palju värki, milles tahaks kaasa lüüa.
Kolmas probleem on pagasiga. Kuna lendan Ryanairiga (mille kohta ma kuulsin, et lend Tallinn-Manchester suletakse varsti :((( ), siis otsustasin võtta ainult käsipagasi. Suure kohvriga ma ei teagi täpselt, mida teha. Plaanisin saata postiga järgi, kui nii odavam tuleb. Aga jah, praegu olen jällegi liiga läbi, et nende asjade üle rohkem mõelda, kuigi seda postitamise asja tuleks täpsemalt uurida. Pakin oma käsipagasisse nii palju, kui võimalik (et üle elada nt üks nädal) ja nii vähe, kui võimalik (kohapealt ostan esimeste asjadena kummikud ja vihmavarju :) ).
Nüüd naudin veel viimast nädalat kodus, kodutoidu peal elamist ja Hiiumaa rahu.
Tsauka :)

Viimaks kindel

Minu karu ja pall, minu sokid ja sall
Minu sammud ja teed, silmist valatud veed
Minu väikesed käed, minu päike ja päev
Minu unistus suur, kõik mis tuleb on uus.

Manchesteri siis. Nüüd on kõik kindel. Jaatav vastus saadud, ühikakoha taotlus saadetud, lennukipilet ostetud. Kohapakkumised tulid lõpuks ka nii Tallinna Ülikoolist kui Tartu Ülikoolist, aga sinnapaika need jäävad. Ei saa ju lasta aasta aega paberimajanduse vaeva lihtsalt torust alla. Kuigi järele mõeldes oleks vabalt võinud baka Eestis teha ja edasi välismaale minna, oleks saanud veel mõned aastad nautida rahvatantsu. Loodan siiski, et tulemas on väga lahedad kolm aastat ja loodan, et ma päris pankrotis ei ole koguaeg. Miks nii? Nimelt, kui saan taodeldud ühikakoha, siis kindlustab see iga kuu umbes 600-eurose väljamineku. Lisa sinna juurde veel toit, huvitegevus ja muud kulud. Ilusasti vähemalt 800 eurot kuus. Mille eest seda maksma hakkan? No idea. Elan õhust ja armastusest. Ja see, mille valisin, oli kõige odavam. Jamh, 4 maja, 1000 õpilast, korralik möll. Esialgu tegin taotluse jaanuarini, edasi prooviks kellegagi korterit üürida. Ehk tuleb odavam? Nõudlik ma pole, peaasi, et on koht, kus magada, koht, kus pesta ja koht, kus midagi natuke süüa teha. Ei, tegelikult on kindel plaan minna tööle, muudmoodi lihtsalt ei tule toime. Palgatase on õnneks Eestiga võrreldes ka ikkagi veidi teine. Muidugi tore oleks mõnest kohast veidi toetust ka saada, saatsin mõned paberid ära, eks aeg näitab, kas kasu ka.

Ärasõit on 14. septembril. Manchesteris tullakse kenasti lennujaama vastu ja transporditakse ühikasse. Algab tutvumisnädal täis igasugu huvitavaid asju. Plaan ise selline. Manchester on lisaks aktiivne e-kirjade saatja. Ikka üle päeva potsatab midagi postkasti, jälle uut infot, jälle newsletter. See on hea, kuigi väga aktiivselt ma neid ei loe :D Ka tavapostkastist leiab enamasti kord nädalas midagi. Just viskasin eile viis tühja ümbrikku minema, mis märkamatult vedelema olid jäänud lauanurgale.

Juba praegu mõeldes kripeldab veidi hinges, sõbrad jäävad ju kõik siia, sukeldun pea ees tundmatusse. Samas on sees kerge põnevus - võõras ja uus kõik. Kas ma saan hakkama? Muidugi saan.

Jälle samm edasi, loodetavasti

Paberid said täna viimaks Manchesteri poole teele pandud. Kuna mul oli väike segadus, et mida ja kuidas saata, siis kirjutasin ja küsisin aga palju targemaks ei saanud. Vastati, et vaja lõputunnistust ja riigieksamitunnistust (lisasin veel hinnetelehe ja ID-kaarti koopia igaks juhuks), originaali koopia + tõlge. Kuigi küsisin tõlkevormi kohta ka, vastust ei saanud. Lihtsalt tõlge. Otsustasin raha kokku hoida ja mitte hakata jamama mingite vandetõlkidega, kellele oleks tulnud maksta ulmelisi summasid. Tegin kõik ise ja võtsin lihtsalt  kooli kantseleist kinnituse ja pitsati alla ja korras. Või noh, ma loodan et on korras ja neile sobib nii. Kui ei, ju siis küsivad ise.

Vahepeal sain hetke ajel sellise toredusega hakkama, et saatsin öösel ilma põhjalikult asjaga tutvumata oma paberid SAIS-i kaudu ka Tallinna ja Tartu Ülikooli, esimesel inglise keele ja kultuuri erialale, teisel eesti ja soome-ugri keeleteadusele :) Olgu siin nii lahe kui tahes, nurumist küllaga ja kahju lahkuda, siiski on tõenäosus, et ma tegelikult ka kumbagi neist sügisel läheks 0,1%. Kuid siiski, ettevaatust pole kunagi liiast.